Ühel tuulisel suvepäeval nähti Islandi saarel võõrast meest. Mees hulkus risti ja põiki läbi saare põlised männikud. Huvitasime lõputuid kadastik ja jõudis viimaks saare edelaranniku kõrgele kaldepangale, kus kõrvu kurdistas kajakate kisa. Ning mürinal paiskusid krobelisele kalju jalamile valgel Akkalised lained. Siin võttis mees mütsi peast ja laskis soolasel meretuulel. Pikka aega sasid oma pikki juba veidi halli segusid juuksed. Tema olemisest võis välja lugeda talitsetud rõõmu ning sügavat sisemist rahu. Nii kirjeldab Felslandi saart Heino Väli ja meil on alust arvata, et siin on tegemist Vilsandiga ja Heino Väli jäneseasumisega Vilsandile. Miks Tallinnas sündinud kirjanikust Vilsandi peaaegu et alatiseks elukohaks valis seda küsima temalt eneselt ennaga pärine. Kuidas sai juhuse kombel sädeme toimetusse sattunud kino mehaanikust? Kirjanik? Tagantjärele, tõsi küll, ma olen mõelnud, et kas see nii väga uus oligi? Ma ise arvan, et kuskil hiljem oleks ma ikkagi tee lastekirjanduse leidnud. Aga see on õigus, muidugi see juhuslik sädemest sattumine oli siiski minule väga olulise tähendusega just just selles mõttes, et et ma lastele kirjutama hakkasin ja noh, põhjus oli muidugi selles, et tollal meil seal kenad noored inimesed, nii kui Johan Saaria endalt, Enno oli seal vahepeal ja Jaan Rannap ja lehti metsa alt, kes omal ajal, kui kirjutas ja Olivia Saar ja kas ta oli palju ja me seda sädeme tegemist võtsime ka justkui mingisuguse kirjandusliku tegemisega, mäletan tootmisnõupidamise igal nädalal me arutasime, lehenumbrid läbinud olid ained olid väga viljakad, väga nõudlikud, hiljem ma Kirjanike liidus pole niisugust arutlus, kodanikud nii teravaid nõudlikke kuulnudki, nagu me siis üksteise vastu seal olime. Ja muidugi meie tegime siis selle puhtajakirjaniku töö kõrval tegin ikka igaüks sahtlisse. Esimesed lastejutud, kirjutas Heino Väli 1954. aastal. Kui sahtel sai täis, ilmus 1957. aastal esimene raamat, kui vanaema tukastab. Ja siis hakkas neid tulema aasta hiljem kitkurnov kaardiväelane. 1962. aastal rajad soos 64. hundikäpp, 70. vapustav tulika metsa lugu ja need teised, mis kõigil värskemalt meeles. Minu lapsepõlves meenutas maestro, juhtus kord nii, et raudlõokesed hiiglasipelgad kõrge kõnnu küünist ründasid ühtlasi urbas alus ja vallutasid nende linna. See muide oli sama linn, kus mu vanaisa kord noorpõlves näljasena värava taha külma vihma kätte jäeti. Raudlõuad seadsid ahistatud linna sisse ränga orjuse ja kogu kuklaste suguselts oli hu kuumas. Siis sai sellest kuulda mu hea vanaisa, vana maestro Ford kiimo. Siis siis võttis vana maestro oma viiuli ja läks kuklaste linna väravasse. Ta mängis seal, mängis väsimatult vahetpidamata ja see oli imepärane laul, mida ta seal mängis. Aga kuklased, mis sai kuklastest? Kui lased võtsid kätte ja kihutasid raudlõuad minema. Kumalased vaikisid. Seda eks ole, päikese all kõik ja kõiksugust juhtunud, kostis viimaks vanakkumalale. Aga meie näe olema juttu puhudes tühja kulutamata terve koorhielemm. Asume tööle, head kumalased. Ei oota kujudaat. Nõudis noor kumalane, keesi, erutatud ning ärevil. Ütelge õigi, maestro, mis laul see niisugune oli? See oli imepäraseim laul, mida ma iganes olen kuulnud. Kas ka teie, maestro, oskate seda laulu mängida? Näete, ei ole minul teda kahjuks kellelegi mängida tulnud. Ohakas maestro peanooni. Tõsi küll, enne teele asumist sundis koduigatsus mind seda laulu meenutama Kuveidis mõtteta oma viiulil algusest lõpuni