Ühel sombusel aprilli hommikul istusime kirjanik William Grossiga Harju tänaval autosse külastada kirjaniku kodupaika Kohtla-Järvel. Huvi selle sõidu vastu oli meil mõlemal suur kirjanik ei olnud pikka aega oma kodupaigas käinud, mind aga huvitas lisaks veel näha romaani kooliraha tegevuspaiku läbi kirjaniku silmade. Muidugi lootsin ma saada ka võrdlusmaterjali minevikust, et paremini mõista meie tööstushiiglase tänapäeva sest Kohtla-Järve praegusi mastaape teame ju kõik. Sellepärast arvan, et kõnelused ja meenutused sõidu peal ja peatustes pakuvad ehk huvi mitte ainult kirjandusloolastele, vaid ka laiemale avalikkusele. Kuni siiamaani ma ei ole õieti midagi kirjutanud. Nii väga järsult otsekohe pärast seda Tallinnasse elama tulnud järsult lapsepõlvemaast nagu loobunud. Ja selle juurdetulek on oma keerdkäikudega kahtlemata, sest materjal ta nagu lasub mingisugustes ladestustes. Sealt võiks ju kirjutada romaani või pikka juttu, nagu öeldakse, iga inimene võib ju kirjutada ühe raamatu, kui ta kirjutada oskab, tähendab raamatu iseendast ja mina seda nagu siiamaani teinud ei ole. Seda vana Kohtla-Järvet ju peaaegu ei olegi säilinud. Ta on kõik säilinud, aga ta lihtsalt uut nii niivõrd sisse mattunud või sisse kadunud. Võiks öelda, et teda tuleb otsida. Kui nimetada sõna Kohtla-Järve, tekitab teis mingeid emotsioone, kodupaiga emotsioonid kahtlemata. Aga mitte Tänapäevase tähendusega, vaid ikkagi minevikuga, mida on mulle lihtsalt teine linn, sest tal on väga palju just teise linna elemente. Aga mälestustes muidugi elab esse, vana Kohtla-Järve siin on nii palju muutunud, nii palju on kasvanud. Ja kui me siit selle koha pealt praegu piilume, siin me näeme ainult Kohtla-Järvevana õlivabriku tornehitust mis omal ajal paistis ära vähemalt nelja kilomeetri kaugusele Saka külla, kus ma karjas käisin. Ja see oli nagu mingisugune kodu, orientiir, see paistis mulle ääretult kaugena. Praegu needsamad tuhamäed mis saab, tuletavad meelde natukene nagu kaugasust või midagi sellesarnast. Just need muudavadki selle kauguse, teiseks sule on hoopis teine ja kõik tundub hoopis lähedal olevat. Kohtla-Järve praegu on muidugi linn suur tööstuslinn oma vabrikute teastega ja elamute rajoonides, aga ta on minu kodukohta, aga ta on nii palju kasvanud, et siia sattudes tekib alati kompleksi tunne. No kuidas seda nii piltlikult väljendada, võiks ütelda niimoodi, noh, Napoleoni kompleks, kes teatavasti oli väga väike ja kes ei kannatanud olla pikemat kasvu meeste juures. Minul on umbes samasugune tunne, minu kodukoht, Kohtla-Järve Väike-tööstus, alevikene või tööstusasula, nüüd on ta suur linn ja alati, kui ma siia satun, siis tekib niisugune tunne, et oi, kui suureks sa oled kasvanud. Et see, keda ma hüpitasin oma kätel kunagi või nii umbes see tunne ja siis oled nagu natukene nii uje ja häbelik. Mingisugust teeninduse või kaupluste sest kõik on siin lihtsalt kasvanud nagu võõraks, suureks linnaks. See on täiesti loomulik ja arusaadav meie elu ja arengutempot juures. Ja mul ongi säärane tunne, et meie tänase sõidu üks huvipunkte võiks olla otsimine otsida neid vanu jälgi mis minu teada siiski on nagu säilinud. Ja vaadata, missugune võis olla siis omaaegne see kunagine tööstusele, mis meie kodanliku Eesti mastaapides kujutas endast ka siiski küllalt tähelepanu väärset keskust. Aga mingid niisugused emotsionaalsed lapsepõlve mälestused seostuvad siiski siinse kandiga, eks ole? Kahtlemata, ja isegi just selle kasvu tõttu ja, ja selle tõttu ta nii määrata suurtes mastaapides jõudnud