Mina olen Enn Lillemets. Ja ma loen peet vallaku novelli, teine tütar. Ennuk sõitis kodust välja, jõudis metsateele, kildare ahtakesed, põllud paistsid veel hallide, sirgete männitüvede vahelt kuid mida kaugemale lennuk jõudis, seda tihedamaks muutus tüvede joonestik. Need olid kui mingid ülalt alla rippuvad hallid niidid, mis kivitare etteloori koovad aeg-ajalt ikka tihedama. Ja siis kadusid silmist kaviimset, heledat lagendikku valgusribad. Ta jäi üksi sihiteele. Nii oli see siis selge, ta naine mall oli teda maha jätnud, oli teda petnud kaks aastat matjaga, ent nüüd oli hoolega varjatud saladus, üleeile ometi ilmsiks tulnud. Need päevad üleeilne ja eilne olid möödunud, kui silmipimestav ilutulestik olid pragisenud, kui põlevad kadakapõõsad, mille iga mahlane okastules nagu väike padrun plahvatas. Ennuk tundis, et ta ise on selle ilu tule nõiaratta, luustik mis enesest kõik raketid õhku pillanud ja veel silmapilgu oma võlli ümber keerleb, et siis jäädavalt paigale jääda. Või ta oli kui mingi puuriit umbses laanes, mis kuritahtlikult põlema süüdatud ja millest pärast metsikut lõõma muud järele ei jää, kui muss. Korrake väikseid süsiliivale. Neid süsi võib küll veel tuliseks puhuda, kuid leeki ei anna nad enam. Ennuk oli selle kahe päeva jooksul Sõeks põlenud. Ta sõitis nüüd kivitarest välja, et sellest vaiksest piinavast ümbruskonnast pääseda, sest need kaks inimest mall ja Mattias hoiavad temast eemale või ta ise ei taha nende hulgas olla. Ta otsustas täna kahte kohta sõita õpetaja juure kirikumõisa ja Malle vanemate juure varga raidu õpetajalt lahutamist paluda ja vanematele nende tütar suu sõnalikult tagasi kätte anda. Muud eesmärki ei olnud ta tänasel sõidul. Esiteks sõitis ta kirikumõisaõpetaja juurde, kuid õpetaja polnud kodu. Siis suundust, aleviku sai seal mõne tuttavaga kokku ja veetis mõned tunnid kõrtsis. Hiljem, kui päike juba looja minemas lahkus ta kõrtsist vabastas oma käsipuul Norrutava hobuse ja sõitis varga raidu. Päike veeres juba ja Malle isa Tiit võttis uksepakul istudes parajasti jalgu lahti, kuid õue jõudis. Ta tervitas napilt, viskas ohjad hobusele selga ja astus uksepakul tiidust peaaegu üle. Köögis toimis Malle ema õhtusöögi Keedul. Ka temast ruttas ennuk pärast nappi teretamist mööda ning kadus tühja tagakambri. Seal viskas ta mütsi söögilauale ja lasi selili pikale puukingile, mis serviti seina veeres. Üks jalg teise peal, käed ristamisi peal, lebas ta tüki aega üksi. Siis alles tulid Malle, isa ja ema ta juurekambri. Haige oled või, Tõnis? Küsis isa mureliku häälega jäi ta ette seisma. Nad, mõlemad kummardasid ta üle, et ta näkku vaadata. Ent enam oli see nägu vihase, kui haige inimese oma. Ta kuuehõlm, mis mööda pinki alla rippus, näitas vaatajatele taskus oleva pudeli kumerad, kuju. Niisiis joobunud, mõeldi endamisi ja öeldi. Tule voodisse, Tõnis, sul siin pingi peal vaene olla, kitsas ja kõva, kukud maha, kuid Tõnis surises või voodisse, kuhu ta siis ise heidate, magamise aeg on varsti käes. Ta polnud varga Raida