See on väga hea. Elu käisid kuskil. Anvar Samost ja Toomas Sild Tere päevast kell Tallinnas on 13 ja viis minutit ning vikerraadio otse-eetris ajakirjanikud Anvar Samost. Ja Toomas Sildam head isadepäeva kõigile. Head isadepäeva ja alustame aga päevakajalisel teemal, kes siin enne uudiseid kuulas, siis kuulis, et president Kersti Kaljulaid on andnud intervjuu just reedel, nagu väga teravalt päevakorda tõusnud ÜRO migratsioonikokkulepe. Rände ja pagulaslepe, mida kompaktiks nimetatakse Teemadel ja siis öelnud, et kuni valitsuses ja riigikogu väliskomisjonis ei ole üksmeelt selles küsimuses puudub selgelt formuleeritud seisukoht, tõlgendan presidendi sõnu pisut, aga enam-vähem nii see oli siis tema detsembri teisel nädalal Marokosse pastava tippkohtumisele kus oli kavas selle kokkuleppe heakskiitmine. Ei sõida. Ja tõepoolest, et siin on tegemist sellise igas mõttes nagu väga keerulise kiiresti arenev olukorraga, et kui veel nädala alguses esimesel poolel väga vähesed inimesed üldse Eestis teadvustasid endale, et Eestil on mingisugune plaan sellise kokkuleppega ühineda, siis reedel läks juba selliseks suuremaks poliitiliseks vaidlemiseks ja ma ei teagi, kust otsast peaks nagu alustama. Tegelikult alustada vist võiks Lauri Mälksoo ost. Kes annaks, annaks nagu mingi tähenduse sellele sellele rände pagulasleppele ja kui Lauri Mälksoo vaieldamatult, ma arvan, üks rahvusvahelise õiguse väga häid asjatundjaid Eestis nendib ka, et see ei ole mitte õiguslikult siduv. Kus ühelt poolt küll iga riik tohib suveräänset defineerida oma migratsioonipoliitika ent samas on korduvalt seal ka rõhutatud, et riigid ei saa tänapäeval migratsiooniga üksi hakkama ja peavad tegema koostööd, mille peale Lauri Mälksoo ütleb, et ühesõnaga see, kes selle dokumendiga nõustub, ei saa kriisiolukorras enam käituda nii nagu Ungari näiteks aastal 2015, kui otsustas, et piir on kinni ja nimetab seda poliitiliseks enesepiirang. Üks väga selge põhimõtteliselt, et väga raske on rahvusvahelise õiguse eksperdiga siin vaielda, ma ise vist ma arvan neljapäeval, et kui see teema nagu esimest korda nagu niimoodi selgemalt vaidlusobjektiks sai, siis üritasin seda paberit nagu uurida ja lugeda ja noh, mina ei ole rahvusõiguse ekspert, ma ei oska öelda, kuivõrd siduv või mis iganes see asi on. Selles mõttes peaks nagu märksa usaldama. Aga kindlasti on tegemist sellise, kus siis öelda ideoloogilise paberiga. Et. Mis ütleb, et globaalne ränne on alati üheselt hea? Päris nii selgelt seda noh see on kokkuvõte, et võib ka nii tõlgendada, põhimõtteliselt enam-vähem annan sul õigus. Aga mis mind veel kõige rohkem häiris, on see, et selle dokumendi üks osa siis nagu ütleb põhimõtteliselt seda, et riigid, kes sellega ühinevad, peaksid siis tegelema sellega, et noh, jällegi kokkuvõtlikult, et see on selline laialivalguv asi, aga kokkuvõtlikult sellega tagada avalikkuses ja meedias siis selline ränne, et. Kuidagi positiivses, pigem positiivses valguses näitav konteks foon seal on küll sõnastatud jälle keerulisemalt ja teistmoodi, aga mõte on ikkagi see, et tegelikult need riigid, kes sellega ühinevad peaksid midagi ette võtma selleks, et ei oleks nagu sellist pagulaskriitilist. Narratiivi. Meediaruumis meediakajastuses. Mida on väga tegelikult väga keeruline ette kujutada? No Eestist rääkimata, aga ükskõik tegelikult millise demokraatliku riigi valitsus, kes on Euroopa liidus või NATOs, kuidas saaks oma ajakirjandusele öeldi, et vot nüüd rändeküsimusi hakati kajastama pärast Marrakesh'i hakkate kajastama sellises võtmes. Jah, et ei ole, ei ole nüüd mingisugune taasühinenud rahvaste organisatsiooni jälle suur asjatundja, aga läbi aegade on siin aeg-ajalt mingite ÜROga seotud teemade vastu ikkagi mul huvi olnud, olen vaadanud neid dokumente ka varem ja noh, ÜRO suur õnn väga mitmete riikide avaliku arvamuse seisukohast on see, et sealt toimetavat New Yorgis ja Genfis midagi aeg-ajalt kord aastas toimub peaassambleel, kus erinevad diktaatorid ja samas suurte demokraatlike riikide riigipead võrdsetel alustel peavad selliseid suhteliselt mõttetuid kõnesid. Aga ma ei ütle, et ma ei ütleks, et suhteliselt mõttetuid, sellepärast kui seal Ameerika Ühendriikide president või või juhul, kui seal oleks ka Venemaa president peavad New Yorgi peaassambleel peavad kõnesid, siis see on tegelikult ikkagi. See oli muidugi väga suur sündmus, tseremoniaalses oluline, nii, aga mis ma tahan öelda, on see, et. Kõned muide kannavad sõnumeid olulisi sõnumeid, mis mõjutavad ka maailma võib-olla mingitki väiksemate riikide tõesti, võib-olla, kui Läti president kõneleb Kui ei oleks suhtes nii kriitiline? Sama demoniaalsemalt, aga, aga mis ma tahan öelda, et kogu selle asja nagu taustal Tegelikult toimub mingisuguste lõputute dokumentide ja manifestidesse, deklaratsioonide ja muu sellise asja koostamine ja mõni mõningaid neid lugedes jääb küll mulje, et olen sattunud hoopis teise ajastusse ja teise riiki ja vabalt võiksid need paberid olla välja töötatud Nõukogude liidus. Eks nad omal ajal muidugi olidki ja eks seda vaimsust on sinna kõvasti nagu jäänud ja ega ega nii ta on, aga, aga ühesõnaga. See on ideoloogiline