Tänases keskeprogrammis kordame viis aastat tagasi kavas olnud saadet Persona kus esines legendaarne spordireporter Toomas Uba. Kuidas sa elad, Toomas Malva nutesse, kuidas su tervis on? Normaalne. Millal sa viimati arsti juures käisid? Alles üleeile mul oli õnn ja rõõm talle ette kanda, et ma olen viimased neli nädalat olnud väga heas treeningtsüklis. Ja kui me viimati tegime koormus proovi seal vastaval käigurajal, nii nagu see käib, siis ma lubasin arstile, et ma praegusel hetkel olen paremas seisus kui, kui neli nädalat tagasi, siis täheldati koormustaluvus, eks ma ei tea, kui kellelegi midagi ütlen 14 metsi, mille kohta kirjutati, et koormustaluvus on väga hea. Ma loodan, et ma olen olnud korralik patsient, aga ma tahan siiralt tänada kõiki arste, kes on minuga tegelenud, sellepärast et ma poleks iial uskunud, et nad suudavad liigutada mu vaimu, aga mul on seal oma vaimsed isad ja vaimsed emad olemas. Selles osas ma olen kõikidele väga tänulik. Mis sa ise arvad, milles sul see südamehäda tuli, kas töötasid üle või, või on sul see päritav? Ma ei tea seda. Ema poolt suguvõsas ja ema ise surid, küll läksid südamed välja. Aga ma usun, et joodav kõik kokana Mida ta siis päeva jooksul teed, mis, mida see treening kujutab endast? No näiteks ma teen, ütleme üks tund tund, 10 tund 20 niisugust käiku, mille keskmine intensiivsus on 120 sammu minutis. Ja seal kusjuures ma jälgin seda rütmi käimisrütmiga mingil määral ütleme pulsisagedust ja eeskätt enesetunnet. Aga see moment või see aeg ja see koormus, wind veel ei väsi ja ma teadlikult ei lähe, aga noh, üles ülekoormuse. Aga harilikult ma teen seda Kadriorus ja mul on seal oma teatud niisugused kui võiks öelda niisuguseid kiirust, lõigud ja kontrolllõigud ja selle põhjal ma nagu kontrollin pisut iseennast ka. Ja noh, näitajad on läinud ülesmäge, võib-olla selle suvega paiguti midagi läks ka allamäge, sellepärast et et siis see elutempo oli ja elurütm oli natukene nagu teistsugune. Aga kui sa ennast niiviisi jälgid, siis ühe asja saad sa endale selgeks, et iseennast on võimalik üles töötada. Kas kaaluga jälgid hirmsast? Jevgenil jälgin küll. Ja mul oli kevadel vahepeal natukene paremkalda, ei ole praegu nii-öelda käest ära läinud, aga ma tahan seda tendentsi natuke muuta. Kui sa toidupoodi lähed toomas, kas sul tekib mingi kiusatus ka? Absoluutselt mitte midagi ei teki sellepärast, et ega ma ei jälgi või kiusatusele selles osas ei ole aldis ega, ega ei ole ka absolutist, et ma nüüd üldse mitte midagi süüa ei tohi. Sisuliselt ma tohin kõik süüa, aga nüüd ma pean ise teadma, mida ma sööd, millal ma söön ja kas ma seda söön. Aga. Ma arvan, et see on ka kättevõtmise asi ja niisuguse, kuidas ütleks positsiooni võtmise küsimus. Ma arvan, euros. Enne stuudiosse tulekut küsisin ma sinu naise käest mis maitseb Toomasele kõige rohkem. Ta ütles, et viinamarjad, need ei jäta teda kunagi ükskõikseks. Ja ja praegu on meil väga head viinamarjad, saan ma peaksin ütlema, ei ole sugugi nii, nagu see rebase stoori, Rebane ja viinamarjad aga. Mul on veel üks teine nõrkus ja ma olen viimastel päevadel mõelnud Et. Ma ei ole seda veel käsile võtnud, aga ma võtan lähematel päevadel kevadel, ma vahepeal lubasin endale sellist asja, et ma kolm päeva järjest sõin normaalselt või jõin normaalse hommikukohvi mõne võileivaga. Ja päeva jooksul ei söönud üldse mitte midagi muud kui apelsine. Ja ma tegin Ma ei mäleta, kas kaks või kolm sellist kolmepäevast tsüklit. Ja lõpuks, kui see lõpptulemus käes oli, hämmastas mind ennast ka sellepärast, et mul oli, eks kihlvedu, me käime niisuguses väikeses võimlemise grupis, kus on palju vanu spordimehi ja seal on niisugune hea vana tuttav, nagu omal ajal ka televisioonispordis tegelenud, aga nüüdne audiitor ja tehnikaülikooli professor Vello Wolf ja siis me jälgime nagu kaalu vastastikku teiste nii-öelda suuruste juuresolekul, kes seal grupis kõik on alates Tõnu haavast ja lõpetades Arvo put Maakeriga vana korvpallimäega. Ja siis oli meil seal peaaegu et žürii, kes siis nagu lõpuks selle kihlveo juures oma otsuse langetas ja, ja kui me siis olime kuu aega mõlemad töötanud temal oli natuke vähem maha võtta ja minu natuke rohkem ma ei uskunud, et ta seda suudab. Ja siis meid kaaluti 10 minutit ja meil saadi täpselt üks kaal 82,3. Ja, ja siis me lihtsalt olime sunnitud Need konjakipudelid vastastikku vahetada. Aga see oli siis niisugune, noh, kuidas öelda forsseeritud apelsinikaal. Viinamarjade juurde tagasi tulles ma pean ausalt tunnistama, et minul on ka see kiusatus, et ma ei saa praegusel ajal just, ma ei saa ükski päev elada ilma viinamarju, millest me võiksime teinekord koos. Söömegi ei ole ja me võiksime viinamarjadele sinuga koos reklaami teha. Kas reklaami oled teinud televisioonis? Sul on seadusega keelatud? Minu teada kehtib siiamaani selline käskkiri, et nii-öelda televisiooni tuntud hääled omal kanalil ja teistel kanalitel reklaamitekstide sõidus osaleda. Üks kuulaja küsib, miks olümpiamängudel ei ole näha reklaami. See on väga hea küsimus. See on keelatud olümpiaharta Ta olümpiamängude läbiviimise põhimõtete põhjal on see keelatud. Olümpiamängud on reklaamivabad. Kuid samal ajal ei saa eitada protsessi, et olümpiamängud järjest enam kommertsrealiseeruvad. Ma ei tea, kas ma ütlesin selle sõna õigesti ja ma arvan, et see on pahe, vaid see on rocki praeguse president Juan Antonio samalandsi teene. Sest roki lähiminevikust me leiame ka sellise ROKi president nagu euri Brendeidži, kes oli USA pankur ja kes pidas raudselt kinni sellest kurikuulsast 26.