Olen Peeter Oja ja loen Juhani haigi loo üks harilik raadiolugu. Kõik mäletavad vist sinna, pole ju veel kuigi palju aega tagasi. Et kui raadioulatus otsaga meie maale, siis oli palju sääraseid, kes pidasid seda asju pettuseks ja uue maailmasõjatuleku tunnuseks. Kui jutud raadiost läksid ikka kõvemaks, ei saanud paljude öösiti und, sest südame ümber näris küsimus, misjaoks niisuguseid jutte aetakse ja kes selle taga seisab mõni endiste mõisnike või välismaa juutide kavalus. Kui mõni mees oli juba oma kõrvaga kuskil kuulanud raadiomuusikat või koguni endale muretsenud, ise aparaadi ja kuulanud ega siis Velda seletusi ja tõendusi võetud usutavaks. Neid, kes läinud üle raadiusku, põrnitsieti vihaga nagu Isamaa äraandjaid ja ülejooksikuid, õige jumala leerist mustade võimude juurde. Ainult siis, kui raadiost hakkas kuulduma eesti rahva oma moori hääl ja Tallinnast hakkas valguma mööda maad laiali ka õigeid kuulujutte, tõmbasid hirmule aetud rahvahulgad kergendatult hinge tagasi, heitsid endas südames pesitsenud kahtlused ja hakkasid ostma neid kastikesi ning traate, mille salapärase jõuga tuba igal õhtul on täis muuse, kantide, mängu ja lõuameeste jahvatust. Hirmujutud vaibusid unustusse see, mida enne ei uskunud keegi saju usutavaks. Seepärast ka seda allpool järgnevat lugu. Omal ajal ei uskunud keegi, aga praegu on see igaühele muidugi nagu aabitsatõde. Kedagi see nii siis praegusel ajal enam ei üllataks. Kuigi jutustame ta siiski ära näitena, milliseid asju omal ajal peeti täiesti võimatuks. See oli ühel novembrikuu hommikul kui omal pool kaunis kuulus püti Jüri sõitis linna. Ta oli jõukas mees sest tookord olid linad kõvasti hinnas. Ussiaia taga seisid linakaupmehed kaks kuud laagris, oodates, kuni Jüri võtab neid jutule. Oli seal kuulsate Londoni ja Uus-Meremaa lihaäride esindajaid, oli prantslasi ja sakslasi, kes vaidlesid hindade üle kõigis maailma keeltes. Tüüri Magazenorskas. Sest temal oli linu Eilaga seal aia taga polnud linu. Ta oli neile kõvasti keelanud tulla õuele ja hirmunud ärimehed kuulasid, sest keelust üleastumisel oleks jäänud vähematki lootust saada kaubale. Iga päev toodi neile sinna lepiku äärde pakt, telegramme hindade kujunemise kohta pealinnade börsidel. Ning nad kirjutasid oma pakkumised suurele tahvlile, mis paistis selgesti pütiiri õuele ja mida Jüri hommikul välja minnes nii muuseas natuke vaatas. Viimaks, kui hind oli tõusnud Jüri linade vääriliseks müüsnad Ühendriikidele ning sai tasuna ilusa summa dollareid. Teised maad jäid linadest ilma. Nüüd siis oli raha palju ja pütti, Jüri sõitis linna. Tal oli hobune ees, kui tuul, eksise tantsis aisade vahel ning vahel oli Jüri üsna õnnetu, et ta just selle kõige parema hobusega sõitis teele. Selle valitsemine nõuab hoolt ja valvelolekut. Polegi seda mõnu, mis on mõne sellisega sõitmisel, kes ikka liigub aisade vahel, kuid kes ei puista sind unustuse hetkel kraavi. See mõte oli juba enne sõitu Ki käinud läbi püti jüri peast, kuid ta mõtles, et misjaoks siis kodus on säärane elukas kui etem, aga ei aeta uhkustki. Pealegi läheb sõit mööda pugestu veskist, kus elab üks inimene, kellele Jüri tahaks näidata oma hobust. Nüüd ta sõitiski juba mööda sellest