paber väga suures plaanis. Ei, see ongi ideoloogiline paber ja Eesti jaoks on olukord keeruline, minu arvates ka seetõttu, et et me oleme siin viimastel kuudel näinud, kuidas Eesti eesotsas president Kaljulaidi ka ju panustab väga tugevalt sellesse, et saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Ja selle selle ürituse valguses muidugi nagu Marrakesh'i paber ehk siis rände pagulaslepe omab oma muidugi või saab hoopis suurema tähenduse ka see, kuidas siis Eesti selles suhtes käitub, kuigi. Minu jaoks on ikka aeg-ajalt ma mõtlen sellele kõik need kulutused, mis selle ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme kampaania kampaania heaks tehakse, et kuivõrd on need õigustatud ja kuivõrd oleks mõttekam see, et vaataks, millised on, millised on Eestile hästi olulised saatkonnad ja selle raha eest tugevdaks paremini saatkondi. Sest no minu jaoks on küll natukene nagu küsitav, et mida, mida Eesti seal ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikmena, kellel ei ole vetoõigust, saab, saab maailma maailmas teha. Olen absoluutselt nõus, et noh, nagu me näeme siis juba see, et sinna Marrakesh'i kohtumises oli plaanis minna eelkõige selleks, et seal väga paljude väiksemate ja eksootilisemad riikide ringis seda ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikmestaatuse suunalist lobi teha, et see on meile toonud juba esimesed sellised kaheldava väärtusega viljad nagu sellise sisepoliitilise pinge ja, ja võimalik, et ka sellise dokumendi näol, millega me õnneks ühinenud ei ole, et noh aga tõesti, et ega, ega, ega selliste nii-öelda valikute arv seal julgeolekunõukogu ajutise liikmena nende kahe aasta jooksul sugugi mitte ei vähene, pigem tuleb selliseid asju seal ÜROs nagu Jah, ja veel, ja veel, et ja nagu Lauri Mälksoo ütleb, et loomulikult alati riik võib käituda küüniliselt öelda, sõnades üht ent tegudest teha teist mida ta, mida muidugi ta ei soovita, et kõige parem, kui Eesti saaks selle dokumendi suhtes jääda hetkel erapooletuks, aga arvab, et see ei ole võimalik. Ja viimane variant, et kui ikkagi nõustuda dokumendiga siis teha sinna juurde valitsuse deklaratsioon, milles üle rõhutada, dokumendiga nõustuti eeldusel, et see ei too Eestile uusi rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi. Korraks need võib-olla üheksalt ÜRO tasandilt rahvusvahelisel tasandil natuke allapoole ja siis küsiks nagu ära siis need Eesti sisepoliitikat puudutavad küsimused, et, et kas sina oled aru saanud, et kas riigikogu väliskomisjon siis kui nad tutvusid selle ÜRO pagulasja ränderaamistikuga või mis iganes asja, eestikeelne nimi on, et kas nad siis nõustusid sellega, ma nõustun sellega, et siin ringleb selle väliskomisjoni istungi protokoll. Kust mulje jääb küll mulje, et noh, tegemist oli sellise klassikaga klassikalise riigikogu komisjoni istungiga, kus kohal olid inimesed, keda ei huvitanud, mida räägiti. Vaata minu arust siin tuleb siiski nagu selles suhtes korrektse lõpp-punkti tulla, et see riigikogu väliskomisjoni protokollis hakkas ringlema tänu sellele, et riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson On esmaspäevaks, homseks kokku kutsunud uuesti väliskomisjonis. Ütles, et väliskomisjon erakorraliselt kokku kuu või korraliselt pole vahet ja kindlasti välisminister peab tulema ja rääkima meile vee peale. Välisminister Sven Mikser ütles. Loomulikult, kui parlament kutsub, siis minister tuleb aga meenutas samas, et riigikogu väliskomisjon on juba seda lepingut arutanud ja selle peale siis saadeti see vana protokoll välja, kus tõepoolest Marko Mihkelsonile. Komisjoni esimees seal ei olnud kohal. Komisjoni istungid. Jah, Keit Pentus-Rosimannus. Kelle erakonnakaaslane Jürgen Ligi nüüd seda lepingut väga teravalt? Disain ja kohal oli Henn Põlluaas. Protokolli kohaselt vist ei öelnud selle teema kohta ühtegi sõna. Jah, ja veel mõned mõned liikmed, et mulle tundub, et see oli nii, et öeldi, et noh, ja siis on meil selline paber sellest mingeid kohustusi Eestile ei järgne. Kiida heaks. Ja nii ta läks. Mulle seda, seda, seda, ja see on, kurb muidugi ette, et seda, seda juttu siin rääkides, mulle meenub üks seen sellest kuulsast seriaalist riigimehed, kus ka üks komisjon koguneb ja siis kuna teema on nagu liiga igav ja koormav, et siis lõpuks jõutakse aruteluni kuskil avatud mingi uus söögikoht, et peaks sinna kohale sõitma. Jah, ja aga muidugi noh, tegelikult tõepoolest. Selle ÜRO, ÜRO rände pagulasleppe suhtes, noh ma loodan, et et ka valitsus hoolitseb selle eest, et neil oleks parim võimalik õiguslik ekspertiis laual, kui nüüd mingeid lõplikke otsuseid hakatakse tegema, et kuidas Eesti käitub ja. Sunnib ka korraks vabariigi presidenti mõtlema, et siiski tal võiks olla õigusnõunik, koht, mis on kuid täitmata ja kes tegelikult praegu oleks saanud ka kokku panna selle. Ma arvan, väga hea ekspertiisi Eesti parimate juristide osavõtul. Nii ta ütles. Usun, et iga kogemus on millekski hea, on väga oluline, et kui sind pikali lüüakse, siis ei saa maha lamama jääda, vaid tuleb püsti tõusta ja edasi minna. Olen tänulik õppetunni eest, nagu ütles kadunud Urmas Ott. Kogemuse võrra rikkam, illusiooni