-st paragrahvist, et kõik pidid olema rasked amatöörid ja keegi ei tohi saada pennigi raha. Aga pankuril ei olnud see loomulikult probleem, aga sellele noorele inimesele, kes sporti ennast matab sõna otseses mõttes või kaudses mõttes on see kindlasti probleeme tänapäeva spordis. Kui panna kõrvale ütleme need Grand Prix võistlused ja muud rahavõistlused, siis siis need vahed on kolossaalselt, sellepärast olümpia on läinud ka kommertsteed, kuid mitte nähtavalt areenidel. Seda enam on aga tunda selle rahvusvahelise olümpiakomitee see top 12 suure sponsorklubi toetust igal olümpiasammul ja kõik need reklaamid on väljaspool olümpiaareen. Küsitakse, kas suured rahad ei või tulevikus mõjutada olümpialinnade valikut? Mitte ainult olümpialinnade valikut, vaid ka olümpiamänge ennast sellepärast et siin pärast lotot ka, kui ma siin mõningate Eesti spordi nii-öelda asjatundjatega olen vestelnud, minu meelest tähelepanekud on väga üheselt ja väga õiged, et olümpiamängud mingil määral on nii suured sündmused, kui nad ka ei oleks mingil määral devalveerunud, sellepärast et hea küll. Nonii võida olümpiamängudel. Ta võidab nädala pärast Grand Prix või mingile Golden Four või mingisugusel maailmakarika superetapil. Ja Ta on rahuldatud selle poolest, et ta saab sealt võib-olla rohkem kui olümpiavõidu eest ja, ja praegu olümpiavõidu nimel ja olümpiamedali nimel punnitakse ka sellepärast, et tagada endale olümpiajärgne elu. Tagada endale uued sponsorlepingud, uued võistluslepingud, uued võistlushonorari ja nii edasi ja nii edasi. Näiteks ei maksa kaugelt otsida näidet maailma kergejõustikus tegutseb väga edukalt Eesti mänedžer Aivar Karotamm. Me hiljuti võtsime ta ka pitsi konjakit Süürichis pärast Golden Four võistlus selle nimel, et tema truppi kuuluv olümpiavõitja Svetlana Masterkova jooksis ainsana Süürias siis maailmarekordi. Selle maailmarekordhind oli 50000 dollarit. Ja Aivar ütles niiviisi, et pärast olümpiat tema grupis on kaheksa medalivõitjat. Ja et elu on seal paremaks läinud. Täiesti arusaadav. Keegi kirjutab, mina loen lehest kõigepealt spordiuudiseid ja need räägivad inimeste saavutustest. Esilehekülgedel räägitakse vaid inimeste ebaõnnestumistest, mida teie esimesena vahetad? No ma ei tea, läbi millegipärast harjunud lehti lugema tagantpoolt. Aga viimasel ajal loen ka esilehekülgi, sest seal noh ma ei ütleks, et, et see nüüd ainult ainult ebaõnnestumist ja skandaalide peale on, aga elu on kuidagi huvitavaks läinud ümberringi. Aga ma loen kindlasti spordiuudiseid sellepärast et et see meie töö on selline, et sa pead olema süsteemselt kogu aeg selle asja sees, kui mõni päev või mõni nädal vahele jääks, jääb lünk ja see teinekord maksab kätte, nii et ainult nii-öelda siin ei ole midagi tegemist ei mälu ega mingite asjade pähe tuupimisega, vaid küsimus on selles, et ta peab sul olema kogu aeg nagu süsteemselt salvestatud, siis sa saad nagu edasi minna ja midagi ka tagasi näha. Keda peate oma vaimseks isaks? Oma vaimseks isaks algses mõttes. Number üks pean ma sõna otseses mõttes oma isa. Sellepärast, et isa oli mul olümpiamees Berliini olümpial 36 ja kogu see spordihing on temalt minu sisse edasi läinud. Järgmiseks vaimseks isaks pean ma isa toanaabrid Berliini olümpialt. Ruudi Toomsalu, kes soovitas mind Gunnar Hololei, oli aastal 1961 kergejõustiku võistlustel appi. Järgmiseks vaimseks isaks loen ma Gunnar Hololei sellepärast, et et mõni mõnegi mehega. Me oleme Gunnar Hololei plejaadi. Noh, kuidas öelda sulased või esindajad. Ja see vähemalt see ettevalmistustöö, mille Gunnar omal ajal tegi ja see suhtumise töö on jäänud, ma loodan ka meile pisut omaseks. Sest kõikide heade ja halbade juures, mis igas inimeses on kahtlemata tuleb, tuleb näha seda positiivset joont ja ma. Ja ma usun, et selles osas ka meie nooremal reporterite põlvkonnal on üht-teist õppida ja ja võimalust ennast arendada, kui seda peetakse vajalikuks. Küsitakse nii, kas te arvate, et spordireporter peab olema tingimata ise spordiga tegelenud? Kas pole see vahel hoopis takistav tegur? Ma arvan, et maailma näiteid on nii ja naa, aga küsimus on minu meelest siin puhtal kujul spetsiifikast. Spordireporter ise ei pea olema ilmtingimata tegelenud, see ei tule talle kindlasti, kahtlemata mitte kahjuks, kui ta on tegelenud. Aga spordireporter, spordireportaaž, spordikommentaar, otseülekanne ja nii edasi on oma spetsiifiline žanr mille tegemiseks ainult ei piisa sellest, et inimene tunneb sporti, seal