Tere, mina olen Vahur-Paul Põldma ja ma esitan teile, Anton Hansen Tammsaare põrgupõhja uue vanapagana eelmängu. Taevas oli harilik aastani hingedepäev, tehti üldist kokkuvõtet, kui palju hingi pääseb paradiisi, kui palju läheb põrgu. Vanapagan ootas juba hommikul vara ukse taga, et valmis olla sisse astuma, kui ilmub ingel käskjalg. Aga täna pidi ta kaua ootama, ingel ei tulnud ega tulnudki. Keskpäev oli juba ammugi möödas, kui vanapagan võttis viimaks südamel rindu, astus ukse juurde Jacob. Esiteks tasa, siis kõvemini ja lõpuks, kui keegi avama ei tulnud, hakkas ta rusikatega kõigest juust taguma, nii et kogu taevaalune kõmises, nagu ähvardaks kõu siniselgest õhust. Nüüd ilmus Peetrus, avas vaatepilu ja nähes vanapaganat, küsis asjalikult, nagu oleks tegemist võhivõõraga. Mis teie soovite? See küsimus ärritas ootamisest niigi kohevile aetud vanapagana meeli veel enam ja sellepärast vastas ta teravalt. Uksehoidjad on ikka suuremad isandad kui härrased ise. Mis ajast saadik sa mind enam ei tunne? Tänasest päevast saadik mitte enam, vastas Peetrus endise ükskõiksusega rahulikult ja tahtis vaatepilu sulgeda. Aga vanapagan oli kärme ja pistis sõrmed klapi vahele, nii et vaatepilu muutus küll veel kitsamaks, aga päris ära ei kadunud, ometi mitte. Pea nüüd ikka pea, Peetrus, täna on hingedepäev. Rääkis vanapagan läbi kitsa pilu, mis pealpool sõrmi ja kust paistis ainult Peetruse parem silm pole enam mingit hingedepäeva, ütles Peetrus. See on ära muudetud, lisas ta seletuseks. Kuis nii ära muudetud. Hüüdis vanapagan imestunult. Mul on ju leping, see ei maksa enam, ütles Peetrus. Kuis nii, ei maksa enam, karjus vanapagan kord-korralt üha suurema imestusega, mis muutus juba ärevuseks. Tanju kahe poolt alla kirjutatud üksi ei saa ometi niisugust lepingut muuta. Aga ometi on lepingud muudetud, kinnitas Peetrus. Hingedepäeva ei ole, aruannet ei ole, hinge ei ole. Ära räägi rumalust. Peetrus ütles nüüd vanapagan sõbralikumalt, aga Peetrus vastas talle külmalt ja tõrjuvalt. Palun oma family aarsused jätta, me pole enam tuttavad. Tohoh tonti, põrgu hüüdis vanapagan nüüd, sest tal kippus arust nappus kätte. Mina tunnen sind ja sina tunned mind sellest ajast saadik, kui sa oma isandas algasid, kuidas me siis tuttavad ei ole? Oleme ju? Ei ole, kinnitas Peetrus. Niisugune käsk, muud ma ei tea. Palun võtke sõrmed klapi vahelt, et ma võiksin selle sulgeda. Neist sõnust ja Peetruse hääletoonist taipas vanapagan lõpuks. Taevas puhuvad tõepoolest mingisugused uued tuuled. Ja murelikult lausus ta endamisi. Mis hakkan ma põrgu ja oma poistega peale, kui hinge enam ei saa. Milleks mulle see põrguvamatahmaja tus suuga? Külamees, koristage heaga oma näpud taeva klapilt, ütles Peetrus vanapagana mõtiskle vahele. Muidu pean uued vahendit tarvitusele võtma. Kallis sõber Peetrus algas vanapagan paluvalt. Meie ei ole enam teie sõber, ütles Peetrus vahele. Aga te olite kord vastas vanapagan ja selle olnud sõpruse nimel palun masin taota, uks silma pilgukski ja lase mind ometi sisse, et ma võiksin ometi kuulda, milles asi. Mul ei ole enam lubada sisse lasta, ütles Peetrus nüüd pisut sõbralikumalt. Aga ehk võid sa ise üürikeseks välja tulla ja paar sõna mõistlikku juttu vesta, nagu oleks alles endised õndsad ajad, küsis vanapagan. Saa ometi aru, kallis vana sõber, ma julgen endagi koju minna. Sest mis ma ütlen eidele, mis poistele, kui lähen tühjade kätega. Peetrus mõtles natuke ja ütles siis. Hea küll, ma tulen välja, aga võta sõrmed ennem klapi vahelt. Tuled sa ikka tõesti? Küsis vanapagan, usutades. Tulen, vastas Peetrus lühidalt ja otsustavalt. Vanapagana võttis sõrmed klapi vahelt ja see klõpsatas kinni. Aga kulus enne tükk aega, kui ilmus Peetrus nii hirmus pikk tükk, et vanapagan