võrra vaesem. Soovin väga, et Eesti Kontsert saab endale südamega tööd tegeva uue, vastutustundliku juhi, kes armastab oma valdkonda ja inimesi. Suur tänu kõigile kaasaelajatele, kes minusse on uskunud ja usuvad, aitäh teile. Ma ei unusta teie tuge. Nonii lõpetas Laine Randjärv sel nädalal pikalt kestnud kriisi Eesti kontserdijuhtimise ümber. Kui Laine Randjärve nimetati Eesti Kontserdi nõukogu poolt üks ühe ükshäälselt septembrikuus Eesti kontserdi juhiks, siis kuu aega hiljem võeti see nimetamine tagasi häältega kolm. Kaks, mis päädis sellega, et kultuuriminister kutsus Eesti Kontserdi nõukogu tagasi. Laine Randjärv hakkas advokaadi toel. Noh, mitte nüüd kohut käima, aga üldiselt õigust õigust nõudma. Ja siis lõpuks otsustas, et aitab küll. Teatas, et jääb edasi poliitikasse, kus ta tahtis lahkuda. Kandideerib riigikogu valimistel ja Eesti kontserdijuhtimisele enam ei mõtle. Ma olen jätkuvalt üsna kindel, et kui Laine Randjärv oleks Eesti Kontserdi nõukogu Otsused kohtusse viinud, et siis oleks suure tõenäosusega kohus leidnud, et tegelikult, et nõukogu teine otsus ei ole õiguslikult pädev selles mõttes. Või õigemini liikme nii-öelda roll või see suhe juhitava ühinguga tekib ikkagi tegelikult, et siis, kui nõukogu teeb otsuse, et. Juhatuse liige on valitud, selle alusel tehakse kanne äriregistrisse ja see, kas seal oli mingi leping enam, kas olid läbirääkimised, et see pole tegelikult oluline, noh, rääkimata sellest, et tegelikult, et teine, teine nõukogu otsus isenesest veel muudel õiguslikel põhjustel on kaheldav, aga ei tühistanud esimese seadust, aga noh, selles mõttes muidugi mina pean tunnustama, siin küll kindlasti tahan tunnustada Laine Randjärve selle selle valiku eest, mis ta tegi, et ega see õiguslik vaidlus ei oleks nagu kellelegagi väga kasuks tulnud, et Eestis on juba nagu kirjandusklassikast teada väga tihti tõe õiguse nimel väga pikalt vaieldud, ilma et keegi oleks õnnelikumaks saanud või mingit kasu oleks sellest sündinud, et ka sellisel korral nüüd selle korral ma ütleks, et Laine rand oli kaitses väga, väga niimoodi viisakalt väärikalt tõmbas selle joone vahele ja läheb siis oma tegevusega edasi nüüd mis püsti jääb. Kindlasti on ikkagi küsimus sellest, et punkt üks, et mismoodi Eestis üldse toimub Nende riigile kuuluvate riigi poolt asutatud sihtasutuste muude organisatsioonide juhtide valimine, mis ei ole riigi äriühingud ringhäälingute poole peal, nagu me teame, on juba kaks aastat tegutsenud nimetamiskomitee kus see poliitilise sekkumise kas siis tegelik või näiline võimalus on ikkagi väga selgelt ära maandatud ja ei ole ka kuulnud enam sellistest konkursi skandaalidest, mis olid tavaliselt siin mõned aastad varem, eks, aga mis puudutab nüüd tõesti neid valdavalt kultuuriministeerium, aga ka teiste ministeeriumide haldusalasse kuuluvaid, mitte äriühinguid mis tihti on vaata et olulisemad kui mõned äriühingud, et siis nende puhul ma kardan, et noh, saame täpselt samasuguseid skandaale veel veel näha, et on, kuidas siis öelda. Ootan mõningase ärevusega, mis hakkab saama detsembrikuus näiteks teadki Vanemuine juhatuse esimehe valimistel. Mis saab ka, mis saab ka tulevikus Eesti kontserdi just juhist. Et küsi, küsimus on, neid näiteid on muidugi veel tulemas. Et küsimus on ju tegelikult selles, et ühelt poolt see on kõik avalik, kuidas need konkursid toimuvad. Aga alati on kahtlused, kas me ka teame, kuidas need tegelikult toimuvad. Kui palju on siin läbipaistvust, kui palju on siin poliitilist, mitte mõjutamist? Need küsimused on üleval. Jah, et selles mõttes oleks nagu igas mõttes kõigil oleks parem kui siit nüüd võetaks mingi õppetund ja, ja, ja see peab olema poliitiline initsiatiiv, teisiti see kindlasti võimalik ei ole, et keegi siis teeks mingisugused protseduuri puudutavad ettepanekud. Kuidas paremini neid olulisi olulisi tippjuhtide positsioone edaspidi täita. Nimetamiskomitee noh, ma ei tea, mis iganes, et siin on ilmselt mingeid muid variante ka veel, aga jah, selle nimetamiskomitee ilmselt nagu mitte nüüd sedasama nimetamine ei huvita ka mingi teine analoogne sõltuvalt sõltumatu ja läbipaistvalt kokku pandud. Selline organ oleks nagu ilmselt abiks küll. Aga räägiks nüüd pikemalt erinevatest nimedest erinevates lähenevate riigikogu valimiste valimisnimekirjades. Sel nädalal on siin igasuguseid uudiseid olnud, et ei teagi. Kõige võib-olla kõigepealt õnnitleks neid, kes teevad elurikkuse erakonda sest nemad said endale 500 nime täis, mis on vajalik erakonna moodustamiseks. Tõepoolest, et ja uusi nimesid on sinna tekkinud, mõned neist päris tuntud, et noh, võib vist öelda, et see skepsis, mis siin oli ka minul, oli see skepsis, et kas sama siin 500 nime kokku saadakse, et see on osutunud nüüd alusetuks. Aga nagu ka siin nädal aega varem Eesti 200 puhul sai nenditud, et ega 500 nime kokkusaamine on selline esimene barjäär tegelikult teine ja kindlasti vähemalt sama keeruline on 125 nimekirja 125 nime kokkusaamine valimisnimekirja üle-eestiliselt, et, et siis täita. Need positsioonid kõikides valimas LINK kondades, et sellega on aega tegelikult nii Eesti 200-l kui elurikkuse erakonnal noh ütleme