just eriti selle tõttu, ma usun, tekivad mõnikord siit läbi sõites. Võimalik, et nad on naiivsed tunded, aga need on kindlasti inimlikud tunded. Et kas tõesti siis see koht siiski on veel olemas? Neid tuleb, isegi seda ma usun. Praegu me seisame selle aadressi järgi pioneeri tänav 11 tol ajal see maja mingil tänaval ta ei seisneda nähtavasti posti ja kõige hõlbustamiseks, need on lihtsalt on vaja siia anda tänavanimi ja ta on pioneeri tänav. Tol ajal olid ja lihtsalt maja 110 korter üks. Mida see maja endas kujutab, noh, väike kapitaalne, paekivist ehitus, mina nimetan seda Sola kaevuri elamuks on tõesti üsna sünge. Siin on kaheksa ühetoalist korterit. Pikk koridor trepi üles, sahvrid koridoris ja käimlad koridori taga, lõpus. Mis meid kui poisikesi muidugi ei takistanud Sootamakski kasutamas seda pikka koridori pinda igasugusteks, veere ja rattamängudeks, kui ilmastik katuse alla surus. Meie perest oli kuus ja mina olin kõige noorem. Me alati ju pidevalt koos, nagu ei olnud vanemad käsitöövahetuste kaupa tööl. Vanem vend õde olid juba koolis, sel ajal, kui mina alles algkoolis käisin. Pühade puhul ja pühadevaheaegadel ja kõik koos olime, siis ikka tundus isegi minule kellel ju võrdlusvõimalusi kuigi palju ei olnud, tundus nagu kitsavõitu. Ja selles toas Aadeedest tänavat ei olnud, aga kuidas seda kanti ise nimetati siis? Kohtla järve jagunes kuidagi nagu küladeks ja kutsuti teatud nii hoonete grupp, Pepe kutsuti küladeks oli kooliküla selle tõttu, et seal olid koolimaja ette, mis koosnes kahest barakist. Siis oli sikupill lilleküla ja see osa, kus me praegu seisame, siin seda nimetati hädakülaks, hädaküla on ilmselt ta teatud niisugune Kohtla-Järve. Tolleaegse Kohtla-Järve Keskus enamasti oli, sest vaadake siis oli seal rahvamaja selles samas hädakülas, kus tolleaegne haridusselts korraldas pidusid ja koosviibimisi ja peale selle oli väga lähedal postkontor kõik ja siis kooperatiivi kauplus peksja nagu moodustas mingisuguse keskuseni suhteliselt keskusena võetava koha kust ülikoolis käia, siis mina käisin siis koolis läbi mahajäetud lahtiste kaevanduste riisi algrada. Väga huvitav oli käia igatahes läbi võsastiku jõuda siis kooli külla, esimesed kaks barakki kuulusid siis kooli alla, esimeses oli siis minu esimene viies ja kuues klass ja teises paradis teine, kolmas, neljas kui praegu tagasi mõelda, siis need koolis käimise tingimused jätavad üsna õudse mulje. Koit laps on ju laps, tal puuduvad võrdlusvõimalused. Ja ta on asetatud lihtsalt ühte paika, kus tuleb alluda mingisugusele distsipliinile ja seda kooli isegi vaatamata sellele et tal puudusid isegi kõige elementaarsemad väärsed tingimused. Siiski, sealt on jäänud mulle lapsepõlve mälestused ja kui ma kunagi peaks neid asju trükisõnas meenutama, kes kindlasti mingisuguse omamoodi romantilise aga või, või mingisuguse huumoriga, millel on mälestuste hõng, olemas millegipärast Lutsu kevadet ja paunvere, et lugedes ma mõtlen, kui teda esmakordselt lugesin, mulle tuli hästi tuttase kihelkonna koolimaja kõige oma värvimata põrandad, Teie nende pesemist, ega seal. Ja see Kohtla-Järve, need Barak koolimajad, kus mina käisin tõesti nagu ka millegi mingil määral seda Lutsu kevade pilti nagu meenutab siitsamast koolimaja juurest, Nat laskub niisugune täna valla, edasi läheb Puiestee, ma tean, et sealt edasi läheb kuskil staadion siin selles kohas varem mingisugust ehitusi enam ei olnud. Teisel pool teed suurt maanteed on ametnike rajoon, tolleaegne ametlikke rajoon, mida kutsuti siidi sisukaks. Aga