mõtles juba uuesti hakata rusikatega vastu Taevust põristama, sest ta lõi kahtlema. Peetruse lubaduses. Küll venib täna taevas kõik hirmsasti, lausus bana paranoates, kui Peetrus lõpuks ilmus. Ma tahtsin paberi kaasa võtta, ootasin seda, aga ei saanud, seletas Peetrus. Istus taevatrepi ülemisele astmele ja palus ka vanapagana lenda kõrval istet võtta. Mis paberisse räägid, kui hinge ei saa, küsis vanapagan. See on see paber, kus kirjalikult teatatakse uuest korraste tingimustest hingedesaamises. Ah siis ikka võib saada, rõõmustas vanapagan. Aga muidugi, sest leping jääb jõusse, ainult et mis siis veel, kui leping jääb jõusse, hüüdis vanapagan. Kärsitult jääb jõusse, aga teda ei täideta, mis täidetakse, kuid ainult ühel tingimusel. Sa pead inimesena maa peale minema ja. Ja naisest sündima, eks seda tingimust ei ole, ütles Peetrus asjalikult. Võid sündida naisest, võid ükskõik kellest, aga võid muidu niisama minna, nagu oled käinud seal tänini. Ma ei saa millestki aru, lausus vanapagan. Mis uus tingimus on, et pean maa peale minema, kui olen seal käinud tõninigi? Tänini oled käinud vanapaganana, aga nüüd pead minema inimesena mõista ja pane õieti tähele inimesena sureliku inimesena. Ja pean surema ka. Pead surema ka? Ei, seda ma ei tee. Hea küll, lausus Peetrus rahulikult. Tee nagu arvad, et keegi ei hakka sind sundima. Aga kuis jääb hingedega, küsis vanapagan. Hingi enam ei saa, kui maa peale inimeseks ei lähe. Aga kui lähen, siis võid ehk saada, vastas Peetrus. Mis ehk see seal siis veel on? See ehk ongi see peaazi, seletas Peetrus. Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede saamiseks igavesest ajast igavesti. Aga kui sa inimesena surres lähed põrgu, siis kaotad hingedesaamise õiguse igaveseks ajaks. Veel enam, sinult nõutakse isegi varem saadud hinged tagasi, nii et põrgu jääb täiesti tühjaks inimhingedest. Siis oleks juba õigem ja kava kindlam, kui taevas võtaks kogu põrgu üle, arvas vanapagan. Esiotsa me seda ei tee, ütles Peetrus. Või ainult esiotsa muigas vanapagan endamisi. Natukene mõtlemise järel pöördus ta aga sõbralikult Peetruse poole ja küsis. See kõik on väga huvitav, mis sa räägid, aga asjal peab ometi mingi tuum, mingi eriline tagamõte olema. Heast-paremast ei koorite oma häid sõpru maa pealgi paljaks, ammugi siis mitte taevas. Miks mõtlete rüüstada mu koja? Milleks kõrvaldate põrgu maailma majandusest? Mina oma teada pole selleks mingit põhjust andnud. Põhjused peituvad sügavamal, lausus Peetrus. Sa tahad ütelda kõrgemal, olgu või nii, kas sa ei võiks asja lähemalt seletada? See on saladus, ütles Peetrus. Armuline aeg, hüüdis vanapagan. Mina pole veel ühtegi taevasaladust enneaegu välja lobisenud ja ei tee seda ka tänapäev. Kuigi enam ükski oma sõna ei pea. Vanapagan teeb seda siiski, sest see on tema loomus. Sellepärast oh Peetrus, miks tahab jumal mu inimeseks teha ja maa peale saata? Jumal on hakanud inimeses kahtlema, sellepärast, vastas Peetrus. Aga inimene on jumala enda loodud. Seda muidugi, kuid, kuid siis on hakanud jumal ju ise oma kätetöös kahtlema. Olgu või nii. Taevas on nimelt hakatud kahtlema, kas inimene üldse on nõnda loodud, et ta võiks õndsaks saada. Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse ta siis pärast surma, põrgu? Tähendab kõikker, Lidia mõrtsukad taeva, mis küsis vanapagan. Seda mitte vaid kolmat pole ju, rääkis vanapagan vahele. Inimene läheb kas taeva või põrgu. Taevas on tuldud kolmandale mõttele. Missugusele küsis vanapagan ärevalt, et kui inimene on ehk tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, see tähendab, kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb see tagasi võtta, seletas Peetrus. Mis tuleb tagasi võtta, küsis vanapagan arusaamatuses. Inimene. Mis see tähendab? See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävineda, ei olnud inimeste hinged kogutakse taevast ja põrgust kokku ning saadetakse sinna tagasi, kust nad tulnud? Teed sa nalja või? Küsis vanapagan. Kuid Peetrus vastas endise tõsidusega. Taevas ei heidete nalja. Siis tähendakse kogu seniste ürituste pingutuste ja saavutuste hukku, küsis vanapagan natukese mõtlemise järele. Nii see oleks, nõustus Peetrus vaikselt ja lisas. Sellepärast olekski nii tähtis, kui sina läheksid inimesena maa peale katset teha, kas ehk ometi pole võimalik õndsaks saada. Teiste sõnadega sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid inimesed äparduvad oma eluga ja nõnda on õigus ning kohus, kui nende hinged lähevad põrgu. Ja sa arvad, et uusi tingimusi hingede saamiseks ei tule, küsis vanapagan tungivalt. Seda pole karta. Siis lähen oma maa peale inimeseks, otsustas vanapagan. See on rõõmuks minule ja kogu taevale, ütles Peetrus kergendatult ja tahtis tõusta, aga vanapagan pani oma käe tema põlvele ja palus üks silmapilk veel. Väike praktiline küsimus, kas ma võiksin oma vanamoori ka maa peale kaasa võtta? Kui ta sul seal tülikse jää? Kahtles Peetrus. Ma ei usu mitte. Aga kui see nõnda oleks, siis saadan ta kohe põrgu tagasi. Hea siis küll ma arvan, sellega nõustatakse veel midagi, mis arvad, kelleks peaksin ma õige maa peal hakkama talupojaks, kaupmeheks, töösturiks, tööliseks, diplomaadiks, teadlaseks, kirjanikuks, kunstnikuks või vaimulikuks. Kellena saab tänapäeval kõige kergemini õndsaks? Raske öelda, väga raske. Ausus, Peetrus mõttes. Mina olin omal ajal kaluriks, aga sa tead isegi, kuidas olid minu lood. Maaharimine on hea asi ja kui tuleksid sõja admisel rüüstavad põllud põletavat hooned hävitavad loomad ning tapavad su naised-lapsed, siis saaksid sa kindlasti taevasest. Sul poleks siis kelleltki halastust ja armu kui ainult jumalalt. Kui aga seda ei tule ja sa lähed aina jõukamaks igasuguste riiklike ligi maksudega, siis tahad sa elada nagu mõni tööstur või kaupmees, keda soodustavad kõrged tollid Isamaa pärast ja nõnda oleks vaevalt loota, et mõtleksid oma hinge Jantsusele, kuigi käid kiriku seal laual, nagu nõuab hea komme ning tasuda ilma politseid kirikumaksud. Tööliseks ei soovitama hakata, sest see tõug on liiga suureline oma suure hulga pärast, kui ta tahaks taeva saada. Diplomaadi amet oleks väga sobiv, kui sa tahaksid ainult rääkida, sest asju ajavad maailmas börsimaaklerid ja relvapaberit, kandid. Valmilist aladega on tänapäeval täbar lugu. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi. Kuidas tahaksid sa teadlasena, kirjanikuna või kunstnikuna jumalale läheneda, kui võimu juhib mammon ja sind juhib võim? Jääb järele veel vaimulik seisus. Aga sa tead isegi seen ammust ajast endale kilbiks võtnud kombed, palved ja kullatud risti, mitte teod. Sina peaksid vastupidi tegema, kui mõtleksid õndsaks saada. Aga ma kardan sind, visatakse kividega surnuks, kui teeksid vastupidi. Nõnda arvan mina. Aga kas ma võiksin soovi korral elukutset vahetada, küsis vanapagan. Võid. Vastas Peetrus. Võid isegi endale mõne uue sobiva elukutse luua, kui tahad. Hea siis küll, lausus vanapagan otsustavalt. Algan maaharimisega, eks pärast näe, mis saab. Pea ainult ühte meeles, sa lahkunud maa pealt õndsalt või sa ei saa enam ainustki hinge põrgu. Pean meeles, et mul on kõik kaalul. Mitte ainult sinul, vaid ka meil taevas, parandas Peetruse, tõusis, millest täna siin suusõnal räägitud, sellest mõne päeva pärast kirjalikult, et oleks kõik täpne ja selge. Ütles ja kadus taeva ukse taha. Täpne ja selge, kordas vanapagan üksi trepiotsade seistes. Mis nad küll kõik välja mõtlevad? Vanapagan inimeseks ja maa peale. Ah rasked ajad, rasked ajad.