Minu nimi on Roman Baskin ja ma loen harva Valtoni novellimüür. Pärast päevatööd sõin lõunat, lugesin suutäitevahelt ajalehte ja panin siis lubjatolmused riided selga. Võtsin meisli ja haamri ning läksin. Sõitsin mõned peatused 37. trollibussile. Tulin haisva tahmatehase juures maa ja sammusin müüri poole. Müüri taga saastunud rohus oli muredel. Seadsin selle kaldapealse tänava poole müüri najale ning alustasin tööd. Tsaariaegne krohv oli kivikõva, igast mu haamrilöögist pudenes paar liivatera. Ennem lõhenes suureteraline graniitkuise tihe lubjasegu. Olin seda kivi juba mitu päeva lahti raiunud ja täna lootsin talle lõpu teha. Terahaaval uuristamine oli minu ammu surmanud noore kärsitu sööma raiusin oma müüri ühtlaste harjunud liigutustega. Parase mõõdetud löök osutus kokkuvõttes alati efektsemaks. Kui tormakas ja väsitav rabistamine. Aga tööviha minu südames leegitsisema, võitlesin oma võitlust raugematu innuga. All kaldapealsel tänaval sõitsid trollibussid, jalutasid pealelõunased armastajad, tahmatehast täitis oma saastaga graniitseintesse suletud jõgemis läbi linna, voolatasime enesesse kõikvõimalikku haigust ja mäda ega olnud enam kellelegi meelepärane. Peaaegu igal õhtul käis mu tööd vaatamas üks vanamees. Alguses ta tüütas mind oma jutuga, aga pärast harjusin ära. Ja vahel, kui ta viibis või tulemata jäi, märkasin, et ootasin teda. Ta mulle vajalik oleks olnud, lihtsalt ta käis ja kui ta ära oli käinud, teadsin ma, et soo nüüd on ta olnud, võin ma segamatult pimedani töötada. Kui ma sesse linnaossa suubub, kaldapealne oli kõrval magistraaliks ja seda mööda sõitis ükskõikne töölt tulija või eksis sihitu paarike, kelle armuasju siin igav kant küll kuidagi edendada ei saanud. Väsinud kohtutäited ja poolpimedad armunud panid vaevalt tähelemüürilõhkujaid, kelle meisli alt pudenes mõnikümmend liivatera minutis. Seepärast ma noogutasin rahulolevalt, kui tuli mu igapäevane külastaja. Ilm on täna raskevõitu, ütles ta sissejuhatuseks. Katsus öeldu kinnituseks oma ristluid ja rääkis. Te olete noormees, mina mäletan seda aega ka siis, kui see nöör veel tehaste ümbritses. Ümber terve tehase oli samasugune, aga tehas oli siis poole väiksem. Te võisite siis poisike olla, kui siia uus tehas ehitati ja vana müür õhku lasti. Ainult see jupp jäigi laskmata juhist kardeti, et lõhkeaine võib hoone seinad sisse lüüa. Pärast tõmmati uus vägev raudtee ära üles ja nii see müürijupp jäigi siia kasutuna seisma, kui endisaegse võimu ja vägevuse kinnitusmees uuris mu tööd lähemalt. Ja ütles. Täna on sellel poisil vist lõpp peal, ka. Ta mõtles munakat, mida ma seina seest tuuristasin. Ta jutt oli tüütu nagu kõik korduv. Aga ta siiski pani mu tööd tähele ning oskas selle edenemist näha. Selle müüriga oli ükskord omapärane lugu, mida ma siiamaani seletada ei oska. See juhtus siis, kui vana müür ära oli lõhutud ja uut àra veel tehtud ei olnud. Ümberehitusel olev tehas oli mõnda aega möödujatele avatud. Tollal veel ajutiste puu plankude moodi meie linnas ei olnud. Ehitusel oli igasugust materjali ja sisseseaded ja neid valvasid mitu püssimeest. Ühel öösel üritasid kaks meest tungida tehase territooriumile. Ja kujutage ette, nad oleksid ükskõik kust võinud vabalt sisse hiilida. Ei, nad hakkasid ronima üle sellesama müürijuppi, mida teie nüüd lõhute? Töö oli pime ja nad nägid kurja vaeva. Köie otsa kinnitatud konks ei tahtnud kuidagi ümara servaga müüri taha pidama jääda ja nad sadasid mitmel korral poolest müürist tagasi. Valvurid olid Hähkimise kirumise ära kuulnud ja jälgisid nende tegevust pealt. Ei mõistetud neid enne kinni võtta, kui nad üle müüri olid. Mehed muidugi eitasid, et nad vargil olid tulnud aga ühtegi mõistlikku seletust nad ka ei andnud. Ja kohus oli hädas. Sissetungimise moodus oli arusaamatu. Eks sa oled teinud nad siis sedasama ka motiivide kohta. Igatahes räägiti mitut moodi. Ühed arvasid, et mehed ei teadnud, et müür on lõhutud ning sattusid pimedas just selle müürilõigu peale. Nad olid nähtavasti sihikindlad inimesed ja läksid otserünnakule. On aga vähetõenäoline, et müüri katkenud otsad meestele kätte ei paistnud. Teda pole ju kuigi paljukest. Teised jälle oletasid, et mehed pakkusid kavalusega üle, arvasid, et igal pool on tugev valve väljase müüriga, lõikonna ainsana valveta. Aga ka seda tuleb liialt küündimatult seletuseks pidada, sest valvetihedus oleks hõlpsasti kontrollitav olnud. Aga söödaks need mehed ei olnud, sest siis oleks ülejäänud kamp