Tere, minu nimi on Kristo Toots ja ma loen teile Juhan Viidingu teksti, 1954. Ükskord kõndis pargis neiu. Temal oli seljas ja käes ja jalas. Seljas oli tal must kombine ja mantel. Mantli krae oli rebasenahast. Tal oli sinine sametkleit, huuled olid tal värvitud. Tal olid punase lakiga lakitud küüned. Tal oli roheline käekott. Jalas olid tal kapronsukad ja kõrge kontsaga kingad. Sellel neiul oli mees. Sellel mehel oli seljas ja jalas. Seljas oli tal pintsak ja püksid ning mantel ja lips. Peas oli tal kaabu. Jalas olid tal kingad. Neil on ilus korter. Kolm tuba ja üks kööktoad on neil ilusti sisustatud. Neil on diivanid ja tugitoolid, puhvet, televiisor, raadio, klaver. Neil on tolmuimeja ja isiklik Pobeda. See neiu oli kohviku ettekandja. Neil on üks kord nädalas seapraad. See neiu ei suitseta, ega ju? Nad on väga sümpaatsed. Neil on WC ja vannituba. Neil oli see reede vann. 16. septembril pani see neiu lõhnaõli. See mees kartis koera. See neiu läks teatrisse ja ta kapronsukad hakkasid rebenema ja neiu karjatas. Ühesõnaga neil oli hea elu.