optimistlikult kaks kuud siis on täpselt viimane tähtaeg, et see kell kukub vist seitsmeteistkümnendal jaanuaril, kui ma ei eksi. Aga tegelikult, et ikkagi reaalselt palju vähem, sest et kui me vaatame, mis siin kõrval toimub ju sellest kohe edasi räägimegi, et siis kõik suuremad erakonnad, parlamendis esindatud erakonnad enamasti on praeguseks oma nimekirjad kokku saanud, nüüd käib lihtsalt selline kommunikatsiooni. Vastavalt meie plaanile avalikustatakse. Kes kus on, aga noh, ilmselt kuna tegemist on ikkagi sadu inimesi hõlmavate protsessidega, siis aeg-ajalt jõuab ka ajakirjandusse nagu viiteid sellele, et millised, et nimelt siis kas ei kandideeri või kandideerivad endale oks üllatuslikel positsioonidel üllatuslikes ringkondades või või muud sarnast, et nädala nädala algas tegelikult juba siin eelmisel pühapäeval sellega, et kesk vabandust, Reformierakonna peasekretär Kert Valdaru lahkus siis kohalt, mida ta oli täitnud alates kevadest. Ja tema põhjendus oli see, et ta tahab keskenduda sellele, et kandideerida valimistel. Noh, ma ei tea, nädala jooksul sellest nii palju räägitud, mina ütleks ainult seda, et mulle tundub usutav tema põhjendus, et ta lihtsalt, et selle väga intensiivse tööperioodi järel oli läbi põlenud. Et ega see valimiste-eelne partei peasekretärilt tegevus ongi selline, kus piltlikult öeldes vastad kahele küsimusele, et esiteks küsivad erakonda kuuluvad inimesed su käest, et mis on minu koht valimisnimekirjas ja teiseks siis, kui sul peaks laps olemas, lapsed küsivad, et mis kell õhtul koju tuleb ja mis on ühine nende kahe küsimuse osas kummalegi, sa ei oska nende lambist vastata. Nojah, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas Kert Valdaru Reformierakonna peasekretärina nägi iga päev oma lapsi, et nood said küsida, mis kell sa õhtul koju tuled, nii täpselt ei ole kursis, jah, aga sest ma nagu selle tema kandideerimine tema kandideerimine valimistel, see nagu minu jaoks ei ole see põhiargument, miks ta miks ta kohast loobus, küll, aga ma usun, tõesti? Perekond saime, sai väga määravaks. Ma arvan ka, et tegelikult tal oli äärmiselt keeruline seda kohta täita, sellepärast ta oli tulnud täiesti kõrvalt Reformierakonda koos kõigi teadmata tegelikult ilmselt millised on reformierakonnas kõik need süvahoovused, ükskõik millises erakonnas on sama probleem, kuid kõrvalt tuled siis ega ega ei tea, kuidas täpselt see elu käib. Ja nüüd hakata nagu valimiste eel seda erakonda kokku jooksma. Hästi keeruline. No iseenesest muidugi peaks rääkima ka, kuigi jällegi läheb veel kaugemale, sest valimisnimekirjas peaks rääkima ka Reformierakonna uuest peasekretär-ist. Aga pean ausalt tunnistama, ma ei tunne teda. Ja tema selline. Me tervitasime sel nädalal riigikogu Siis äkki jätkad, et ma tahtsin just öelda, et tema nagu kõige kõige nagu selline reljeef on iseloomujoon või millega mina oskaks iseloomust, on see, et ma küsisin erinevate kolleegide ajakirjanike käest, et kas, kas need Irkiveerikeldu, vabandust. Et kas Erki vabast, Erkki, Erkki Keldo ka olete kunagi kokku puutunud keegi ükski minu kolleegi olnud ta kokku puutunud, mis muidugi noh, ilmselt võib ka rääkida sellest, et ajakirjanikud võiksid oma tööd põhjalikumalt teha. Aga, aga ka paljud poliitikud, kes on sealsamas Riigikogus nüüd viimased viimase koosseisu veetnud, kus mööda samu koridore Reformierakonna fraktsiooni töötajana Erkki Keldo on liikunud, ei teadnud sellest mitte midagi, nii et et, et. Ta on erakonna seest, ta tunneb erakonda. Tegelikult ja ma arvan, et erakonna reformierakonnas olulised inimesed tunnevad ka teda. See kõik kokku on muidugi vaieldamatult tema kui erakonna peasekretäri tugevam. Aga mis on oluline, on see, et tegelikult valdade lahkumine märkis seda perioodi, kus tegelikult Reformierakond on oma valimisnimekirjad kokku saanud, et nendel on niimoodi, et valimistoimkond paneb kokku need piirkondade nimekirjad ja siis toimub sisehääletus üldnimekirja üle, kus samas jälle mõningaid kohti otsustab erakonna valimistoimkond, et selline noh ühelt poolt ja teiselt poolt, et väetamise hinnangu andmata, et väga paljudes erakondades on lihtsalt niimoodi, et valimistoimkond otsustab kõik need nimed ja siis volikogu kuskil ühes ühes plokis hääletab neid, mis on, mis on oluline, on see, et tegelikult eks, eks need valimisnimekirjad peegeldavadki, seda sellist kahepaiksed seisvumis, Reformierakond hetkel on, et paljud sellised vanad staarid on nihkunud enda jaoks kas siis uutesse ringkondades või liikunud koha võrra allapoole, võrreldes eelmiste valimistega. Teisest küljest jälle, kui me vaatame neid nimekirju, siis ikkagi uusi sellist erakonna uuenemist, väga sisuliselt näitavaid nimesid. Ega tegelikult ikkagi ei leia, et ma väga vabandan siin Nende mitmete Reformierakonnaga liikunud suhteliselt prominentsuste inimeste ees. Aga, aga nad ongi. Mulle tundub eelkõige nimed, mitte niivõrd selle erakonna sisusse panustajad, vähemasti praeguse seisuga. Ma ei tea, näiteks kui ma mõtlen Andres Sutile siis minu arvates ta panustab erakonna majandusprogrammi. Oled sa. Nad on ajalooliselt väga tugev majandusvaldkonnas ja majandusinimesi täis, nii et