Olen Elle Kull, loen Aino Kallase jutustuse Gertrude kartonai. Kevadel aastal 1710, suure Põhjasõja ajal, kui venelased taas kord Õiga piirasid tuli tappev katk mustaks surmaks nimetatud suurelt maalt Saarele esiti Hiiumaale Saaremaale, säält üle väikese väina Muhumaale ja lõpeks sügisel üksildasena Ruhnu saarele. Oli palju lugusid katkutulekust. Hiiukalamehed märkasid ühel õhtul võõrast sünget laeva, mis oli ankru heitnud Heltermaa sadama lähedale. Nad pidasid nõu ja sõudsid siis laevale moona ja jooma viima. Lähemale tulles panin aga tähele, et laev oli inimestes täiesti lage. Tekt tühi mastid ja purjepuud kui tormi rüüstatud alusel. Nad juba mõtlesid tagasi maale sõuda, kui äkki laevaruumist rähis tekile hallis riides pooleteise jala pikkune poisike, kes laevas eralt otsekohe venesse hüppas. Kaks korda heitsid nad poisi merre kaks korda viskusse, jälle venesse nagu halli soomusega kala kuid rannal kaduste otsekohe pähkli pardikusse ja suutnud muud näha, kui, et tal olid saksa riided, Kolme nurgeline kübar, pääs ja kepp käes. Siis pani vene meeskonnavanem käed risti. Kõik tundsid äkki külma. Nad mõistsid. Nüüd oli katk tulnud ka saarele. Katk võttis oma ohvreid äkki. Inimesi üllatas kuum, mürgine palavik, mis pani veresooni skeema nende pääduliku ahjus liikmetes abitu väsimus ja nende mürgine veri puhkes sinisteks paiseteks mis peitsid kaela ning kaenlad. Nende näojooned virildusid enne surma tundmatuks ja mõistus jättis nad maha. Jumal näis hoopis unustanud seisusevahe, mida ta ometi ise oma tarkuses oli seadnud, saks teie orjade vahele katkei valinud ega tundnud mingisugust aukartust kõrgete nimede või suur suguvere vastu kelle nimi oli katku kirja tähendatud, suri inimesed otsides esiti kaitset pühist sakramentideste kiriku altarilt hakkasid salaUpa kivile ja karma hiide ohvreid viima pühade pihlakate juurtele, kus oli kord valatud inimverd Taaramäe leheks. Maarahva vanad jumalad aga olid surnud või vanadusest kurdiks, pimedaks muutunud. Ei aidanud kristus jumala ainusündinud poeg kuid ei aidanud ka taaramaarahva, jumal. Tuli suvi. Ühes sellega põuad ja palavus ning katku hävitusaina kasvas. Surid terved külakonnad, põllud jäid sööti, niidud põõsastusid. Tühjaks jäänud külades muutusid omapäi jäänud koduloomad metsikuks. Lehmi nähti ekslevat metsades, ammudest, piimast lõhkemata udaretega. Pere mehetus, koera särkas, muistne kiskjaloomus. Ta kargas lambakarja kallale, mille hoidjaks ta oli pandud või helista luu lahjana surnud külade nurgataguseid mööda, mõistmata, kuhu oli jäänuta toitja ning peremees. Inimsugu näis olevat surmale mõistetud. Elu oli peatunud, samuti inimese harilik argitöö, künd, külv, viljakoristus, kalaja, metsloomade püüd, abielu. Jumala tahtmine oli nähtavasti teha maainimestest niisama tühjaks, kui see oli kord olnud enne inimese loomist. Kuid see maa oli kaugel paradiisist. See oli põlenud ja tühi ning vete pääl liikus hävituse vaim. Seal jumalast. Mahajäetud ajal oli ühes Saaremaa ranna kihelkonnas koguduse hingekarjane sakslane Magnus Karpanai, kes oli kosinud vabasoolise, peatab fon Krameri maanõuniku tütre. Meil oli mitu last, kellest kõige vanem oli 19 aastane tütar Eggert Ruuda. Nagu maal kasvanud aadlisoost saksa preilid. Tihti oli keelt ruut Acarpanai näolt terve ja õitsev. Suvel meri tuulist liiga kiruskeks põlenud, kehalt tasakaaluline juuksed, metspähklivärvi silmad säravad kui rohe-sinine kalliskivi. Kitsal ülimuslikul ninal väike uhke kühm. Kui ta oma ema kõrval