Olen Henrik järgem. Loen teile, August Kitzbergi veste punga mardi etendamise puhul Vanemuises. Pühapäeval, 25. jaanuaril 1909 Vanemuises Eesti näitemängu seitsmes ajalooline õhtu punga Mart ja Uba, Kaarel. Heldekene elan alles, olen enese teada veel päris priske poiss juba ajalooliste hulgas, tõesti, tõesti, meie ajal elatakse enne kui veel märkadki oled oma asjaga kolikambris. Sind tuuakse sealt välja kui kurioosumeid, kui vana ajavigurite tulevale põlvele läinud aega kujutada. Kurrams mina, protesteerin, aga mida sa protesteerid, kui ajalugu eneseotsuse ära teinud? Ei muud, kui tröösti ennast sellega, et ise ka seda ajalugu kaasa teha oled aidanud? Üks hea asi on kõige selle alles elus olemise juures. Võimalus on antud oma ajaloolise Eesti ise veel kosta. Ja kui punga Marteiste meelest ka tõesti juba ajalooliseks vanaks viguriks saanud on. Minu meelest pühitses ta kõnesoleva etendusega Vanemuises oma 15 aastast jupi lõumi, sest juba 15 aastat saavad tänavu sellest mööda, kui teda 28. augustil 1894. tartus karskuse sõbras esimest korda mängiti ja 15 aastat olud ja saadan ennast selle aja sees õige palju muutnud. Kas lubatakse sellest ühte ja teist jutustada ja ei panda pahaks, kui selle juures enesest rääkimata mööda ei saa? 1894. maal ja veel kaks kolm aastat tagasi oli aeg, kus tori meeste algatusel Eestis kangesti karskuse seltsid asutati. Elasin sel ajal maal ja olin ka ühe karskusseltsi asutajate killas Karksi tiiva giidi. Mitte et ei tea, kui kõva karskusmees oleksin olnud, aga Seltsisid oli vaja ja ainult karskuse seltside asutamiseks saadi luba. Neid tõusis siis ka, kui pilvikuid metsas vihma järel ja hädas olid kohe. Neil ei olnud inimestele suurt midagi pakkuda. Näitemängu katsuti mängida, aga tükkide väljavalik oli väega vä? Gene karskuse sihilise tükke ei olnud sugugi välja arvatud paar tillukest õpetaja eilseni oma. Need olid varsti mängitud ja tarvidus karskuse sihilise tüki järelemis terve õhtu ära läks, täitnud oli suur, näpud sügelesid ja ühel ilusal suvisel päeval oli see aastal 1891 või kaks, seda enam ei mäleta. Istusin ma Pöögle kohtumajas lahtise akna all ja kirjutasin punga marti? Jumaluke, ma ei olnud näitekirjanikuks küll sugugi kutsutud kirjastuse reklaamiväljaannetes sel ajal ilmunud tükke, olin lugenud enamasti Kotzebue omasid näitemängu ennast. Olin maa maal elades küll väga vähe näinud, aga vaimustus ja hea tahtmine. Ma mõtlen selle juures, doktor Luiga hiljutise Tallinnas peetud karskuse sihilise kõne peale kisuvad toorest puust tule välja. Mida ei olnud tüki kirjutamise juures kõik vaja silmas pidada. Et karskus kõrgele kohale saaks ja joomine hästi vitsu, et Ühed mustad oleksid, kuid tondid ja teised valged kui inglid, sest terves karskuse küsimuses liialdati räägid isegi piima altarikarikas kosjapudelisse panemisest siis et mängijatel muud vaja mängida ei oleks. Sest kus mängiti näitemängumaal küünides ja suuremates tubades paar kokku õmmeldud voodilina eesriidega näituseindeks ka ikka midagi. Sõnake punga mardi hindamise kohta tema kirjandusliku ja kunstiväärtuse poolest, mis mina algu päralistelt toodetelt nõudsin, oli miljöö. Eesti külaelu maalimine kui võimalik, kuni viimase peensuseni. Selle nõudmise juurde olen mina ka jäänud. Et eesti algupäraline näitemäng ka veel muud midagi võiks nõuda tegevuste dramaatilist tõusu ja nii edasi. Sellest oli mul sel ajal veel vähe aimu enne kui pärast. Mina katsusin maalida muud midagi, nagu öeldud, kui otse puu oli ehk kuidagi minu eeskuju. See aitab neid nüüdsel ajal võimatuid pikki monolooge pungemardis seletada. Umbes nädala ajaga oli punga