ja, ja ta ei too sinna sellist väga nagu olemasolevast erinevat nägemist, eks. Aga see, et Reformierakonna valimisnimekirja koostamine võis olla keeruline, ma arvan, kohati jah, keeruline ja dramaatiline, täis kirge ja tungi. See vastab kindlasti tõele ja selles suhtes tean ju Urmas Paet, kes ikkagi on esinumber oma kodupiirkonnas ehk siis Nõmme Nõmme-Mustamäe. Ja tema tema positsioon oli ju pikalt, oli väga küsitav, et kas ta on ikka seal või on ta kusagil mujal ja mitmendal kohal. Nii et ma saan aru, et need vaidlused ja väitlused olid. No siin kindlasti peaks ära märkima ka veel Igor Gräzini, kes on üks teine suur üllatus mingis mõttes võib-olla suuremgi kui, kui Kert Valdaru lahkumine Reformierakonna peasekretäri kohalt. Igor Gräzin esines õhtulehes ühe väga kriitilise kirjutisega Reformierakonna aadressil ja samas kohe siis selgus, et et noh, ma ei tea, kas siis enne või pärast artikli kirjutamist käe siin ja reformierakond jõudsid. Lahkumineku lahkumine, lahkumine koristamiseni jah, et ka siin on küll erakonna liige. Tsiteeri valimistel ja, ja ei ole ka teada, kas ta Europarlamendi valimistel Reformierakonna nimekirjas kandideerib, et vist vist mitte, eks. Siis meie, ma arvan Et siis küsimus on, et, et kas see kõik tähendab seda, et europarlamendi riigikogu valimisjätab Igor Gräzin vahele, kandideerib siis mõnes teises nimekirjas Euroopa Parlamendi valimistel, aga selles osas on väga raske siin selgust saada, et vist. Vist isegi Igor Gräzin ise täpselt veel ei tea. Jah, aga, aga veel edasi Reformierakonna pidi minnes kindlasti peab mainima ka siis olümpiavõitja Kristina Šmigun, kes teatas Reformierakonnaga ühinemisest. Ja see on üks asi, kus võiks natuke pikemalt peatuda, et Kristiina Šmigun on noh, Eesti üks tuntumaid sportlasi kelle mainet on paraku viimased aastad räsinud dopingukahtlused ametlikult ja, ja ma loodan, et ka sisuliselt on ta need kahtlased tõrjunud. Aga ta ei ole olnud nõus ajakirjanikega nendel teemadel rääkima ja mingisuguseid sisulisi vastuseid selle kohta, mis tegelikult dopinguteemaga nagu oli, ei ole tema käest tegelikult sel nädalal keegi saanud pidi olema selge. Valimistele minnes poliitikasse astudes tekib nagu kommunikatiivselt mõttes täiesti teistsugune olukord, et ei ole võimalik kandideerida riigikogu valimistel, õigemini on muidugi, aga mõistlikul viisil ei ole, ilma et ajakirjanike küsimustele vastata. Ja nüüd siis on meil ilmunud ka esimesed paar intervjuud, kus tegelikult vähemasti üks päevale Hintumida vaatasin, see koosnebki enam-vähem poole ulatuses küsimustest. Ma võin siit lauset tsiteerida, et et kuidas see asi 2014. aastal lõppes. Aga kuidas see lõppes? Te ju teate, kuidas see lõppes. Ei tea, kuidas see lõppes, täpselt nii, et ma ütlesin, midagi valesti teinud, pidi olema mingi lahend, mis kujul see tuli, see tuli ametlikult, palun otsige välja ja nii edasi ja nii tagasi ja nii edasi ja me näeme selle kordumist kindlasti veel. Et kas see nagu on hea valik, kui Reformierakonna seisukohast, kas on hea valik Kristiina šmiguni enda seisukohast, et väga raske on seda öelda. Minu jaoks on muidugi küsimus üldse nagu nende sportlaste kultuuriinimeste Poliitikasse sellisel sukeldumisel või kiirlaskumisel? Kindlasti kindlasti erakonnad ju üritavad neid saada, on saanud. Need kandidaadid toovad hääli valimistel. Teistpidi, sageli me. Teame ikka väga vähe, mis on, mis on nende kandidaatide poliitilised vaated. Muidugi, siin võib alati öeldakse, et ajakirjandusel on võimalik küsida kindlasti ajakirjanduses küsibki, aga neli kuud enne valimisi näiteks mina ei tea, milline on, mis on Kristiina šmiguni või ka Kaido Höövelsoni ehk Baruto selline poliitiline agenda, millega nad tahavad riigikokku minna, lihtsalt öelda, et lapsed ja lapsed ja liikumine ja ja ülekaaluliste laste vastu. No sellest on minu jaoks tiba vähe. Jah, et ega asja idee selgemaks ka see, et avalikult on teada, et ka needsamad nimetatud sportlased kaalsused erinevate erakondade vahel, et kui sa ikkagi tegelikult enne lõppotsuse tegemist peavad läbirääkimisi kahe või enama erakonnaga, mis on maailmavaatelt suhteliselt vastandlikud, et siis paratamatult tekib nagu kahtlused, et kas sul tegelikult on endal mingisugune poliitiline eesmärk mingi vaade või sa lihtsalt käitud nagu kuskil supermarketis, kas ma ostan nüüd tere, piimavõime, ostan Alma piima, eks ju? Kuigi kuigi see ühelt poolt on ju tore, kui kui poliitikasse tuleb uusi tegijaid, kui poliitika, ei ole nii sumbunud ja selline Grannilik. See kõik on tore, aga teiselt poolt ma tahaksin. Ma tahaksin tõesti näha, et inimesed, kes poliitikasse tulevad, tulevad poliitikat tegema. Aga edasi peaksime rääkima valitsusest valitsusse ja on suutnud, et ühte suurinvesteeringu asja, ehk siis tselluloositehase eriplaneeringu asja mitmes mõttes ajada erakordselt ebaõnnestunult. Kahetsusega pean tõdema. Nii sisulises plaanis sel nädalal siis toimus selle eriplaneeringu lõpetamine kui ka omamaine peale vaadates valitsuse maine peale vaadates väga ebaõnnestunult, et ühte ja sama asja on nii pikalt ja nii mitu korda lõpetatud ja lõpetatud ja lõpetatud, et see on lõppkokkuvõttes jätnud väga