Tere, mina olen Laura Peterson ja ma loen teile katkendi raamilde kirjast Indrekule. Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse teisest osast. Seda kirja ei ole teil õieti vajagi. Aga ega ma seda nii väga teie pärast kirjutagi, vaid rohkem iseendale lohutuseks. Nõnda tunnen, et ma pole veel päris üksi, et ma alles elan, sest kui tuleb surm, siis jääb inimene üsna üksi. Ja kui ta jääb üksi, siis tulevad mõtted, et ta poleks päris üksi. Aga doktor rotvam kinnitab mulle iga päev preili Maurus mitte mõelda, mitte süveneda, sest see on tervisele kahjulik. Inimesed surevad nii sagedasti just sellepärast, et need aina armastavad millessegi süveneda. Teie muidugi ei tea, kes ja mis on doktor Ratva homsest teie kuulete tema nime esimest korda. Asi nimelt nõnda, et kui kellelegi kohta on juba otsustatud mõistate, kui keegi on sunnitud juba üksi jääma, mis on selle suure igavese üksinduse algus nii-öelda ettevalmistuse sisse harjutus siis ilmub varsti doktor rottwang, sest siis algab tema osa. Tuleb kord tuleb kaks tuleb kolmandat korda, kuni tulemisest kasvab sümpaatia, poolehoid, tagahoid, igatsus, armastus. Meie oleme doktor Ratwaumiga praegu igatsuse staadiumis, see tähendab sümpaatia poole hoide taga, hoiden juba läbi ning armastusele sees. Iga kord, kui doktor Rathomine äärde sisse astun, ütleb ta. Mul hakkas teie järele igatsus, preili Maurus. Kui mina juhtun kahtlevalt naeratama või vaatamegi kinnitata, tõepoolest hakkas järele igatsus, see on muidugi päris Patriot teiega, nõnda rääkides, teie elate praegu teatavad kriis üle ja minu pealetükkivus võib teid tülitada või erutada ka, uskuge ma ei või praegu teisiti või pean seda ometi teile ütlema. Nõnda salvitaminud magusa valega ja esimest korda elus tunnen ma, missugune imeline asi on vale. Ta nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks pidanud ta välja mõtlema. Ja ma usun, et jumal ise on vale ilma loonud. Ta leiduma ühes inimesega, sest muidu ei peaks elule vastu. Ei suudaks. Mõelge, on äkki, mis oleks sündinud, kui doktor rattvam oleks mulle tõtt rääkinud? Kui ta oleks mulle otsa vaadanud ja öelnud, see on lõpuhakatud, kannatage veel pisut, siis olete surnud, üsna surnud. Isegi siis, kui ta seejuures oleks aknast välja vahtinud, oleks olnud hirmus. Sest teie peaksite kordki võima minu toa aknast välja vaadata, siis te mõistaksite, kui hirmus oleks inimesele midagi selletaolist öelda. Ainult mõelda et tuleb, päev, tõuseb päike paistab kaugetele, mäe, Harjedele mäetippudele. Igale tipule paistab ta, sest igal tipul on oma nägu. Nagu astuks keegi taevast maha, õrnakesed roosad kingad jalas ja tuleb mööda mäge ikka allapoole, aina allapoole, inimestele lähemale. Et ka nemad saaksid osa sellest, kes kõnnib, õrnad, roosad kingad jalas. Seda kõike mõelda ja sealjuures teada. Sina ei näe seda enam. Praegu ümbritsevad mind võhivõõrad ja see nii rahustav ja lohutav, sest võib üsna kindel olla, et oled neile ykskõik. Ainult üks teenija tüütab vahel. Mõelge ometi, millega ta kord hakkama sai. Ta jäi minu voodite seisma, vahtis mulle otsa ja ütles. Preili ja mul on nii kahju. Miks, küsisin mina teile nii, ilusad silmad, vastab tema. Ja sellepärast on teil minust kahju, imestan mina. Jah, vastab tema, sest kui ma mõtlen, et kellelgi on nii ilusad silmad ja ei lähe kunagi. Jätke see, ütlesin mina vahele, mitte minul pole ilusad silmad väikeil endal ja teil on ilusad silmad, siis näete nendega nagu oleksid ka teiste silmad ilusad. Ükski, kel tõesti inetud silmad ei või näha teiste silmade ilu. Nõnda ütlesin talle, uskusin tol korral südameis, rääkisin. Aga kas tegemist ta tahtis mulle öelda. Tema tahtis mulle öelda, et mina ei lähe kunagi mehele. Saate aru, doktor ratt Baum, avaldab mulle iga päev peaaegu armastus, just. Ja mina ei lähe mehele. Aga ühte tahaksin ometi teada. Nimelt, kas mul on tõesti ilusad silmad? Kas nad on pisutki ilusad? Mis te arvate? Ma tahaksin, et vähemalt teiegi näeksite neis pisut ilu sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob, hing kaob, vaim kaob. Aga ilu ei kao, tema jääb, sest kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis võtate maitstud ilu endasse, nõnda jääb ilu, kui kõik kaob, eks ole, see jumalik, jääb see, mida tõeliselt pole olemaski. Kaob see, mis olemas. Kui teie pisutki olete tundnud minu silmis ilusas elakse ilutees edasi, ma olen nii õnnelik, seda mõeldes. Täna rääkis doktor Roth pomminuga armastusest. Täna esimest