tulles kunagine tige olnud, seda teadsid vanemad mõlemad. Tal pidi midagi südamel olema ja küsisid, mis sul Londonis midagi südame peal. Tõnis pööritas silmi, need läigatasid, sigines pikk vaikus, vanemad seisid abitult ta ees. Nüüd tõusis Tõnis pingilt üles, otsis taskust tikutopsi ja süütas laua kohal rippuva laelambi. Siis pani ta viinapudeli palju tähendava liigutusega lauale ja küsis, kus all on? On, on, oli igatahes kodu ja seda öeldi ka küsijale. Ta kõndis aias, seda nägi nüüd ka Tõnis ise ja kastis lillepeenraid. Tõnis naeratas võitjalt, ütles. Tulin talle kosja. Kui tuulepuhang lõi kambri vanad, muigasid mõlemad Pole ülearune kui tütar, kes juba üle 30 aasta annab põhjust mõnele kosilasele hobust uksed aia külge siduda, ise kambri astuda või kosja osatas ema ja küsis, kes on siis kosilane? Ei vastanud Tõniste küsimusele, lubas seda alles hiljem teha ja ta ei öelnudki enne, kui õhtusöögil. Istusid, siis neljakesi laua juures aknal, vaip ees, lamp kollakat valgust alla lauale saates ja siis küsis Tõnissannelt all, kas sa tahad mehele minna. Ann naeratas, põsed Verdusid, ka isa ja ema vaikivat suud nagu aitasid omalt poolt kaasa, kui ta vastas, tahan küll, miks ma mehele ei taha ja naeratas. Tubli, ütles lennuk, saatnud mehele sat tubli mehe, muud midagi, kui võtta vastu. Kuid ta pidi möönma. Tubli mees küll see kosilane, aga üks viga küljes. Kõigil on oma vead, tähendasid seepeale lauasolijad, kes siis veata on inimene ikka inimene. Ja ärevile ajas see küsimus anne ning vanemad, mis tal viga ning ema küsis, mis tal siis viga on, Tõnis ühe silmaga ei ole, ühe silmaga vastase lennuk või ühe kõrvaga ei ole ka ühe kõrvaga vastase lennuk. Aga viga on just see, mida on hea meelega, ei näe mees lesk. Et lisas kohe, kuid lasteta see pole suur viga, seda tõendasid kõik kolm. Ometi ütles ennuk, Urbel oli ka lesk, aga näe, on ei võtnud vastu. Kui ta on, tõendas, et selle põhjused koguni mujal seisnud, miks ta Urbelit vastu ei võtnud? Siis on asi hästi. Hüüdis ennuk. Kosilasel on oma peavari ja koht all võib kasvõi homme sinna kolida. Jõid viina ja võtsid seda. Anne terviseks. Pärisid kosilase nime. Uudishimulikud. Kes kosilane on, tahate teada, ütles lennuk, on ikka üks tubli mees? Ma ei kiida asjata. Ta võttis anne põsest kinni ja näpistas teda. Siis ütles tähtsalt. Kosilane, see olen mina? Sai vastuseks kolm Kärmast pettunud küsimist, kolm etteheitvalt hüüdu. Sina, mina, vastase ennuk oma rinnale koputades imestate, nagu näen. Nali, mis muud võis olla halb nali, anda Anneli ilusaid mehelemineku unistusi ja need korraga katkestada. Või on tal ometi õige kosilane kõige selle nalja taga varjul? Kas sa siis mind ei taha on? Küsis ennuk, ajas end poolviltu anne, et miks ma ei taha, vastas on, mis sinusugust tublit meest viga tahta ja naercise lisades. Ainult kahju, et sa lesk ei ole, tuleks sulle kasvõi pimedast peast. Nüüd tõsine lennuk, ütles, olen lesk ja rõhutas veel, olen lesk. Lesk on mall siis surnud, mall surnud. Sööjate käed jäid seisma, näod