Minu lapsepõlve lemmik kraanama. Maailm on nii suur ja temas on nii palju maju. Leidub suuri maju ja väikesi maju, ilusaid ja inetuid maju, vanu ja uusi maju. Ja peale nende kõigi on teil olemas üks tibatilluke majake Karlssoni jaoks, kes elab katusel. Karlssoni arvates on see maailma parim maja ja parajasti sobiv maailma parimale Carlssonile. Sedasama raka Väikevend. Väikevend elab koos ema ja Isaac posseia pette Hänniga ühes päris tavalises majas, ühe päris tavalise Stockholmi tänava ääres aga üleval katusel just täpselt korstna taga see alased sepp, Karlssoni pisike maja sildiga, millel seisab Karlsson katuselt. Maailma parim Karlsson. Võib ju paista imelikuna, et keegi elab katusel, kuid Väikevend ütleb ikka, mis selles imelikku inimesed võivad elada seal, kus nad ise tahavad. Sa luiskad, Väikevend rääkisid bossi õpetajal, Karlsson on lihtsalt väljamõeldis. Kindluse mõttes küsis Väikevend Karlssoni, kas ta on väljamõeldis. Aga selle peale kostis Karlson. Väljamõeldised võivad nad ise olla. Ema ja isa oletasid, et Karlsson on sedalaadi mängukaaslane, keda lapsed endale tavaliselt siis ette kujutavad, kui nad ennast üksildasena tunnevad. Ja me peame talle ikkagi koera muretsema, ütles siis saab. Seda on ta tahtnud ammu endale. Kuidas saab koera, unustab ta Karlssoni. Nõnda juhtuski, et väikevennale toodi bimbo just sel päeval, kui ta sai kaheksa aastat vanaks. Kõlas katkenud väga paljude laste lemmikraamatust Karlssoni raamatust ja selle luges meile ette Jüri Järvet. Jüri Järvet on siin ka minu kõrval stuudios. Et natuke mõtiskleda raamatute üle, mida tema lapsepõlvest luges ja mis talle meelde jäid ja, ja mine tea, võib-olla tänu millele ka tema tulevane elukutse valitud sai. Ma pean ütlema, et kui kooli läksin algkooli läksin, siis ma lugesin soravalt. Ja ma ei tea, kas oli minu õnnetuseks või oli see. Õnneks selle üle võiks mõelda veel, aga üks oli siis see, et mul tekkis ääretu uudishimu raamatute vastu. Ja seetõttu ma lugesin neid nagu ilma valikuta. Ja ma olin laps, kes üldiselt armastas üksi kodus olla ja kuna valimata lugesin siis oli mitmeid raamatuid, mis mulle ei meeldinud, aga ikkagi ma lugesin nad läbi. Ma laenutasin raamatuid raamatukogust ja, ja vahetasin neid ja ja oli neid muidugi. Pean ütlema rohkem, mis meeldisid. Need olid sellised raamatud, kus rohkem noor laps ihkab favola järele. Ja seetõttu, kui ma lugesin paljud, No ma ei ütleks, et ta oleks lugedes olnud lemmik raamat, sest püüdsin nagu lugemiskohati kiirustada, kus igavamad kohad jätsin vahele ja igasugused looduskirjeldused ja mingisugused meeleolud või sisemised dialoogid või autori selgitused. Mind huvitas, kuidas ikka sündmused arenevad, seal olid terve rida momente, mis mulle sealt nagu meeldisid, haarasid kõik need lahingud, elava sulega kirjutatud autori polnud küllalt palju neid. Ma ei oska nii praegu teda meenutada, et kes oleks tahtnud sealt olla. No muidugi mõni hea, kui oleks tahtnud olla, aga aga see Andrei, kes sureb ja ma seda nagu kuidagimoodi ei uskunud ta surema, ikka lootsin, et jääb elama, siis oli muidugi pettumus ja ja tol korral oli mu hinnang ikka Leo, Tolstoi ei teinud õiget sõda ja rahu, ma lugesin läbi suvel, siis olin, ma olin siis maal, suved möödusid Avinurme vallas Tammessare küla. Hästi Alutaguse metsade sees juba seal ja ja see