mujalt sisse tunginud ja midagi ära viinud. Olnuks hõlbus, sest kõik valvurid jooksid imeelukaid vahtima. Aga platsilt midagi kadunud ei olnud ja diversiooni nähtavasti toime ei pandud. Vähemalt siiamaani ei ole ükski Miinzin kusagil plahvatanud ja mõtelge, mitu aastat sellest juba möödas on. Mõni arvas, et nad olid naljamehed ja tahtsid vaadata, kuidas selle peale reageeritakse. Et võib-olla ideegi andis see alles jäänud müürijupp, millele nad ei leidnud otstarvet. Aga kui see nii oleks olnud, oleksid nad seda kohtus ometi tunnistanud, oleks lasknud end pokri pista. Nii ränk naljavend küll, keegi ei oleta, suisa nalja pärast istuma, lähema noja arutati nii arutatinaaga, õiget tolku keegi kätte ei saanud. Või mis teie arvate, miks nad sellest hakkasid üle ronima? Ei vait. Siin kohas pidin õlgu kehitama. Aga teate, mis mina ise arvan, arvan, et need olid nii-öelda elukutsesse armunud vargad, kes põhimõtteliselt ei võtnud sealt, kus see liialt kerge oli. Vähemalt nad püüdsid olla oma ala kunstnikud, tundsid raskusest mõnu. Ja võib-olla sellepärast nad vahele jäidki, et lõid enesele kunstlikult lisaraskusi, toimisid nii-öelda loomuvastaselt ja see jää looduses kunagi karistamata. Näete, mul on selle kohta isegi oma pisike teooria olemas. Mees jäi kurvaks. Võib-olla näis talle, et tema elus on midagi nurjunud. Võib-olla oli ka ta ise kunagi tahtnud osavaks elu kunstnikuks või vähemalt korralikuks teoreetikuks saada. Vahel mõtlesin koguni, et mees ise ehk oligi üks nendest varastest. Ta oli enne selle loo teinud ja püüdis seda nüüd igati levitada. Ja võib-olla just sellepärast oligi tema ainus, kes mu tööd vaatamas käis. Ilmselt ei olnud ta ükskõikne müüri vastu, mis kõigile kasuta naisi, millele vaid meie kahe jaoks oli eriline mõte. Aga sel juhul oleks ta pidanud minu vastu vaenulik olema, sest mina ju lõhkusin müüri, mille tema elu kõige salapärasem ja tähtsam ettevõtmine rajatud oli. Mesis olid aastad kõik silunud ja ta nägi minus omamoodi järglast. Eituse ühtsust, vastupidisest lähtuvat jätkugi põlvkondadepidevuse loomulikkust. Igaljuhul ta ütles. Jah. Ja teie olete kihis see mees, kes nüüd vana müüri ära nägija, seda nüüd lõhub. Ükskord see pidi juhtuma, oleksin ma ise noorem mees, lööksin kampagi. Aga tervis on kehv ja jõudu ei ole. Olgu peale, heietan oma mälestusi ja kannan oma bioloogilist veha tulevaste põlvkondade peale. Mees naeratas kurvalt. Ta eneseiroonia pidi avaldama sümpaatiat. Aga seegi kõik kordus, siis ei tundnud mina midagi. Mees muutus härdaks ja, ja see oli halb. See sundis mind omaenese tulevasi päevi ette kujutama ja nende valguses ei saanud oma võitlust nii kõrgelt hinnata, kui soovinud oleksin. Ma olin oma elu pühendanud sellele kivimüürile. Elasin puhkusetaja ainuüksi temale mõeldes. Vaev oli ränk, käed valutasid mõtte, otsis lahendusi. Võib-olla oleksin targasti teinud, kui oleksin püüdnud teisigi värvata müüri vastu ühiskondlikku arvamust luua, mis oleks võinud viia mehhaniseeritud tegudeni, aga ma ei olnud kindel, kas ma seda tahtsin. See oli minu müürma, olin selle enesele leidnud, oleksin ehk kiivust tundnud teiste vastu, kes selle müürijupi kallale oleksid asunud. Võib-olla oleksin tundnud parandamatult tühjust hingest, kui see müür liiga kiiresti otsa oleks saanud. Vähemalt ma elus enam midagi uut oleksin leidnud, et kõike otsast alata. Ma pidasin oma võitlust ja tundsin end inimesena. Raskusi polnud ma enesele kunstlikult soetanud. Vanamehe teooria alla ma ei käinud. Tundsin selgesti, kuidas töö eelistab mind. Kui mul hakkas lõpuks müüri servast alla varises oli vanamees läinud. Vaatasin seda mürakad tald Ahmases rohus ja tundsin rahuldust. Kivi näis mulle suurena. Omitme päevast vaelali krooninud edu. Ronisin redelilt, ma läksin üle tänava, toetasin selja jõeäärsele rinnatisele, vaatasin oma müüri, mis ühe kivi võrra jälle väiksemaks oli jäänud. Ain muutnud oma tagasihoidliku tööga tegelikkust. Mul ei ole tarvis ütelda suuri sõnu. Ma teadsin, et kui ma isegi peaga oleksin püüdnud müüri maha joosta ja seda küllalt visalt, oleks ikkagi tõsine inimlik võitlus olnud. Et ülepea inimeseks jääda. Mina olin valinud raskema tee kui need kaks, kes müürist üle ronisid. Mina lähen läbi müüride neid maha lõhkudes. Kas ei kõla uhkelt? Vaatasin vaikse lugupidamisega oma kätetööd. Tundsin südames suure võitluse üllust. Aeg oli koju minna. Hämardus juba. Peitsin redeli müüri taha rohtu, võtsin meisli ja haamri. Läksin peatuse poole.