on vaja tunda veel võib-olla sadu pisiasju ja sadu niisuguseid omapäraseid jooni, mida see töö nõuab, kuid kindlasti annab väga hea resultaadi see, kui sellele professionaalse spordireporteri kommentaatori kõrval on niisugune asjatundja kommentaator, selle spordiala esindaja näol. Ja ma arvan, et ka meie tööpraktika ja spetsiifika on seda niisugust koostöövormi õigustanud, kui see on võimalik teha otsereportaaži käigus. Miks näiteks? Meie oma olümpiareportaaži tehes kahjuks oleme sunnitud seda vähe kasutama, on see et me väga vähe reportaaže siiski teeme võistluspaigalt, Areenidelt me teeme palju tele-raadiokeskusest, kuhu see inimene ei saa tulla lihtsalt sellel põhjusel, et see inimene tahab olla ise seal võistlusareenil, vehklemisel või ratsutamisel või maadlus või, ja nii edasi. Aga näiteks need kohad, kus me saame teha reportaaže otse kohapealt, võtame kas või siin Atlantas staadion või olümpiaujula või velotrikk, kus me saame kohapeal kohe kasuta seda inimest, kes on selle sündmuse sees ja selle sündmusega vahetult seotud. Ma arvan, et see annab tunduvalt parema resultaadi, ma võiksin võib-olla siin näite tuua kasvõi Erki Noole treener Rein Soku osalemisest meie olümpia 10 võis ülekannete juures, ma arvan, et see tunduvalt seda sisemist pinget ja ala ennast avardas ka meie vaataja silmis. Kuidas te suhtute naisreporteritesse ja kommentaatoritesse, kui palju on teie arvates Eestis neid naisi, kes oleksid võimelised spordist rääkima, kas oleks neid rohkem? Suhtun kui naisesse. Kahjuks vähesed on proovinud. Tõrjuvad, me ei ole kuidagi olnud. Ma ei tea, kui paljud on suutelised. Ma arvan, et Anu Anu Säärits esimene tuleproov Atlantas ei olnud probleemideta ja samas ei olnud ka ebaõnnestumine. Aga ma arvan, et Anu koges ta kõigepealt ise, need, see on hoopis teine töö, kui teha stuudiosaadet, teha, lõikude kaupa, monteerida, pärast sättida ja nii edasi olla tundide kaupa eetris. Ja kahjuks mõnikord ka sellistel aladel, mida sa ise ei tunne. Mida sa kommenteerid, nagu me ütleme vastu kiviseina su ees on ainult monitor, sa ei ole ka seal võistlusareenil. Ega see kerge katsumus ka ei ole ja ma arvan, et Anu tuli sellest vapralt välja ja ja ma usun, et Anu on selles osas meie naistele niisugune. No võib-olla on see liiga kõlavalt öeldud, aga selline lipulaev just oma tahtmiselt, oma läbilöögivõimelt ja ka oma võimetelt teha, küll sa aastatega kõik ilusasti tuleb, aga põhiline on see, et ta on niisugune vapper tüdruk ja peab vastu kõik, ka meie meeste lollused seal toimetuses ja küll ta areneb. Nõukogude ajal tuli spordiülekannetes kiita ja ülistada Nõukogude sportlasi eestlasi eraldi esile tõsta ja neile kiidusõnu jagada ei olnud soovitav. Kas see väide vastab tõele? Päriselt ei vasta? Mina oma tööpraktikas ei ole kunagi sellist juhist saanud. Aga samas et seda tööd teha, tuli hoida nagu mingit kuidas öelda, liikuvad tasakaalu. Aga selle asja juurde. Ma tahaksin tuua hoopis ühe niisuguse näite, mida meie töö on, mida meie töö on tähendanud ja kui alguses küsida, et, et milleks need niisugused tervisehäired või rikked või, või on, ma toon ühe näite ainult selle, et me tegime esimest korda eestikeelse rahvusvahelise ülekande aastal 1974. Võtame selle maailmameistrivõistlused Falunis ja ma usun ka, et mõnele see näide ei meeldi. Aga tol ajal teha sellisest kohast eestikeelset ülekannet. See tähendas noh, väga paljude momentide lahendamist, täiesti arusaamatute momentide lahendamist, ma usun praeguse aja põlvkonnale ja jooned, asjad, jooned, asjad nii-öelda oma jälje jätavad, aga ma arvan, et see oli ka üks noh, kuidas öelda moment või, või üks olemus sellest, et kuidas seda eestikeelset sporti või, või Eesti sporti üleval hoida, et ennast ka sellesse sellesse seltskonda läbi suruda mitte ainult läbiülekannete, vaid ka läbime sportlaste. Kas Nõukogude Eesti ajakirjanikul lubati välismaal võistlustel viibides nimekaid välismaa sportlasi küsitleda, ilma et nad oleks vastavatelt seltsimeestelt luba küsinud? Ja. Selles osas nagu probleeme küll ei olnud. Ma olen ühel korral võib-olla mõningaid muid momente ka olnud, aga ühte momenti ma mäletan väga hästi, kus, kus tõesti, vennad lõid selja sirgeks ja ja pareerisid sele absoluutselt kohe. See oli aastal 78 Lahtis suusatamise maailmameistrivõistlustel, kui mind paluti rahvusvahelise suusaliidu pressikomisjoni istungile. Ja kui seda kuulsid kaks Moskva meest, siis nad loomulikult surusid sinna kaasa. Ja kui hea Soome kolleeg, praegune rahvusvahelises spordipressi viitsepresident Mati Salmen küla tegi ettepaneku valida uba FISi pressikomisjoni. See küll tekitas niisuguse kirjeldamatu hammelduse ja absoluutselt kohese vastasseisu, et isegi Salman küla sai aru, et, et selle ettepanekuga peab noh, sellesama hetkega piirduma ja selle asja ära lõpetama. Aga näiteks selline sündmus, kui oli Moskva olümpiapurjeregatt Tallinnas siis kõik, kes seal osalesid, teadsid, kuidas nendest hallivatimeestest nii-öelda see pirita kubises ja kui oled televisiooni