sellest Allalaskuvast tänavast tol ajal lihtsalt oli üks mingisugune tee, mida talvel Me kasutasime liu või kelgumäele. Lähme sinnapoole siis kuivema jalaga. Meil siin üleval elas elaseks poisterikas perekond, kus me käisime mängimas ja võib-olla koputamise ja näiteks siin on see, kes laps. Tere. Ärge nüüd ehmuge. Me oleme täitsa võõrad inimesed. Jalad natuke porised, teil siin nii puhas. Pere. Villem Gross on eesti kirjanik, kelle korter see oli kunagi? Enne seda ja kasvasin süles, heidaks pilgu, kuidas praeguse korterväljana, kui te, kui te nüüd nõus olete sellega, sest mina läksin pärast seda Tallinnasse elama, ei hakka siin selle kapi kohal olid ilmad Sursoojemi köeti, Pedasi pliidiga, pliidist põlevkiviga, eks ole, ja siis võib öelda, et iga talveli, vot selles, aga see oli lumi, meil paekivimaja lihtsalt niiskusi on. Ja mis tema siis praegu kujutab endast seal siis köök ja tuba, eks ole, köök ja tuba. Niimoodi meie elasime siis siin kuueteis kuus oli meid. Isegi ei saa praegu rääkida, sest ma elan praegu sisse, sest ma ei ole siin siis 40 aastat kelku meistriks. Nii palju ja siit ma läksin siis sõtta. Ja pärast seda pole ma siia tuppa astunud. Jaa, aga me tuleme küll tehastele nii ootamatult sisse. Ei, aga öelge jälle niimoodi, kelle juurde või 700 ooperit perekond voolbrituna te töötate Kohtla-Järvel piimakombinaadis töötanud keden meistrina. Ärge pange pahaks, et me niimoodi ei ole igav. Mingil määral on teil seotud ka sellega esimesed, ütleme elamus, et ka töömehe või need iseseisva töö mõttes või nii tööl tuli meil hakata varakult käima, sest nii suures peres ja tolleaegseid töö- ja palgatingimusi arvestades tuli üsna palju. Ikka musti päevi. Nõelad õieti mussad, päevad enamasti ju olidki, kui nii võtta. Talvel poes peeti raamatut, palgapäeval maksti iga iga palgapäevaga jäise poevõlg ikka suuremaks ja lapsed pidid lihtsalt suvel leidma üsna varakult ka abiteenistust. Kohtla-Järve kujutas minu meelest mingisugust neist poisikeste tööbörsi või karja poisikeste börsi. Mina olin üks neid ja käisin kuus suvekarjas erinevates peredes. Ja ma ei hakka nüüd praegu siin ennast väga haletsema, sest minu meelest oli see üsna-üsna rõõmus periood. Erinevad looduskeskkonnad, erinevad inimesed. Ja enamasti ma pean tagantjärele meenutades ütlema, et mul oli juhtisid alati väga head välja arvatud üks suvi, kus ma sain tunda ka natuke nagu kibedaid päevi. Niisugune karjas käimine, see oli teenistus, mis aitas natuke vanematel leid talviseid võlgu likvideerida. Ja niiviisi elu käis, kuni karjase põlv muutus juba nagu häbiväärseks vanuse tõttu. Ma olin 14 aastane, kui ma jäin koju ja sel ajal ehitati just uut koolimaja, mis praegu siin on keskkoolihooneks. Selle koolimaja ehitamise ja suvi on mul kuidagi väga eredalt meeles, sest minul oli juba algkoolipõlv läbi karianame läinud. Ja oli kange isu nagu ka midagi kuskilt teenida natuke sky. Ja sellel samal pioneeri tänaval mida tol ajal mingiks tänavaks nimetatud, märkasin mina ühte oma koolivenda, sama vanapoissi suurenesuguse vasaraga, killustiku lõhkumas, paekivist killustikku, mis tuli ja siis teha niisugust trapetsikujuliseks hunnikuks kindlate mõõtudega. Ja kui ma küsisin, palju selle hunniku välja löömise eest saab, tema ütles selle hinna, see minu mälu järgi oli kaks krooni. Niisugune hõberaha veel tol ajal. Ma väga kaua siis ei viivitanud mõelad, otsisin selle koolimaja ehitamise kontori üles, oli üks laud, putka seal ja astusin üsna julgesti sinna sisse. Ehitusülemaks oli siis üks insener. Ma ei hakka