tõsinesid, äkki oli peaaegu meeletu ema, küsimus on mall siis surnud. Ning vähem meeletu, polnud ennuki vastus. Surnud. Mal surnud. Ning ema suu tõmbus Hitkuks kokku, hüüdis jumal või mall surnud. Ta lõi põlle näo ette, õlad võpatasid ka isa ja anne tabasse. Vastus. Isa vajus küünart päädega lauale, käsi lõual liikumatud silmad vahtisid põrandale. All oli näost punane, silmad läksid klaasisteks, mõtted jooksid uisapäisa ning ennuk maitses oma vale magusat vilja. Ta piilus altkulmulauas istujaid ja nii möödusid sõnatult pikad minutid. Oli hea vaadata kolme leinaja äkilist kurbust ja oleksid nad oma silmad üles tõstnud. Oleksid näinud ennuki irvitavat nägu. Ärge kurvastage, ütles ta lõpuks. Ma olen ise, otsis omale surma, ega see ei tulnud tal kogemata. Ise otsis, küsis ema. Ja silmapilgus jäita, mõtted seisatama. Ning nüüd kisendas ennuk sõrmedega vastu lauda lüües. Libu on teie tütar Malle. Muud ei oska midagi öelda. Pole väärteta pärast silmist vett välja lasta, libu ja muud midagi. Kambri sigines uus pöörang, kõik vaatasid lennukit, kes oma süüdistust ägedalt jätkas. Libu, andsite mulle naiseks, ei kellegi muu. Võtaks, saadan niisuguse ilmale toomist. Teie ausate inimeste laps seda küll ei ole, jumal teab, kus kurrat niisugune toodud on. Sõimastes mõistis, ajas kõik ropud sõnad suust välja, oli vihane kui härg. Tõnis hüüdis isa, mis see tähendab? Kui naise poole pöördes ütles, ära nuta, Miina, kas sa ei näe, et see hull siia rumalat nalja tegema tulnud? Ei ole siis mall surnud? Küsis ema põll silme eest ära võetud. Ei saa sellest saadangi aru, vandus lennuk. Surnud või mitte, aga muud ei saa mata kohta öelda, libu vaevalt maksab silmi kuivaks pühkida. Uus hoog tuleb jälle, kui teada saateta. Sõbrastab Urbeliga. Juba olen ise leivas varandus kaheks jagatud, olen lesk, nagu ütlesin, ei valeta. Tahan nüüd. Anne. Surmasõnumi ehmus, toibunud, jäi õhku rippuma Tõnise karjatus malle sõprustamises, turbeliga võis seegi olla vale jutt. Välja visatud halvast tujust. Oli piinlik kõigil kolmel. Et olid Malle surmasõnumit uskunud, kuigi näha olnud, et Tõnis jaburdamise tujus. Nüüd kiskusid nad ja isa ütles. Kui nalja tahad teha, siis ära seda surma kulul tee. Ja kui sa Malle mustata tahad, siis ära teda meie selleks ja teiseks sõima joodelt kõrtsis täis ja ei tea enam, mis suust välja ajad. Või ei tea. Hüüdis ennuk seal, tõsi, mall jooksi Surbele juure üle, mis mina pole muud midagi kui lihtne jooksukraav, aga nüüd on ta kindlas paigas blindaažis. Nüüd olen lesk. Sõid vaikselt edasi, keegi ei vaielnud talle vastu, hoidusid ta uskmatus jutust meelega eemale. Tõnise mõõtvad pilgud püsisid vahetpidamata, Annel vastikud olid need Annele. Ta süda hakkas vihast ägedasti peksma, pidi hüüdma. Mis sa mind vahid, sul on omal laine kodus. Ent vaikis, vaikis, vaadanud ennukile. Meelehärm oli kõigil suur. Kuid ennuk jätkas oma urgitsevat juttu, ütles viinapudelit näidates. Käin juba jälle viinapudeliga ümber, kes oleks seda arvata võinud. Sind oleksime all kohe võtma pidanud, aga