korda. Tähendab, viimane staadium Sellele võib järgneda ainult surm. Sest kui doktor ratoomakad meie asutises kellegagi rääkima armastusest siis tähendab see ainult surma. Doktor Ratva mõtis vahema käe. Silitas seda, küsis aupaklikult. Tohin ma seda suudelda? Ei, andestage mulle, mu julgus, mu häbematus, aga teil on nii ilusad sõrmed, peaaegu läbipaistvad. Hulk aega, hoidiste, nõnda mu käte kõneles. Aga see tema mäng armastusest ja surmast, tema usk armastusega, surma või armastusest surma teeb mulle ainult nalja. Sest ma saan väga hästi aru, et ainult mängib. Oskan väga hästi vahet teha tõelise mängitud tundmise vahel, sest ma olen tõelist tundmust kord näinud. Teate, kus, pean seda teile ütlema? Nägin seda kodu all suures toas musta vahariidega kaetud laua juures. Päike paistis nii heledasti. Tänavakivide vahelt tõusid esimesed haljad, rohulaiud, õrnad, õrnad ja armetud, nii et hakkas neist hale meel. Seal nägin ma seeni mineval kevadel. On teile kunagi mõttesse tulnud, et seal seisime elus teineteisele kõige lähemal. Minul tuleb see sagedasti meelde. Ja ma olen niisama sagedasti mõelnud. Kahju, et ma seda tol korral ei teadnud. Aimasin küll, aga ma ei tahtnud seda teada, sest oleksin ma seda nõnda teadnud kui praegu, oleksime võinud seista teineteisele veel lähemalt. Aga ütlemata tänulik olen teile sellegi eest, mis oli. Sellest piisab. Oskab doktor Ratva mulle kordagi nõnda otsa vaadata, kui vaadati mulle, siis teeb ta ainsatki niisugusi liigutusi, kui tehti selle musta laua ääres kõneleb ta ainsagi niisuguse sõna. Muidugi mitte. Võib-olla ta ei oskagi nõnda seista, nõnda rääkida, nõnda vaikida. Tõepoolest, mind huvitab mõnikord küsimus, kas ta seda üldse oskab. Eiei temalt endalt muidugi küsima ei lähe, sest tema ise ei võigi seda teada, ainult mõni teine. Aga kust saan ma selle teise kätte, kellelt küsida? Mina arvan küll, et ei et ta ei oska siis, kui seda muidu võib nõnda teeselda. Kui ta ometi midagi selletaolist oskab ja ikkagi nõnda suudad mängida, siis on ta küll peaaegu kristus, sest tema ohvrimeelsus oleks siis otse määratud. Olgu, mis on aga minu viimaseid päevi anda oma mänguga ometi kergendanud ja iga kord, kui ta minu juurest lahkub, jään ma uudishimulikult ootama, millal ja kuidas ta uuesti tuleb. Nõnda lähevad mu päevad mängides. Mina kuulen ainult teesklen, usuksin teda ja see mõjub nii hästi. Ma tunnen imelist rahuldust, sest mõelge ometi, doktor rott, pom mõtleb ning Beta, aga täielikult petan mina teda. Tema mõtleb mind oma valega, lohutadega sünnib vastupidi, mina lohutan teda. Mina teen talle luulelised silmad ja uskuge või ärge uskuge, ma nii selgesti kui seda ikka rohkem hakkab uskuma, et mina teda usun. Kui ta seda teaks, võiks ta viha pärast hulluks. Täna olen ma õnnelik. Täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest ma olen äkki suur ja püha tundmused, mind võidakse armastada. Kas te mõistate, mis see tähendabki nõnda tunda? Olete te kunagi midagi selletaolist tundnud? On teil kunagi olnud nii palju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul andena. Ja ma mõtlen, et tuleb, kevad, tulevad, linnud laulavad ning punuvad pesi tulevaid lillede lõhnad, lõhnad, lillede laul, eks. Ja mind ei ole enam aga see, kes mind armastabki neid päikese paistel ja mõtleb minu peale. Ning nõnda saan ka mina tulevast yle tulevaste järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis püsi natuke ikkagi kriipsukenegi sest kuiskase armastus aastate jooksul väheneb midagi, jääb temast ometi järel. Ahjaa, pidin unustama, kui tuleb kevad, siis müüvad tütarlapsed Kivisilla juures lilli. Seal on mõnikord hulk lapsi, kes kõik pakuvad ja manguvad, aga nende hulgas on üks kõhnake suurte, tõsiste silmadega, mis on hallid, peaaegu sinised. See mangu kunagi see seisab ainult ja vaatab sulle otsa, nii et sa lähed ja ostad sõna lausumata selle käest, ostke teie tuleval kevadel, sest mind ei ole enam nii, et ta ilma ostjat ei jääks. Kui tahate, võite talle öelda, et laia kübaraga valge looriga preili ei osta enam Väike-Maarja, minust on nüüd mina. See on ehk viimane kord, kus ma pliiatsi kätte võtan. Võib-olla ka eelviimane. Viimasel korral panen ka oma nime alla, sest varsti pole üldse muudkui aga paljas nimi. Sellepärast panengi kirja lõppu nagu lõhnava lille. Kui ma ainult teaksin, missugune lõhnab teie meelest kõige paremini, kas Ramilda või Rimalda, räägi ilma veeri Talmatar ilma või tiral madal Miiravaid. Ilmara.