Minu nimi on Britta Vahur ja ma loen Voldemar Panso loo mäng. Jõngermann käis igal hommikul mu kaela peal. Onu volli, mängime midagi. Ta ei väsinud kunagi mängimast. Aga mina väsisin mõtlemast. Mõtlesin välja niisuguse mängu, mida näis võimatu mängida. Lootsin sellega ta mängutuju kaotada ja temast vabaneda. Hästi, mängime, mida? Hakkliha masinat. Tegin tähendusrikka pausi. Aga jõngermann, hõiskas onu, mängime. Ja ta lapse silmades säras 20 päikest. Oleks jõngermann pisutki erapooletumalt mind vaadanud, ta oleks märganud, et mu nägu oli talle vastunäidustatud. Olin vahel, vahtisin abitult ringi. Kuidas kuram saab täie aruga inimene, mängida hakkliha masinat. See on sama loll kui kartuliraadios lastetükis mängida turvast ja niiti. Aga siis oli ainult kuuldemäng ja ma ise olin lapsem. Ja raadio oli lapsem. Neis mõlemas oli veel peidus jõngermanni püha, mängime, onu. Tuli mängida. Pea töötas nagu peaproovil. Võtsin tooli, panin kummuli ja lükkasin vastu seina. See on hakklihamasin. Näitasin toolile. Klaara, ütles jõngermann lihtsalt, nagu näeks ta iga päev selliseid hakklihamasinaid. Kes mina olen? Sina oled liha, Klaara ja mina ajan sind masinast läbi, näed siit Molgust Clara ja juba oli ta kõhuli tooli Coriol stardivalmis. Alustasin kujuteldava vändaga väntamist just nõnda, nagu ma praegu väntan, anna või masinat. Vingerdades aeglaselt ägisedes ja kägisedes hakkas jõngermann narmasteks minema. Oleksite te näinud tema lapse silmade, fanaatilist tõetunnet ja usku, kuidas ta teisest otsast hakituna välja pudenes. Närisin huult, et mitte rikkuda seda hiilgavat mängu. Kui ta viimase killuni oli masinast läbi käinud, oli terve ta olek vastunäidustatud sellele, kes masinast sisse läks. Hiilgav. See on näitlemise põhinäitleja, ande ürgelement, usud ja teed. Aga 10 aasta pärast me enam ei mängi. Kindlasti mitte. Jõngermannist on saanud noormees, ta on jõudnud oma unistuste maale ja õpib Tallinna suurkoolis masinaid. Kui ütleksin talle, siis kuule sina masinist, mängime hakkliha masinat. Vastaks ta kindlasti. Hakkliha masinat. Vabanda onu, aga sa oled loll. 10 aasta pärast pole ta enam laps ja näitleja temas on kadunud. See omadus võib kaduda näitlejaski. Näitlejas kaob näitleja ja sünnib tegelinski. Sellest hetkest algab näitleja raugastumine. Olgu aastaid või 24. Kui keegi suudaks selle jubeda reaalsuse visiooni Coya sugistiivsusega paberile panna. Näitleja kannab oma laipa üle lavaõhtust õhtusse tükkis tükki. Teatris on surnudki talutavad, kui nad kannavad elava maski. Aga hakkliha masinat maskiga ei mängi. Näitleja on see, kellele ütled tulekahju ja ta tunneb kõrbelõhna. Ütled armastus ja talle meenub kogu elatud elu. Ütled üheksandalt korruselt sügavusse paiskub lift ja ta kasvatab. Aga teine küsib. Kuhu jäi siis ohutustehnika?