Mina olen Katrin Saukas. Loen katkendeid Marie Underi päevaraamatust. 27. märts 1922. Täna on mu sünnipäev. Kaheksa aasta eest kinkis spaas mulle selle raamatu. Ma ei ole söandanud nii lukk söör kaante vahele ja nii ilusal paberil kirjutada omi hädija muresid. Täna Meie armastuse kestes, mu kaheksas sünnipäev pani paar uuesti selle raamatu mu lauale. Ta tahab nii väga, et ma siia siiski kirjutaksin. Ta ehib kõrvaltoas mu sünnipäeva õhtulauda. Päev läks ilusasti, kartsin väga, et halvem saab. Olin öösel maganud paremini kui muidu vestbaasi nii palava soovi mõjul, mille ta eile õhtul kirjutas selle raamatu esilehele. Hingekesele. Isa käest sain südamliku kaardi kõigi koduste inimeste allkirjadega aadressil. Marie Under. Imelik isa, kes nii mu lahutuse vastu oli, ei kirjuta enam mu abielu nime aadressile. Kui ta nüüd näib olevat leppinud sellega. Kui olin siis just tema ja ema pärast õnnetu. Paarilt sain ilusa jasmiin kreemi planell riide hommikukleidi jaoks. Ennemini küll vist soojaks haige kuueks kui ammu pole mul enam olnud hommikukleiti. Esimene ja seni viimane oli Moskvas ennetagi sündimist. Teisipäeval kesknädalal arst eile jumal tänat oli paus, täna käis jälle pärast arsti koledaimad, valud. Vist kogu selle haiguse kestes pole olnud nii kangeid tööd seisavad kirikas, kirjutas Berliinist koostöö pärast ajale. Eile katsusin midagi tõlkida, täna lootsin lõpetada. Võimatu. Ootan suve. Ehk aitavad päikesevannid, sõidaksin siit ära. Berliini, seal peaks ometi osatama mu haigust arstida, kuid raha, raha, raha, vanemate rahahädas, õde, rahahädas vend oma perega rahahädas lastele peatama. Jälle valud. Pean voodisse. 10. aprill lumi, tuisk 10. aprillil saanid sõidavad päevalu mingi puurimine otsa ees. Sellest hoolimata lõpetasin täna purjus laeva tõlke. Neil päevil tõlkisin Jensi jäneseromaanist mõned osad Päevalehe jaoks. Tahaksin tegutseda veel oma uue kogu kallal. Artiklid lükkan vist esialgu tahaplaanile. Olen uimane talvest, ootan kevadet. Viieteistkümnes märts 1923. Kaua ei ole enam sesse raamatusse kirjutanud. Olen siis olnud vahepeal surnud, et enesest siia pole jätnud märki. Käisin siiski sügisel Berliinis ja Hääde tagajärgedega omaks, suureks õnneks olen veetnud selle talvepõie valudeta. Siis tahtsin närve arstide Berliinis. Tsempaatlik juut asetas küsimusi väga hellalt ja tagasihoidlikult. Küsis, kas on olnud mõnd põrutavat elamust. Ko miks mitte. Kogu mu lahutusprotsess ja selle eelaeg. Peatasin ainult seda küsimust ilma lähemalt seletamata. Soovitas rahu ärevustest hoida, mitte lugeda, mitte töötada. Ma ei öelnudki talle, et vaimset tööd teen. Et olen luuletaja. Siin läks peagi muga allamäge, öösiti jälle depressioonid. Ärkan suure südamevaluga eimillestki ka päeval rõhutud meeleolu, majanduslik elu sama vilets nagu ennegi, reisu võlad veel tasumata pärisosa, honorar läheb selle katteks. Tööd pole suurt saanud teha ainult tõlkinud Aino Kallasele, tema novellid, Bernhard riives ja Lasnamäe valge laev saksa keelde kannab neid tuleval kuul Ungaris ette siis elekter, Estonial. Draamateatril lõpetasin Klodelli vahetuse sepastuudiole bloki tundma. Siis veel mõni väike asi. Frandase Götes tegin Päevalehele väikese referaadi ja see on kõik. Loovat tööd? Ei sugugi. Lõpetan täna protokollimise, püüan homme jätkata. 