kätte. Maestro tõstis riiuli lõual hakkas kobamisi mängima. Viiulikeeltelt külas korraks uhke sütitav muusika, kuid katkes samas. Ja näete, kummales maestro valdavalt ei ole meeles, ei ole tulnud seda mängida. Vennad, kuumalased süttiskeesi. Kas ei kalla ema päike kõigile ühevõrra oma soojust, kas me kõik nii niidul kui metsas ei ole ühed lapsed tema elustuva pilgu ees? Ei ole ema päike ometi oma laste seast ühtlasid teiste üle isandiks tõstnud. Päike küll kohkus kujudad oma laia suuga, kutsub meile kõigile häda kaelakorjelennule, asuge otsekohe koolilennule. Kumalased. Korjelennule kümnist koguma põrastaskeesi aga mis siis, kui kumalanegeesi ei taha enam isandatele küürus seljaga aina kümnist kokku kanda? Ütles ta, kui elaks veel teie vanaisa maestro sportima, siis ma usun seda, mängiks ta igale tulika metsa kummalas, pesale laulu, mida ta kord urvasalus, orjastatud kuklas linna väravas mängis ja mängiks seda laulu kindlasti. Ma tänan teid nende üllast sõnade eest. Udubligeesi koostis maestro pianooni liigutatult. Ja ma tõotan teile, tuletan omava naise laulu viimse noodini meelde. Ja mängin seda tulika metsas iga kuumalas pesa lävel ning mesilassülemi koduväravas. Ma tõotan seda. Ja ta seadis oma viiuli uuesti lõual. Aga selsamal hetkel puges siitsamast kärbunud puulehe alt välja vaablas impeeriumi ülem nuhk kärme spinn tõusis Berinal lendu. Kaksik on enda kohta paha ütelda ja ma arvan, et ega ma nii lapsik ka ei ole, aga mingil määral nisust lapseliku hinge võib-olla on elus on ikka intriigitsemise kõiki niisuguseid asja. Ja ausalt öeldes ma vaatan kadedusega osavaid intrigant, et minu meelest see on suur suur niukene loometöö ja minu meelest kirjanik peaksime taintrigeerimis, kunsti peaks ikka valdama kohe väga põhjalikult ja selles asjas on vist mingisugune ande puudus vaegus olemas. Ja ma olen siis nüüd seda omal nahal püüdnud intrigeerimis kunsti õppida. Seal ajab isegi lasteraamatust natuke õppida, kui ma meenutan siin niisugust raamatut nagu vapustav tulika metsa lugu. Ja kui ma meenutan praegu käsikirjas olevat Silver Ükssilmatäisdraamat, et aga mis pakub lastele kirjutamise juures kirjutajale suurimat rõõmu lastele kirjutamine, annab niisuguseid võimalusi stada lapsepõlve korduvalt üle elada, sest kirjutamine üldse niisugune protsess, et noh, ta tulemus, eks ole, see väikene raamatukene, mis sealt välja tuleb. Lugeja võtate kätte vaatlema läbi ühe õhtuga ja kiire lugeja loeb isegi paari tunniga ja saab sealt kui raamatu õnnest nutta. Ta saab sealt oma elamuse. Kirjanikul muidugi see kirjutamine on, ise on ju väga niukene, kestev ja pikaajaline naise olen ka väga aeglane kirjutaja. Ja siis see novot selle kirjutamise käigus niisuguse siis oma välja mõõtute, kuskilt elustatud kangelase lapsepõlve läbielamine sellega kuidagi puhastab, juskui. Nastja pakub kantslereid rõõmud ja justkui see võimalus kätt toetada natukene oma tegelase saatusesse. See on ka niisugune kena, meeldiv. Ma võin seda häbenemata öelda, et ise elan, enamasti elan oma kangelastega võrdlemist sisse, näiteks mul on meeles, kui kui ma hundi käpa maha lasin, siis ma selle juures ise nutsin ka. Hundikäpp pealiku hääl oli murdude kare. Pärast seda, kuidas sa oled seisnud, nüüd poleks ka, Ma mõtlen tasujal häbi langeda. Hundikäpp, kui ta ei oska oma lippu hoida. Nuuksus hundikäpp, surfada oskab. Tarind, tõusis ja vajus ta otsmikul pärlandasid suured higipiisad kahvatunud näole olid kõverdunud valugrimasse kuid see suutnud