Tere, minu nimi on Markus Luik ja ma loen katkendi Jaanus Andrews noorempi näidendist küüni täitmine. Lilian on nagu kindrali mõisa London noort Londonit ma ei tunnegi, kus ma oleks juba ammugi Veneetsiasse või kus ta läks, kus ta Prantsusmaale läks, Itaaliasse, kui mina veel seal olin kindralil mõisas, siis vana London ainult oli eitulitele hulluks läinud. Neil oli niisugune perekonna viga, selle tädi langetõbine, naise tädi, vanamehe suguseltsis, hull ei olnud, aga noorel Londoni oli ka midagi viga ja keda muidu ei läinud, kus Türgistanud on. Ja vana London kaevus? Lilian on nagu vana London, läheb alla kaevu ja. Vaata siis, kui me olime seal kindrali mõisas. Siis olin mina selle kaevumeistritöö peal, teise ei ole kaevu kaevanud, sina, Sass vist ükskord olid septembri pool kaevamas või. Aga mis seal viga kaevata septembri maa savimaa, kui sa septembri pole, lähed siis nagu kitt. Vihmase ilmaga kisub saapad jalas, terve kindrali mõisas ootama mõtlen. Kaevasime, mis me kaevasime. Kaevasime Bekkeri poolme, kaevasime Me kaevasime pika lombis, siis me kaevasime. Me kaevasime Viira pääl. Me kaevasime piiri, Leoleme, kaevasime Kuuznetsi mannile, kaevasime nõmme, kaevasime õige mitmel pool ja kõik need on liiva peal kaevatud, kõik need liivamaad. Kuznetsovi mannil jäigi kaebamine pooleli, mina oleksin edasi kaevanud, aga vana London oli meister usinad Symanni ennast, Burri hakkasite seletama, kuidas selle maksmisega on, pärast seletas, et talle raha polegi. Mina ütlesin küll, et kui palju miljoneid kaeve kaevanud olen, aga ei ole ühtegi mina pooleli jätnud. Aga vana London ütles, et tema Q7 moni tutivaatamisest või kaevu ja jättis pooleli kaevamise. Või oli neil enne mingisugune kaupleja, jäi katki, mina ei saanudki sellest aru. Aga Viira peal, kui me kaevasime, siis seal ei tulnudki, vesi. Vana London läks siis alla. Ma ütlen sulle, Lilian, mis ma sulle ütlen, et sa oled juba alla läinud, mõtlen teile. Kui sa alla lähed, siis mõtle selle peale, et siis seal, kus enne oled, et see ei ole enam see endine. See on juba üleval. Sina mõtled küll, et kui sa oled üleval, et mis üleval see on, et sa oled siinsamas maa peal. Aga vaata, kui sa lähed alla, teie mehed ei ole kaevuses käinud, kas on, kas ainult savikaevus käinud, savikaev savi ka midagi? Aga kui sa lähed alla, kus sügav liiva ka, et siis sa mõtled, et sa lähed sügavale, aga midagi sa ei lähe sügavale, sa lähed sinna, kus see oli kus see, kus oliden üleval. Ja sina oled ikka sealsamas, aga nüüd ei ole sul enam sügaval, aga nüüd asub kõrgel. Kui sa nüüd tahad tagasi minna, siis sa saad aru, et see kuuse tagasi tahad minna, on kõrgel. Et seesama maa pääl, kus sa käid, et see on nii kõrglets ilmaski tagasi saa. Vaata, kui sa sealt august üles vaated, aga teie mehed ei ole vaadanud, Sass on, aga ta on vaadanud savikaebust siis sina näed siis kui sina seda auku vaatad, siis sina näed, et see auk läheb üles. Aga kuhu sa auku üles läheb, see tase enam ei näe. Sisse, auk läheb üles taevasse. Aga kas teie mehed astronoomiat teate või taevas ei olegi lõppu kusagil? Seal on Andromeeda, udu ja kassi opeia, tähed. Ja lõppu ei ole seal kusagil. Ja kui sa sealt sügavast liivakaevu põhjast vaatad, et üleval on, aga niisugust kohta ei olegi, kus üleval on, et sa ilmaski saagi üles. Ja kurat, vana Londoni saanudki üles, vana London kaebas edasi ja kaebas edasi ja meie pidime köisi jätkama ja mee saanud enam tünniga tõmmatagi, sest need köieräbalad ei pidanud tünni ja meie ütlesime vanale Londonile, et tule üles, mõtle ka selle peale, mis üles tähendab. Aga vana Londoni mõtte lund, midagi vana London oli selle kaevukoha otsinud ja tema tahtis vett kätte saada. Aga ma ütlen, kuigi tema suguvõsas ühtegi hullu ei olnud, siis vaata, tema naise hullumeelsus oli talle külge hakanud, poja omast ei räägigi. Hullumeelsus on ka nakkushaigus. Ta ei vaadanudki ülesse ainult kardis nagu pasunast meelsed nöörid, kõik otse vanad lehma, Kablad, sidusime üksteise otsejad pangiga, tõmbasime liiva, aga vesik kurat ei tulnudki. Ja vana London ütles, et tema enne üles ei tule, kui vesi on käes ja ei tulnudki ülesse ja ei vaadanud kah ülesse ja meie mõtlesime, et mis me peame tegema. Viiraugus tahtis kaevu olla minna, aga mina ütlesin, et mõtelguda järgi, kui ta läheb olla, mõtelge, mis tähendab üles. Ja siis me läksime küla pealt nööri otsima, sest viiraugus tahtis ikkagi alla minna ja vana London ei tahtnudki üles tulla ja ta ei saanudki üles tulla, pole nööri, millega tõmmata. Aga selle aja sees, kui me jantisime, keegi ei näinud, et pikse pilv oli tulnud. Vaata, mehed, mina seda mõtlen, et mis muudiselt kaevust piksepilve vaadata, kui see auk sealt ülevalt hakkab paistma, paistab täitsa must. Aga musta sel London võis veel näha, kui välku hakkas lööma ja ja meie jooksime külastsineeri otsima. Sinna ta jäigi, kas see välkli sinna sisse või? Või tuli vesi alt või? Või 100. nii hirmsasti? Meie ei saanud seda kapla kuskilt kohe kätte.