mart paberis. Puhtakskirjutamine võttis küll enam aega, nüüd otsisin tööle arvustajaid, iseäranis tükki naisterahvaosade kohta, oleksin hea meelega kellelegi usutama haritud inimese arvamist kuulnud. Saatsin käsikirja ühe noore neiuga, aitäh, kes eesti asjast osa võttis, karskuse seltsides kõnesid pidas ja sain ta ühe, sel ajal tuntud eesti naistegelase mõju all kirjutatud teatega tagasi. Temal ei olla aega ega lusti seda lugeda. Oh see rõhunud mind veel maha, mina uskusin oma töö sisse ja olin kindel, et see karskuseseltsidele midagi, kui maasikas haige hamba peale olema pidi. Saatsin tükki siis selleaegse tähtsama karskuse asja eestvõtja kätte, kes maalt ära Tartusse kolinud oli ja mõtlesin, nüüd on asi õigel kohal. Aga tema poolt ei leidnud ma mingit osavõtmist. Jäi veel üle, härra Viira, viisin tüki tema kätte, aga härra viiral ei olnud tõsise sisuga algu päralise tüki vastu mingisugust huvi. Tema ujus laulumängudes, seisis oma hiilguse tipul ja vastas mulle õlasidki ehitades ja kirjutage mulle üks algupäraline Boss lõõtspilli ja lauludega, siis hakkame rääkima. Tulin siis koju, panin käsikirja kapi senna, ta jäi paariks aastaks peale hakata, ei olnud temaga midagi. Härravira jaoks kirjutasin ma soovitud algu päralise bosse oma kirjanikud kosjateel suure hallooga Viljandis ja Pärnus mängitud, aga härra virale ei andnud ma teda mitte ja ei ole teda ka muidu ilma ette lasknud. Ehk küll õige palju järele küsimisi on olnud. Siis paiskas mind saatus kõige minu punga mardi käsikirjaga aastaks ajaks Viljandisse elama. Seal sai käsikirja selleaegne Viljandi karskuse tegelane Meomutel näha ja hakkas mind julgustama. Sepitsesin plaanisid, kuidas tükk trüki saats, läksin Aadu peedi kallale, kes venna surma järel nüüd Sakala väljaandja oli. Sakala peaks punga mardi oma lisalehis ära trükkima. Et hästi ei tahtnud. Toimetaja Krimm oli nõus, aga suri enne, kui kaupküpseks sai. Grimmi asemel tuli kampmann, see aitas asjad peediga joonde. Punga mart pääses Sakala lisalehes ilmuma. Ana raviks pidi peet mulle 300 eksemplari trükkima, aga nende 300 eksemplari paberi ja trüki eest pidin ise maksma. Kes oli õnnelikum, kui mina? Leidsin endale Kuramaal koha punga, mart jäi kodumaale sõbra raamatukaupmehe kätte ekspluateerida. 296-st eksemplarist läksid Tseensorine igale karskusseltsile näha saatmiseks ja nii edasi 59 priieksemplari maha. Müügile sai neid 237 eksemplari ja sisse tõid nad mulle 81 rubla. Kulud maha arvatud, jäi puhast Gazuchonolariks üle umbes 60 rubla. Tüki mängid, vastuvõtmine, kõigi ajalehtede ja publikupood oli ülilahke. Sain kuramaale järele mitu erakirja võhivõõraste tundmata inimeste poolt, kirjutas noor neiu, oleksite ise edendamisel alla võinud, oleksite liigutuse pisarate teemantkrooni punga mardi kohal näinud? No seda, mis sa veel tahad? Aastad läksid mööda munga mardi, esimene trükk oli ammu otsas. Kauplesid siis paar ettevõtjat meest uue trükiloa pärast. Honorari nad maksta ei arvanud võivat tüki olla juba nii palju mängitud, et minekut enam loota ei olla. Aga trükkima olid nad valmis, kui etenduse loa eest maksu võtmine nende kasuks jääb. Tegin siis parem juba nõnda edendamise loa eest maksuvõtmist ei pidanud olema ja leidsin kodumaale tagasi asudes mehe, kes kahju ei kartnud ja mulle tüki teise loa eest küsimuse peale kohe 30 rubla maksis. Kõik see, mis siin jutustab, aitab ta ehk omast kohast aasa seletada, miks meil nii vähe katsutud on näitemängu kirjutada? See oli lühidalt ajalooliseks saanud punga, mardiajalugu. On ka ühtlasi tükikene eesti algu päralise kirjanduse ajaloost üleüldse. Alles lähemas minevikus.