varjutada ta uhkust, raevu meeleheidet. Aga reeglid ju hundikäpp vanades pealik. Kuid kas siin oli enam reegleid, kas oligi enam mäng? Sa ju tead, sa pead langema usu hundikäpp. Hundi käpa aastavad silmad vaatasid kaugele üle peale. Olgu siis. Ohkas pealit, mingi tumeda raevuga. Seitsmendat korda hundi käpa pihta, tuld. Hundikäpp komistas. Ta hõõrus pisarat rusikatega laiali ja toetas end seljaga vastu kindluse valli. Nii oli tal kergem, kindlam seista. Tuld. Ja äkki Raimond ei tõstnud enam regulgat. Ta vaatas jälestusega lask riista enda väes. Äkilise viha sööstuga lennutas ta ragulka kaugele põõsastesse. Silmad maas ja käed lõdvalt rippu, astus ta oma kohalt. Istus tülpinud hundi käpa jalge ette. Ja pomises pealike, vaatas hajevil pilguga ringi. Ja kuid siis nagu ärkas, käratas kindlalt ning valjult. Kamp püsti astub rivisse. Osutas käega enda kõrvale Raudsik hundikäpp. Hundikäpp, tuikus, rive. Nad seisid ega osanud keegi rohkemat öelda. Jaa, kohmas viimaks pealegi. Läheme siis kas tööle või hulkuma niisama natuke ringi. Mul on mõned kolleegid ette heitnud ja minu meelest täiesti õigusega ette heitnud, et et ma ei kirjuta siis, kui väga lastepäraselt mul endale kuidagi on ta ka näiteks väga südamesse läinud. Üks niisugune väikene jutt nagu Kolumbuse maa Columbus. Aga mul on kuri kahtlus, et lugeja ausalt öeldes, see, kellele on määratud ei saagi seda säpist õieti õieti kätte. Imetlen Eno raud, jaga Jaan Rannapi CD juures nii kuidagi. Ma ei ütleks, et napi või niisuguse lihtsa sõnavaraga või, aga siiski leiab, need saab minu kipub ikka käest natuke keerulisemaks minema ja ja nii ta nii ta on, aga ma ei ole ennast asuses väga hirmutav, sest mul on mingisugune rumal lootus, et iga raamat, küllap ta leiab, ega jutt, küllap ta leiab oma lugeja. Palju lasteraamatuid loevad ja täiskasvanud väga suure huviga. Minu meelest lasteraamat peakski niisugune olema, täiskasvanud peaksid aga suure huviga lugema. Kui ikka täiskasvanud huvi ei paku, siis selles raamatus mulle tundub midagi puudu. Sellest kuupaistelisest ööst saadik, mil Kolumbus esmakordselt astus Kolumbuse maale oli saarel mõndagi muutunud. Metsikule maale keset vett tuli tsivilisatsioon. Maa avastaja rajas siia oma pealinnapealinn, koosnes paleest, mille nimi oli Kolumbuse onni kuusest, mida nimetati kaptenite torniks Sõnajalgade pargist ja avastajate väljakust. Kolumbus astus paleesse. See oli küllalt ava Ronn. Ehitatud laudadest paleele oli uks kaks, ühe ruudulist akend ja lame tõrvapapiga kaetud katus. Palees oli ühele jalapostile toetuv laud kaks seinte külge ehitatud pikka pinki. Reedel tilluke seinariiul raamatutega laegas laekas aga Santa Maria logiraamat. Kihv ütles Kolumbus kutsikale. Ole tervitatud meresõitja, kes sa leiad sellel maal endale uue kodu selle maa vana tava järgi. Kolumbus pidas kõnet, kuid gif nuuskis seinaääri mööda. Avastas ühes nurgas samblahunniku, viskasin sinna küljeli, hakkas keskendunult kirpe otsima. Kiiif käratas Kolumbus oma piduliku tervituskõne hulka. Jäi solvunult vait. Ta hinges tõstis uuesti pead tumedausk. Kratsi edasi luru sisestas ta kutsikale, kes talle käratamise peale süüdlaslikult saba liputas. Ja kuigi Kolumbuse maa vana tava nägi ette, et Kolumbus oleks pidanud nüüd uuele asukele pidulikult üle andma traditsioonilise soolaleiva jäi see tegemata. Mossis Kolumbus jättis oma pidukõne lõpetamata, otis laekast logiraamatu ja kutsikale pilku heitnud, istus laua taha käsi kusagil nuruta, seda