raamatu ma laenasin seal külaraamatukogustega, seal raamatu oli neli kilomeetrit eemal ja ja, ja see oli ainuke raamat, siis, mis mul tol momendil käes oli ja ja selle ma sundisin ennast lugema ja ja, ja lugesingi, aga, aga ikka kuskil tihti märkasin, et lugemise ajal juba mõte kaldub kuskile mujale ja sellele ja, ja ka pärast lugesin ikka läbi, aga maal oli natuke teistmoodi vist lugeda, kui linnas see ümbrus kuidagimoodi vist ikka mängib ka kaasa, muidugi rahulikum tundus, nii palju ei segatud nagu linnas ja seal oli kergeni üksi jääda, ka metsa minna ja hulkuda ja tädi juures olin seal, seal oli palju lapsi ja üks poeg oli niisugune, kes mulle õpetas, et kõige kindlam on käia pimedas, kui sa oled. Ja kõige ohutum toon, tegi selgeks, et vaata, muidu võib-olla mõni halb inimene lähekeid metsas tuleb, vastaja näeb sind, võib-olla tahab sulle alluma, midagigi, juuksed ära ja ta ei näe sind kolm-neli sammu eemal ja kaovad ära. Ja siis tõepoolest, mina hakkasin hulgas isegi meeldima, ma öösel Rael koerkusin tegin suure tiiru metsas ära, mida ma nad tundsin ja teine õpetas tähti natuke. Orientiiriks võte paar tähtedelt seal. Kas see on ka meeles, mida te mõtlesite nende öiste jalutuskäikude ajal või oli lihtsalt põnev ja vaatasin selline põnev ikka, et keegi jälgib, mind ei taba mind. Aga ei kujutlenud ennast kellekski või, ja vahel kulutasin ka, kui mingisuguseks seiklusjuttu oled lugenud või, või mis meeles olija tuli ja miks mitte. Aga te ütlesite ühe väga huvitava lause, natuke sääst, te ütlesite, et ma sundisin ennast edasi lugema, tähendab, kümneaastane poiss oli täiesti võimeline ennast sundima. Mul jääb kõige rohkem meelde lugeda, oli parem niisama istuda mitte midagi teha. Ja, ja seda ma nii selgelt mäletan, ikka ei loenda ikka läbi, mis tänu ja seetõttu panen tulnud nuuks palju aastaid tagasi juba, ma arvan, see oleks võib-olla üks, 30 või 40 aastat tagasi. Ma tundsin, et ma tahtsin raamatu uuesti läbi lugeda ja ikka lükkasin seda edasi ja siiamaani lükatud, kuigi mul sedasama sõda ja rahu on kodus umbes sama palju aastaid olnud ka ikka midagi muud on vahele tulnud, mõtled midagi, midagi ma tean sealt ja film on juba nähtud ja kõik praegu nagu nii see võis niisugune huvitav tunne olla, et ühest küljest tahaks nagu uuesti kätte võtta ja lehitseda ja lugedagi ja samas samas ei ole ikka võimaluste, ikka on see niimoodi jäänud. See on selles mõttes huvitav tunne, et sul on alati teadmine, et raamat on kodusid, ma võin igal ajal lugeda. Mis te arvate, kas see sõja ja rahuraamat näiteks? Või Dostojevski kuritöö ja karistus, niisugused väga mahukad ja väga tõsised ja sügavad raamatut, kas need kuidagimoodi teile tookord ei andnud mingit pisikest teeotsa kätte, et teid näiteks kümmekond aastat hiljem teatrikooli suunata? Ja ma pean ütlema, et Ma teatriga puutusin küll varakult kokku ja mängisin massil draamateatrist, Kalmet oli siis teatrijuht tuli kutsuma, oli siis gümnaasiumis teises klassis, tulid kutsuma, kes tahab laste näidendid mängida ja mina olin vaprus kohe nõus ja, ja seal oli veel terve rida inimesi, kes käisid, Hardi tiidus mängis ja Ralf Parve mu koolivend ja need tegid ka. See oli üks segane uudishimu teatri vastu, seega need selles mõttes, et ma ei ole hetkekski sel ajal, kui ma seal mängisin, massi tegin kaasa tulnud, et vot