Olen Astrid Lepa, loen katkendi Anton Hansen Tammsaare romaanist Põrgupõhja uus vanapagan. Nõnda siis uskusid nad mõlemad, et majja läheb õpetajaga käsikäes taevasse ja nende meel oli rõõmus ning südamed täis tänu jumala helduse pärast. Kuigi aastad vaevasid juba nende ihuliikmeid, tegid nad ometi nurisemata oma rasket tööd kindlas lootuses, et ka neid ootab üks kord õndsus. Aga siis sündis äkki see, mida juulega Jürka polnud osanud oletada. Tuli mingi kuri haigus, mis rabas nende vanima poja kaksikvenna Joosu suure kuumusega jalust. Ning paari päeva pärast oli ta külm ja kange. See oli isale emale nagu nuiaga pähe. Alles tagantjärele toibusid nad sedavõrd ette, arutasid isekeskis. Nende poeg oleks vististi kauem elanud, kui tema keel tuleks nii hullusti üles paistetanud, ehtsa täitis kogu suukoopa ja mattis hinge. Laamgi sureb, kui pole hingeauku Mixisveedee inimene, arvas Juula. Krist, lausus Jyrka nõustuvalt. Tädi suri tol korral aga ükski surnud, nõnda nagu põrgupõhja Joosu. Sellepärast ei osanud, ei üür käega Juula samuti ka mitte ükski teine mõista, miks peab inimene just nõnda surema inimene suur, kui nagu teisedki või ta elagu edasi nõnda arvati. Pealegi oli Joosu põrgupõhja metsakuru tarvis nagu eriliselt loodud rahulik ja vaikne, tagasihoidlik pelglik ning armastas tööd üle köige. Miks küll jummal sellise noormehe nii vara põrgupõhjal taevasse kutsus? Et Joosu taevasse läks? Selles ei kahelnud Juula ja Jürka, sest kui nii vaikne ja rahulik inimene taevasse isa, kes sinna siis veel saab? Võttis kaua aega, enne kui põrgupõhjarahvas oma poja surmale õige seletuse leidis. Eks see olnud jumala armule, mis muud, arvas Juula. Eks jah, mis muud, lausus Jürka, polnud parata, jumala armunõule pideaal istuma. Aga see oli seda raskem, et ükski teistest lastest ei olnud Joosusse nimelt kõik Simmuustasid midagi või ihkasid kuhugi ihu sujuks, rahuldus sellega, mis oli põrgupõhjal. Sellepärast oli vanima poja surm otse saatuselöögiks, millest Jürka ja Juula poleks toibunud. Ei, millega Mill ajal, kui poleks tulnud ärevaid sündmusi, mis kallutasid nende tähelepanu teisele ja tõsi nõnda nende mure muljuda. Haansult tulin nimelt poeg välismaalt tagasi kus ta oli õppinud ka õige maailma tarkust, nagu Antsis jutustas. Ta tuli paari koolivennaga ja puhkuseks pidasid nad jahti, püüdsid kala ja vähki. Eriti suurepärane oli viimane toiming rist sellepärast et see sündis öösiti pimedas, kus istuti lõkke ääres ETV-s tan naljatada, naeraldaja laulda ning aina võõras keeles, mis andis asjale erilise võlu karjumisest, huvikamisestja revolvrit paagutamisest või esijäreldada, tule ümber istutud kuiva suuga. Aga selline Pillergaaritamine kestnud kuigi kaua. Varsti olid metsas kadunud jahilised oma püssipaugutamisega ja vähipüüdjad jõe äärest oma kisa ja käraga. Ning siis ulatus teade põrgupõhjale. Noor Antson vähipüügil jõkke ära uppunud. Noorants ühes temaga keegi noor proua muistne Lotrovo töötlusi Jurka jões vett, nii et Connol parasoojuda ja ütlege taadi, arvas jula seal sügavik kohti küll, kus ennegi inimesi otsa saanud. Purjuspäi ehk pimedas, seda minagi. Koos need teised siis olid, et purjus. Nojah, kui just purjus. Hiljem selgus, et asi sündinud just sel ööl, kui kus