tükk aega hakkas siis logiraamatut lappama. Logiraamatukaante vahel oli ühtlasi Kolumbuse maa avastamise järgne ajalugu. Hajameelselt lappas ta kaustiku täis kritseldatud lehekülgi. Siis oli pikki kirjeldusi Kolumbuse elamustest seiklustest ja töödest oli visandatud isegi saare tulevane kaart, eliivatatud jalgrajad, kurni väljak, tundmatut looduskaitsealad. See oli vahest kirja pandud uue maa terv eepos Kolumbus suurelt maalt laudu toomas. Linna ehitamine, ilma et oleks kuuldud kirvelööke katusemeistri hädavale. Ent nüüd libisesid silmad osavõtmatult üle lehekülgede. Ta ei lugenud neilt ainsatki rida, ei vaadanud ega täiendanud kaarti, kirjutas puhtale leheküljele uue kuupäeva ja hakkas pliiatsit närima. Kutsikas samblahunnikul haigutus jättis kirbud rahule. Kolumbus näris pliiatsit, kirjutas siis üheainsa rea. Kolumbuse maale saabus gif. Kibrutas seejärel kulme kriipsutada sõnad saabuski maha ja kirjutas asemele. Toodi koer, viskas siis logiraamatulaekasse ja midagi meenutades muigas murult üles. Koer. Kamandas ta kutsikat. Valva. Astunud redelile lükkas Columbus lahti katusesse tehtud luugi. Ta ronis katusele sealtega kuusele, mille nimi oli kapterite torn. Seda nime õigustes kuuse latva ehitatud tilluke platvorm. Siit kaptenite tornist vaadatuna paistis kogu Columbuse maa nagu biodiesel kaptenite tornali, Kolumbuse lemmikpaik. Tihedas kuuse ladvas mühises vahel tuul, vahel pesitses aga rauge vaikus. Latva õõnsus ja see õõtsumine meenutas kortormist, merd. Pilvedes liuglev lindu ja õõtsumine kuuse ladvas tõi kui tuulepuhangu unistuste tiibade all. Kaugele võõrastele maadele meredele kandsid Kolumbus Sid, tema unistused. Aga siinsamas silmade all oli kogu koduküla. Ta võis jälgida, kuidas koduõues ema võttis kaevust vett. Kuidas liivamann tuuseldas koera, aga liiva Sammy oli õppinud kanapesadest mune varastama. Kuidas Kalli Kuke, Ilmar ja ta salgakaaslased loopisid mõisapargis kurni, kuidas põldudel roomasid suurte uurisevate Mardikatena traktorid. Palju oli siit näha, aga teda ennast ei näinud keegi. Kaptenite torn, lõõtsus tuules, jooksevad Kaisesid. Sadu oli lakanud ja õhtutaevas kumas läbi õhukeste pilverebalate. Teisel pool taevaservas seisis triibulise küünla testi jupike vikerkaart. Kolumbus vaatas vikerkaart ja esipuhast kirgas silmapiiri. Kuid kõik valgustas Silmees veider, kokku mingiks ähmaseks virvenduseks. Ta ei näinud midagi. Ei tahtnudki näha. Kaptenite torn, õõnsus, jooksjad kahisesid, kuid unistuse rõõmud seisid, tiivad seljal ja noruspäi Sõnajalgade pargis oleksid äkki, kui prožektorid süttinud. Kuusetukka langesid sinna päikesekiired ja lõid vihma tilkadesse sõnajalale ühtrites kummalise värvidemängu. See ilu oleks võinud karjatama panna. Kuid Kolumbus põrnitses parki, huuled pigistatud kitsaks treibuks. Ja ometi oli kolu Umbusel Kolumbuse maa ja kaptenite torn. Ja ta oli uskunud, et on kõige õnnelikum inimene maailmas. Mulle tundub, et kui kirjanik loob oma kangelase, siis jah, võiks ütelda, kirjanik salluvad üsna suurelt. Näitlejanna. Näitleja ju ka ei korda ennast kunagi, kuigi tema isendid nii mulle tundub, et kirjanik kirjutab põhiliselt ka ikkagi ikkagi ise Endast üks tegelen, saab ühe tahu rohkem teineteise. Kus te võtate lähex prototüübid ja süžee ja tegevuskoha ja niimoodi kuskilt peab see materjal olema kauskus, sedelit vahel, siis ütlemistega või mõningates kiirendustega või lihtsalt mõne huvitava väljendikuid. Tavaliselt ma ei tea, mis minu kangelastega õieti