ma tahaks teatrikooli minna, aga mingi huvi teatri vastu oli Ella ka tänu sellele, et teil oli kirjandushuvi ette lugesite raamatuid, võib-olla see aga näitlemishuvi ei olnud, sest tegelikult lastemängud on ju kõik näitlemine kümneid, kui minna näitlemine. Annaks jumal, et vanad, nii usutavalt ja nii keskendunult mängiksid, oleks süvenenud oma mängu ja usuksuva mängu nagu lapsed, temal võib tuul olla järsku hobuseks, seda võiks sellega kihutada ja see parim sõber olla. Ja kõik raamatu lugemine ja eriti selle raamatu lugemine, mis hirmsasti meeldib, see ju ometigi paneb ka kujutlusvõime tööle ja hakkab küll jah. Et need asjad on ikka omavahel natuke seotud ja ja ta lugemine. Ma tean, et sageli selle peale mõeldes raamatuist, mis ma lõpetasin või mis on käsil ja ja mida mida loen ja, ja ei tea, mis edasi läheb, siis ma ikka mõtlesin, nagu magamaidsin. Mõtlesin, mis seal sünnib, Ivy ja mis oli juba sündinud ja ei tea, mis veel edasi võiks sündida niukseid asju ma kujutluspildis mängisin ette ja silmad sulgesin siis kuidagi, need pildid kerkisid esile kui sõja ja rahu peale mõelda, kas teil oli seal mõni ka eriline lemmiktegelane ikooli Andrei Pearbe, Suhow ja see vist küll, aga kas te kunagi hiljem oma teatritöös oletega nendelt kirjanduslikes kujudelt mingit tuge või inspiratsiooni saanud? Et näitleja kõige suurem rikkus on tema emotsionaalne mälu, selline mälu, mis salvestab mingisuguses sündmuses seigast sea või mingisuguse inimese või ükskõik mis asjad salvestama endale. Ja mida rikkam on see mälu, seda rikkam kõmann mängult see näitleja ja siin muidugi kirjandus mängib tähtsutus, tähtsutuse mängib see, mis ma elus ise olen kõik näinud, mis ma olen kuulnud teiste käest ja see on jäänud püsima kuskil sinna juude sopis. Vot selle tõttu kindlasti kindlasti on mänginud rolli. Näitleja on üks hästi veider olevus, elukutse on ju absurdne, eks ole, inimene, tipptööd. Tööd selleks et luua kuju, välja mõeldud kuju ja järsku ta suudab äkki seda nii usutavalt teha, et kes vaatab, saab elamuse sellest isenesest kutse näitleja olla. See on väga kummaline õpilane läheb eksamile teatrikooli eksamile. Ja tema käest nõutakse seal, et ta teeks midagi, mida tema tuli sinna õppima alles järsku nõutakse talt sealt, resultaat selle järgi võetakse võib-olla siis seda, mina mõtlen küll, et kui mina oleks läinud praegu. Oleks kontrollitud häält, siis järsku minu käsu nii kehva häälega ei oleks võetudki? Teatrikooli võib olla pinna ka ei oleks saanud sisse Linnar Kõve tehnikaülihästi nõrk, aga andekas. Olete sellest ajast, kui teist on saanud näitleja oma kõnetehnikaga väga palju tööd teinud ja tulemused on olnud tohutult ilusad. Seda on näidanud ka kõik need Loodmiste raadiosse olete sisse lugenud ja mõnikümmend aastat tagasi te lugesite siis raadiosse Karlssoni raamatu kuus osa, pind, kellel on laste lemmik, kas ta sai ka Teile siis lugedes miskitpidi lemmikuks või meeldisse raamat Teile juba enne sai küll ma olin selles kiindunud, see oli ikka huvitavaid toredalt leitud kujusest. Igal lapsel on oma Karlsson ühel natuke teistmoodi, teisel teistmoodi. Väikevend pidas sünnipäevapidu. Ta oli kutsunud külla Krister Jakunnilla. Nad käisid temaga ühes klassis ja kui nüüd isa ema bossi petten kuulsid Väikevenna toast juttu ning naeru, ütles ema. Lähme vaatame õige