Närvides krinolin ümber kuusepib, ajasse astus ja poiss teda vaatab, vaatab teda, vaatab lakkamatult. Seal seistes, sirutab käsi kuu vaikselt poisile vastu, rind valla tutivas tuules, kylaselt tõuseb ja laskub pagi kuute kuute kuute mustlaste ist minemata, kuhu su südamekiiks nad taovad, kui sa siit kohe ei lahku. Saabugu mustlased, aga ära keela poiss, mu tantsualasi pakul, pea puhkad, laukeset kinni lastud. Pageeguut Kuut, Kunke juba kuulen Huuste kapju. Ära, varja poiss nüüd enam mu kiirte vanemalt kalkust. Lagendikude trummi põristav ligineb ratsul. Poiss sepapajas on aga laukeset kinnigi lasknud. Ju läbib oliivide salu mustlaste pronksi, laskus Nad, vaatavad otse ette, silmades kartusi ja kahtlus. Kuid öösorr lööb oma laulu, kuis puudelt kajab see vastu. Kuu ülal laotuses kõnnib käsi poisi kätte antud mustlased valjusti nuttes vaatavad Alacipat. See oli suure Hispaania luuletaja Federico Garcia Lorca romanss Kuust koost. Võib-olla oleks selle luuletuse iseloomustamiseks kõige tabavam öelda nii. Need, kes ei tunne hispaania rahvaluulet, on seda luuletust kuulates õppinud seda tundma. Need, kes hispaania rahvaluulet tunnevad ei tarvitseks uskuda, et see luuletus siiski kuulub. Kunst luulesse. Ei tarvitseks uskuda. Kuid muidugi ei ole tänapäeval mõeldav, et oleks inimesi, kes tunneksid Hispaania rahvaluulet ja ei tunneks Federico Garcia Lorca loomingut. Sest selle sajandi suurtest projektidest kehastab Lorca oma rahvast, nii et ta lahustub sellesse. Nagu ütleb prantsuse kirjandusteadlane Alemposki. Federico Garcia Lorca sündis 1899. aastal Fuent evakeerose linnakeses Granada maakonnas vaeste tööliste pojana. Granada, see viimne Mauri kuningriik Ibeeria poolsaarel on üks omapärasemaid Hispaania alasid iidsetest romanssidest, mille poolest Hispaania rahvaluule on erakordselt rikas kõnelevate väga paljud just granadast selle õnnetust viimasest Mauri kuningast, kes võiduka Hispaania kuninga ees pidi põgenema selle imekaunist, alambra paleest, Selleaedade ilust, sele muustlastest. Ja on ka loomulik, et just granaadas elavad need iidsed romansid üha edasi kõrvuti rahvaloomingu uue vormiga kante Hondoga Andaluusia külalauluga. Federico Garcia Lorca elu ja looming oli algusest lõpuni seotud granadaga. Õppides Granada Ülikoolis avaldas ta oma esimese raamatu muljed ja maastikud, mille ilmumisel ta polnud vanem kui 19 aastat. Hispaania kirjanduses oli sel ajal suure murranguperiood. Peale Hispaania koloniaalimpeeriumi kokkuvarisemist möödunud sajandi lõpul toimusid Hispaania ühiskondlikus elus suured muutused. Rahvahulkadest suurenev vaesumine tekitas sotsiaalset käärimist, mis rohkem või vähem kaasa haaras ka väike kodaniku haritlaskond ta ja tekitas rahutust valitsevateks ringkondades. Kahekümnendatel aastatel haaras võimu enda kätte kindral priimoderi Veera, kes kuningliku peaministrina valitses avalikult diktaatorliku vahenditega. Paljud progressiivsed ühiskonnategelased põgenesid maapakku ja igasugune poliitiline elu oli allutatud karmile järelevalvele. Ausate kirjanike loomingus kajastusid need ühiskondlikud vastuolud aga ometi kord kahvatumal, kord teravamalt kujul. Ja niinimetatud 1899. aasta põlvkond seadis oma eesmärgiks selge realistliku pilguga vaadata olevat kaasaegset Hispaaniat. Neil aastail elas Lorca peamiselt Madriidis, toimetas ajakirju ja võttis aktiivselt osa selle aja kultuurielust. Tema äärmiselt mitmekülgne anne ei rahuldanud ainult kirjandusega. Lorcauniga silmapaistev muusik ja kujutava kunstnikuna esines ta isegi oma personaalnäitusega kuid ennekõike oli ta siiski point. Tema loomingu peasuund hoida oli algusest peale selge. 1922. aastal ühes kõnes, mis oli pühendatud kaasaegsele Andaluusia rahvalaulule kande Hondole, ütles stanid. Need on need laulud, mida alates 19. sajandi viimasest kolmandikust kuni meie päevini on püütud maapakku jätta räpasesse, trahterisse või lõbumajadesse. Samal ajal kui Venemaal lõi lõkkele armastus rahvakunsti vastu, mis on igasuguse tõelisi ja iseloomuliku kunstiläte, nagu ütles Robert Schumanni. Ja kui Prantsusmaal väreles impressionismi kuldne laine olid Hispaanias maal, mis on rahvakunsti ilu ja traditsioonide poolest nii-öelda unikaalne kitarri ja Kalte fondo mõistetud elama keldrikorrusel. Aja jooksul on see eksitus niivõrd süvenenud, et on tarvis tõsta häire kisa, et päästa neid nii puhtaid ja nii omapäraseid laule. Hispaania vaimne noorus mõistab seda nii. Kui sirvida Lorca 20.-te aastate loomingust kogusid nagu luuletuste raamat laulud, mustlasromansid kande Hondo, siis tuleb imetleda seda loomulikku seostust, mille autor on suutnud luua vanade traditsioonide ja kaasaegsete kujundusvõtete vahel. Jah, ka moodsad kirjandusvoolud on talle avaldanud tugevat mõju, kuid lähtepinnasest rahvaluulest ei ole teda kunagi liiga kaugele viinud. Tänu põhjalikule eruditsioonile ja omapoolsele uurimistööle sai Lorcast ka klassikalise hispaania kirjanduse spetsialist. Oma essees luiste Kongora poeetiline kujund. On ta süvenenud selle suure Hispaania renessansi poeedi väärtuslikku pärandisse. Gongora on tuntud hispaania kirjandusloos piine, mõnigi kord raskepärase kujunduslikkuse harrastajana, kelle rohked matkijad niinimetatud Kongoristid otse naeruväärsete äärmusteni viisid peenutsema barokset stiili ja sellega on kahjustanud lugupidamist ka oma kaheldamatult suure meeste vastu. Lorca osutas Kongora Loomingu rahvapärasele lätteile suutis nendega kontaktis püsides palju õppida Kongaralt endalgi kelle mõju tema loomingule on ilmne. Muidugi on raskepäraste kujundite kuhjamist leida Lorkagi loomingus kuid siis on see alati seotud ideelise sisuga. Elamusliku ränkusega. Piilutsemist ei saa temale ette heita kunagi. Lorca patriootilisi looduslüürika näiteks on tema neli kollast ballaadi, mis on jällegi väga lähedased hispaania rahvalaulule. On kasvanud haljas puuke mäe kõrgele rünnakule. Karjus, kes lähet karjus, kes tuled. All hõõguvad tasandikul, õli, puus viibivad unes. Karjus, kes lähet karjus, kes tuled. Jänd ilmasse lambast, koerast ja kepist ja armastusest. Karjus, kes lähet? Nüüd sinu kui kuldse varju nisupõlde endasse, sule Karjus, kes tule. Maaga oli kollast karva hõivas riius varjus, lambakarjus. Ta ei paista, valge kuu ei valva. Kuivas riius varjus lambakarjus. Tõmmu näitsik viinamäel lõikab pisarais lõhkevad Tarja oivarius. Varusid jus lambakarjus. Punased härjad on kuldsel väljal. Nad astuvad iidsete tornikellatõrjeid, mis meil on, lindude silmad. Udu hommikust läbi, need viiksavad niisama suve pomerants, õhuned läbistavalt. Ei tunnista võimunud sündides vanad oma kadunud tiibu, nad mäletavad. Nii, härjad käivad ohetes alal ruti, põldusid mööda ja vaatavad maha. Pühalikud ja tursked. Maatmilbatest lasa. Pilk manitseb pisaraid laugude taga. Punased härjad on kuldsel väljal. Kõnnin taevas, karigakaltes jalad, olen unenäos täna pühamees, vaga kuu vajus mu pihku, kuulekana, ma tagasi panin ta laotusse, sammas, ööbik, säraval roosid mulle kingiks tõi, aga nüüd tulin taas ja väljale maha. Siin neidusid, päästa võltsaustajaid, tahan ja kõigile poistele jagada raha. Kõnnin taevas, karikakaltes jalad. Nõrka maailmavaatelises arengus oli väga tähtsaks etapiks 1929. 1930. aastal ette võetud Põhja-Ameerika reis. Sellelt teekonnalt tõi ta kaasa oma kuulsa kogu poeet New Yorgis, mis trükki pääses alles kümmekond aastat hiljem. Ma helistan hispaaniat ja ta on mulle üdini tuttav. Kuid eelkõige olen ma maailmakodanik ja kõikide veninud, ütles Lorca ühes intervjuus. Ja kõikide vennana ei saanud ta jääda rahulikuks pealtvaatajaks ka Ameerika elulaadiga tutvudes. Just New Yorgis jõudis temast sotsiaalne paatos kõige hoogsamat väljenduseni täis saanud teisiti kui pidi kuulutama surma ühiskonnale, mille seaduseks on kurnamine ja rassiline rõhumine. Palju motiive on seoses vaese neegri linnaosa Harlemiga kuid nurka ei lasku neegrite olukorra haletsemisse. Ta näeb seal võrsuvat karmi ja halastamatut jõudu, mis paratamatult peab ülekohtu, selle Wall Street ja võimule hauakaevaja, saama ränki kujundikamakaid, kergitades teinekord intellektuaalsele sisule, eelistades emotsionaalset vägevust ja mõnigi värsi näilise loogilisusega, otsekui kajastades kapitalistliku suudlina sisemist absurdsusest. Laulab toomas surmatantsus kohutavat reekviemi Ameerika elulaadile. Lubja lõhandlikud vangistasid tühja taeva, kus kõlasid nende hääled, kes surid Kuuaanual. Pügatud ja puhast taevas iseendas sarnane oma nägematute mägede udemed ja Nurtlike liilijatega tegi lõpu kõige õrnematele laulu keeltele jõupus mahlabakatusse läbi viimaste rivida rahu, peeglikillud webikul. Kuimulat nuttis kivikatuse all kohtamata oma naise keha ja pangadirektor nuuksus. Vaadates Manomeetrit, mis mõõtis raha julma vaikimist ilmus lummutis Volstriitile. Tantsimiseks sobib see kollasesilmne sammaskäik sfinksi kujust, kasse, kapinjon, pingulitraat, mis läbi lõikab kõikide vaeste laste südame. See paik sobib tantsimiseks, ütlen mina. Lummutis keerutasin jalga Pierre'i numbrid hulkade vahel, kullatornide seas ja tehtud teohete hulgas, mis sumisevad pimedasse öösse läbisu kiirtetaja on metsik põhja-ameerika. Oh häbitu omm, metsik, kes sa ulatud lumepiirini. Juba kahekümnendail aastail oli Lorca tundnud antiikset huviga teatrikunsti vastu ja tema esimene näidend revolutsiooni draama Mariana Pineeda on dateeritud aastaga 1927. Kuid kui 1931. aastal kodanlik-demokraatlik revolutsioon kukutab reatsioonilise kuningavõimu, pühendub kirjanik teatrile täiesti üliõpilaste rändteatri lapparraka juhina. Viita massidesse hispaaniat klassikalise draama suurteoseid. Samuti kirjutab terve rea näidendeid ise. Nimetame neist don Berlympiini armastust verepulma Jermat vallalist Tonja Rosiitat Bernardo Alba maja mis oma realistlikku sotsiaalselt teritatud sisu ja hispaania draama kuulsaid traditsioone edasiarendava kujunduse tõttu on siiamaani väga populaarsed. Meie sajandi progressiivsete draamakirjanike seas on Lorcaga võrreldavad sellised nimed nagu Bertult prest ja Šankokisi. Hispaania kodanlik vabariik ei olnud püsiv moodustis umbusaldades ja aeg-ajalt jälitades arenevat töölisliikumist ja kompromissi otsides reaktsionääridega, kelle juhtiv positsioon oli ilmne. Näiteks sõjaväes ei suutnud ta luua tugevat rahvalikku võimu. Kui 1936. aasta rahvahääletus tõi võimule rahvarinde valitsuse, mida toetasid ka Hispaania kommunistid, puhkes peagi hästi organiseeritud fašistlik mäss, mida juhtis Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia poolt aktiivselt toetatav kindral Franco. Federico Garcia Lorca ei olnud seotud poliitilise tegevusega ent kui temalt küsiti, mis parteid ta pooldab, vastas ta kõhklemata vaeste inimeste parteid. Kui Frankistlikud väed vallutasid Granada, arreteerisid nad kohe poeedi, kelle terve looming oli pühendatud nende väärtuste teenimisele, mille vastu võitlesid nemad. Ja 18. augustil 1936. aastal veerand sajandit tagasi toimus sündmus, mis südamepõhjani vapustas hispaania kirjanduse sõpru terves maailmas ja millele teine suur