Minu nimi Arrineerinumägi, loen teile Toomas Vindi loo hämming. Ta nägi kõik enda ümber nagu esmakordselt. Lauaplaati katvat rohelist paberit. Kirjutusmasina, sinihalli korpust mustas läikivas raamis pilti millelt naeratas talle vastu heledate juustega naine. Seinal teist pilti, mis kujutas rannamaastikku sünget taevast, vahusid laineid tuules looke tõmbunud puid. Pilt rippus seisva inimese silmade kõrgusel pisikeste kuldlilledega tumepruuni tapeedi taustal. Ta nägi maast laeni kõrguvad raamaturiiulit kirjavates toonides raamatu selgasid. Nägi toanurgas põrandafaasi, kus kastanioks puhkes kleepuvad, eks pungadeks rohelisteks lehtedeks õiekobarat eks. Danegi vaasi all õielehti lumehelves tena tumesinist põrandat katmas. Nägi lund pikkamööda raskete räitsakateni langemas lehtede koltumist. Võrradeks hõrenenud puid, lapsi jooksmas, naermas vanakesi majade ees istumas. Nägi räme rasket taevast, mis tuli üha allapoole ja allapoole. Ta kuulis samme, tasast ukse sulgumist, summutatud hääli, kedagi lauluimisemas, kedagi tulemas minemas. Kuulis kärbse virinat, jälgis kärbse lendu akna eesriidele, kuhu kärbes surnuna tardus. Ta mõtiskles ülemöödunud õhtust kui rahvast tulvil tuba, teatris mängiti seene, kahe inimese elust. Oldi õnnelikud, õnnetud, rõõmsad, kurvad, armastati, kakeldi, õelutseti, Kadetseti Nuuteti. Mõeldi, vihati, lepiti, lahkuti, tuldi tagasi. Kahjuks langes lõpera, oli hiljem öelnud talle keegi tuttavatest ja tulitseenide äärma pilgu kinnistanud viini toolile, millele etenduse käigus keegi kunagi istunud, mida isegi nihutatud paigast, mis oli täiesti tarbetu hingeldamata. Surnud. Teatrist koju minnes oli ta mõelnud. Ma lähen praegu teatrist koju. Oli sadanud vihmale, udu. Järgmisel hommikul eelmisel möödunud hommikul käiste mööda linnatänavat. Vihm oli lakanud mingile öötunnil ja päike paistis inimesi kõndis, jalutas, mõned kiirustasid poodide lettide äärest umbes rahvast. Sõidudel sõitsid autod, trammid, trollibussid ja lihtsalt bussid. Ta jäi seisma tänava nurgal, et silmitseda ühe maja aknaid. Akende taga, kirjutuslaudade ääres tehti tööd. Laudadel oli kiirköited ja roheliste varjudega laualambid. Mõtles milleks oli tarvis kirjutada stseene kahe inimese elust. Kui lõpp langeb ära. Ja milleks oli lavale vaja seda Viini tooli? Pärastlõunal üllatas teda puhkpillimuusika, mis kandus mööda tänavaid linnaplatsi poolt temani. Ta kiirustas sammu, muusika valinesi katkes. Ta nägi platsil pillide vaskset ja hõbedast läiget. Sihvakas järelisi trummilööjaid tütarlapsi rahvasumma poolringis ümber orkestri. Valjuhääldajad pidasid kõnet. Kõneleja ise oli peitunud inimeste selgade taha. Ta püüdis lähemale trügida. Siis loobus. Ja sedamööda, kuidas ta tänavat pidi tagasi, läks kaugeneks kõneleja hääl kunis umbes tänavakerasse. Milleks mul oli vaja kirjutades seene kahe inimese elust. Ja milleks on etendusest etendusse laval viini tool, millel puudub täielikult otstarve. Mõtlesite õhtul voodis kui kõik maja hääled olid sumbunud vaikuseks. Üksnes kell tiksus ärritava ja valjujärjekindlusega hommikul ärkasite ootamatult reipana. Aga kui ta kirjutas laua taha, istus, nägime kõik enda ümber nagu esmakordselt. Lauaplaati katvat rohelist paberit. Kirjutusmasinat, sinihalli korpust mustas läikivas raamis pilti, millel naeratas talle vastu heledate juustega naine. Seinalt teist pilti.