veskist, selle sisemuses kivid juba hõõrusid teineteist tumeda mürinaga ning paar veskiliste hobust konutes veski nurga taga nosides midagi nina eest. Muud midagi, Jüri, seal ei näinud uksele hiilinud isegi veskipoisid solvunud turja. Jüri sõitis mööda. Ta meil oli kibesesse mööda sõitmine ei andnud midagi. Tuju tegi pahaks. Ega siis iga päev seal ka sõita linna selle sama asja pärast, et tee läheb veskist mööda, pannakse viimaks tähele ja need jutud, mis tekivad, pole head. Aga kui saatus on su vastu, siis püti Jüri oli jõukas mees. Raha oli tal kodus paar raudkastitäit ja peenraha, seisis aidas erilises salves, jõukust oli ning pole nina tõstetud sugugi liiga kõrgele, kui seesuguse rikkuse juurest tahetakse endale rikast ja seisusekohast naist. Neid Jüri kui põllumees ja linakasvataja ei teadnud kaugelt otsida. Üksainus oli ta silmaringis see pugestu veski, möldri, tütar omaalia, kuid seda geeli ainult kaugelt nähtud ja tema rikkusest oli saadud andmeid kõigevustavamaist allikaid. Nii et ta siin ei pidanud võimalikuks enam mingit pettust, mida pärast oleks tulnud sülitades kahetseda. Raha tal oli, isegi polnud vaja seda hakata vedama pankagi mõne näruse protsendi pärast, mis võib meelitada ainult vaest, kes iga saadava sendi pärast Carleks nagu kits. Kuid tähtis on, et pulma kuuldustega koos käiks jutt kadedust, äratavast rahasummast, sellest kolmest miljonist, mis viiakse naisega koos veskilt sinna, kus seisavad suuremalt jaolt muudki maailma riikide rahad, aga vaata ei saama lepp nähagi, tuttavaks saamisest pole veel juttugi. Ikka vist. Virko hobune oli süüdi, et möödasõit luhtus, nii vara. Omaalia magab nüüd sooja teki all ja veskikivide mürin kuuldub vaevulta kõrvu läbi hommikuse põgusa une. Vahest kuulis ka Jüri möödasõit vankri mürinat, kuid ei teadnud aimatagi, et selles vankris istub süda, kes väga igatseb ta järele. Nii möödas, siis möödas, seda narri tempoga ei tehta, et sõidetakse tagasi ja siis pööratakse uuesti linna pooled, vahest siis preili juba on akna lähedal või peseb veskitammi kosel uniseid silmi. Et silmad on tal vist unisest peast ilusad, eks niisugustest võib arvata kõike. Aga nüüd ikka edasi uud midagi sinnapoole. Line zürii hakkas mõtlema, mida siit oleks ost. Ei ole aus tegu, käia linnas, jätta siputamata raha, iga linna minev inimene viib sinna endaga raha ja iga turul käia saadab raha maale. Midagi peab ostma. Sest on teada, et kui ta jõuab koju tagasi, siis kogu küla käib kui hambavalus, et saada teada, mida pütti üüri seekord ostis linnast. Kui siis kuulevad, et mitte midagi, siis tõmbuvad kadedatel näod naerule, et kas me ei ütelnud, et tal näpud varsti rahakoti põhjas? Linnas tuli ilma kraamita tagasi ju talle siis linnas ükski kaupmees midagi laenanud. Need linna kaupmehed saavad varsti haisu ninna, kellel kur kuiv. Ega ta siis tühje asju ei ostnudki, ostis endale raadioaparaadi sellele ostule ta sattus sel teel, et küsis kaupmehelt, kas seal on müüa midagi niisugust, mida iga hädavares endale ei jõua osta. Kauplus ütles, et on. Ja kui Jürile tõstet ette raadioaparaat, siis ta ise veendus ka, et sellist riistapuud pole ta näinud vett kellelgi, ega sa vist niipeagi näha? Tookordsed