rahvusvahelise pildi peatootja siis kahtlemata hoitakse silma peal ja sa pead ka ühele ja teisele küsimusele vastama. Kas suurvõistlustel on tulnud ette ka seda, et kohtunikud oleks kellelegi vähem või rohkem mõõtnud? Ma tean, millele vihjatakse ja see on. Kui me Jaak Uudmäe aga vastastikku teineteist tervikuna ja ma tahaks Jaagule saata siit veelkord tervitused, siis on meil nagu parool. Sest me oleme jõudnud ühisele seisukohale, et see on nõukogude spordi kõige suurem saamatus läbi aegade. Viktor saneerist Moskva olümpiamängudel tuhatneljakordset olümpiavõitjat, nagu enne teda oli. Nagu nüüd Atlantas sai kaljuisest. Mina ei olnud Moskvas kergejõustiku võistlustel, aga seal räägitakse loomulikult legende ja ja üks mis absoluutne fakt ilmselt on see, et Kuubalasele luist eelisele mõõdeti tunduvalt vähem kettaheites sellest katsest, millega kuubalane oleks ilmselt võitnud kuldmedali, see on, see on üks selline, noh, maailma spordipressis, ma ütleksin niiviisi üldteada fakt. Kas olete võistlustel viibides näinud palju suuri traumasid ja surmaga lõppenud õnnetusi? Ei ole? Ei ole, aga. Selle asja peale ma võib-olla tõsiselt. Mõtlesin Atlantas. Ja. Ma kuulsin pärast avamist isegi vist samal õhtul, et Poola delegatsiooni juht oli samas surma saanud südame tagajärjel. Pärast uusima Johannes Peets lugu ja temaga kohtusime olümpiaraamatu presentatsioonil ja ma usun, et ta on samade arstide kätes, kelle, kelle alga, mina olen oma vaimujõudu kogunud, ma usun, et Johannesel läheb positsiooni, läheb kõik hästi nagu Me spordi rahvastada hindade nimetab. Aga üks moment on mul praegu küll silme ees. Me tegime Atlantas avamise ülekannet. Ja otse meie ees üks rida meist allpool oli Rootsi raadio siis oli Soome raadio, siis oli soome rootsikeelne raadio ja siis oli järgmine box. Ma isegi ei teadnud sel hetkel, kellele see kuulus. Äkki hakkas seal igavene sigin-sagin ja kogu see rida isegi avamise käigus puhastati ära nii, et kõik ülejäänud reporterid viidi oma kommentaatori kohtadelt ära. Tuli siis meditsiinipersonaalia, tuli seal turvameeskond ja politseinikud ja tehti seal süste üritati kedagi ära kanda. Pärast ma kuulsin, et tegu oli Šveitsi raadio kolleegiga ja alles viimasel päeval Atlantast ära sõites. Ma sain teada, et see mees oli surnud. Oli ilmselt ka mingi mingi südamega lugu otse avareportaaži ajal. Ja siis teine kolleegi kaotus oli siis, kui toimus saatuslik pommiplahvatus olümpiapargis, kuhu Türgi kaameramees tormas kaamera õlal suure kiirusega ja lihtsalt selles kuumuses ja, ja närvide mängus ja ütles ka mootor üles, nii et et. Ma ei tea, võib-olla elu on nüüd õpetanud või, või või on mingisugune üle elamus iseendas olnud, et, et naguniisugustele, kategooriatele, milles küsimus on nüüd võib-olla elus esimest korda mõtlesin Atlantas ja ma ei ütle, et ma selle peale iga päev mõtlesin, aga ta on mul alateadvuses. Kui sõitsite spordivõistlustele Tokyosse algas Tallinnas putš, see oli ilmselt üks raskemaid sõitu teie elus. Tokio kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt 991 jah, oli küll. Me sõitsime veel. Telemaja juurest mööda, samal hommikul kui barrikaade ehitati. Eelmisel õhtul me pidasime nõu tollase televisiooni peadirektori Mart Siimanni ka koos rebasega, kas sõita või mitte. Siiski otsus oli, et, et sõita, et äkki asi laheneb ja eakad võistlused ja kõik on nii-öelda õigused makstud ja miks me ei saagi ülekannet ei tee. Ja me lendasime Tallinnast Moskvasse. Ja üks moment on jäänud mulle meelde, et kui me lennuväljalt lahkusime. Ma ei tea, mispärast me olime juba nagu miilitsa, kes tol ajal kõik hästi seda koridori valvasid. Olime juba sealt läbi, kui tuli äkki niisugune mees, kes siin raadiomajas ei ole ka tundmatu Veiko Lõhmus. Omaaegse Pärnu spordijuhi poeg, keda ma hästi tundsin kogu seda peret ja ja andis mulle oma nimekaardi. Ja ütles niiviisi, et kui sa hätta jääd, siis näed, mul on siin Tallinnas käigus soome numbriga mobiiltelefon, mis aastal 91 oli veel noh, mitte igalühel. Ja kui me jõudsime lõpuks Tokyosse neutjeva lennuväljale, kõik oli täiesti rahulik, siis me saime aru, mis Moskvas oli toimunud, sest jaapanlaste see kuu kogu kahurvägikaamerameeste fotograafidega ja kõik oli sellel nii-öelda nõukogude lennukil vastas. Ja siis me olime seal rebasega kolm päeva täielikus kotis. Me ei teadnud üldse mitte midagi, sest mingit ühendust ei saanud ja siis, kui lõpuks mul tuli äkki meelde, et aga mul on see nimekaarti, siis me saime esimese pauguga saime kohe ühendust ja seal oli väga palju momente. Ta oli, vahepeal oli moment, kui siin teletorn oli hõivatud, et kas me teeksime ainult raadiosse või saame teha ka televisiooni ja siis Soome kolleegid palusid, et kas, kas me teeksime nende uudissaadetele ühe loo, et kuidas me siin nüüd Tokyos oleme ja mis me teame kogu sellest situatsioonist ja ja siis me olime nõus seda tegema, aga palusime, et kas sama kanali peal, mis unilateraalne kosmosesild teha Tokyo Helsingi. Et kas me saaksime samas teha ka endale üheminutilise