tema nime kesin nimetama praegu, mina pöördusin siis nii selle härra inseneri poole niisuguse palvega, et kat, mind saaks selle kivi lõhkumistöö peale. Tema, see insener ei pidanud minuga mingisugust läbirääkimisi, võttis mul lihtsalt rahulikult kraes kinni, ütles minule veega teiega siin tegeleda ja lõi minu ühesõnaga sealt uksest välja. Mina sinna ehitamisele ei pääsenud killustikku lõhkuma. Aga mis aastal see oli? 1937. aastal oli minu teada siis niisugune laulupäev Kohtla-Järvel ja värviti kõik aiad, kõik aialipid värviti siis üle ja mina pääsesin siis sinna aialippe värvima, mis oli poisikese kohta ka üsna tasuv töö. Järgmisel suvel tõrvasin katuseid nime, siis tulime nagu toime ja ma sain tunda ka, et ma ei ole nagu muidusööja, vaid ikkagi teeninuma kooli ja korteriraha, sest samal ajal läks ka juba jõhvis keskkoolis käimiseks. Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel ei olnud mingisugust korrapärast liiklust. Me käisime üks aasta, ma mäletan, käisime rongiga koolis tund aega varem, enne tundide algust olime juba kohal, siis tuli pärast tunde nagu kinni jäetud, istuda välje, oodata rongi. See oli küllalt vaevarikas käimine. Ja otstarbekohasem oli siiski üürideni mitme poisi peale, siis mingi ka kuskilt perenaise juures ja nii me siis käisime keskkoolis. Praegu Jõhvi ja Kohtla-Järve peaaegu ühte sulanud, niivõrd tihe liiklus ja korrapärane liiklusgraafik. Tol ajal seda muidugi ei olnud. Tuli ja sellest Kohtla-Järve koolimäest, mis ehitati 37. aastal, siis selles koolimajas olen mina ükskord kindlasti käinud pärast selle valmissaamist. See oli juba aastal 1940 pärast juunipööret. Kohtla-Järve siiski selles mõttes päris külakoht ei olnud nali ikkagi töölisasula. Ja otsekohe pärast juunipööret hakkas intensiivselt tegutsema ka komsomoliorganisatsioon. See nagu loodi sena, tuli üsna suur hulk noori. Meie tõesti ei teadnud ju, mida teha ja aga koos me tahtsime käia, arutasime janu mälu järgi. Me hästi suure huviga. Nii lugesime kõike seda, mis tol ajal ilmus ja püüdsime siis ka nagu teoreetiliselt läbi arutada. Kõik see oli küllalt nagu intensiivne see tegevus. Ja minu mälu järgi üks kõige ilusamaid päevi oli esimene september 1940, millel peeti noortepäeva lihtsalt noortepäev. Meie Kohtla-Järve kommunistlikud noored ehtisime siis selle koolimaja. Meile tuli appi jõhvist punaarmee Rammul ja sisustasin ühe väga meeldejääva õhtu selles mõttes, et kõik see, mis toimus, see oli ääretult uus, kõlas nii väga uudsena ja värskena. Ja siis ma nägin seda koolimaja esmakordselt seestpoolt, mida ma nii kangesti kippusin ise ehitama. Ka teie jaoks on see siiski lapsepõlve maa. Minu jaoks on see jah, täiesti nagu te esimest korda kaevanduses käisite, kui vana te olite, siis? Mina olen üsna pisike poiss, kui mõisakaevur võttis nõuks teha perekonnale ekskursioon, näidata oma töökoht Ta ja siis viis tema kõiki lapsi tavakaevandusse näitas seda Tambet, kus parajasti tema tööjärk oli, sealt tuli siis põlevkivi eraldada pae vahest venelasest aherainest, nagu me nüüd ütleme ja kühveldada vagunetidesse vagunetid tuli siis õlaga tõugates viia sisse tolli nagu nimetati peakäiku. Ja siis mina nägin esmakordselt kaevandust, see jättis mulle üsna sügava mulje, et kõik seesugune pime kaevandus, mis karbiidilambivalgel kihte seal paljastas ja hiljem ma olen mitu korda käinud ja näinud seda tehnika arengut, viimati ma käisin vaatamas siis kivis kombaini, mille oli siis sotsialistliku töö kangelane, kiivid, rakendanud töösse. No see on juba täiesti tehas maal ja