Mina olen Mari-Liis Lill ja loen katkendi Andrus Kivirähki romaanist liblikas. Ma kohtusin neil päevil halli koeraga. Muidugi võis olla ka ainult ettekujutus, sest olin tõepoolest olnud juba nädalaid magamata ning vaimselt pisut segi. Ükskõik. Ta istus teatri ees, oli öö. Ei. Aga päev see ka ei olnud, sest oli pime ja ma mäletan selgesti kuud. Lõppude lõpuks ei oma aeg mingit tähtsust, see oli päeval, mil paistis kuu ning päike oli varjunud mustade kulisside taha, millele olid maalitud tuhanded tähed. Koer istus nagu inimene ja vaatas mind. Ta heitis vihkama pilgu teatri poole. Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seadusi. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja elab edasi. De kägistati, mürgitati, pussitati, tulistate, kuid teete kõike mängult. Aga surm pole asi, millega mängida. Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin kui ammu surinat Paulion, aga pinna ajab taas selga tema kostüümi ja teeb naeruks minu arvepidamise. Lisaks sellele lootede inimesi, keda pole üldse kunagi elanud, kellel polegi ette nähtud sündida. Te elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju ja kogu mu jõud kulub sellele, et neid kärpida, vähendada, kokku suruda. Ja seal tulete, teie kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe, ehkki minu arvates on sedagi liiga palju ja te elate mitmekordselt. Ma ei lausunud sõnagi, seisin, kuulasin ning maa meie jalge all oli sama must kui taevas ja horisonti paistnud kusagilt, nii et ma ei võinud kindel olla, kas me mitte ülepea õhus ei hõlju. Teatrit polnud enam näha, vaid koer ja tähed ja kuu ja osa neist Helendasid meie kohal ja osa neist meie all. Vähe sellest, jätkas koer, te petate inimesi, nad tulevad teid vaatama ja leiavad, et maailm polegi selline, nagu nad seni ette on kujutanud, et armastus võib võitu, surma, naeruväärne ja et kuri saab alati karistada ja mida kõike veel. Mis õigusega te neid õnnetuid alt veate nende elutee on ette määratud, nad sünnivad, töötavad sigitavad lapsed ja surevad, neil pole mingit lootust pääsemisele nagu hotellol olematul inimesel, kes enesele noa kõrri torkab ja niimoodi õhtust õhtusse, nagu oleks suremine, kohvijoomine, mida võib teha korduvalt, kui ainult tuju tuleb. Nemad, Teie publik seda endale lubada ei saa. Nemad kaotavad igal juhul, sest keegi ei pääse minu eest, nende kõigi loosid on tühjad. Miks te neid petate? Anname neile lootust, vastasin mina.