uudisloo, mis maksis meile tollel ajal veel, et nii-öelda nägematu summa ja Soome kolleegid tulid sellega kappi ja me saime siis mõlemale pool need lood teha ja nii edasi ja siis lõpuks, kui me käisime igal õhtul ja ma usun, et mitu korda päevas lugemas ühes suure hotelli all ühelt ekraanilt Reuter ja nende rahvusvaheliste agentuuride teateid ja kui me sealt lõpuks välja lugesime niisuguse teate, et see putsistide lennuk või sõjaväelennuk on Moskvast suundunud teadmatus suunas kuskile Kirgiisia poole siis me saime asjast alles esimest korda nagu õige haisu ninna, et, et midagi on muutunud ikkagi ka nii-öelda inimeste kasuks ja, ja lõpuks me saime normaalselt tööd teha ja ja, ja ega noh, kindlasti see kerge ei olnud kogu see aeg seal üle elada, aga kui me lõpuks rebasega Tokios lennukis istusime, hakkasime tagasi sõitma ja meie aja järgi oli see kell kuus hommikul, siis ma mäletan siiamaani, et me tegime seal Aerofloti kulul ühe pitsi niisuguse ütleme toostiga, et me lendame nüüd tagasi hoopis teise riisi millest me välja tulime. Kas vastab tõele, et paljud nimekad välismaa sportlased ei anna tasuta pikemaid intervjuusid? Vastab tõele, vastab tõele jah, sest üldreeglina nendele lähenemine toimub läbi nende agentide. Aga samas võid ka leida sellise momendi, kas seal rahvusvahelise pressikonverentsi järel või mingisuguses sellises sundimatu õhkkonnas, kus sa mingisuguse niisuguse käigu pealt välkintervjuu saad, aga see tähendab heas toonis seda, et sa võid, esita talle paar-kolm niisugust, noh ütleme miljööküsimuste, aga kui sa tahad saadud, aga ikkagi niisuguse sisulise pika intervjuu, siis see tähendab etteregistreerimist ja paiguti ka maksmist. Mitmed meie nimekad sportlased on otsinud endale sama nimekad advokaadid kõikvõimalike sekelduste ärahoidmiseks. Mis asju need advokaadid sportlastel ajavad, olete sellest aru saanud? Nagu olen ja nagu ei ole ka, aga samas ma usun seda, et meie spordimänedžer pluss veel on väga lapsekingades ja väga algeline. Ja ma arvan, et mõningad meie sportlased on selle advokaatide abivajajad ka sõna otseses mõttes ja miks see algkoostöö on, ma ei usu, et Alkustele. Ma arvan, et sportlane peab ka tunnetama enda sotsiaalselt kaitstud ja kui ta ise oma energiat ei taha või ei peagi sellesse panema, siis ja tal on võimalus, et advokaat ei saada, siis miks mitte seda kasutada. Kas usaldate vahelgi oma mälu või vaatate alati kõiki tulemusi oma kartoteekides? Selle kohta on olemas üks kuldne reegel. Nii nagu usaldad, mälu sellel hetkel, kui sa milleski kahtled, siis ilmtingimata eksid. Selles osas on alati mõistlik üle vaadata. Ja ma mäletan ühte momenti. D Atlanta olümpia peareportaažid, mis mul oli kuratlikult kahju, et ma selle vea tegin. Ma arvan, et oli päris stiilipuhas reportaaž ja meeste 110 meetri tõkke ette autasustamisele tuli prantslane, giid rüü kes on omaaegne olümpiavõitja, ma mäletan isegi seda hetke, ma lasin kordne vajutus selles mõttes, et kus kurat olümpiavõitja oli, ütlesin Macindlikult. München 72. Ja siis hakkas mul kogu aeg naguniiviisi vasardama, et ma ütlesin selle valesti. Ja pärast noh, nagu kui kontrollid, siis on materiaal 76, et et tähendab, see on nüüd niisugune, ütleme, pisi ja võib-olla teinekord iluviga, aga tähendab hea toon nõuab, et sellistel kohtadel ei tohi eksida. Kui suur sul see paberiladu on, kas mahub töötuppa ära või oled kujuga viinud midagi? Ei no eks seda on siin ja seal ja ma arvan, et viga on selles, et et kui saaks tegeleda ainult selle tööga ehk kommentaatori tööga, siis ta oleks kindlasti kahtlemata palju rohkem korras. Ja ka iseendal oleks ta peast sätitud palju paremini korda, kui ta praegusel hetkel on, aga küsimus on selles, et meie kogu aur siiski läheb. Ma usun, 95 protsenti selleks vileks, et lõppude lõpuks see kommentaar ja see võistluse nii-öelda organisatsiooniline külg paika saada ja, ja mina ise nagu olen öelnud nagu teistele kolleegidele ka, et kui sa lõpuks jõuad selle kommenteerimise mikrofoni juurde ja võistluspaika ei hakanud seal nagu rääkima, siis, siis see on nagu pidupäev, sest see must selleks hetkeks on kõik juba ära tehtud. Kas sa oled jõudnud juba sellesse ikka, et ei raatsi midagi ära visata, sest jumal teab, mille vaja läheb, absoluutselt kindlusse. Jah. Nii keegi küsib, millistel suurvõistlustel on olnud kõige keerulisemad tingimused ülekande tegemiseks. Ma usun, et, Kõige keerulisemad tingimused, kus ma iial olen olnud olid siiski 1980. aastal läike plasside taliolümpial seoses selle noh, raske poliitilise sõjasurvega, mis tol ajal valitses nii selle Moskva olümpiaboikoti, isolatsiooni kaarteri, poliitika ja nõukogude propagandamasina omavahelises kemplusest, kõik need sport, lapsed ja ajakirjanikud ja need olid kõik väiksed mutrikesed selles suures masinavärgis ja seal oli seal oli survet mõlemat poolt, nii Ameerika kui kui ka Nõukogude poolt, kelle ajakirjanike grupis tookord sai seal oldud, nii et ma arvan, et see oli, see oli niisugune, ütleme selles osas kõige keerukam, aga