16. märts. Berliinist koju jõudes ei tahtnud siin kuidagi kohaneda. Kitsas must pori, igavene olev, siin need tuttavad iga sammu pääl, vahivad, mõnitavad südames. Berliinis ärkas isegi veidi naine jälle minus. Ihkasin end jälle ehtida, kuna enne olin isegi oma opossumi kraed, kui etteheidet kandnud, ihkasin teda ära müüa. Nii tahtsin oma vaest ja kõigi mu omaste kehva elu oma välimusega kooskõlastada. Koju jõudes langes vahepeal natuke päev tõstnud naine jälle kohe kokku. Jälle asusin ainult raamatute taha jalutama, kõrvalistesse tänavatesse hoiduma inimesist. Ent siiski olen käinud enam teatris kui eelmistel aastatel. Paasam pidanud arvustama ja niisiis olen käinud ühes ka kohvikus, mõned korrad. Kuid seal on vastik, laiutavad pankurite ja muude tõusikute naised ja nende õue näitlejad. Kaheksateistkümnes september. Päevalu silmade valu jõledasti juba kolmat päeva ööd lakkamata. Lõppeti üleeile Maria Stewarti tõlkimise August Bachmann, hommikteatri juht suri juunis. See läks mulle nii südamesse. See kultuuriline kaotus Eestile näib mulle suurem kui Altermanni toomas Bergi, Kallise ja teiste hiljuti surnute. Olen paljude pärast nutnud. Öösiti südamevalu mu üles nutsin, ahastasin, milline and. Ei ole mul kusagil isegi pereeniski nii suuri teatrielamusi olnud, kui need vähesed pahmani lavastused. Hommik teatris. Judinad käisid üle selja ja pisarad olid kurgus ja südames. Üleeile õhtul käisin Estonias, Hamletil. Arvustajad kiidavad, on vaimustuses. Mina ei saanud mingit elamust. Surnud traditsionaalne lavastus küll sära ja hiilgust, siidi ja sametit ning brokaati. Kuid loovat vaimu sugugi pampa öös, kuningate ja sõdurite ülikonnad, pikad piigid ja muu täpne aja loolik rämps. Kuid kunsti peaaegu sugugi. Lauter on liigpinna väelne, Hamletteks ta naiselik. Eemalt vaadates istusin viimastes ridades täiesti naine. Jimi frisuurgi pääs, kohati nagu filmer ei olnud ühtlust sügavust. Oli näha, et on tudeerinud peegli ees žeste oli mõelnud välimuse peale. Kuid sisemist mängu ei olnud. Tahaks teda võrrelda aareni maalidega. Väike pinnapealne, palju parem näitleja on Klein, Ruut Tarmo. Tal on kirge. Ja lisaks hääl. Lautoril ei ole häält sugugi ja ta on afekteerit. Nüüd öeldi meile eile linnakorter üles. Peremehe vend, Venemaalt tulnud, tahab meie korterit omale olla, meid kohtusse andnud. Kole see korterikriisi ajal veel see jant. 23. detsember 1924. Nüüd olen lõpiks tartus suurtes askelduste murede järele. Algul olin õnnetu sellest linnast purussakatega kitsast korterist. Üldse oli nagu suur õhupuudus. Eile lasi baas mulle raamaturiiuli tuua ja säädis raamatut pääle, nüüd kohe kodusem. Haarasin ennest pääle saia sõtkumist, alles taigen raskete kätega juhuslikult ühe raamatuid veidi pageda majatalitusest ja pühade-eelsest askeldusest ja puutus käte. Andrei pea lõi hõbetuvi, lõin lahti ning leidsin kohe, mille olin küünega märkinud esimese lugemise puhul. Seal on kõne sellest, kuidas vahel viimaks kogu meie häda ja raskus äkki haihtub meel kergeks rõõmsaks saab olude lapsikute näivad ja õnnele andume suures nautimis ihas. Aga see rõõmuhoog ei välta kaua. See, mis teis kunagi ähvardanud, pole lakanud olemast elamast ja ärkab enne, kui märkate silmapilgutus hinges. Sellele kohale olen tõmmanud kahekordse küünekriipsu. Olen ikka seda mõelnud, et me läbi elad, valud ja ängistused kunagi ei kao. Miks just täna mu sõrme alla pidid sattuma need lootusetud read? Kes istub ümber minu laua? Kui ükskord olen ära kaua. Ma jahmun ajest naeruväärsest kes joob mu tassist siniäärsest. Sest klaasist, mõni rüüpab Lohtu kust minu ema võttis rohtu. Ja kelle, kelle jala puute all nutt skub korrad mu vaibaruute? Kes sorid minu raamatutes kus olen viibinud naerades, nuttes ja minu säng kohmis Ma pärin. Pühin paik on kurgus, värin. Kes kisub õndsalt akna valla kui kevad astub aed alla. Kes ootab uksel, kelle aste toob õhtul rohust koju kaste. Kes aga haarad minu sule kuid tema rangelt lausub. Tule.