Tere kõigile, eriti teatrirahvale siin ja sealpool rampi. Mina olen Merle karusoo, lavastaja. Andrus Kivirähk kirjutas mulle näitemängu Voldemar. Uhke on öelda mulle, aga nii see on, ise palusin. Proove hakkame tegema jaanuaris 2007 draamateatris muidugi. Sellepärast võtsin ette paari stseeni algmaterjali. Siin need on. Panso päevaraamat number 4944 Voldemar on 24 aastane. Üheksandal märtsil sai Tallinn kaela tuld ja tõrva. Räägitakse ligi 3000-st surnust. 300 lennukit oli linna kohal 21 olla alla tulistatud. Olin sel ajal oma teatris jube, oli esimesed lähedased mürsud, mis võtsid krohvi lahti ja lõid aknad puruks, tegid näost valgeks, naised kiljusid, hiljem harjus nagu ära ja sai omaseks too fataalne mõtteviis. Kui tuleb, siis tuleb, ega hirmuga ka midagi ei päästa. Äkki hakkas keldrisse valguma inimesi, sel ajal, kui mina kägaras koridorinurgas istusin ja teatasid hirmuga, et tulevad Estonia keldrist see pidada põlema. Kui esimene rünnakuhoog vaibus ja nina välja pistsime, nägin, kuis leegid lõid Estonia dekoratsiooni magasini st välja ja keskmine ringhäälingu osa lõõmas samuti kontsertsaal, teisel pool külje peal leegitsevas kohtumaja. Taevas oli valge, nii valge täiskuu oli kõrval kui kahvatu poisike. Huvitav rünnaku ajal vanad napsusõbrad, Põlla, Malmsteni ja nii edasi ajasid taga veekraani. Kuskilt olid nad vist saanud piiritust igas olukorras, nad kombineerivad, igas olukorras nad saavad ja igas olukorras käib pidu. Ilmus Kaarel Karm kahe ülikonnaga ja täis peaga oli väga intensiivne ja lubas enda järgmisel hommikul maha lasta. Mõni muigas, aga karm, vastas põlevi silmi ja viimistletud diktsiooniga, et kuradil lollakad. Kas te arvate, et ma veel edasi elan, kui mu teater põleb? Täna nelja päeva möödudes karm, elab veel, aga võib-olla nokib enda hiljem maha? Pannud endale ülikonna peale veel smokingu ikka pidulikku ja kingad tasku. Püüdsin läbi põleva linna nõmmele joosta. See oli jube pilt, klaasikillud langevad, hõõguvad katuseplekid, purunenud telefoni- ja elektritraadid ees nagu ämblikuvõrgud. Pommigraatorid, suits, mis tegi silmad kibedaks ja sädemed, mis langesid riietele hirmus tuul ja vahel leekide hirmus kuumus. Mõtlesin teatrisse tagasi minna, aga just Harjumäe varjendi kohal hakkasid tümama jälle paugud ja jooksin mäe alla ajaloolistes Kasemattidesse, kus istusin hommikupoole kuueni. Siis kompisin jala nõmmele. Ka õed tulid videvikus oma kompsudega, vahmiil oli koos, sõime ja tundsime, kui ilus on elu. Ja siis jäin mõttesse. Kas olen pühapäevalaps või ei ole? Juba mitmest krahviste vapustusest olen terve nahaga pääsenud, kestab see igavesti või on vaid hetkeline Petrilt? Ei tea. Mis saab edasi, seda ei tohiks praegu mõelda, see teeb südame raskeks ja meelesüngeks. Näib nagu keeks kogu maailm mingis suures sulatusahjus, kus ta tahetakse välja valada, kristall sena helgena heana ja puhtana. Kahju, et need ahjukütjad, meistrid mõtlevad igaüks omamoodi, igaühel on oma retsept ühes andnud üksmeeles tuld juure ikka tuld juure, nagu mõtleksid nood, mida suurem kuumus, seda parem sulatis. Kellel meist saab õnn osaks kuuluda ka ühe molekulina sesse, uude ja puhtasse sulatesse. Ja kelle saatuseks on põletisainena koksiks jääda. Kes seda teab? Ja võib-olla ei tulegi, sest ahjust midagi panevat tuld aina juurde, kuni ahi lõhki. Ja tulevik vormitakse veest ja koksituhast piltusena pudedana ja naeruväärsena hõõguva päikesesäras. Muide tol õhtul mängiti Estonias krati ja nüüd käib rahvasuus jutt kratt pannud põlema teatri. Kõikjal pakitakse asju, kõikjal puuritakse, kõikjal kolitakse ikka lääne poole, ikka õhtupoole. Kursuseõde käis eile minu juures paljaks põlenuna ja ütles, et kahju, hirmus kahju on möödunud elust. Kogu aeg on hoitud, kogu aeg on säästetud nii vaimselt, ihuliselt kui ka majanduslikult ja milleks, kellele nii kahju hakkab elatud elust, et sülgaks ja ei ajaks jalaga laialigi. Huvitav, minul pole möödunust hetkegi kahju. Minul on kogu aeg kahju tulevikust, elamata elust, mida võiks täita säärase töö, säärase sisukuse ja mõttega. Ma tunnen, et ilus ja suur on alles elamata. Kogu minu töö, Janne mõtted ja visioonid. Need ootavad täitmist. Neile tuleb sisu ja vorm anda, need tulevad peeneks jahvatada nagu Iisraeli kuldvasikas ja rahva sekka laiali laotada. Need peavad ometi kord helisema hakkama ja kaja tekitama, mida hiljem võib kuulda ja millest hiljem võib rääkida. Ja kui see kõik jääb olemata ja tegemata see rõhub südant. Ja nüüd tollest saksa valitsuse häbiväärsest sammust teatrid suleti, muusa sunniti vaikima. Näib olevat reegliks kujunenud, et kui lakkab kunst, lakkab ka riik. Nii oli see roomas, nii oli see meil, kui venelased lahkusid, näitlejad mobiliseeriti. Nii oli see nüüd ka ja nii läheb sellist ka Saksamaal. See oli valusaim hetk, kui näitlejad kogunesid seljakottidega draamasse. Komisjon toodiseks puhuks reaalkoolist teatrisse ja õhtul pidi algama sõit Viljandisse. Eelmisel õhtul korraldati igas teatris teatri matused. Liisupoisid ilustati lilledega janti viina, valisid omale lauakaaslased ja algas jooming, tants ja laul. Seda õhtut ei unusta vist küll keegi. Mind taheti mitu korda ära võtta. Olin juba kindral inspektuuri poolt määratud Viljandi tagavarapataljoni meelelahutustrupp sest haridus, direktooriumi palve keri Panso vabastamiseks, millele isegi Litzmann alla kirjutas sai Riiast eitava vastuse. Kõik vabastused tühistati, näitlejad peavad minema sõtta. Mauh. Aga siis aitas mind jälle mu õnn. Mind kutsuti ringhäälingusse. Olime seal diktorid, ajagaja lugejad, kuuldemängude mängijad ja mina konferantsee avalikkudel õhtutel. Kaks nädalat saime seda ametit pidada, kui tuli korraldusringhääling, läheb Saksamaale, sest on tulnud kõrgem käsk Baltikumi sillapea maha jätta. See oli metsik, mis siis algas? Näis, nagu oleks kõik hullunud, pakiti kohvreid, veeti asju, voorid liikusid ööd ja päevad lääne poole. See põgenemine oli nakkav. Võib-olla sellepärast, et ta tuli nii ootamatult ja ka seepärast detanti avaraid võimalusi kaasa põgenemiseks. Mindki nakatas. Põhjus oli ka see, et kuulusin ringhäälingu perre ja seal võtsid mineku paberid 95 protsenti. Ja et mind määrati Waterlandi esimese ja suurima ning mugavaima laeva peale. Aga need paar päeva olid jubedad jubedaid mat mu elus. See painav kahtlus, see kahevahel olek, mis teha. Nüüd mõistan alles Hamleti piinu ja traagika suurust, mis on õigem. Keegi ei tea vastust anda isegi oma isa ja ema Mitta. Viskasin kulli ja kirja. Ei. Aga hiljem viskasin kolm korda veel iga kord ja seda ei tohi kunagi teha. Ajame isaga viimasel ööl vastu kahekümnendat septembrit viinapudeli juures juttu. Hans ütleb. Tee mis tahad, aga pea meeles, poiss põlevasse linna lähed. Ema pakib kohvrid ja seljakotte nutab, käed värisevad, pärib, mida panna, mida panemata jätta. Kontrollin, annan nõu, agalan, külm, loid, sees keeb. Öeldakse, et võib-olla ei näe me enam iialgi. Ära augusti pärast muretse, vastan Hansoni sõnadega. Tema kerkib jälle esile kuskil oma maakamaral ja niikaua, kui tal on ta odaga kepp ja merevaigust piip, on ta igavene härrasaugusti pärast muretse. Ja siis on pakid valmis. Seljakott toiduga, suurus omadan riietega ja väike kohver, portfell käsikirjade ja gladedega. Suurim parandus. Heidan voodisse, palunenud hommikul kell viis äratada, ent ise ei maga. Vean suitsu ja mõtlen, tahaks minna. Sest mind võlub augusti veri, uusmaa, uued seiklused, kardaga kommuniste? Ei, mitte sellepärast, et nad mulle midagi teeksid, pole ma ju nende vastu töötanud, kuid hing ihkab läände kõigi tema vigade, Ehiskondlikute, vahede ja sotsiaalsete pahede ja mis peaasi, suure demokraatia ja vaimse vabaduse pärast. Et see kõik on romantiline. Idas tahaks küll käia, aga läänes olla. Tahaksin laevale minna, aga kodu ja perekonda kuuluvus nii kenasse, perekonda nagu see vähestel on seegi tagasi. Ja nii võideldes olen tukkuma jäänud ja tunni aja pärast ajab ema juba üles. Kell olla viis, tõusen, istun pesu väel, köögis, palun pakkimine lõpetada. Aga ei tea ikka, mida teha. Algas jubedaim ja raskeim hetk mu elus. Kuulen. Öeldakse, et aega on vähe, aga ma ei kiirusta. Imelik ka ema ei sunni mind taga, nagu harilikult neil juhtudel ta mõistab mu hingevõitlusi. Õde on ka üleval poole ööni nõelus sokke ja nüüd lubab mind sadamasse aidata. Tunnen nii väga kuist, ta mind armastab. Ja siis tuleb ema kahe kokku keeratud paberitükiga üheloney reisil ja võtan ja. Ja siis tõusen köögist ja lähen oma tuppa riietuma. Ma ei ole inimene, vaid automaat, väga tuim automaat. Tulen kööki, riietatult, isagi ärkab, annab kaasa naa tubakat, Plotski paberit ja siis ei räägi ma üldse midagi. Ka teised ei räägi ainult hädatarvilised küsimused ja nendele mehkan ja või jäiga. Aga imelik, tunnen, et nohisen. Õhk voolab raskelt läbi, sõõrmata, nii pole ma kunagi teinud. Ei teagi, kas rongile on aega, tuleb ta kohe või on juba läinud. Panen seljakoti selga, ema aitab, see on raske. Võtan kohvri. See on veel raskem, aga nii hea kanda rasket asja, kui süda on raske, ei pane südant nagunii väga enam tähelegi. Lähen nagu fiks, idee teadmata, põhjendamata, nagu oleks sees käima pandud mingi masin, mis veab. Ütlen uksel