kirikus kirikumõisapingil istus. Uhke kael kummaras. Nagu kohane viisakale neitsile, vaatlesid teda ilma erandite, kõik aadlist noorhärrad, kes olid ratsa või nelja hobuse tõllaga tulnud sakste jumalateenistusele. Aeg oli hea, kurja, rahutu ning paastukuul tulid kasakad ja tatarlased. Hävitades maa Muhu kuivastest kuni Sõrve sääreni. Ja nende kannul tuli katk. Jaanikuu lõpul algas suur sureminega kartonai kihelkonnas. Karbon aia asetas vaid teistest kihelkondadest tulevaile teile ta keelis kerjuste võõrastel tuleku kihelkonna piiridesse. Ta valmistas pulbreid, väävlit ja männivaigust ning suitsetas sellega elu kortereid. Niisutas lävel äädika ja tuli veega. Ta laskis süüdata külade ümber kadakatuled, mida peeti ööd-päeva lõkkel. Ta kogus oma koguduse kirikusse ühistele palvetele. Miski ei aidanud katkeid hoolinud palvestega tuli veest. Ta tungis läbi tule ja kadakasuitsu. Karpana jätkas veelgi meeleheitlikku võitlust. Ta naine ja neli nooremat last surid. Kellamehe puudusel tõusis ta ise torni ja lõi neile matusekella. Niikaua kui ta veel jalul püsis, käis ta haigeid ravitsemas surijaid lohutamas. Ta tütar Gertrud ta täiesti oma järelsilmad, sinirohelise jäena, suured külmad suu, surnud ja veretu. Ühel päeval tundis kartonaiuma veres ägedat põletust. Säili katk. Ta ei kahelnud silmapilku, kui ta sureb. Taleskis Gertrud alla kirikuraamatut tuua. Nõrgema käega kirjutas ta vaevaliselt ja suurte tähtedega. Omnes Mortui. Kõik surnud. Karbonaadi suri, kui päike oli juba kõrgel. Kört rutta, peitis isa korjuse linaga, läks välja ja istus trepi alumisele astmele. Ta mõistis, et oli üksi suur hingeahastus suurem kui kehalik. Valu tuli ta üle. Ta hüüdis ja ootas. Kuid jätkus sama vaikus. Keegi ei vastanud, ei olnud enam kedagi. Siis otsustas Kert rutta oma kodu trepil surma oodata. Ta palvetas, et võiks surra, ta pakkus vabatahtlikult oma noori liikmeid katkule. Tunnid kulusid, aga surm ei tulnud. Kui päev õhtusse kaldus, tuli talle äkki meelde, et üks ühe silmaga ligi 90 aastane eit liiva hingel veel mõni päev tagasi oli elus olnud. Ta mäletas, et oli liivainglionnist mööda läinud ja näinud suitsuräpp Naugus tõusvat. Gertrud Karponaile tundus, et jumal ise oli talle selle mõtte saatnud. Ta läks kohe teele otse üle, karjanõmme ja soo ning ta elavate inimeste oli nii suur, et hind pidi rindu kinni jääma. Läbi viimase pähklipadriku jõudes peatus ketruda. Ta ees oli kadaka nõmmel üksik õlgkatusega õnn. Kuid selle uks oli kinni, suitsuauk samuti ja suitsu ei näinud. Gertrude püüdis enesel tõendada, et vanamoor pole tuld süüdanud kuid ust avades nägi ta tuntud pilti. Voodis lamas liiva, hingel katku surnud. Siis põgenes Gertrud tagarpanays, ilm joonelt suurisse, metsis nagu südamesse haavatud. Ta ei teadnud enam, mis ta tegi, ta jooksis ainult üksinduse eest pakkumis oligi isegi mustast surmast surmavam. Gertrud Karponai ei teadnud kunagi hiljem, kui kaua Dali ekselnud Saaremaa sois ja metsis oli hommik, kui ta tuli mererannale. Helehommik, mil on hea elada nii putukaid kui inimesil. Kuid Kert suuta karbanai süda oli tühi üksindusest ja koormatut surmast. Ta otsustas siin peatuda ning surra. Ta kummardus, et heita Sõmerale, kui arvas äkki niiskes rannaliivas nägevat. Inimese jalajälge. Ei olnud kahtlustki. See oli äsja astutud kõva jalajälg. Varbad ja kand selgesti näha. Jalad alt, keskelt, Loogas. Selle taga oli teine kolmas terve rida siledasse liiv astutud jälgi, mis kadusid ränna künka taha. Gertrud, ta tundis, et ta jalul