Tere, mina olen Ragnebecaren ja loen teile Karini monoloogi. Tammsaare tõe ja õiguse neljandast osast. Et sa minust õieti aru saaksid, Indrek siis ma tuletan sulle oma aastaid meelde, sest sinu ees pole mul sess asjast saladusi, nagu sa tead. Mõni kuu tagasi ma lugesin nimelt kusagilt lehest, et Inglismaal oli olnud ankeet, et teada saada, millal on naine oma täiuse tipul. Ja kas tead, millal siis, kui ta on 34 aastat vana just nõnda seisis lehes ja et ma seda ei unustaks ning eksikombel midagi muud ei arvaks, siis lõikasime selle otsesel eest välja, panin kõrvale seda kirjatükki, lugesime ühtepuhku, kui ta mulle näppu puutus. Ja ma mõtlesin veel paar aastat paar lühikest aastakest, siis on tipp. Ja peale seda algab allaminek mäest alla veeremine, kuni oled põhjas hauas ja teised ajavad sulle mulda peale. Esiteks viskad sina peoga, siis viskavad lapsed ja pärast hakatakse labidatega. Nõnda mõtlesime siis. Aga sa ju tead, kuidas ma hirmsasti armastan mind pisi natukenegi imetletakse. Nagu sina seda tegid alguses. Selles pole ju midagi halba, ega igaüks tahab ju midagi natukenegi olla. Ja et sina mind nüüd enam kunagi imetle nagu polekski miinusena midagi imetleda, siis mõtlesin ma. Aga kas siis kogu maailmas pole enam ainustki inimest, kes leiaks minust midagi imetlusväärset. Nüüd on veel viimane aeg seda inimest otsida, sest varsti olema tipule, siis on kõik otsas. Sest kui juba inglased ütlevad, et on otsas, siis peab täiesti otsas olema, nemad valitsevad ju maailma nagu sina seda ise alati ütled. Siis tuli mulle meelde ka, kuidas teised naised mind kadestavad. Ja ma mõtlesin, et koodakede ma teile alles näitan. Seda ütlesime muidu niisama suurustamiseks, ega ma ise sellepärast midagi ei mõelnud, sest kõige parem on siis öelda, kui sa ise midagi ei mõtle, ainult et tahad tingimata midagi öelda. Samal ajal tuli mulle meelde ka see, et tema, kelle nime ma ei tohi sulle nimetada oli mulle millalgi kögertalide juures öelnud, et keegi ei või arvata, nagu oleksin mina juba laste ema. Tol korral ei saanud ma hästi aru, mis ta sellega mõtles, aga pärast mõistsin, et see oligi pisut nagu imetlemine. Sest sa pead teadma praegu naise kõige suuremaks vooruseks, et ta poleks sünnitanud. See ei ole moes. Seda teist, mis on ka peaaegu nagu sünnitamine seda võib, see on moodis, sellega naised isegi uhkustavad. Aga sünnitada ei tohi. Sa ju mõistad, millest ma räägin. Aga ma ei taha otsekohe nimesi nimetada, sest mõned sõnad on mulle vastikud. Näiteks sõna abort. Mulle ei meeldi ta mitte sellepärast, mis ta tähendab, vaid lihtsalt ei meeldi. Samuti Kasena Aurta, mille tähendust ma ei tea. Leidsin ta ühest raamatust, mida sina käskisid teaduse pärast lugeda, aga minule ei meeldi teadus, kus on niisugused sõnad nagu abort ja Aurta. Nii kui ma neid kuulen või loen, siis on kohe tundmus, nagu ajaks keegi oma suu ammuli. Nõnda. Ja kui ma pikemat aega olen mõelnud, et mina olevat nagu poleks kunagi sünnitanud siis hakkas mulle hirmsasti meeldima. Ning muidugi hakkas mulle pisut ka see mees meeldima, kes seda oli minust öelnud. Ja see kõik tuli ainult sellest, et sina mind nüüd enam kunagi ei imetle. Sa ei pane tähelegi, kui ma vahest nõnda teen, et sa võiksid mind imetleda. Sa ei või siis kujuta jällegi, kuidas mul omal pärast seda on häbi. Sest mõtle ometi, mina lasen ennast imetleda ja ükski ei imetle. Sa poleks pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Või oleksid sa pidanud vähemalt teesklema, nagu imetleksaminud eluotsani? Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas. Ja siis võib-olla oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi sellest päris ilma süüta. Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid.