Olen Linda Holmaru ja loen teile, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi palve. Sina, kelle käsul öö on kadunud. Künka üle valvab koidutäht. Kes kõige vaimuloomadele nende teede käidil oled juht? Ära lase mindki unustada, et ka minu tee Su kaitse all. Ja et igaüks, kes hauda rändab, elus kõnnib sinu silma all, pean ma kartma. Et siin valgusriigis iga mees näeb oma silmaga kartma, et siin rõõmu roosi metsas, igaüks käib oma jalaga. Pean ma vaenu kandma venna vastu. Et ei, minust parem pole ta. Pean ma vaatama ligimesepindu, ise sõge, käima palgiga. Isa kurjade ja heade üle tõuseb sinu päike lahkesti. Kesse mõistab, sinu kõrged arvud siin, kus elutee, meil? Lühike. Ärge mõistke kohut, kõrge sõna, õnnis, kes ei seda unusta siin suures nõdramate ilmast targalt, usub ingel polema tarka näitku. Heldus, lahkus vendlus. Sest et kurjad haigelt ei japsivad ja kes tohiks laita, kui üks pime juhtub jooma. Muuda hallikast. Isa kingi mulle kõrget armu, kannatada nõdematega armastust, mis nõdraliste keskel enda nõtrust kah ei unusta. Las mind elu käidil heaks jääda, et ma ennast mitte teisi näeks. Ja kui 1000 oma teed siin kaotavad minul rada otsekohe jääks.