MINA OLEN Andrus Vaarik ja loen teile, Andrus Kivirähki jutu kummaline jõuluehe. Millalgi oktoobrikuus hakkas isa ülevalt kapist dinutus kolbi otsima. See juhet pidi jõuluehete karbi taha. Isa sikutas ja karbist veeres välja punane kuulike, mille peale oli maalitud hõbedane jänes. Kuulike kukkus põrandale ning lagunes kildudeks. Kui kahju, avastasid lapsed ning ema, noomis. Isa. Näed, tegid ilusa jõuluehte katki. Isa laiutas kurvalt käsi, aga vanaisa lausus nurgast. Jäka küll, meil leidub jõulude ajal parematki, mida kuuse otsa riputada ja habras isa kinni ootamatus toest. Vanasti riputati Kuusatuse Gona piparkooke. Vanaisa naeris hääletult. Piparkooke kordezda. Oodake, ainult. Keegi ei mõistnud, mida vanaisa nende sõnadega öelda soovis. Samuti ei taibanud ükski, miks vanaisa jõulude lähenedes kangekaelselt kinnitama asus, et tänavuse jõulukuuse ostab ta ise. Sul on raske seda kuju vedada, seletas ema. Ära muretse, küll meisse toome. Ei. Raius vanaisa vastu. Kuuse ostan mina, mis muudkui tuli vanaisa kentsakale soovile järele anda. Päev enne jõululaupäeva siduski vana mees läkiläki pähe ja seadis sammud kuuseturule. Paari tunni pärast oli ta tagasi, puu kaenlas. Oli see alles kuusk, nii jämedaid oksi polnud veel keegi näinud. Aga ilus puu ei olnud ja seda pettunud lapsed ka vanaisale ütlesid. Kolgu ilus, teatas vanaisa. Peaasi, et oksad oleksid tugevad ja meest kannaksid. Missugust meest? Küsisid lapsed mind ennast. Lapsed naersid vanaisa nalja peale ning läksid kööki alles koomi piparkooke maitsma. Kui nad mõne hetke pärast tagasi tulid, oli vanaisa kuusele jala alla pannud ja ise puulatva roninud. Nüüd kükitas ta seal nagu ilves, kondised, sõrmed okstesse klammerdunud ja põlved lõua all. Lastel hakkas jube kellad, hakkasid ema isa hüüdma. Temp seemned on, vihastas ema, kui ta vanaisa tegunegi. Mis eeskuju sa lastele annad? See pole üldse naljakas. Isa tahtis vanameest puu otsast alla aidata, aga selle peale tõmbas vanaisa saapasäärest noa. Isa taganes kohkunult. Jätke mind rahule, hoiatas hätladvast. Ma olen eluaeg tahtnud jõulude aegu kuuse otsas rippuda nagu kallis kuld näkku. Liin ei näe enam alla ei tule ja kui te mind puutute mis parata, tuli vanamees kuuse otsa jätta. Ettevaatlikult vanaisa piiludes riputasid lapsed teistele okstele kuulikesi ja käbisid, kinnitasid küünlad. Vanaisa noogutas rahulolevalt, nii on hea, kiitis ta. Tänavu on jõulud kohe eriti toredad. Muu pere nii ei arvanud. Kuuse otsas kükitab vanaisa muutis kallid pühad kuidagi rusuvaks. Ka jõuluvana oli ehmunud, kui ta puuladvas passivad. Habetunud hätimekas ma kuuse ligi ei tule, seletas ta sosinal. Annan kingid esikus kätte ja sekkus kahjus vanaisa puu otsast. Tule kuusele selle kohta siin. Jõuluvana toppis lastele pakid sülle ja lahkus kiirustades. Kui jõulud läbi said ning kuuseokkaid poetama hakkas, pöördus isa ageldi vanaisa poole palvega, et hobuse otsast alla roniks puu vaja välja visata. Muidugi tule malla, soostus vanaisa. Te peate mu kuni järgmiste jõuludeni kappi panema. Kuidas kapi ehmusi saab? Väga lihtsalt Kapi vastas vana isenesest vihastavat. Kus teie arvates siis jõulukanne hoidma peab? Laual. Ta turtsus kurjalt. Vanaisa pandigi ühes küünlajalgade ning muu kribu-krabu seinakappi. Paar kuud hiljem kolis perekond mujale korterisse, asus elama keegi meremees. Kohtleks tal tarvis Tihutus kolbi. Meremees avas cape tuules siin ja seal, kuni sattus järsku vanaisa peale. See näis magavat, oli karvakasvanud nagu hallitanud kartul. Kohe kavasta silmad ja vaatas mehele nõudlikult otsa. Kas jõulud juba käes? Päris ta. Ei. Pomises ehmunud meremees. Jaanipäevalehes. Olgu, vastas vanaisa ning vibutas rangelt näpu. Ootame siis aga, ja vaat täitsa tugevate okstega kuuse tood maga Lundsa takilo. Jah. Lubas meremees ning lei kähku kapiukse kinni. Rohkem seda enam igaks juhuks ei Jabatudki.