Minu nimi on Marek Mursa ja ma loen teile, mari saadi see üks laps. Öösse Lokeile kinnil on lugu ühest maast õieti linnriigist nimega oomenas kus kogu rahvas elas õnnelikult. Aga õnnelik said olla seepärast, et seal maal hoiti vangis üht last, kes oli õnnetu. See laps pidi võtma kogu rahva mure, kannatused enda peale. Ja kui see laps oleks vabaks lastud, siis oleksid vabanenud temaga koos ka kõik mured ja kannatused. Ja rahvas oleks muutunud õnnetuks. Seepärast ei saanud last vabaks lasta. Ühe ilusa maja, aga selles riigis olid kõik majad ilusad, keldris hoiti seda last luku taga. See kelder ainsana oli kole ja must. Ja laps elas seal oma sita sees juba unustanud inimkeelse kõne juba juhmistunud, sest keegi temaga ei rääkinud keegi võinudki temaga rääkida. Ega teda kuidagi aidata, sest see oleks kõigile kaasa toonud õnnetuse. Minule see lugu ei meeldinud. Esiteks on siin kasutatud kulunud skeemi, mille juba vanadus täieski lemmikali osa garamaasud ära lahendas. Et kui kõigi inimeste õnne nimel Peaks ohverdama ühe ainsa lapse siis õnn pole seda ohvrit väärt. Et kui ükskõik kui suur õnn pole väärt nii suurt ohvrit nagu ühes süütu lapse elu. Veel varem veel karmimalt on sama asja kohta öelnud Immanuel Kant et ühtegi teist inimest ei tohi kasutada ainult vahendina oma eesmärgi, ükskõik kui ülla saavutamiseks. Teiselt poolt teiste olendite puhul me seda ju kogu aeg teeme, onju vana hindu istlik paradoks, et me ei saa astuda oma elus sammugi ilma kellegi teise elu hävitamata. Me võime oma igapäevasest elust võtta näiteks vasikaid, sigu ja kanosid kirpe, koiside rotte, kes kõik peavad oma elu andma selleks et me võiksime elada täis söönult puhastes majades. Milleks siis konstrueerida säärast kunstliku linna ja toppida sinna keldrisse üks laps. Pealegi on lihtsalt vangis istuv laps üsna ebaõnnestunud valik võetudki mängu nähtavasti vaid pisaratekiskumisega. Tegelikult poleks võimalik lapse kinnihoidmisest mingit kasu saada kui ta just rikast päritolu pantvang ei ole või kui ta ei oska ilusaid vaipu kududa, milleks praktiliselt hoitakse vangis lapsi Pakistanis. Aga selles loos kumbagi neist võimalustest ei esitatud. Laps lihtsalt istus. Vanadel aegadel jah, küll, ohverdati lapsi üldsuse õnne nimel. Kes selles kahtleb, et lugeda treileri raamatut, kuldne oks. Selleks olidki tihti väärtuslikumad ja armsamad lapsed. Tõenduseks jumalale, et tema jaoks pole kahju ohverdada kõige kallimat riisi Aabraham niiviisi oma armsa poja Iisaku Mäeletada seali hoovale põletusohvriks tuua. Kuid kes usuks tänapäeval, et taolise ohvri, ühe ainsa väikese lapse elu või kannatuse kaudu võiks rahvas midagi võita? Et see võiks õnne või lihtsalt hea Alugi suurendada. Nii et kui seda lugu vaadata, kas või ainult pragmaatilisest seisukohast hoolimata lapsest oleks tema vangis hoidmine mõttetu. Lisaks, kui kujutada siiski, et sellest võikski mingit väikest tulu tõusta ei nõustuks enamik neist ohverdama üht last. Igapäevase heaolu nimel. Ikka saaks kuidagi muidu hakkama. Nii et ma usun, suurem osa meist, praeguse aja inimestest ei oleks säärase ohvriga nõus vaid arvaksid sama midagi Adordoste Esskja, Immanuel Kant. Seepärast kuulub minu meelest säärane maa ja kogu see lugu igavesse, absurdi, muinasjuturiiki. Tiibeti traditsiooni järgi on bandžol Laamal ja dalai-laama tihe vaimne side. Nagu mina olen aru saanud põhiliselt entsüklopeediaid uurides peetakse mõlemat Budamitaaba õnnema valitseja kehastuseks. Nathan