viletsa mulje nendele inimestele, kes seda tselluloositehast toetasid. Need, kes tahtsid sinna investeerida, kui ka tegelikult kujutan ette paljudele neile, kelle jaoks tselluloositehase vastu ma enne oli. Et kui tavaliselt tegelikult nüüd Jüri Ratase valitsusele ei saa ette heita sellist noh, kuidas öelda, siis. Viletsat kommunikatsiooni või, või kuidas siis öelda suurt ebamäärasust mingites valitsuse otsust nõudvatest küsimustes venitamist või edasilükkamist siis antud juhul on väga selgelt, et sellise juhtumiga nagu tegemist, et. Kuni kuni nagu viimase hetkeni, Jüri Ratas tegelikult üritas öelda, et küll see tselluloositehas ikka tuleb ja siis kolm tundi hiljem, kui investorid olid noh, tõenäoliselt otsustasid, et aitab küll. Et siis selgus, et seda tehast noh, täitsa selgelt ikkagi vähemalt selle valitsuse ajal ei tule. Ma arvan, et kui Eestis oleks Keskerakonna ainuvalitsus, siis oleks tehas tulnud, siis oleks tehastulnud. Õigemini ma ei oska öelda, kas siis oleks tehas tulnud, aga siis oleks seda eriplaneeringut läbi viidud, oleks tehtud kõik keskkonnamõjude hindamine ja oleks jõutud järeldusele, kas oleks põhjalikult läbi uuritud, kas see tehas on võimalik Eestisse teha või ei. Olukorras, kus on selline koalitsioonivalitsus, nagu praegu on siis tõepoolest seda tehast ei tule. Ja mis on selles suhtes nagu hästi kurb, et kogunesid, sõit oli ju nagu mingi ameerika mägedel kus kõigepealt valitsus asub ettevõtjaid toetama. Väga selgelt ja väga selgelt ja väga. Sellised, mida mõned aastad tagasi seriaal kestnud kaks aastat, see protsess, mida siis Est-Fori esindajad külastasid enne, mis ta siis oli selle aasta algusteks? On ju nii, ma ei eksi, aja määruses, et nad tegelikult andsid kõik positiivset tagasisidet, et muidugi jah, töökohad on väga hea, metsa väärindamine on väga hea, meil on olemas isegi vastav vist Tartu linnale isegi mingi puidutööstuse nii-öelda arendusprogramm olemas, eksju. Ja siis ühel hetkel käis mingi klõps, mille, nagu tegelik allikas siiamaani ei ole meile teada. Vähemasti avalikult ei ole teada ja hakkas täiesti teistpidi protsess. Jah, ja siis, kui algas see teistpidine protsess, siis kadus ka valitsuse üksmeelne toetus. Esimesena astusid kiiresti paadist välja sotsid. Siis läks lõhki Isamaa ja Keskerakond vaatas seda suht rahulikult. Kas seal rahulikult, aga neil tundus, et ei olnud soovi nagu väga võitlusesse minna? Jah ja ma arvan, et noh, neil ei oleks olnud ka võimalik sellesse võitlusesse minna olukorras, kus järsku väga selgelt sotsid ütlesid tehasele ei ja ei ole vaja siin midagi uurida, kus Isamaa läks sama meelt tegelikult välja arvatud keskkonnaminister Siim Kiisler. Aitäh, mis siis lõpuks Jüri Ratase võimalused olid? Keskkonnaminister Siim Kiisler rist ja riigihalduse minister Janek Mägist. Ma tahaks nagu eraldi rääkida, et kui alustada Siim Kiisleri, siis Siim Kiisler kirjutas valitsuse otsusele või palus fikseerida oma eriarvamuse, et tema oleks olnud siis selle poolt, et neid uuringuid oleks läbi viidud ja eriplaneeringut oleks laiendatud. Nendele kohalikele omavalitsustele, kes soovisid, et sinna selle eriplaneeringu piirkonda. Valitsus laiendab. Mis oleks siis Saarde, Saarde vald, Pärnumaa ja Viru-Nigula vald Lääne-Virumaale? No see on kõik selline tore jutt, eksju, ma saan aru, et kellelegi ei teki sellest mingisuguseid, et tagajärgi. Aga kui ikkagi Siim Kiisleri nii kindlalt seda meelt kogu lugupidamise juures et seda tehast oleks vaja, või siis vähemasti uuringud tuleks läbi viia. Et aus oleks olnud valitsusest ära minna. Et noh, mida minu meelest need asjad päris nii lihtsad ikkagi ei ole, et isamaa on kindlasti täpselt sama vastutav selle eriplaneeringu lõpetamise kogu selle protsessi nurjumise eest, nagu on sotsiaaldemokraadid või Keskerakond, et seal ei ole võimalik nagu ühe mingisuguse protokolli selja arvamuse vormistamisega ennast sellest vastutusest vabastada. Teine ministri käest ma tahtsin rääkida, Janek Mägi. Ma olen seda nüüd siin vaadanud kõrvalt, tema tõesti ei ole aru saanud, mis on Janek Mägi, kes oli selle eriplaneeringu eest vahetult vastutav minister, mis tema enda positsioon on olnud. Ja Mul on tekkinud selline kiuslik küsimus, et kas võib olla, Janek Mägi oleks olnud oluliselt resoluutsem ja selgem oma väljaütlemistes ja positsioonides, kui ta ei peaks ise kandideerima paari kuu pärast sealsamas Tartumaal, kus ta andis Keskerakonna valimisnimekirja esinumber Jõgevamaa Tartumaapiirkonnas. Võib-olla võiksid. Võib-olla sa eksid, alati võib loota. Võib-olla võiksid ka selles suhtes, et Siim Kiisler pidanuks valitsusest tagasi astuma. Ja võib-olla sa eksid ka sellest, kui sa ütlesid, et see on ainuke teadaolev Jüri Ratase valitsusse selline hästi venivalt venivalt. Suurtest asjadest kui päris kindlasti tegelikult. Pigem on see, mis on suured asjad, mina ütlen näiteks EXPO, kuidas see valitsus ei ole suutnud otsustada, kas Eesti läheb Expole 2020 Dubaisse või ei lähe. No see on selles mõttes selle võrra keerulisem, et, et mina olen aru saanud, et Jüri Ratase valitsus on otsustanud, et Expole ei minda, siis vahetus ettevõtlusminister. Tema asemele tuli Rene Tammist