taarub. Inimese jälg. Maailm polnudki tühi, ta polnud üksi ja sügavamini iial isegi maailma vägevate ees kummardus nüüd uhke suursugunegi suuta karpa näi ja suudles alandlikult seda tundmatu jalajälge liivas silmad, pisaratest sulad. Kuid rõõm oli liiga suur ja äkiline ta kurnatud kehale. See murdis ta nagu kõrk ja ta kaotas meelemärkuse ning jäi liivale lamama. Päike oli suutnud teha suure ringi ja sätendas nüüd otse ranna kallakule, kui ta lõppeks ärkas. Ta oli maganud mitu tundi. Ta nägi jänese olevat kantud veeranda põrguhunnikule ja ta pääl oli pandud kuiv kalmuse vihk. Otse ta kõrval küpsetas noormees lesti kahe kivi vahel. Mees oli maarahva harilikus riides, seljas karetagune, kirju vööga seotud vammus. Paljajalu. Ta oli väga lahja, hele juus pikk ja sugemata silmad. Hallikassinised. Gertrude ärkamas nähes ütles ta maakeeli lesta küpsetamist katkestamata. Kas sa süüa tahad? Kersruutanukutes ainult käega. Mees ulatas talle lesta ja ta sõi kalali värske, rasvane, kuid ilma soolata. Kõik on surnud, püsis mees surnud kõik, vastas Gertrud samuti maakeeli. Siingi, ütles mees. Nad istusid nüüd vait ainult salateineteist vaadeldes. Mina lähen laes Kadericku laes, ütles ta viimaks. Aga sina, Gertrud Karpanai, ütles Kruuda. Ja seda öeldes tunnistas selgesti, et sel silmapilgul oli see niisama tähtsusetu nagu too valge pilvekoonal, mis praegu kadus päikese eest. Mees ainult kohendas tuld ja ütles, siis. Nägin su riiete järgi, et sa oled saksa sugu. Nüüd aga pole rohkem ellujäänud kogu kihelkonnas, kui meie kahekesi. Ma nägin su jalajälgi, ütles kelt rutta. Mees vaatas oma põlenud Ruskeid jalgu ja nokutas päev siin allikast vett toomas, ütles ta. Pärast söömist läksid nad rannakünkale ülal, kaljulael kasvas maad, mööda roomavad lammaste näritud kadakapõõsaste all mustavaid hiliseid maasikaid. Kuigi marjaaeg oli juba möödas. Nad kummardasid neid korjama, andsid teineteisele ja sõid. Marjadele oli vürtsitatud lõhnav maitse. Nad sõid neid kaua aega nagu lapsed, kadaka puhmaste Alt. Nad istusid mõlemad rannakünkal küllastunud maasikatest ja kumbki ei küsinud, mis nüüd tuleb. Ja Gertrud Karponaile hakkas tunduma, otsekui oleksite sündinud uuesti hoopis uude maailma. Ta polnud iial varem olnud siis maailmas. Siin oli nagu endiseski õhku, maad ja merd. Aga inimesi polnud siin rohkem kui nemad kahekesi. Kadarbiku laes nicer truuda kartonai. Nemad kahekesi olid ainsad inimesed. Polnud enam vabu ega orje, Saksamaarahvast ei seesusiga klasse. Kõik, mis inimesed olid ehitanud aastasadade jooksul, oli varisenud aremeiks. See oli lugu Kertti ute karpa naissuure musta katku aastal Saaremaal. Nagu kihelkonna suure põhjasõjaaegsest kirikuraamatust näha, ristiti seitse aastat selle järel. Kadarikulaasi viis poega, jaanipäeva ajal kõik ühe korraga. Nende ema, Gertrude Karponey laulatati kristlikku abiellu Kadariku laesiga. Rahvasuu väidab, et kogu kihelkonna praegused elanikud ligi 5000 hinge peavad oma olemasolu eest tänama neid kaht. Millisel puhul need paarisaja aasta jooksul on lisandunud küll veelgi imelikumalt. Kui Iisraeli lapsed ise Egiptuses. Gertrude kartonai hilisemast elu juhtumusist pole midagi teada, kadus igavesti oma mehe madalasse seisusesse võõra hõimu keskele. Ta lapsed olid kalurid ja orjad. Kuid ta oli võinud üle elada seda, mis on paradiisi ajust pääle olnud salatud inimeste eest. Maailm ilma inimese väärtuste, vaheta seisuste ja klassideta ilma inimeste igasugu rämpsuta. Ainsateks elanikeks armastav inimpaar.