Tiibeti autoriteetsema usulahu Keluk bassecti kaks vaimset juhti Body sattvat olendid, kes kaastundest teiste vastu on loobunud Hervarast et sünnida üha uuesti ja aidata sellega teistel jõuda valgustuseni vabanemiseni. Ajast aega on neil kahel olnud vastastikune õpilase-õpetaja suhe seda vähemalt Tiibeti ajaloo rahulikumal perioodidel ja kui üks neist sureb on teisel tähtis roll tema järgmise inkarnatsiooni leidmisele. Tunnustamisel. Nii palju, kui ma jällegi tiibeti segasest ajaloost aru olen saanud. Nii nagu Eesti on temagi mitmete valitsejate või vabastajate vahel käest kätte käinud on dalai-laama rahutumatel aegadel taotlenud suuremat iseseisvust oma innukaima vabastaja Hiina suhtes. Panther Laamaga olnud Hiina meelsem. Nii ka aastal 1959, kui 14. dalai-laama hiinlaste eest Indiasse põgenes jäi pansioni laama paigale. Aastal 1989 suri kümnesbandžerlama ja 1995. aasta 14. mail tunnistas dalai-laama tema taaskehastuseks 11 10.-ks bandžen Laamaks poisikese nimega kedentšokineema. Hiinlased seda valikut ei tunnistanud. Kelm võeti kinni ja peideti. Sama aasta novembris nimetasid aga Panther laama taaskehastuseks teise poisi käedsanud Norbu, kelle mõlemad vanemad on Hiina kommunistliku partei liikmed. Seda poissi täidetakse pontšo laama pähe rahvale veel praegugi. Siitpeale ei tia maa imega tiibetlased kedenišokistega tema perekonnast midagi. Nõnda on temast saanud maailma noorim poliitvang. Dalai-laama muretseb kõige rohkem seepärast, et vangistuses võidakse laps sandistada vaimselt. Ma pöördun palvega kõigi valitsuste, religioossete ja inimõigusorganisatsioonide poole et nad aitaksid kaasa noorepantšerlama vabastamisele. Sellest pöördumisest on möödas 11 aastat. Käes on uus sajand, lapsest pole endiselt midagi teada. Siiski, 1996. aasta mais ÜRO lapse õiguste komitee sessioonil Genfis tunnistas Hiina esindaja. Et last hoitakse tõesti Hiina valitsuse kaitse all. Selleks, et takistada tema röövimist Tiibeti separatistide poolt siis nõnda nagu Konstantin Päts pidi hoidma kaugel Siberis Nõukogude valitsuse kaitse all Eesti separatistide eest varjul. Nii et järelepärimine oli. Aga ma küll pole tähele pannud mingeid aktsioone religioossete või inimõigusorganisatsioonide eritega demokraatlike maade valitsuste poolt kelle kõigi poole jutt dalai-laama palvega pöördus lapse vabastamiseks. Hiina võeti WTO liikmeks ja selleks, et Hiina valitsust mitte pahandada võõrustatakse dalai-laamat demokraatlike maade valitsuste poolt heal juhul tagaukse kaudu. Miks? Muidugi seepärast, et nii on meile kõigile mugavam. Väike Eesti teed nii nagu suured ees meile kõigile on parem ja mugavam. On mugavam, kui me vaikime maha jänkide sõjakuriteod Moskva tšetšeenide pekingi, väikese vangi. Ega mina ei taha tuuleveskitega võidelda ja ma ei tea ka, kas on õige minna Kiisal haugi nina alla temalt õigust nõudma endale häid kombeid õpetama. Väga võimalik, et parem on kannatlikult oodata, kui ehk suur ise ükskord lisaks suurusele ka targaks saab. Targaks südame poolest. Võib-olla Moskva ja Pekingi poolt juba needki esimesed väikesed sammud, tarkuse pooled vähemalt jumalakodasid enam lausa ei hävitata. Pealegi, nii nagu maailmas igasuguseid inimesi, on ka igasuguseid riike, valitsusi, ikka on kuskil mõni Hitler või Stalin, kelle juhatuse all teistele ülekohut tehakse. Kurvaks teeb hoopis Euroopa Liit, kes sõnades kõige tähtsamaks peab vabadust, õiglust ja inimõigusi. Aga tegelikkuses mõõdab süüd