ja nüüd seesama Rene tammist on esitanud valitsuse päevakorda sedasama EXPO küsimuse uuesti. Et, et pigem ma näen seda niimoodi, et üks minister, kes on valitsuses uustulnuk, üritab uuesti lauale tõsta asja, mis on juba ära otsustada. Aga raske on seda Jüri Ratasele ette heita. Jüri Ratasel, ma ei heida seda ette, räägime Jüri Ratase valitsusest, Jüri Ratas, minu teatud toetab, seda Eesti EXPO-le läheks. Eelkõige on tegemist ju IT ja meie kaitsetööstusettevõtete võimalusega seal araabia maailmas endal jalg ukse vahele tugevamalt saada. Ja Me näeme, kuidas praegu üllatuslikult lõpeb lõppeval nädalal, kui valitsus seda arutas, kas anda sel aastal miljon ja järgmine aasta ka miljon EXPO-le minekuks, kus ettevõtjad siis peaksid enda poolt veel ühe miljoni panema. Juttu on eurodest ja siis Isamaaliidu ministrid mütsi idee? Siin ikka peaks veel natuke mõtlema. Muide, ma küsin niisama lihtsalt sportlikust huvist, et mis oleks ettevõtjate poolt, see miljon pannakse kuskile lauale, mõrvareid pannakse, saab näha. Aga rahast räägime kindlasti nüüd edasi, et, et tasandil, mis puudutab absoluutselt kõiki inimesi, et mõni päev tagasi statistikaamet avaldas siis oktoobrikuu tarbijahinna indeksi näitajad ja saime kõik teada, et hinnakasv aastane hinnakasv oktoobris oli 4,4 protsenti. Ehk siis ikkagi tegelike aegade kõrgeim. Et tegelikult ikkagi selline hinnakasvutempo, mis pigem meenutab, saab üheksakümnendaid, kui noh, ütleme siis niimoodi, et kui Euroopa liitu ja eurotsooni kuuluva riigi hinnastabiilsust Euroopas teatavasti see eurotsooni hinnastabiilsuse eesmärk, millest Euroopa keskpank lähtub, on kaks protsenti inflatsiooni. Meil on ta siis enam kui kaks korda kõrgem ja, ja kui me vaatame teiste riikide poole, siis selliseid numbreid kõikide riikide oktoobrinäitajad ei tea, aga vähemasti teadaolevalt teisi nii kiire hinnakasvuga riike Euroopas eurotsoonis nagu ei olegi. Et kui nüüd tükkideks võtta, siis noh, selle taga selgelt on siin väga suurel määral energiahindade tõus maailmaturul, aga ka siin tegelikult tekib mul küsimus, et kui kõigi jaoks kõikide tegelikult meie piirkonnas asuvate riikide jaoks see sisend on sama, eks ju nafta hind tõuseb kõigi jaoks ühtemoodi. Et miks on siis ikkagi niimoodi, et ma ei tea, Lätis on hinnakasv 3,5 protsenti, aga Eestis on 4,4, Läti 3,5 ka mingisugune unistuste number. Muidugi ei ole. No see on ikka väga suur, aga muidugi mulle tundub ikkagi, et Eesti selline inflatsioon, see lööb nagu vist päris tugevalt ka meie üleüldise konkurentsivõimeliseks. No siin on mitu aspekti, et meil on kogu aeg räägitud, palgakasv on kiire ja palgakasv tõepoolest on endiselt kiirem, kui on see tarbijahinnaindeksi kasv ja valitsusele eriti meeldib nüüd eelarve ettevalmistamisel öelda, et ka riigi või avaliku sektori töötajate palgad tõusevad noh, see 4,4 protsenti tarbijahinnaindeksite tõusu, et noh, ikkagi enam-vähem väga efektiivselt selle palgapalkade keskmise suurenemise sööb ära. Just nimelt keskmise, sest see palgatõus ei ole, ei puuduta mitte igati. Just aga, aga palgakasv palgataseme kasv, mis puudutab Eesti konkurentsivõimet, et noh, sellel on väga selge ja aastakümneid sama olnud eriti alates 2004.-st aastast sama olnud nagu kuidas öelda siis taganttõukaja selleks on Eesti paiknemine siin sellises piirkonnas, kus meie kõrval on väga rikkad riigid, meie tööturg on nende riikide suhtes avatud, nende tööturg on meie suhtes avatud. Soome tööle minek on ülilihtne, teistesse Euroopa Liidu riikidesse tööle minek on lihtsalt lihtne. Palga konvergents jätkub tegelikult noh, ilmselgelt et noh, vähemasti niikaua kuni seal mingisugune märgatav erinevus veel nagu eksisteerib, millest mina räägin, on ikkagi tegelikult see, et meil hinnad kasvavad, et noh, ikkagi ebameeldivalt kiires tempos ja see ei ole mitte niivõrd Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime küsimus kuivõrd see on Eesti majanduse jätkusuutlikkuse küsimus, et Eesti lihtsalt nii kõrge hinnatasemega korjab üles mingisuguseid kõikvõimalikke sotsiaalseid, ühiskondlikke pingeid, mida muidu ei oleks imelikul kombel see ei ole poliitiline teema, see ei ole valimisteema. Kui meie siin raadios praegu sellest ei räägiks, siis ma arvan, et pärast seda ühte päeva ühte ühte uudiste tsüklit, kus konkreetne number teatavaks sai, ei räägiks sellest, noh, praktiliselt mittegi. Pane ennast mingi erakonna rolli. Ja sa loed seda uudist, et hinnatõus on 4,4 protsenti, sa saad aru väga hästi, milline probleem see on. Sa saad väga hästi aru, kuidas lööb tegelikult tuhandete kümnete tuhandete inimeste toimetuleku pihta ilmselgelt seda toimetulekut nõrgestades. Erakonnast jah, kui sa oled mingi mingi erakonna peakontoris, mõtled, et meil on valimisteni neli kuud aega. No kui vaadata nüüd praegu seda noh, nii-öelda konkreetset sisendit, kuskohast hinnatõus tuleb, siis sellel on väga selge silt küljes, et need on administratiivselt reguleeritavad hinnad, et ja, ja naftahinna tõusust sõltuvad hinnad ehk siis midagi tuleks ette võtta kindlasti kütuseaktsiisiga ja midagi tuleks ette võtta sellega, et kõik võimaliku monopoolsed pool monopoolsed ettevõtted ei saaks ma tea