neid, nad on ju nii toredad ja lähme oli ka isa nõus. Ent mida nad kõik nägid, isa ja ema bossi epetel, kui nad Väikevenna tuppa kiikesid, kes istus seal sünnipäeva lauas, tordi vahukoor le terve nõu ja Pugi stiiet tuli lõhki minemas, kui mitte üks pisike paks onkel, kes hõiskas ja hüüdis. Ei vaps, ei, minu nimi on Karlsson katuselt. Teil pole kindlasti seni olnud au minuga kohtuda, arvan ma. Ema oleks peaaegu minestanud ja isa läks väga närviliseks. Ärge sellest kellelegi rääkige, käskis ta. Aga miks ometi päris posse? Mõelge ise, missugune sagimine tõuseb siis, kui inimesed saavad Karlssonis teada. Ta satub ju kindlasti televisiooni, kes mõistate pomistamiseks ühtevalu trepil, televisiooni, kaablitele, kaameratele iga poole tunni tagant turvab siis mõni ajalehe fotograaf, kes tahab pildistada väikevenda ja Karlssonis. Vaene väikevend. Temast saab siis poiss, kes avastas Karlssoni katusel. Ei näe enam elu lõpuni ainsatki rahulikku hetke. Mõistsid seda ning sellepärast leppisid nad kõik omavahel kokku, et jutustab kunagi kellelegi Carlssonist. Kallis kallis Karlsson, sa elad kindlasti ikka edasi katusel, kuna vanaema juurest tagasi tulen, eks ju? Küsis väikevend. Ei või iial teada, kostis Karlsson. Laserid on samuti vanaema juurde, ta on sinu omast palju vanaemal ja ta peab mind maailma parimaks lapselapseks. Nii et ei või iial teada. Ta oleks ju lausa tobe, kui laseks enda juurest minema maailma parima lapselapse. Kus su vanaema elab, siis väikevend vajas, kostis Karlsson. Kassaarasideta jookseb ööd läbi lagedale. Väikevend ei saanudki teada ja järgmisel päeval sõitis ta vanaema juurde. Aga kui suvepuhkus läbi sai ja ta jõudis Stockholmi tagasi, küsis ta Karlssoni järele. Niipeakoolide ukse astunud ema. Sa Karlsson, oled kuskil näinud? Ema vangutas pead. Ei ole. Küllap ta on ära kolinud. Ära ütle niimoodi, palus Väikevend. Ma tahan, et ta elaks ikka katusel, ta peab tagasi tulema. Aga sul on ju bimbo, püüdis ema teda lohutada. Ja ma arvan, et see oli päris mõnus Karlssonis vabaneda. Väikevend patsutas bimbot ja muidugi ta on nii armas, aga tal pole propellerid ja ta ei oska lennata. Ja Karlsson ikka saab palju rohkem mängida. Väikevend jooksis oma tuppa ning tegi akna lahti. Kärson, kas sa oled seal katusel üleval? Hüüdis ta nii kõvasti kui jaksas. Kuid vastust ei tulnud. Raamat on hästi vajalik abimees inimesel praegu tänase tarkusega ta lastele soovitada, et oleks tore, kui neil oleks üks, üks selline inimene, kes võiks raamatuid natukene juhendada, sest raamatud on nii palju, neid ei jõua ju üldsegi läbi lugeda, aga, aga kui leida seda, mis mis meeldiks, jäägu kellelegi, on selline hea tuttav, kes ka armastab lugeda ja, ja tunneb raamatuid, siis siis ma soovitaks kasutada seda võimalust, et küsida nende inimeste käest, kelle, kelle maitsete usaldate, mis raamatut võiks lugeda praegu ma kui autoriti tunne, küsin ka oma kolleegide tuttavate käest, kelle maitset ma usaldan. No ma usun, et lastel on vist kõige paremini vedanud siis kui oma isa-ema on, need head nõu on kahtlemata muidugi tahtejõud, mis oli olemas juba kümneaastasel poisil. Kas seesama tahtejõud on teid ka edaspidises elus oma töös aidanud, kas võib ka nii mõelda? Lõpetada see asi näitemängus ka seal on tähtis mängida tuleb igat asja pri tulla rull, mis üldse ei meeldi. Ja