ta käis kodus, et kaua aja tagant vaadata, kuidas ka põrgupõhjal ollakse ja elatakse. Temaatseb pikalt-laialt sellest, jutustas, millal ja kuidas noor Ants oli koju tulnud, kelle kaasa toonud ja mis tööd tehakse. Jõula ei saanud. Kuidagi muidugi pidin asju kõrvutades hiljem Jürka südame kergenduseks ütlema. Kus ta siin oli, ka noore Antsukese sündis. Jumala õnn küsis Jürka arusaamatuses. Muidu, kes teab, ehk tema. Mis teema lauses Jürka veel suuremas arusaamatuses et oleks võinud arvata, et mis asja arvata et kas ta pani noor tantsu tuksu? Lott Ramona Moor. Galatran seal ju isegi ütles, et kui see asi juhtus, et kui teaks, kes keeras kaela kahekorra eks siis kosta või sedasama. Rääkis ise või muidu tühja. Nii et Maial oli nooreaansuga toorega Sest seal olnud kultuuri prillocketti küljes. Teine tüdruk. Et pole enam sedasi Maad tee anud õhkagi. Soldid võinud rääkida kartsingi, et kui noort käte käänadonnal endal kaela ole eksinud, tänanud no näed, tegin õieti, et suud ei kaotanud. Need on noor tänu jumalale oma osa saanud ja mul seda kerge pole enam Gustadega sinul selle asjaga pistmist. Rist nõnda jutlesid Juula ja Jürka rahuldunult, kui nad kuulsid nooreaans uppumisest. Et ühisampsuga uppus ka keegi naine, see jättis need üsna külmaks. Oli ta ju neile võhivõõras, kellest nad kuulsid surma tõttu esimest ja võib-olla ka viimast korda. Aga Kossiilsema suubub või saab muul viisil otsa vähe võõraid inimesi, kes neid kõiki jõuab tähele panna või neist huvitatud olla. Hoone ette leidus ka neid, keda erutas noore Antsu surma kõrval noore naise surm. Kaks Surbaku korraga tähendas mõnedel, enne kui mingit viimsepäeva märki. See oli hoiatuseks meestele ja naistele midagi suurt ja seletamatut on tulemas. Millest pole pääsu. Oled sa mees või naine, noor või vana, rikas, vaene. Ta võib jumal su uputada, nagu kassipoja akas või solgiämbrisse ses Paikus Noorantsuma kaaslasega otsa sai, oli inimesele tõepoolest mitte rohkem kui kassipojale. Solgiämber. Vagad otsisid erilist mõtet sellest et uppunud naine olnud noorjahiluus milleks pidid just noor ja ilus olema. Aga selleks, et jumal tahtis näidata, kui vähe, loeb tema ees noorus ja ilu. Veel rohkem jumalale ei meeldi elu, sest ta toob himu. Sellepärast hoiatati noori luu eest, muidu võib uppuda, nagu uppus seegi oma iluga. Ja nii mõnigi vana ja maaga, kes uskus, et maailma võib parandada ja noorsugu patust pöörata. Kuigi kasvatajad ja isad-emad upuvad pattudesse panid käed kokku ja tänas jumalat, et ta oomenid teen jälle, kord oli selgesti mõista andnud kuhu viib inimese elukõrkus, mis seltsid noorusega ja kuhu elu kui puudub fagadus. Oli isegi neid, kes lootsid, et nüüd ei taha keegi enam elus olla ja et nii mõnigi elu ravi ja pöördub jumala poole. Sest tema äriasjad Hartravad halvasti minema. Pime mari, kes käis valla korda, kui oli kuulnud uppumisest ütles nägevat, et naine, kes hoidis jõe põhjas noore Antsu kaelast kinni pannukina hine, vaid vesineitsi, kes ei tahtnud, et vähke püütakse. Nõnda juhtuvad siin ilmas sagedasti, mõtled, et hoiad süles, sõbran, maist, aga võta näpust. Kaelas ripub sulle mõni vesineitsi, kes viib su jõe põhja, laiade vesiroosilehtede alla, kus ta hoiab sind oma kaenlas. Et sa enam ei pääseks.