raadioaparaadid olid oma kujult natuke imelikud see, mille ostis Jüri, oli just nagu väike Tallinna linna mudel, täis igasuguseid torne ja uhke valdsee auke. Kui kaupmees õpetas Jürile, kuidas panna käima seda imemasinat, siis Jüri veendused masinana tõesti väärt riistapuu. Kui juba tema ei saa sellest midagi aru, siis veel vähem saavad seda teised maamehed ning see tagab, et keegi ei oska hakata töötama sellise leiutisega ega muretse endale seesugust. Ta nägu üsna säras rõõmust, sest kõrvuti ostmisega oli tema suva valminud mõte, kuidas ise kasutada seda imelikku leierkasti. Tol korral olid juba käes need uuemad ajad, kus igal sammul on võtta tööle advokaate, arste, agronoomi, filolooge. Neid oli juba täis kõik linnad ja kus kuuldus, et natuke koha lõhna sinna nad jooksid kõik õhinaga kokku. Kuigi neil inimestel pearõhk on pandud peale siiski peavad nad oma kohuseks hoolitseda kõhu eest ja seepärast tahavad kohta ning palka. Jüri mõtles just nii, et kui ta möödunud talvel võis oma talus lina ropsimiseks sööta 150 Petseri venelased ja setud, mis maksab siis palgata endale üks insener masinistiks selle naljaka masina kasti jaoks. Ta valis linna töötute inseneride hulgast endale kõigepicagasvulisema. Kuidas teie nimi on olev kurela olev olev, seepärast paistate mulle nagu natuke tuttav. Kas Tallinnas Oleviste torn pole mitte teie vanem vend? Kas siis isa, nooremas eas, kunagi käinud Tallinnas usutles Jüri edasi? Asi paistis talle kahtlane. Selles asjas siiski insener kurela päris usutavat seletust anda ei osanud. Küljega pakutav töö ei nõudnudki täit selgust palgatava suguvõsa kohta. Nad said kaubale ja algas sõit maale tagasi. Teel aga püti Jürile tuli tore mõte, et mis oleks, kui sõita veskist mööda täiel jõul, mürisevad raadioga. Ta peatas hobuse metsa vahele, käskis aparaadi panna laulma. Insener kurele oli mures, sest ta ei olnud võtnud linnast kaasa valmis patareid vaid ainult tarvilise materjali. Asja lahendas ta sel teel, et hankis vajaliku elektrivoolurada Ta rummust. Kus seda sellisel kiirel sõidul loomulikult tekib. Maaühenduse traadi pistis otse pidi hobuse puntrasse seotud saba jõhvidesse, kust aparaadist läbi käidud vool ise võis otsida tee kabjaraudade nii ja sealt maapõhja. Pill mängis vägevat marssi, kui nad jõudsid pugestu veskini. Jüri nägu säras, et kui lüüda maal jäi ilmu aknale siis ta ei tunne head asja. Aga just siis, kui vanker kolinal veeris mäest alla veski poole hakkas muusika ilmutama närviilikke tulnud sõit kuuldus nagu mõni takt, galoppi ja koodat siis veel üks venitatud vaskpillide noot. Ja äkki oli masin vait nagu lammas ning see juhtus just veski ees mööda sõitmisel. Pale risust asja, kirus Jüri. Needsamad vigurid sees, mis igal teisel asjapuul, kui vaja ei ole, siis Ribeleb jalus. Kui on vaja, siis ei tööta. Ime igavesel raipe linna kaupmehele tagasi. Ta oli vihane ja pööris hobuse jala pealt ümber. Kui nad kihutasid uuesti mööda veski eest, siis jüri ei tihanud akende poole vaadatagi. Insener Olev kurelaga mõistis, mis tähendab aparaadi tagasi viimine. Sellega koos viiakse tagasi Taised. Seepärast panid oma peaaju tööle, kuidas kuulsat linakasvatajat meelitada, oma otsust muutma. Aga