aga muidugi, praegusel ajal on need tingimused tunduvalt paremaks läinud selles osas, et kui sa ikka esindajad raudselt oma firmat. Ja noh, nii või suures väikses määras kui määraga, kui see firma on nagu maksujõuline, et need elementaarsed tingimused tagada ülekannet, eks. Siis kergendab tööd, aga samal ajal nagu raskendab tööd üks moment, mille vastu oma võit on ka praegu oma firmas. See, et meie enda sisemine tehniline varustatus kipub juba jalgu jääma nendele rahvusvahelistele sidepidamisvahenditele võimalustele, millega see pilt ja heli üle maailma sisse tuleb ja need takistused tekivad meie maja sees. Teeninduse kui ka tehnilises sfääris ja see teinekord noh, sõna otseses mõttes teeb kommentaatori töö ekraanide eetrisse, räpaseks. Aga kommentaator on see, kes selle peapesu kõik enda nahal peab lõpuks nii-öelda läbi elame läbi pesema. Ma arvan, et siin on neil sisemisi reserve veel väga palju. Küsitakse, kas oled spordiülekannet, tehes rõõmust või kurbusest pisaraid valanud? Teinekord läheb, läheb silm märjaks küll. No ja ja, ja, ja ma isegi ei tea, see on noh millest see on tingitud, aga ma arvan, et ma viimasel ajal olen selles suhtes jäänud neutraalsemaks. Ja kuidagi noh, ei, ei võta nii kergesti tuld. Aga ma ühte momenti mäletan Isegi olümpialt ei oska, ei oska niisugust momenti praegu öelda, aga aga kus ma tundsin, kus mingi klimp tõusis kurku ja mis võib-olla võib-olla ka sellel hetkel mu tervisele kõige parem ei olnud oli eelmisel suvel Tamperes sõudmise maailmameistrivõistluste Jüri Jaansoni viimased 500 meetrit. USA president John Kennedy sattus kinessi rekordite raamatusse sellega, et 1961. aastal kõnet pidades lausus ta 320 sõna minutis. Kui suur võiks teie rekord olla? Ma ei tea. Ma ei tea. Ma olen teinekord mõelnud seda, et. 100 meetrit 10 sekundit. Ja kui sa seda jooksu nagu kommenteerid või pead sellele jooksule kaasa elama või õigemini peaksid oma kommentaariga vaataja kaasa kiskuma selle jooksu noh, dünaamikale, dramaturgia-le ja võitlus ägedsele, mis selles on siis ühest küljest tundub see väga lühike aeg olema 10 sekund, et mis sekkasele jõuab, jõuad ära öelda selle 10 sekundiga. Aga nüüd, kui kella pealt 10 sekundit vaadata, teeme väikse eksperimendi. Teeme 10 sekundit pausi. Vot sellest hetkest Ja nüüd on finiš. Suur eetriaeg on praegu paus, aga pikk paus. Järelikult tuleb midagi öelda. Mis on Toomas Uba suuremat? Puudusid. Ma arvan, et võib-olla seesama seesama sõnade ohtrus teinekord on kindlasti aga millegipärast usun ja loodan, et et seesama viimase paari aasta elukäik on mind ennast taltsutanud. Ja ma millegipärast usun, et ma olen nagu tasakaalukamaks muutunud ka ka eetris. Ja. Võib-olla teinekord. Ei pea mu närv vastu selles osas, kui kui ma kuulen mingisugust otsest ebatäpsust ja ja, ja võib-olla ma teinekord taktitult kusagile vahele lähen, aga aga see sõltub ka teinekord selle ülekandepartneri noh, osast selles Kas te ei ole peale spordisaadete teles eriti mingeid muid saateid teinud, kas teil ei jätku selleks aega või pole teilt tahtmist midagi muud teha? Ma arvan nii ühte kui teist, aga ma usun, et peamine on siiski ikkagi tahtmise puudumine, sest ma pean ennast vähemalt ise pean puhtalt spordiajakirjanikuks ja mingit muud asja ma tegema ei mõtlegi hakata. Mitmed teie kolleegid on istet võtnud riigikogus, kas teist oleks sellise töö tegijat? Ei ole. Nii stseen elust. Naine värvib redelil seistes toa lagemees, vaatab suure huviga telekast jalgpallimatši. Ühel hetkel küsib naine mehelt, kui ma redelilt maha kukun, kas sa lubad, et kutsud mulle mängu vaheajal kiirabi? Kas selline stseen on Toomas Ubale tuttav? Ma. Hiljuti sõitsin telemaja liftis koos Marite kallasmaaga. Ja ütlesin, et kvaliteet palus abikaasa tervitada, et et ühes loos, kus oli kusagilt loetud, et umbes taolises zeni puhul hea kolleeg Rein püüaksid alati kinni minust kunagi niisugust inimest ei saa. Nii et kui sa vaatad telekat, siis, Münchenis viisid psühholoogid, sotsioloogid, arstid läbi eksperimendi, et teada saada, kui palju inimesi suudab elada aasta ilma televiisorite. Kui kaua peaks Toomas Uba vastu? Ma ei oska öelda, sest see on noh, meie elulaad. Ja see on meie infoühiskond ja, ja kõik muu sinna juurde. Kui kui televiisor on käepärast, siis ma kindlasti ta vaataks, aga mitte niiviisi kirglikult, et ma pean kõike vaatama algusest lõpuni ma näiteks väga palju vaatan igasuguseid teletekste. Aga noh, näiteks kui ma olin siin poolteist aastat tagasi haiglas, ma olin pikka aega elasin täiesti ilma televiisorite ja ei olnud ka mingit probleemi, ma kuulasin palju raadiot ja ja mul on tuline kahju näiteks et Eesti Raadio spordisaatest ma arvan, et ma ütlen õigesti, et Tiit Karuks oli sunnitud lahkuma, siis Tiit käis mul külas ja palus teha väikese retsensiooni raadio spordi kohta, sest ma kuulasin siis tõesti palju spordiuudiseid raadiost jälle siin kolleegidega kohtusime aga aga ma, Ma usun, et et selliseid otsuseid elus teha pole kerge. Sest minul on siiski selline