saab, väga siis kirjutamise käigus hakkab see kõik kuidagi siis juba nii selginema nisust valmis skeemi nagu ette tehtud, läbimõeldud skeemi niisugust ei ole, ei, ei, ei ole kunagi olnud. Ma kardan, et ei saa vist ka vist kunagi olema. Lasteraamatus peab olema huvipakkuv süzee ja vastav kompositsioon ja kangelaste karakterid. Mis kõige olulisem võiks olla seal, mina ise peaksin vahest kõige olulisemaks peaksin karakterit, hoidku jumal, kui, kui hakkab see kirjaniku moraliseeriv Nat sealt paistma ja eks ööd moraaliapostlid ole ka elus ilmselt ilmselt kõik ja, ja mina armastan vahetevahel moraliseerida, kirjutavad kuulge, kas siis midagi jaatada või midagi midagi ehitada. Kusjuures tulemus on lõppkokkuvõttes ikka üks, eks ole, eitad halba jaatavat hea, vaat kusjuures Albiaan ta muidugi oma subjektiivse silma- ja südame läbi nähtud tuntuma. Mis on oht on, et selle lasteraamatu kirjutamise juures kõige suurem oht, aga vot seesama kui lugejale kuidagi vägivaldselt mõtlesin kuidagi põhjenda matult kalgilt suruda, inimene peab olema, eks ole, see ja see ilma et sa suudaksid seda põhjendada, eksale vees veenda, jah, ja eks ole seal oma oma loomingu ja nende meeleolude kõikide kõikide kaudu. Siis see on väga paha küljest. Mis siin pattu salata, eks me oleme ju lugenud. Ja küllap loeme ka edaspidi selles suhtes ebaõnnestunud raamatuid. Teine oht on lugejaga hakata kommenteerima, mööndusi tegema, et seal võib olla ka pop on ju kena, kui, kui eks ole, noor inimene läheb ja, ja vähemalt kui ta seda ei ütle, aga mõtleb, et päris popaat, eks ole, kenasti räägib ja ei mõistnud meid. Me peame mõistma kirjanik teadmistma, aga on, on siiski see see piir, kus me peame olema ka nõudlikud ja ütlema välja selle, mis võib isegi noorte hulgas popp olla. Aga oma hinnang kannad mitte kommenteerima, hinnang võib olla palju siis hoopis hoopis erinev ja ka noorele lugejale mitte väga meeldiv kuulda, aga igatahes võtta, aga me peame ikka endaks, endaks jääda ja muidugi teisi asju, aga need oleks varsti olulisemad. Minu meelest. Missugust oma raamatut? Te peate kõige õnnestunumalt? Minul on, selle jaoks on niisugune mõõdupuu. Ma tavaliselt loen ma raamatut kuskil nii nelja-viie aasta jooksul jälle kord üle, kui äkki juhtuks niimoodi, et seda raamatut enam ei oleks, ta tuleks uuesti kirjutada. Kui siis tahaks kirjutada just täpselt nii, nagu ta on kirjutatud, siis ma olen kuidagi rahul. Tean seda heaks, jutuks või heaks raamatuks, eta vanadest. No kui näiteks siin oleks rohkem kuse tosin raamatut missuguse puhul selline mõte tekib? Vot need hundikäpp oleks, oleks selline Raamat kukaratsia raamatu kama, oleksin rahul, kuigi ma oma üllatuseks näen, kuka ratsaseisab praegu igas kaupluses juba tükk aega, ma pean teda niisuguseks raamatuks, mille rahul olen. Noh, mulle meeldiks veel Columbuse maa, Kolumbus olen temaga rahul, on üks väike jutt, kuninga jutt? Noh, võimalik, et veel paar pisikest pisikest asja, mis ma ütlen, mis ma ütlen nende kohta viie aasta pärast seda muidugi teatril kütt Silver Jõksil gurus Vilsandile, Silver Jõksi mulle noh, meeldib mulle küll, ausalt öeldes, kuigi kriitika võttis ta just heasoovlikult vastu, aga ma ise olen tagasi rahul küll. Silveri teise raamatu käsikiri on mul praegu Vilsandil valmis kujul, tahan veel korra üle käia. Ainult ma ei ütlekski päris niimoodi, et raamatul, eks Vilsandi elavad ja, ja ka see, see esimene kuigi jah, seal on kasutatud Vilsandi loodus jah, loodust ja ütleme seda