siiski selle järgi, kui suur ja võimas keegi on. Muidugi vanadest aegadest saadik ei ole diplomaatilist kunagi hiilanud puhtuse ja aususe poolest ikka välja hüütud ilusaid loosungeid. Aga vargsi nii-öelda diplomaatilisi kanaleid pidi, on iga riik taotlenud kitsast omakasu ega ole teise eest pead pakule pannud. Siiamaani on nende riikide kodanikud võinud otsida sellele õigustust rahvusriiklikust patriotismist. Peeti loomulikuks, et sõtta mindi oma riigi oma rahva pärast. Teiste riikide ja rahvaste vastu, kes oli tugevam, võis olla uhkem ja valitseda väeti, pidi leppima. Nüüd on aga Euroopa liit aktiivselt ja avalikult sellise riikliku egoismi vastu välja astunud. Ometigi ikka nii, et kohtu alla satuvad need, kes on võimult kukutatud ja väetid. Ma saan aru küll, et röövel, ööbik, kuid ja lohemadusid ja muid taolisi olendeid oleks liiga ohtlik Haagi kohtu ette tirida. Aga miks siis üldse kohus? Kui võrdne ja õiglane mõõtmine on tegelikkuses võimatu, miks siis üldse teha nägu, et mõõdad saaks ju kuulutada, et Euroopa liit ei salli inimsusevastaseid kuritegusid oma piirides ja oma riikide poolt aga ei sekku teiste maade ja nende kodanike asjadesse siis ei oleks seda piinlikku kahekeelsust. Minu meelest on säärane kahekeelsus ohtlik selle ühenduse kodanikele. Kui öeldakse lihtsalt, et me ei salli ülekohut ja vägivalda ja meie põhimõtted ei luba meil ka kellelegi teisele väljaspool meie ühendust kallale minna. Ja kui sellest avaldusest kinni peetaks, võiks säärane ühiskond teistele eeskujuks olla. Ent kui ta hakkab karistama neid, kel nina juba niigi veriseks löödud endast tugevamate ees aga silmad vargsi maha lööb siis teeb ta oma loosungid odavaks. Ja pikkamööda muutuvad kahekeelseks ka selle liidu kodanikud. Kui nad sellega lepivad esialgu lihtsalt mugavusest siis paratamatult nad selliseks muutuvad. Aga imekspandav küll, kuidas kirjasõna täide läheb, et siin ja praegu meie maa peal on tõepoolest üks laps, keda meie demokraatlike maade kodanikud rahumeeli laseme vangis viljeleda. Sest nii on meil mugavam. Kui nüüd mõelda korraks, et oleks meie endi laps kas siis julgeks minna haugi nina alla? Huvitav, mis siis Eestist saaks, kui ta korraga otsustaks sirget joont hoida? Tõtt suurtele näkku öelda ja küsida? Kuidas vabastada kelm Chokinima? Võib-olla ei juhtugi midagi hullu, vähemalt mitte hullemat kui 1940. aastal, kui me püüdsime kavalad olla ja vaikselt Venemaa rüppe heitsime. Jah, küllap peetaks siis eestlase lihtsalt segasteks. Mida ütleb aga lapse kohta dalai-laama Isabel Hilton, eile ütles ta, et kui valik oli õige ja ta usub, et nii see on siis jääb laps bandžeulamaks, mis ka ei juhtuks. See tähendab, et nii nagu Jeesus sündis selleks et temast saaks kehastuda kristus neelab ka pekingi väikeses vangis, isegi kui tema mõistus on juhmistunud. Jumalik kaastunne. Enda kohta ütleb 14. dalai-laama et kui pärast tema surma ei oleks tema rahvale dalai-laamat enam vaja et kui teda enam ei vaevutakski otsima siis kehastuks ta meelsasti putukana või mõne muu taolise loomakesena kellest oleks kõige rohkem kasu võimalikult paljudele. Olen teile võib-olla taolisena mõistuselt loomakesena hingelt jumalana. Elabki praegu üks laps, kelm tšakineema. Kaastundest meie kõigi vastu. Ehk oleks meil hea temale mõeldes lugeda palvet, milles dalai-laama ütleb üha jõudu saavat. Lasemalt tähtsusetum olla siin maailmas selle kurjuse leevendamiseks. Niikaua kui kõiksus kestab ja elavaid olendeid on.