katsume veel kord sõita tagasi, paneme peale muusika uuest jaamast ja vahest siis mängib otse ukse ees. Ementse koliseb kaistenam, narrida saab, vastas Jüri mõrudelt ja sõitis edasi. Mis juhtus pärast seda veel edasi on seletatav sellega, et insener kure Lauli ülikoolis õppinud ka natukene keeruliste asjade selgeksrääkimise kunsti. Seepärast siis, kui linna tornid hakkasid uuesti paistma, andis järele ja nad pöörasid kodu poole tagasi. Olev palus oma hinges kaugeid raadiojaamu. Et need seekord enam ei laseks katkeda muusikale otse enne Veski silda. Ta oli juba pannud kaalule oma ausõna ja kõik, et peremees veel kord teeks katset, nii, kui seekord jälle ebaõnnestuks, siis ära ohte oli ju mitu. Võib juhtuda ka nii, et veskist möödasõidul juhtub selline piano pialissima koht, mis iseenesest on väga ilus, kuid poleks targem vait olemisest. Võib juhtuda ka seda, et helilooja just Veski kohalam kirjutanud täis pausi või mingisuguse ilisevatrilleri, mis ka ei tõmbaks tähelepanu. Veiskaga lähenes ja mehed vankril kolid erutatud. Insener silitas tasakesi aparaati, sosistas, annan hüüdhäält aparaadikene müürga, vennas, siis leiame mõlemad endale ajutise peatuse. On sul armas minna roostetama kaupmehe riiulile või on mul armas minna tagasi tööta haritlaste seltsi röögi möirgab iseenda karju. Need palved nagu kõik muudki südamest tulevad palved andsid tagajärgi. Just Veski mäest laskumisel ilmus valju hääldajasse vägev pass. Hobune keeldi sammu ning kogu org oli täis laulu. Õnn, miks varjad end? Jürile, naeratas õnn just Veski kohalda märkas midagi liikuvad akna eesriiete taga ja varsti avanes aken. Samal hetkel aga ehmus hobune nii kõvasti, et lõi jalaga aisa puruks. Maaühendus katkes, laul jäi vait. Insener Olev kurela esmalt ei saanud aru, miks hobune nii ehmus. Kuid varsti taipas ta, et ehmatuse põhjuseks oli mitte hobuse hirmu kohkumine, vaid veski, preili maali oli nii ilus, et esimesel hetkel panid kohmetama hobusegi. Tekkis jutuajamine tuttavaks saamine. Ning lõpuks Jüri otsustas, et ega vigast aisa saa tarvitada. Noor hobune pole sellega harjunud. Tule homme lasta kodus tuua järele üks kodune hobusele juba tuntud aisapuu. Seniks aga tuleks kuski otsida öömaja. Öömaja pakuti neile sealsamas. Kurela seadis pilli mängima, kuulas üri ja kuule Somaalia ning kuulasid kõik. Jüri nägu säras õnnest. Ja ta mõtles magusalt pulmadele. Hommikuks saabus sulane poiss ning sõit võis jätkuda. Püti Jüriivis oma imeriista koju. Mõne aja pärast peeti veskeid pulmi. Preili maali läks mehele. Kui need kirikus laulatati, siis rahvas imestas, et nii pikka peigmeest pole hulgal ajal nähtud. Kui pikaks seesugusel veel peaksid kasvama, lapsed pärast pulmaööd, õnnelik noorika maalia küsis oma abikaasalt, kuidas õige juhtusid. Nad leidsid teineteise. Selles oli külvis süüdise pütti, jüri raadioaparaat. Võib olla vastas olev võib-olla ka aparaat, aga samaväärselt veel palju muidki asju nagu näiteks see, et oskasin panna pilli mängima rattarummu elektriga. Ja kas või seegi, et oskasin kasutada maaühenduseks hobuses sõlme seotud saba jõhve. Kuid kindel on, et see ikka oli ainult raadio teene. Ringhääling riigi ringhäälingu aastaraamat Tallinn 1935.