siis, kuidas ta kiidab, siis ma proovin kiita seda rolli ja tema teelt maha. Ja vot nii, nii vesteldes mängides võib hakata rull meeldima, isegi see ei ole üldse paha mõte, sest et inimese elu vist kord juba niisugune on, et ükskõik kui kui meeldiv töö tal ei oleks, ikka leidub ka selles töös mingeid mitte kõige huvitavamaid hetki. Ja siis tuleb appi võtta tahtejõud ja eneseSundja, täpselt sama käib ju lapsekoolide kohta ja võib mulgi õlal olla. Ma mäletan, kui moraalsust ütlesin, ei, hiljem Insid sulindsme tillimaks kolm aastat või rohkem raadius vanast õhtu kõvasid tantsuga tegime ja leppisime kokku, mis kuupäeval esitame. Aga nagu selle tegemisega on, ikka venis ikka nagu ei saanud alati õigel ajal ikka lükkasime ühe päeva. Lõpuks oli nii vähe aega, et paistab nagu oleks õige, ütleme ära. Siis vaidlesime selle üle, kumb ütleb, et sa saad, sul on telefon, kodus mulli sel ajal ei olnud, et ütlesin ära. Nii Me vaidlesime, kumbki ei olnud nõus ära minema. Siis mõtlesime. Ja siis hakkab vaatama, mis, mis, mis huvitavad võis olla ilus ja kus siis hakkasime justkui need, mis leida, järsku leidsime nii palju teemasi, et ei jõudnud ära kirjutada neid ainult siis leppisime, mida üks teeb, teine teeb üks andis mõtte teisele teineteisele, kuidas seda siis võid nimetada, et kui tuleb üks raske hetk jah peale, et siis ennast no hirmsal kombel kokku võtta. Ja siis läheb äkki paremaks ja lõpuks hakkab, nagu öeldakse, asi meeldima liha ja kõik, see võib alguse saada ka sellest, kui sa Lapsena loed mõnda tarka muidugi sügavat raamatut, mis ei ole just otsast otsani täis seiklusi. Aga kui sa tunnetad, et sul on kasulik ja vajalik see raamat läbi lugeda, asja natuke, sunnid ennast ka? See võib-olla see on juba emotsionaalses mälus kuskil sadestunud ja kui vana te olite, kui te lugesite näiteks tõulugusid vinnetul lood hakkasid kuskil ilmuma, siis ma olin kuskil algkooli kuuendus ja, ja gümnaasiumiklassides, kui looduse kuldraamatut ilmusid ja nii et kuskil ikka 12 13 ja jah, ja, ja siis Tarzani, lugesin natuke varem, kõige tähtsam oli raskem, neid oli palju. Küünetoloodiad Tarzani lood, kas nende kohta võib ka öelda, et nad olid poisipõlve lemmiklood ja muidugi need olid ikka vesterni pea. Ja need olid andekalt kirjutatud ja see on ikka ajale ka hakata mõtlema. Hästi vastu pidanud istung, paljud neist on filme tehtud ja kõik see eksootika ja nii nagu niuksed, olme olmel kirjandusena kästi omal kohal. Sest seal midagi halba nagu ei ole seal heades, jääb alati reisile ja kõik halb on taunitav. Selles mõttes inimene peakski lugema just see, mis on taastatele vastu. Ja selles mõttes ongi tähtis vanematel küll, et kui tahad oma lastele raamatukogu soetavad etendus peaksid aastaid silmas ja ise oleksid ka ennem läbi lugenud selle. Ma olen teie kohta lugenud, et teile meeldib ka endale kirjutada. Kui just mitte juturaamatuid, siis mälestusi. Kas te tegelete ka praegu niisuguse asjaga? Ja märkusi tehtud kulli kohta, mis ma mõtlen ja mul vot ma käin mulle tüüpiline, vot niisugused lehe ja kõik on sees, kui tuleb üks mõte, Smatva ruttu. Kardan meelest läheb ära. Kuid midagi, mis näen, on huvitav ja vot need on. Niipalju olen proovinud lõkseerida natuke. Ei ole kättevõtmist iga-aastane, kui annan endale panni sel aastal hakkama. Ma arvan, et see oleks väga tore ja