Tere minu nimi on Kaido rannik ja ma loen teile katkendi Jaan Krossi romaanist keisri hull. Esmaspäeval, kolmandal septembril, 1828. aastal Eile õhtul istusime meie Amelongi metsavahi Tiiduga tema tare muldrikul seljad vastu, seinapalke õllekann ja viinanuzar meie vahel. Me olime õhturoaks, ahvenaleent söönud ja Tiidu tahedat õlut ja minu mõisa märga peale ribanud. Me istusime Tiiduga lähestikku tema minu paremal käel ja vaatasime tare madala õlg rästa alt kuupaistel jõge ja Tiidu tühi silmaauk ning üles ilma otsa eest poolde põske ulatuv arm mustasita hallil habemetüüka sel näol otse mu kõrval. Ma küsisin, Tiit. Mismoodi sa selle oma silma sähmakas said? Tiit rüüpas muldrikul seisvast viinano säärast ja ütles. Eks ta seal Saksamaal olnud 13. aastal porikuu lõpul, nagu ma mäletan vaimari linnas või mis ta nimi oli. Kui prantslased kolme keisri lahingus lüüa olid saanud. Mina tuletasin meelde ja ütlesin, ootatavad aga seda aega oli ju minu härra õemees ka sealsamas, nagu ma kuulnud olen. Sedapsi Neff, ütles Tiit. Tema juures Modentsikuks olingi. Ega selles pole tegelikult midagi imestada. Vastupidi, on isegi päris loomulik, et võisiku mõisahärrast polgu ülemal oli võisiku mees polgustentsikuks. Seda enam kui seesama mees oli noorest peast mõisas nii toa kui ka tallipoiss olnud ja tundis hobuseid alt ja pealt, mis ihukaardiväe ratsapolgus marjaks ära kulus. Ja võis pealegi näpuga katsumataja palli auramise järgi ära ütelda, millal polkovniku habemeajamisvesi oli paras kuum. Ja ikkagi tundus selle ammuse loo kokku sõlmumine siin äre saare metsavahisaunas olevat mu meelest üks järjekordne võtatama panev tõend sellest, et maailm on tegelikult hoopis tillukesem, kui me arvame ja ebatõenäoliseks peetavate kokkusattumust tõenäosus võrratult suurem, kui näib. Ma pärisin Etaindlusest tõusva huviga. Mismoodi see kõik oli juhtunud. Ja Tiit omapärane pelglik rääbakas, nagu ta oli ja seal sees kuidagi püüdmatult iseseisev vaim rääkis, nagu pooliti vastu tahtmist. Mismoodi see juhtus? Meie olime seal linnas vanades saksa kasarmutes, nende jõenire taga leeris. Ja üks päev võttist polkovnik meiel, wowitzi allohvitseri ja minu kaasa käskis endaga linna sõita. Et tema peab hertsogi juurde lõunale minema. Me sõitsime lossi, see oli niisugune võisikust ikka vägevam värk, aga mitte põrmugi, et just mine tea, missugune. Timo härra käskis ennast oodata, juhatati sisse. Meie vaatasime, kuidas suurte sakste tõllad kohale veeresid ja panime hobused lossi tallipoiste juhatusel hertsogi tallija hobustele kaeraportsud ette. Olgu maa kui hullusti laastatud tahes, hertsogi talli Madelitele leitakse ometi kaeru. Meile endile anti hertsogi tallipoiste toas ka ninaesine ette saepurust saksa leiba ja vintsked veise Nizzakat. Aga õllel polnud seal viga ühtegi. Me ajasime hertsogi tallipoistega juttu, ka mina panin wowitzile ümber nii palju, kui ma oskasin. Et nüüd läheme Pariisi linnapeale ja võtame punapardil munad maha. Selles asjas olid sakslased meiega ühel nõul. Ja siis me läksime lossi õue kõndima ja ühekorraga virutati üleval aken lahti ja Timo härra hüüdis meile alla, et hobused sadulasse. Jooksime, padavai talli olime sadulas hobustega Pakist platsis. Ja sedamaid oli juba ka õu kisa täis prantsuspidi linnas olema ja Timo härra robinal all ja meie kõik sadulasse. Ja siis me sõitsime lossiplatsile, väljed polk linna tuua ja prantslased tagasi suruda. Ja sattusime platsil sõdamaid robikonna prantslastega silmitsi. Tiit jäi vait ja mina küsisin. Te lõite seal, ma olen kuulnud mitu meest sadulast, ka. Timo härra kihutas ees, ütles tiiter, rüüpas pikalt pudelist. Kihutas ees ja virutas vähemalt kolm meest sadulast maha. Mina küsisin ja seal sa siis oma siraka said. Äkitselt vaatas ta mulle oma pimedas Valkama pahemal silmaga otsa ja ütles. Aga see ei olnud prantslase löök. Kuidas Timo härra raius enese ümber ette ja taha ja mina olin temast paremat kätt kaks sammu tagapool. Issand jumal, sa tahad öelda, et Timo lõi sulle mõõgaga näkku. Ma ei tea isegi, miks sa mind äkitselt nii ehmatas. Paraku jah, kogemata muidugi. Ja, ja mis ta tegi? Ega ta ei märganud maja madina sees. Aga pärast pärast arvustaseda prantslase löögiks. Aga kui ta teada sai? Mulle tundus äkki ülimalt tähtis olevat kuulda, mis ta oli teinud, kui ta õnnetu tegu talle oli selgunud. Ma küsisin, mis ta tegi, kui ta teada sai? Ega ta pole teada saanudki. Ja tuli välja, et Dima oli aidanud Tiitu sadulas hoida, kuni nad läbi jõe kappaside kasarmusse jõudsid. Ta oli lasknud Tiidu laatsaretti kanda ja oli talle Barclay enese kaudu vahvuse risti rinda nõutanud. Aga ta polnud saanud tänapäevani teada, mida ta õnnetul moel olid teinud. Tiit ütles pimedusse vahtides, mis pärast pidin ma hakkama seda talle pärast enam nina alla hõõruma. Mina küsisin, aga teised, see lovitš, näituseks. Tiit ütles, et asi on rohkem, kedagi polnudki, kuid tema. Ja temal oli jänesel nii palju rappimist, et tema ei näinud ka midagi. Aga kellelegi oled sa seda ju ikka rääkinud? Ei ole. Ja mispärast siis nüüd korraga mulle? Tiit kehitas õlgu. Kurat teab, mispärast. Lähevad lõuad teinekord lukust lahti. Ma arutasin täna õhtul siin oma toas pikalt, miks oli Tiit seda ammust asja mulle äkitselt rääkinud? Võib-olla soovist üks sügav arusaamatus viimaks ühegi inimese ees ära klaarida et see niimoodi kõige maailma ees klaaritud oleks. Aga mida ma selgesti tajun, on selle ammuse loo kurjaendeline tähendust Timo jaoks. See on olnud aastate pikku otsekui needuse vari tema peal. Ta tahtis rabada vaenlast ja lõi oma kõige ustavamal mehel silma peast. Ja siis tahtis ta oma kõige armsama hinge õnnelikuks teha. Ja tegi tema õnnetumaks, kui kellelgi teisel ligidal ja kaugel. Ja siis tahtis ta hävitada sõgeduse ja alatuse ja ülekohtu meie Vene riigis, ühesõnaga keisri. Ja hävitas ise jänese.