Hispaania poeet Antonio Machado on pühendanud oma kuulsa luuletuse. Roim toimus granades. Ma näen, kuis ta sammub tänavat mööda üle jaheda aasa, kahel pool püssimehed tähe valgust veel silmad näha saavat. Nad mõrvasid Federico hommikutunnil sel aasal häbenes timuka rivi ja näkku talle ei vaadanud. Nad karjusid kinnisilmi, las taeva needus sind saadab. Nii langes siis sädeviico tükk tina rinnus verd nõrdlikumas haavat. Mis roim toimusgranadas, teadke. Vaeses granaadas teemak Kanadas. Ma näen, kuis ta sammub, kartmata saatjat, kellel vikatunud kaasas juba tornilt tornile kõnnib päike ja sepad. Sepadon vasarat haaranud. Kõneles Federico meelitades surma sellviinsel aasal. Su kuivade käte klõbinast kajas sõbratav juba mu laulude raamat. Jää tantsib mu värssi, sai juba eile su hõbedast vikat, lõikas mutraamas. Sulle laulsin ihu, mida sul pole. Laulsin silmad, ükshaaval juuksed kit uutele sakutada ja punakuuled, mis suudelda saavat. Tänagi suri minu mustlase tüdruk, on mul hea sinu seltsis. Danske mu sõbrad alambrasse oma ulmade targalt kivist kuhjaks kääbas sinna, kus allikas pisaraid saadab. Ja igavesti räägib Rain toimusk Ranalas. Temalt Ranadas. Kuid ei olnud aega leinata. Ta kogu maal käis meeleheitlik võitlus vabaduse eest tuleviku eest, mida ähvardasid tumedad jõud. Hispaania rahvas tõusis võitlusse fašismi vastu peaaegu paljakäsi, sest reaktsiooniline ohvitserkond oli valdavas enamikus üle läinud mässuliste poolele ja sõjavägi tuli algusest peale uuesti formeerida. Aktiivset abi andsid progressiivsed inimesed terves maailmas. Ja kui siiski lõpuks peale jäi fašism siis ainult sellepärast, et mitte vahelesegamise ettekäände all soodustasid kapitalistlikud lääneriigid pidevalt Saksa ja Itaalia fašistlike valitsuste võimsat materiaalset abi. Franco poolele. Hispaania kodusõjakahurite kõmin saluteeris Federico Garcia Lorca viimsel teekonnal kuid ei katnud kinni poeedi enda ega ta arvukate kolleegide häält. Hispaania kodusõda sai Hispaania poeesia uueks suure tõusuperioodiks. Sellised luuletajad nagu Rafael Alberti, Pedro Garfias, Leon Felipe, Emilio praados, Antonio apariicio ja paljud-paljud teised pühendasid oma värsid fašismivastase võitluse teenistusse. Uue renessansi elas läbi seesama ajalooline hispaania romansi vorm, mida oma loomingus nii sageli viljelenud Lorca siderahvaloominguga, mille uuesti sõlmimisele puid kahekümnendail aastail nii kirglikult oli kutsunud oli Hispaania kodusõja poeesias endastmõistetav. Hispaania kodusõjapoeesia, mille üheks kõige silmapaistvamaks eelkäijaks oli Lorca looming saavutas kiiresti maailmakirjandusliku tähtsuse ja tänapäeval ei ole selle mainimiseta mõeldav mitte üksnes hispaania kirjanduse vaid ka 20. sajandi maailmakirjanduse ajalugu. Lorcat peetakse aga üksmeelselt üheks kõige suuremate hulgast uusaegses luules üldse. Need suurepärased traditsioonid kestavad hispaania luules edasi. Emigratsioonis elavad progressiivsed poeedid mõjustatud Lorcast ja kodusõjalüürikast kirjutavad kauneid rahvalaulu, lähedasi värsse, sellist, mille eest nad võitlesid ja edasi võitlevad oma aheldatud kodumaast ja selle tulevast ärkamisest. Antonio aparis jo luuletus sõdalane kõlab nii. Sinuga sõdalane, unelm, mõiskap andma ka stiilija maale. Sisside salka unelm mõis laskun allamäelt ja torman vaenlase vastu kiible meile vette ja metsaraja läbi oliivisalu ja leinamaja. Oliivisalu seedik valvab ja laulab südamevalust. Sinu padrunitaskupiss, mida kannad Andaluusia kannus Valgatud kannalt. Laulame, vennas. Tulevik annab tunda lauludes ennast sinuga mäkke, üles jaurgu alla, paistes õhustet kohe raju on valla paistes, kus kipub kohe taevani, tulid leegid kui lipud.