ettekujutus, et need inimesed, kes on pikka aega olnud spordiajakirjandus, eriti raadios ja televisioonis et nad on mingi mingisuguse niisuguse nähtamatu, nähtamatu, ma ei oska isegi öelda, millise niidiga selle asjaga seotud ja, ja nii kuivõrd vahetevahel midagi väga toorelt üle viskaks on seda lõnga nii-öelda katki hammustada väga raske. Ja kes seda suudab teha? Kõva karakter? Mis spordiala sind ennast täiesti külmaks jätab, mida sa kunagi vabatahtlikult vaatama ei läheks? Ma ei oskagi või ei julgegi niiviisi öelda, sellepärast et niisuguseid spordialasid, millesse suhtun mingisuguse eelarvamusega neid lähemalt vaadates või nendega tutvudes või leida väga omapäraseid nüansse, näiteks ma tegin nüüd praktiliselt kõik päevad reportaažid Atlanta olümpiaujulast ja kui ujumine lõppes, siis algasid vettehüpete treeningud. Ma ei näinud ühtki võistlust koha pealt, aga ma teinekord jäin õhtul vaatama ilusa selindiooni olümpiameloodiate saatel seda, seda treeningut. Ja ma ütlen fantastiline alal ettevõted, kui sa vaatad seda kohapeal, nii et et see niisugune alade selline gradatsioonipanek teinekord on väga suhteline, äärmiselt subjektiivne, sellepärast ma ei taha ühelegi alale liiga teha. Kuulus baleriin Maia Plyssetskaja, kes on 70 aastane, tantsib veel praegugi. Kas spordimaailmas on ka eakaid üllatajaid näha? On ikka olnud näiteks. Kui Jüri Tamm viskas praegu Atlantas vasarat, siis ma tükk tükk aega mõtlesin, et kui ta, meie Jüri on 39 aastane. Et kas julgeks öelda sellise asja, et ta on kogu kergejõustikuvõistluse vanima osavõtja ja väga keele peal oli, sest noh, fakt iseenesest oleks olnud ilus. Millegipärast ma selles kahtlesin ja jumal tänatud, et kahtlaselt. Sest pärast oli ju Naiste maratonis oli 41 aastane seal Uus-Meremaale austraallanna, kes on medaleid osales ja nii edasi ja nii edasi ja olümpiamängude ajalugu tunneb vist 73 aastast olümpiavõitjad laskmises Swani rootslast, pika habemega omaaegset täpsusküti kusagil 20.-st aastast vä. Aga Need on muidugi suured erandid tänapäeva tippspordis, aga see ei tähenda seda, et ei tähenda seda, et sporti võiks teha ka selles vanuses ja näiteks sellel suvel. Mul oli üks üks väga meeldejääv elamus, kui mul õnnestus Londonis olles käia ühes tõelises lordide tenniseklubis kus mängisid ja oma rahaturniiri oma auhindadega ja oma oma selge niisuguse sportliku taustaga omaaegsed tennisekuulsused. Ma usun, et vanemale põlvkonnale ütlevad sellised nimed nagu Rows, vooliastolia, freeser ja ooker ja nii edasi, kes 66 aastane oli lausa valve ja no loomulikult nad ei mängi enam nooruslikku särtsu, aga on näha seda mängu elegantsi ja ja sporti võib teha, ma arvan, et olenemata east Atlanta olümpiamängudel esinesid meie sportlased all oma võimete. See ei ole esimene kord, kui Eesti sportlased suurvõistlustel oma hea vormi kaotavad. Kas üks põhjus ei või olla selles, et meie sportlastel puudub hea psüühiline ettevalmistus? See on nüüd väga kategooriline hinnang alla oma võimete. Aga kui ma vastan niiviisi, et esinesid oma võimete tasemel Äkki need olidki need võimed ja. Nendes arvamustes, mis, mis Atlantas, mida me siis ka pärast on kuulda ja siin ma ei taha ennetada mitte mingil määral Eesti olümpiakomitee analüüsi ja vastavate spetsialistide analüüsi siis ega selles küsimuses niisugust ebatäpsust ka ei ole, ma usun, et psüühiline, niisugune tugevus on kindlasti üks moment, mis võib-olla meie spordis on selle ettevalmistuse faktorit on meil alahinnatud, aga teisalt see psüühiline tugevus saab olla sellel sportlasel, kes on muidu igakülgselt selleks võistluseks ette valmistatud. Ja ma arvan, et meil on veel väga palju vajakajäämisi, mitte üksnes treeningprotsessis. Aga selle vormi lihvimises õigeks momendiks õiges kohas õiges ajas ja nii edasi millega kaasneb tänavaspordis terve rida Finesse kaasa arvatud ka kõik need meditsiinilised hetked, mis kindlasti balantseerivad sellel tasemel lubatud ja lubamatu piiril. Ja ma arvan, et see on üks selline kompleks, mis on ühest küljest väga keeruline asi ja teisest küljest äärmiselt kallis rahakas asi. Ja siin on palju momente, mis selle, nii et edu tänapäeva spordis lõpuks otsustab. Küsitakse sinu käest, kes on kõige ilusam naine maailma tippsportlaste hulgas? Ma ei oskagi praegu praegu niiviisi öelda, sellepärast et minu meelest võib-olla vanus tuleb peale. Minu meelest naised spordis lähevad järjest ilusamaks. Mul on päris hea klapp. Eurospordiprogrammi pealiku Daniel Potraaga ja iga kord, kui me vastastikku teineteist näeme, siis ma tean juba, mida Daniel küsib. Prantsuse härrasmees. Ta küsib. Kuidas sulle see virge elab. Koos eelmisel aastal Oslo Grand Prix, kui virgenaarist tuli Pisledgeimsil kolmikhüppes kolmandaks ja siis seda vaatasid pealt ka kogu Norra suusakoondise eesotsas Ulvangija jäädeelija vanade tegijate Martinsoni ja kõigiga esid virge sünniaastat pähe ja sinisünnipäevad pähe ja siis eurospordimehed olid ka seal ja meil on raudne kokkulepe ja ma rääkisin sellest virgega eelmisel nädalal alles, et nii