minule jättis täiesti vapustava mulje. Eriti just seetõttu, kuna ma nägin seda kaevanduse algset tööprotsessi poisikesena. Mina olen proovinud kirjutada kaevanduse elus Nolan romaan pealkirjaga kooliraha kus ma kujutan ühte sündmust, streigi sündmus, mis tegelikult toimus Kiviõlis aastal 36. Mina olen tema nagu romaniseerinud selles mõttes, et tal on toonud ilukirjanduslikes seitsina sisse, kusjuures olen toetanud teatud määral ka andmetele ja selle nurjunud võiks öelda kaotatu streigi kirjeldamine dokumentaalne selles töös mul. Aga ma ei pea seda raamatut päris õnnestunuks, ta ei ole nii läbi töötatud ja, ja selle materjali hulga, mis ma kaevandusest oma noorpõlvekodupaigast olen nagu kaasa võtta Nende ellu. See ei ole selles romaanis kajastamist leidnud ja mul on nagu niisugune võlatunne. Et ma võiks, aga millegipärast ma ei tee. Ja ikkagi seesama küsimus, et kas on, kas seal teda tarvis, sest Ma ei oska tulla selles raamatus kaasaega. Kui ma hakkan kirjutama, siis ma õilmitsen kuskil minevikus. Küllap ma leiaks mingisuguse aspektigi, kuidas kõike seda raamatusse tuua, kuid lahendamata on küsimus, kellele valmistaks see huvi. On olemas kaev, romaan, kaupperi, sule seitsmendas Läänes, Nobwersel puulise tutvus õige põhjalikult selle tööga isegi töötas seal inkognito kujuneiuta ja kirjutas täiesti loetava ja huvitava romaani tolleaegsest kaevanduses, see on kuskil 60.-te või sellest perioodist praegu kaevandus oma tootmis, tehnoloogia ja tootmisprotsesside poolest tunduvalt muutunud, isegi võrreldes selle lühikese ajaga. Miks peab Kauber minema kaevandusse hakkama sealpool aastat tööle inkognito, et kirjutada, miks ei võiks olla täie? No kui mina peaksin kirjutama kaasaegsest kaevandusest meie põlevkivibasseinis tänapäeval, siis tuleks minul kindlasti mitte pool aastat, vaid toas saad töötada Kohtla-Järvel mingisugusel töökohal. Kaevur kaevur ei jõuakski füüsiliselt praegu oma vanuses töötada, aga sellesse kaasaegsesse Kohtla-Järve linna tuleks uuesti nagu sisse elada. Ja kui ma siin enne mainisin mingisugust võlatunnet siis tõesti selles mõttes, et ma ise olen Kohtla-Järvelt pärit kaevanduse keskkonnast ja ma ei ole toonud nii märgataval kujul kirjandusse sedasama keskkonda, kust ma ise pärit olen. Te olete lihtsalt veega linnastunud, kui linnaks pidada nüüd Tallinna linna ja mittekohta. See on väga õige tähelepanek, kindlasti kindlasti on see nii ja ma usun, et meie tänane sõit minu kodupaika vaevalt et see mingisugust murrangut minu loomingulisesse plaanidesse saaks tuua, aga ta mingisuguse raskuspunkti või raskuskeskme asetusse toob kahtlemata midagi niisugust, mis edaspidi mingil moel avaldub. Korrespondendina käisin ma pärast seda mitmel korral põlevkivibasseinis ja eks minu tolleaegsetes olukirjeldustes leidub ka selle kasvu ja eriti kiire kasvutempo kohta. Nii mõnigi hämmastust avaldav väljendus. Ma usun ka sõna imetlusväärne. Nüüd olles juba aastate jooksul mitmesse distsipliini süvenenud, sealhulgas ka majandusteadusse see sõna minu keele pärast peaaegu puudub, sest eks me tea ju kõik, kuidas rahva vajadused järjest kasvavad. Ja eks see peab ka silmale peegelduma ehitustes, linnade kasvus. Ja see meie nõukogude ühiskonnas on minu meelest juba nii loomulik teisiti nagu see olla ei saagi. Iseasi on tunnustus tööle tunnustus hästi tehtud tööle meie keemia ja energi keemia- ja energeetika alal mida tuleb lugeda tänapäeval siiski üheks kõige olulisemaks rahvatarvete vajaduste seisukohalt. Ja seda siin minu kodukandis tehakse ilmselt väga hästi.