Tere, mina olen Anneli Tuulik ja ma loen Kristian Jaak Petersoni luulet. Päeva looja minemine. Looja minemas looja minemas, kullase valgusega. Oled sa sinitaeva silm? Nii kui rohuaias pimeda sujus, mis jumala sülest taevast tuleb. Punane Lillike vilgatab silmadest. Nõnda ära, kustumas oled sa jumala valgus. Aga mitte pimeduses, kullases meres oled sa ujumas? Kui maailma ümber ööse pimedus oli ning maha poomas ööse Aimutu udu ütles sulle Jehoova valgus ilmale paistku ja roosilise tulega üles tõustes pimedusest. Paistad säilmale päev, kallis õdangu agu jumala maja ilu, karvane värav kullatab sinu teed. Teisel taevapoolel kuu üles tõustes hõbedastes pilvedes, ta juhatab pimedust järele. Pimeduses tähed. Nende valguse all keerleb laksudes ojake kaljude läbi. Tema lained on hüppamas Lillist äärt mööda libeda kivide peal. Juba öö on tulnud magamas, ööse varjus on ju inimeste silmad rahul. Surelikud olge jumala silmad kuu ning tähtede valguses on ka öösel valvamas. Ma pean jooma. Lauluke. Põllumaa on joomas. Maada joovad metsad. Oja annab juua sinimeresuule. Päev on joomas, merda, kuu on joomas päeva. Ning mu sõber sõimab, et ma tahan juua. Inimene. Surema peab Lillike mis ilusas kaseorus selge allika ääres hõbevetejuurega imedes, ujudes lehtega tasas tuules päeva läigava silmal kauniste neitsemas. Ja keerlemas lõpeb ilusas orus allikas. Kui jumala võimus mis sinise mere tõusevad, lained kiviäärega ümber piirab kui jumala võimus kaljus üle, kus ta allikas orusse tulemas kangesti kinni paneb. Ära kaduma peab kõrge kaljuse mäe pea mis pikse rangudega kattetud musta suitsu, välgu kumavad paistusega taeva müristamises maade läbi on ajamas. Temaga maha langemas on kotka tuuline pesa kes Punase koidupiirde katuse all elades varases päeva kullas kerge tiivaga suplemas ja ära kustuma peab taeva ilusa silma selge kullane valgus ning koidupiirde Lillike viimati ära närtsima ja varjuks saama leinaga. Kui jumala võimus nende vastu on tõusmas. Aga sa, inimeste vaim, jumala vaimukuju, kui maailm põrutud sinu ümber müristab. Igaveses elus oled jumalat vaatamas, sina. Naised härgadele sarved, kabjad, Hoostellagi, jänese, Ella jalad. Karul on hambad ujumas Ugala Lendmas linnukene. Meestel on mõistus. Kus siis naised jäänud, mis on naistel? Ilumõõga asemel Hoa asemel. Naine ilus olles, võitleb tulda ära.