nagu virge hüppab Eesti rekordi. On see eurospordi uudistori? Virge ütles, et las ma nüüd olümpiaaastast puhkan ja ma usun, et eurosporti kallal pääseb. Kas teie arvates on Eestis mingeid stiimuleid, mis paneks noori sportlasekarjääri peale mõtlema? Ma arvan küll, et on ja minu meelest selles osas vastas väga hästi sellele küsimusele Erki Nool olümpiaraamatu presentatsioonil alles nüüd hotellis palas ja eetriajaks, seda ei võimaldanud meil teleekraanile panna, aga ma tahaksin Erki Noole sõnad siin ümber jutustada, kui ma küsisin talt niiviisi, et kuidas tema hindab selles poleemika, et kas Eesti sportlase oli Atlantas vähe või palju siis Erkki ütles niiviisi, et tema arvates kahtlemata Eesti olümpiakomitee otsus oli õige ja demokraatlik, et anda kõikidele nendele sportlastele, kes on rahvusvahelise normi täita ja rahvusvaheliste alaliitude poolt on ju kindlad piirnormid, kes ja kuidas pääseb peale, et need sportlased, kes olid sinna selle koha välja võidelnud, miks mind, et anda talle võimalust võistelda olümpial kas või selle nimel. Et nendele edasistele põlvkondadele noortele mitte panna kunstlikku tõkkepuud ette, et ma treenin ennast ühele tasemele ja siis otsustab keegi vanahärra kusagil laua taga või mingi vana elade konsortsium, et see vend äkki ei sõida, mis õigus, seda otsustan langeta, kui sportlane on selle normi täitnud, siis on tal vähemalt moraalne õigus ja teda esindav organisatsioonil, ma usun aukohus lähetada sellele võistlusele, kus see sportlane on selle koha kätte võidelnud ja ma arvan, et vot see ongi see stiimul meie järeltulevatele põlvedele. Et enam ei pea läbima mingisuguseid Kadalit Pea mingeid nõela silmud, pääseda ühte või teise koondisesse, vaid pääs Eesti koondisse on igaühe enda teha. Küsitakse, kui vanad on teie pojad ja millega nad tegelevad. Vanem poeg on 24, saab nüüd ja on Hansapangakaartide divisjoni direktor. Tegeleb rahvusvaheliste maksekaartidega ja Hansapangakaartidega ja ja siin ongi ju, ei oleks selline selline miin, mille otsa langes meie kõmuline ajakirjandus. Sellepärast et ühel hommikul helises mu toas Atlantas telefon ja küsiti, et tahaksin rääkida Tarmo Uba, kas ma olin alles pool, segan unest ja ja mõtis paar sekundit toimumisaega, et ma mõtlesin, et keegi Tarmo sõber, sest ta on ka nagu Ameerikas liikunud ja aga siis ma sain aru, et sellel küsimusel oli mingisugune niisugune kalk tagapõhja. Ja siis oli noh, kapitaalselt segi aetud mu pojad, nii et ka see klaperjaht, mis toimus siin mõningate lehtede veergudel, et kes Atlantas oli ja mis kelle kulul siis siis nooremale pojale Margusele riputati juurde hansapangas töötaja nii-öelda maine ja nii edasi. Nii et noorem poeg Margus on õpib pedagoogilises ülikoolis inglise keelt, jaan tööl, tenniseliidus ja mängib jõudumööda tennist ka. Aga Atlantas oli ta GPU videotoimetaja, kes koostas rahvusvahelisi Sammereid koos Tiit Räägu poja Kristjaniga. Mõlemad said EBU au ja kiituskirjad ja ma usun, et see oli poistele väga hea nii-öelda sissejuhatus sellel teel, kus nad rahvusvahelises telespordielus võivad veel kaasa lüüa, sest minu teada nad jätsid endast igati korraliku mulje. Kuidas Tennis tema ellu tuli tänu sinule? Mitte ainult tänu minule mul täditütar on tennisetreener. Ja Margus hakkas mängima kas seitsme või kaheksa aastaselt ja nüüd ta on mänginud noh nii palju, kui on mänginud ja sellel aastal tulid Eesti üliõpilasmeistriks ja on seal ütleme, Eestini esikümne piirimail ka noh, mängib korralikku tennist, aga aga rahvusvaheline tennis on veel kusagil mujal ja, ja ta on ka samal ajal rahvusvahelise tennisekohtuniku esimese astmestiku ära teinud, nii et sellel aastal oli ta ka nii-öelda Wimbledoni turniiri lähedal juba sealsamas lordide koja turniiril, kohtunike ja nii edasi, nii et küll elu kõik paika pandud. Ja kus meeldib sul eestimaal puhata? Jah, mulle meeldib puhata kahes kohas Pärnus. Pärnu on üldse saanud mul teiseks kodulinnaks seoses nende viimaste tervise sündmustega ja mulle meeldib olla seal väga sanatooriumis, aga meeldib kalaga olla sõprade juures. Suviti, aga mulle eriliselt meeldib Peipsi järv ja Peipsi järve rand, mul on seal isa poolt suguvõsas ka teisel onutütrele, tähendab on suvila otse Peipsi järve kaldal üle liivaluidete ja see on üks väga mõnus koht. Keegi küsib, kas sul on olnud kunagi habe või vuntsid. Ükskord oli sealsamas Peipsi järve ääres ja ma läksin Iisaku poodi helistama ja küsib see poeta mu käest, et kuule, oled sa uba või? Mõtlesin olemist, jah, aga miks sa nii karvane oled, siis mul oli. Kolme Virumaa tõelises murraks isa, mu sõber, mida sport on teile õpetanud, küsitakse? Sport on mulle õpetanud kindlasti ühte asja, et. Niisuguse lodevuse. Peale pealtnäha niisugune kerge suhtumise. Konkurenti vastast alahinnates või teda üldse mitte hinnates ja iseennast mitte proovile pannes elus läbi ei löö. Need, kes spordis läbi löövad. Ma usun, löövad läbi ka elus ühes või teises eluvaldkonnas. Sest see annab inimesele mingisuguse täiesti omapärase karastatus.