mitte Malle. Olime sõbradki, sa tahtsid mind küll, Saadan teab, kuidas tulijad sidemed risti läksid. Aga nüüd ära mind tühjalt minema saada. Isa pidi hüüdma. Tõnis, kas sul muud juttu enam ajada ei ole? Ent vaikis, pidi ka ema midagi ütlema, sõna oli juba keelel, kuid jättis ütlemata, küsis kas see tõsi on, Tõnis, mis on alles kõnelejad. Kuid see oli koguni muud, mis ta enne öelda tahtis. Sai kärmeks vastuseks mehe ette heita pilgu, mis talle ütles, et tal ei tarvitseks Tõnise juttu uskuda. Tõsi, hüüdis ennuk. Kui ei usu, tule oma silmaga vaatama. Ega ma kaht naist pidama ei ta hakata, ühegagi jääb meie ajal juba hätta. Siis pöördus ta anne poole, ütles all, kuidas siis sellega jääb? Ega ma laita mees ei ole ainuke viga juures, lesk sai vastuseks anne põlgliku vaate ja isa haavatud etteheite. Kui sa üht tütart selleks, teiseks sõimad, kuidas sa siis teist veel võtta tahad ja julged, jätab see su samuti maha kui esimene tütargi. Aga ennukvastas, loodan, et ei jäta. Olen nüüd targemaks saanud ja oskan naist silmas pidada. Ja pöördus otsuse saamiseks anne poole. Anne. Ent Ann ei tahtnud teda vastas. Jäta mind rahule, ei taha sind. Ei taha. Ei või mõteldagi selle peale, jälk. Ennuk kihkus. Miks sa siis ei taha? Küsis sai vastuseks ainukese sõna lihtsalt. Nüüd hoiatas teda, Ennuke ütles. Mõtle järele, on, sul on aastaid küll juba seljataga, oled piigade nimekirjas. Õnn veel, kui minusuguse kätte saad. Ja õigus öelda, piigad jäävad ikka leskede koristada. Isa tõusis toolilt üles. Tonis, ütles ta, mõõt on täis. Aga k ennukarva sellesse mõõdu täis olevat, ütles. Olen kui kummuli pöördud küna all peab selle jälle tagasi oma paiga peale veeretama. Veider oli ennuki tänaõhtune ülalpidamine. Nali ei võinud see kõik ometi olla. Kui sa mu teist tütart tahad, ütles isa, siis lahuta end enne vähemalt esimesest. Ta oli vihane ja see jäi ta viimseks sõnaks. Kui lennuk ütles. Vana moodse lahutamine tiit, tõstame anne kapiia, voodid vankrisse ja sõidame kohe kivitarre. Kes seal meid näeb, kuidas me elame, kui teie just tahad, võib inimestele öelda, et Ann viidi Urbelile mall, aga ikka iseenesestki mõista. Minu naine edasi on ja kõik on korras. Ann tõusis laua juurest üles ja ruttas teise kambri. Talle oli ennuk vastik. Kas sa sõidad, kaasan, hüüdis ennuk. Sai vastuseks vaid isa ja ema põlglikult pilgud kuule all vaheukse paukudes kinni lõi. Või nii, hüüdis ennuk. Niisiis olen korvi saanud, ilus au igatahes. Kuid usun, kord kõneleme teist keelt. Ta hüppas toolilt üles, nägu vihast punane. Värisevate sõrmiga pani oma kuue neli läikivat nööpi kinni. Olgu, mis on, ütles ta. Aga Mallega näärisite mulle libu kaela. Ta võttis seinaverest piitsa, et lahkuda, kuid ema ütles hääl värisedes. Egas teine tütargi parem ei ole kui esimene. Vaata juba mujalt. Õhk virvendas meelepahast. Võib-olla hüüdis lennuk ja saadan temaga, ei tahagi oma nina enam teist korda teie nõgesepõõsast kõrvetada. Ei võtaks seda anne uneski. Ja ta jooksis jumalaga jätmata uksest välja ning sõitis minema.