kindlasti on väga palju neid, kes huviga ootaksid ühte niisugust mälestusteraamatut, teil see muutuks omakorda kellegi lemmikraamatuks. Ma tahaksin siin noortele öelda, et nad ikkagi raamatusse suhtuksid, kui just väga hea jas sõbras on vist tõesti hirmus oluline, et igal lapsel tekiks oma lapsepõlve lemmikraamat. Noh, just niisugune, mis jääks tema elamist-olemist edasi valgustama. Nii nagu teil, Jüri Järvet. Ma sain omal palju koduseid tunded ja hästi meeldivaks. Ei, see asi peab toimuma nõnda, lausus Karlson. Hakkas puhastama ühte kahest õhukesest valgest kardinast, nii et tolmuimeja tõmbas selle vaikse raginaga poolest saadik sisse. Kui jäta järele, hüüdis väikidel. Kardin on liiga õhuke. Kas sa ei näe, et tolmuimeja tõmbab ta siis jutto järele. Karlson kehitas õlgu. Jah. Kui sa tahad elada sopa ja mustuse sees, siis minugi poolest, ütles ta. Ta vaatas toas ringi ning avastas korraga Väikevenna postmargi, mis lebas laual. Väikesed vastikud paberilipakas vedelevad igal pool Jan prahiks ees, tähendas ta. Ning enne, kui Väikevend teda takistada jõudis, oli ta punamütsikese tolmuimejast tõmmanud. Minu mark, hüüdis Väikevend. Nüüd tõmbasid sa sisse punamütsikese. Seda ei anna sulle kunagi andeks. Karlsson lülitas tolmuimeja välja. Ta pani käed risti rinnale. Anna on osta. Anna andeks, see kostis nõnda, nagu oleksid ta nutma puhkemas. Kunagi ei leia sa tänu ikka ainult sõimu ja sõimu. Oi, ütles väikevend. Ära kurvasta, aga sa saad ju aru, punamütsike. Mis vanamütsil udu pärast sa õieti viriseb, küsis Karlson. Ega nutnud enam. Ta oli postmargi peal, ütles Väikevend. Minu kõige ilusam mark. Karlson seisis paigal, mõtiskles korraga, lõid ta silmad särama ning ta muigas kavalalt. Maailma parim väljamõeldise mängija. Arva ära, kes see on? Me mängime, et tolmuimejal kuri hunt ja mina olin jahimees, kes tuleb ja ta kõhu lõikab lõhki, siis hüppab, põle, mütsike vupsti välja. Ta vaatas innustunult ringe. On sul kuskil mõnda kirest? Tolmuimejad on kõva nagu raud. Kirvest Väikevennal polnud ning ta oli selle üle üsna rõõmus. Aga võib ju tolmuimeja lahti teha ja mängida Me hundi kõhu lõhki lõikama. Kui Salist tüssata tahad, siis muidugi, tähendas Karlsson. Karlson viskus kõhuli tolmu otsa ning hammustas selle käepidet. LOLL Kaljuste, miks sa imesid punamütsikese sisse? Väikene arvates oli Karlsson õige lapsik. Rahu, ainult rahu. Punamütsike harjus, kaltson, pane müts pähe ja kalossid jalga. Saada välja. Nende sõnadega vas Karlsson tolmuimeja ning puistas selle sisu vaibale. Oi, Sa oleksid pidanud küll puistamisele paberist koti, ütles väikerand. Paberis koti, kas see on muinasjutu sees, mis? Küsis Karlsson. Seal seisab, et jahimees lõikas uldi kõhu lõhki ja purustas punamütsikese paberist kotti, mis ei, nõustus väikevend. Seda seal loomulikult ei ole siis vait, käskis Karlsson ära katsugi välja mõelda, midagi niisugust, mida seal sees pole, muidu mina ei mängi. Seejärel ei saanud ta enam midagi öelda, sest aknast tulid tuppa tuulehoog, mis keerutas suure hulga tolmu talle ninna. Ta oli sunnitud aevastama, taevastas otse tolmuhunnikusse, sellest tõusis õhku pisike paberitükike, mis lendas eemale ning maandus üsna väikevenna ees. Näe, seal ongi pule mütsike, hüüdis Väikevend ning kiirustas pisikest tolmust postmarki üles korjama. Minu lapsepõlve lemmikraamat.