vaikselt. Hüvasti, tead. Ta ei jäta jumalagagi, ütleb ema ja hakkab nutma ning suudleb neid suule. Isa seisab tummalt keset kööki. Kui sa tunned, et see sulle raske on, tule tagasi, võitleme koos, sureme koos või elame koos, hõikab ema järgi. Ära sa augusti pärast muretse, ütlen aga seda väga vaikselt rutusest hääl väriseb ja silmad kipuvad vett täis. Lähme õega jaama sõnatult lohiseni ähin, ähin sisemisest nutust, südamenutust. Aga õele ütlen vaikselt ja katkendlikult pakid, sindrid rasked ja Tihun edasi. Rong pole veel tulnud. Toetun seljakotiga raudteemaja äärde ja ootan. Ema jookseb järgi, ma olla ju söömata jäänud, pistab präänikuid palitu taskutesse ja sibad tagasi. Rong peab varsti tulema, tema kirun maailma, miks ei anta käsku, et lähed või jääd, miks lastakse endal valida? Ei tohi ju nii julm olla, inimese vastu teatakse ju maailmas, et inimene on lõhkise hingega ja mina kõige enam. Ning peetakse küll väga rahulikuks ja arvatakse küll mul on kerge elada, aga seda nad ei teagi, et igal hommikul jääb kammi piidele peotäis juukseid. Et parukas on suur, aga pealagi hakkab hõredaks jääma. Tallinnas tuleme maha ikka edasi. Piinlik, ainult, et on pakid ja inimesed vaatavad ka, see on mineja Arg Isamaa reetja. Perroonil märkan karmi, mis kurat see siin nii vara otsib? Eile tulime koos elavad oli täis kui tinaajas peale, et mine Panso järgmise lausega, Rasaku, kurat, mine. Jätan hüvasti ja pistan talle prääniku pihku. Sadam läheneb ja Rannavärava teel hakkab väike õde nutma. Vesi jookseb sorinal, enam ei näe ta mind iialgi. Ära augusti pärast muretse, Tihun, edasi. Jõuame sadama tehasteni. Aga seal seisavad moonavoorid, liikumine on seisma pandud, võib-olla pooleks tunniks, võib-olla kauemaks. Aga ma pidin juba kell seitse olema kohal, näitan SS mehele paberit. See ütleb ei saa, aega on. Ei saa, isa, panime kompsud maha ja islami relisest posti otsa. Ning kui me seal nii istume, präänikuid, sööme, ema protski, teise järgi keeran. Palun ma taevast, et mitte läbi ei lastaks, sest niipea, kui läbikäik on vaba, olen kindel, et võtan pakid ja lähen mine kõrvalt, keegi ei keela. Aga mina ei lähe, ei, enne mitte, kui on ametlik korraldus. Ja kui ma seal prügikasti kaanel protsket keeran ja sina vat merd ning laevamaste vaatan, mõtlen, läheks õige pealegi, mina, august maailmapurjetaja ei argunud kodus augusti pärast muretsegu missitamasin ikka teen. Aga siis tuleb laevalt helbemäe, naeratav ja lõbus fotoaparaat kaenlas, viigu maa asjad peale, tema läheb veel korraks linnalaev minevat alles kell kuus kell kuus, siis kurat, on ju aega. Paneme pakid sadamatehaste väravavahi juurde ja lähme koju sööma. Ja kui jala hakkan linna minema ja teel kohtan nii palju tuttavaid, kes kõik siia jäävad, siis hakkan minagi nende mõttega kaasa minema. Hiiul kahtlen veel kõvasti. Nõmmel kahtlen. Rahumäel juba õige vähe. Ja järvel olen kindel, et jään. Ja siis hakkab korraga nii lahe. Lähen teatrisse, seal tehakse suured silmad, sina siin. Mind olla nähtud laeva mastikorvis, kiikuvat ja joodeldavat. Nii tulevad need jutud.