MINA OLEN Helvin Kaljula ja loen teile, Ene Mihkelsoni luulet. Ühel väga pimedal väga lagedal väljal, kus must taevas lab lumevalge maa ja vaid üks tee lookleb reejalaste jäljena kuhugi eemale, seisan mina. Taevas on nagu hiiglakõrge kupliga kirik, pilvede metalne, must vahetab pooltoone külmalt ja nukralt. Maa õhkab valgus sellesse Videvusse. Kusagil sünnitakse ja surrakse, kusagil on keegi õnnelik ja keegi meeleheitel ja keegi mõtleb väljast, millele ma seisan ja maast, mida ma näen. Ta ei tea, et siin olen mina ja mina ei tunne teda. Selles tühjas ja lõpmatus kirikus olen ma üksi. Varemed ei põle, need vajuvad mulda. Mitu põlve tagasi. Mälestusedki hääbuvad, malts vohab vanal peenral. Pihlakad leegivad punaselt. Kõik algab otsast peale. Ma ehitan maja. Alustan katusest, kasvatan juuri. Olen pikaldane, ring kerkib, siiski on tihe ja vastupidav, peaaegu raudne. Ainult õhk ei pääse sa endagi juurde. Vaikimine on põline. Ta armastus on surm. Ta võtab viimse vere. Suhellad käeta, paitab tuimaks. Su sõnad läbi puurib. Kõik tähendused kulutab. Ja täitmatuna läheb. Kes Sonda teadmatuna olen uurinud, tahtnud näha maski taha. Kuid mask on armastus, mass kasvanud, on luuni. Ei näe Madema igaviku taha. Raual on rauakõlalillel, on lillehääl. Maastik on läinud lahti. Üks haav on väljade pääl. Sajab vihma või langeb lund. Üks vagu on päikese all, kuhu valgus ei pääse. Mitte-metsade vahelt vaid põldude äärest tolmnev ja lainetab rukis. Murugamarasse kasvanute porisel ajalgi kuiv ja käidav. Küla all teine tee, pehme tolm nagu püünl halliks pleekinud majad keset lagendikku ning eraldatust. Ja tuleb õhtu. Ja silmapiirist saab õu. Haab kahiseva pimedusega. Koer ulub akende peale, mis läigivad. Nagu pimedas silmad. Suur must auk on küla sees. Seal pahiseb vesi. Iseenese sisse nagu kosk. Iseenese sisse kukuvad tammid. Me läheme hüürgsele maale, seal pilvede kodu on kerkinud Aitude peal. Kaevukook käeksub. Ja õhus on uduste väljade hääl. Lainetena hääbub ja laskume, veri ja silmis on soovidel lõpud. Mis algab, on alanud enne sündi. See hinge lõpp, see võpumine, kure bluuksuv äralend, con pidu peab ja siis on lume all. Vahest elaski kord, mees, kelle nimi Kristus ja tema tee nii kolgata kui ristiga kord ristus. Aknad tehakse ju samamoodi, lagendikud klaasi sisse löödi, vaatad nüüd ja silmateral risti, ruut ja vanad võlad. Ammutamatu on õhtumil, läheme koju. Ammendamatu vaikuse tihedus. Kas siia või sinnapoole pole eriti tähtis. Kaalud ei kõnele.