Minu nimi on Tarmo Song. Ja ma loen Juhan Jaiki poeemi hunt. Tagakarjamaa ja kesa taga marjamaa ja võsa läbi paksust männipalust mööda metsavahi talust suurde metsa. Mine küsi, oli siginenud susi. Vilkus, põõsaid, metsapõues, öösi käis ka taluõues. Seal ta tegi palju paha, murdis külakarjad maha. Võeti käte rasked palgad, tulid kokku, julges salgad, taate mehi, mitusada, tahtsid ära kustutada hundi kurja elu, tahi. Selleks korraldasid jahi käisid nõnda päeva otsa mööda maad ja mööda metsa mööda soid ja sopi radu mööda pesupaiku padu, igas kolkas luhasabas padrikus ja turbarabas. Aga hunti Nad ei näinud, hunt vist kodunt ära läinud. Need said nii nina pikka hunt käis muudkui murdmas, ikka tegi lammastele viga, ajas nurmel tagasi siga, tegi õuel rasket rähka, panin pardid, haned nahka, varsad puduloomad, veised kadusid kui muudki teised. Tooma peres kasvamas, oli väike tubli jess vana tooma silmad ära, nobe virk, kui lõngakera oskas vilistada, hästi. Tegi ruttu kõik, mis kästi. Vahel tegi käigu suure liikus kopli karja juure. Väike-jazz kui muru mari, aga suur on tema kari, loetelu õige pikk, halli habemega sikk, kitse köötsak, lehm, alu, mõni vasikas või muu vaikne lammas, kurisõnn. Ja veel mõni utepõnn, siis veel väike põrsanäss, seda karja valvas jess. Vahel käis ka jazzi järel karjas osastiku äärel vana Arni oli, kuni teda koju kutsus, uni. Tema hoolis karjast vahe tuli, läks, kus tuli pähe. Aga korra tardunud tailammas hirmul seisma jäi. Metsast tuli nina ees kurihallivatimees kõrvad teravad ja kiki viskab joostes hüpetiKi. Nüüd ta pistab karja kõhtu. Loomadel on eluõhtujazzil, oli julge meel julgem, kui ta isal veel astus, ruttu hundi ette. Ütles ära puutu, mitte siit ei saa sa omajagu, olgugi tühi magu. Kes sind susi siia ajas? Tead, et meil on piss ka majas. Küsises on kõvarohi, mida puutuda ei tohi. Kui sa sellest paugu saad, kohe jalad sirgu, aad. Kuulas hunt. Kuid see ei olnud rumal hunt. Ta kaugelt tulnud õppinud tarkust eluteelt. Oskas hästi eesti keelt, oskas laulda, rehkendada, natuke ka sehkendada. Tundis kalendrit ja kaarti, seinakella ilmakaari vahel ka, et aega võita, jala rattaga sõita. Hundile näe, meelises. Ning ta mõtles nii et las jääda, pealegi omad pudulojused ja loomad. Süüa praegu just ei taha. Parem räägin jutu maha. Andisi assile Sis susi mitut moodi küsimusi. Küsis, kas ta käib ka koolis, mitmenda mas istub toolis, mis ta hundisoost ka teab, kelleks ta neid õige peab. Ja kas külas, kui on mahti uute kavatseta jahti vastas ja asjad koolis hunti enam-vähem ikka tunti. Hunt teeb väga palju, paha. Võtab ja ei maksa raha. Kuri on, ei tunne nalja, võtab loomal hinge välja. Jääd 100 sõimunime antud Talle pole imejazz veel rääkis, katsu püüa susi parem rohtu süüa. See on tervislik, kuid liha toorelt süües viha ajab südame pahaks. Mina seda küll ei tahaks. Vargus pole õige töö. Parem susi, rohtuse hunt, siis kuulas Jassi sõnu, südames liikus mõnu, et on sõber, tanud hea, väike vahva kahupea, väike jazzi tooma, perest küllalt hundile, nüüd verest. Jassi vaates hirmunud lammas seisis nagu soolasammas. Utet seisin isevärki kui kaks küsimise märki. Terve kari teadis puha, et nüüd hunt, nad murrab maha sulgub igaveseks silm. Hüvasti nüüd ilus ilm. Aga rõõmul polnud otsa, kui hunt jälle marssis metsa otsa, kõigile jäi pea. Oh kui elada on hea. Teisel päeval aga jälle ilmus susi tänavale. Tuli hommikul ja rutul viibis päeva jussi, jutul õppis lambalt rohu söömist, tallekestelt kepsu löömist. Kuni Jassi tooma koju. Kutsus hundi oma koju. Toomas lõunal jõudeajal seisis uksepiida najal, tõmbas piipu, peada, longus, vaatas, kuidas vili kängus. Mõtlesin, et kui tuleb vihma, laseb järel püksirihma. Aga kui jääd kestma põud tuleb elamises õud. Vaat siis toomas nägi paha. Piip tal hambast kukkus maha, aimas suuri õnnetusi, õue astus vana susi. Jassi näe, on tema ees nagu julge sõjamees. Toomas oli valmis tõtma patulidiku võtma, aga teda peatas jazz, ütles kuule, Isalast tulla tuppa külaline ära püssi, Toomamine. Parema, õpi tundma ise, millise tõin külalise. Vanad vaenud onu nägu nagu paha unenägu. Hunt on kurja jätnud, maha enam hulkuda ei taha. Juba oskab rohtu süüa, talle karjas kepsu lüüa. Ta on pöördunud kurjalt teelt. Oskan hästi, eesti keelt, oskab laulda, rehkendada natuke, kas rehkendada, tunneb kalendrit ja kaarti seinakella ilmakaari. Vahel ka, et aega võita, jala rattaga võib sõita. Sellist külalist vist vaata minema ei maksa saata. Toomas vaatles metsadeni, keda polnud näinud seni kus sul lugu ütles, staat hunt on tarkust täis kui vaat. Võtan külaliseks vastu palun kui tuppa astu. Ja siis mulle külaliseks Jassi armsaks seltsiliseks. Ega läinudki enam tallu. Ärkas Toomast paremini, jooksis armist paremini. Valvas aidas viljakotte, püüdis hiiri, püüdis rotte öösi, ajas raginaga rebaseid ja tuhkruid taga. Kord sai kätte ühe hulli. Õige noore kanakulli. Käis ka kitsamas särgi jaanipäeval punus pärgi. Õhtul ajalehti luges, enne kui ta põhku puges. Tuju hea, siis laulis passi. Vahel silitas kassi. Mis ta tegi veel, Ahjah vahel pühkis korstnaid kah. Kuulsus läks kui kulutuli. Ülemaarahvast tuli mitmest kihelkonnast vallast mööda teed jõe kallast vaatama suurt ilmaimet. Ununesid, sõimunimed, murtud mullikad ja muud juttu, teist on täitnud suud. Tuli vanu, tuli noori, vahel päevas mitu voori. Olgu ilm kas pahur, jahe, äikse, vihmane või tahe. Pakkusid ka kooki, kalja, tegid tutvust, tegid, naljajuttu, ajasid ja jõid, sõbraks said ja patsi lõid. Nii on väga laialt tuntud Tooma talus sõber.