atribuutikat interjööri ja ja kõik, aga aga idee oli kuskil mujal võimalik, keti idee on raske tabata. Ma isegi ütleksin raamatu idee välja, mul oli hirmus hea meel, et minu teada siiamaani ainult üks mees tabas selle ära, selle mehe nimi on Teet Kallast. Ja enda jaoks on see lõpuks kõik selgesti öeldud. Ees on veel vananaistesuvi ja eks ta ole üks, üks niisugune vananaistesuvemängija nukker mõtisklus enda ja ja asja üle ja ootus, lootus ka, et vananaistesuvi ikka. Siis Obamat see õige Vilsandi raamat on ka ees veel, eks ole. See on ilmselt ees, praeguses situatsioonis on ta üsna keeruline teha, sellepärast et tuuliku poisid on oma Abruka raamatuid teevad ja Juhan Smuul on teinud oma muu raamatud ja on ju ka Hiiumaa raamatuid juba olemas ja nad on kõik nii väga hästi tehtud, et suurt julgust, et vitsandist kaunis minna, eks ole nende meeste ritta sinna. Kusjuures kordamise kartus ka muidugi ei ole seal nurka ei ole veel leidnud, aga mulle tundub, et see peaks olema kena niisuguse huumori huumori pilgu läbi nähtud nähtud raamat. Tundub, et seal elada nii varakevadest, hilissügiseni, see on ju siiski üks kõige eraldatavaid nurki Eestis. Jah, on küll. Enne Viljandit, kui ma kuulsin inimest, kes imetles nii kangesti merd ja rääkisid, et, et ilma mereta tema elada ei saa, siis naa, pidasin seda natukene üles, puutud jutuks. Noh, ma ei ütleks, et mina ilma mereta elada ei saaks, saan küll, aga, aga siiski Vilsandi meri on muidugi see avar silmapiir. On üks väga meeldiv asi ka kõige meeldima minule Vilsandi juures on vahest see, et esiteks lähima naabrini on sealt kolm kilomeetrit. Tuleb välja, et no ega ma inimeste seltsipuuduse all ei kannata. Mulle meeldib võrdlemisi olla üksi. Aga kõige olulisem. No minu meelest see, et noh, raamatut ei pea iga inimene kirjutama. Aga oma puu peab minu meelest küll igav inimene istutama. Ja noh, Vilsandi on siis mul see puu istutamise koht, kuigi ta on jah, ta on kohutavalt tuuline, ma erand vist üldse Vilsandi kõige tuulisem koha peal. Ja pean ütlema, et see puu istutamine võtab mul ikka ränka vaeva ja vahest tekib niisugune lootusetuse tunne, isegi kui torn jälle su eelmise töö kõik lammutab. Ja kolleegid riidlemad. Et ikkagi mis selle asja mõte on, ikkagi peaks kirjutama rohkem, aga mitte tuhnima maad. Ma siiski istutan oma oma puud ja äkki ta ükskord seal kasvanud kirg peab kaunis kõva olema, kui valida just selleks kõige ebasobivam kohta. See on jonni küsimus ka, oleks ma teadnud, kui ma sinna läksin, et see Vilsandi siiski nii nii kui nii vaene, nii tuuline on siis oleks masinatest jalga lasknud, aga nüüd on juba käsi liiga palju seal möllasid ja elu on ikkagi niivõrd lühike asi, et. Mul ei õnnestu sealt enam jalga lasta ja teiseks tekib see eesti jonn ka. Jah, mul on räägitud, et ma teen seal mõttetud tööd, puid on istutatud, keegi pesema, saavuta, kas panna? No mis jutt see on, tahaks ma küsida, proovinud kabinet? Aga selle juures ikkagi see kirjutamise aeg jääb ju selle kõrvalt siiski nagunii. Jah, teda on, teda on küll kahjuks napid, mida ma ka ise ise mõistan täiesti. Aga kõik see puu ja kõik on ikkagi selles samas lootuses, et ma ise arvan niimoodi, et kuskil kahe aasta pärast oleme vastanud, mis oma jalad nii niivõrd palju sinna maha pandud. Ja naudin juba ette neid rõõmsaid hommikuid, kui ma istun kirjutuslaua taha ja teen oma päevatöö kõigepealt laua taga ära ja siis peale selle jätma muud asjad, rahuliku närviga närv puhkab ja edeneb ja kõik kena.