toasooja või muu sarnase hindu noh, nii palju tõsta, kui nad võib-olla soovivad. Et see on tegelikult ülilihtne, et muide muide ajaloost olemas selline konkreetne kogemus, kus oli Erakond, kes läks valimistele lausa lausa nagu loosungi kodukulud kontrolli all, tõsi küll, et väga õnnelikuks sellist seda erakonda ei teinud. Jah kas erakond ei ole mitte vahepeal nime muutma? Erakondade vahepeal pisut nime muutnud, aga, aga, aga põhimõtteliselt tegemist on nagu minu meelest nagu olulise valimisteemaga, et mina küll tahaks näha, et poliitikud vähemasti peaksid kuskil avalikes debattides omavahel arutavad, mis me saaksime teha, et meie hinna kasvõi oleks 4,4 protsenti aastas. Ja veel tahan ühte asja öelda, et huvi pärast külastasin eile seda uut kaubanduskeskust Tallinnas, mille nime ma ei hakka ütlema. Ja tegin veel pikema tiiru mööda Tallinnat ja mida ma muidugi näen, on see, et eks selle hinnakasvu põhjuseks on ka selline üldine väga noh, kuidas öelda tarbimisele orienteeritud majanduskasv, et see on vaieldamatu, see hakkab mingis mõttes meenutama seda perioodi, mis oli 15 aastat tagasi. Et kuidas see kõik nagu jällegi lahenduse leiab, kuhu see välja viib, et, et seda on keeruline ennustada, kuigi tavaliselt on ikkagi sellise noh tõusu järel tulnud korrektsioon. Jah, mõtlesin lihtsalt, kuidas käivad kokku hinna üldine hinnatõus ja inimeste soov järjest rohkem tarbida kas seda, kas need just nimelt, et kas ehk ehk teisisõnu, kas see soov ikkagi on olemas, mis annaks õigustuse sinu poolt mainitud anonüümse kaubanduskeskuse? Kaubanduskeskuses muidugi silma järgi öeldes mingi kolmandik poode on, ütleme kolmandik neist kaupluste kohti on siiamaani mingisuguse eesriide või kardina taga, mina ei tea, millal avatakse, kas nad üldse avatakse, eks ju. Et võib-olla see annab tunnistust ka sellest, et needsamad jaekaupmehed saavad aru, et seda ostujõu kasvu ikkagi nii palju ei ole. Ja kusjuures ikkagi, Me elame, elame 21. sajandi maailmas, kus on ka e-kaubanduses, on olemas. Viimase viie minuti jooksul räägime siis rahvusringhäälingust. Rahvusringhäälingut ootavatest olulistest. Kas sa arvad tõesti? Mõni irooniline vaheajalehtede liit ja Ringhäälingute liit on saatnud nüüd siin erinevatele ministritele kirja, kus kahele ministrile kultuuri- ja rahandusministrile Palub palub selgitada, et ka see tegevus on ikkagi kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega ja tuuakse välja ka kaks põhjust konkreetselt üks neist siis see, et veebis on alamportaal menu kus on meelelahutuslik sisu. Teine põhjus on see, et ERR tegeleb e-kaubandusega, see kõik oleks nagu selline suhteliselt ebaselge. Kui mõned päevad hiljem ei oleks, siis järgnevad ajalehe Äripäev juhtkirja pealkiri riigi meediale päitsed pähe ja kus siis tegelikult leiab ikka selliseid uskumatuid palle, mis, mis, mis, mis noh, tõenäoliselt on siis ka selle kirja vähemalt ütleme, osaliselt selle kirja taga. Ehk siis sisuliselt, et noh, siit tuleb välja, et teedel tuleks lihtsalt kinni panna. Et. D vist mitte küll ERR, aga portaal RT, ma arvan, et see on vist nagu põhi, mis on erameedial pinnuks silmas. Mina küll saan aru, et lõppkokkuvõttes ikkagi ilma, et oleks nagu lihtsam tsiteeriks ühte lauset, et kui, kui keegi siin ehk ei ole juhtunud äripäeva juhtide lugema, siis siin on kirjas selline asi, et põhimõtteliselt võiks r lihtsalt üles. Rangemalt võttes võiks ERRi portaal keelduda riigiasutuste pressiteadetega. Et ma ei olegi ausalt öeldes kunagi varem lugenud oma kolleegide poolt, et sellist noh, iseenda oksa saagimist, ajakirjandusvabaduse või noh, sellise nagu meedia enda vastase rünnaku näol, et noh, aga ma küsiks vastu, et miks siis erameedia võiks pilduda riigi meedia, riigiasutuste president ülespanemisega, et olekski selline väärikas keskkond, kõik oleksid nagu. Ühel meelel puuduks diskussioon ja vaidlus, igasugune kommenteerimise võimalik kommenteerimis mitmekesisus nagu, et põhimõtteliselt nagu olekski rahulik, raha kuluks vähem, reklaami saaks ikka ära müüa, selles mõttes ei ole ju mingit küsimust, nagu et arusaamatu No mina ei tea, kas see nüüd tõesti näitab olukorda, kus kus me oleme sisenenud mingi meediaturuvõitluse täiesti uude faasi, olles olles ise ka töötanud pikalt erameedias ajalehes Postimees. No siis ma ikkagi sellist aega päriselt ei mäleta, kus meedia omavahel niimoodi vastamisi Erilist nagu draamat ma nüüd ka tahaksite üles keelata, ma olen ise ka väga pikalt enamasti olengi nagu erameedias töötanud ja siin ERR-is, aga tihti olen alustanud igasuguseid jutuajamise koosolekuid sõnadega, et tegelikult suurt privileeg siin töötada, kus ei ole nagu vajadust iga hetk mõelda selle reklaamimüügiga vajaduse ja kontaktide peale, eks. Ja see on tõsi, nii, ta on tegelikult, et me peame väga hindama seda maksumaksja poolt pakutavat võimalust. Aga noh, kui Eestis avalik-õiguslik meediat ei oleks, sellisel juhul ma olen päris kindel, et selle eraõigusliku meedia kvaliteedistandard oleks ikka mitu korrust allpool. Ja needsamad ajakirjanikud võib-olla ka need, kes Alibaba juhtkirja kirjutasid tõesti, peaksidki tegelema riigiasutuste pressidelt ülespanemisega noh juhul muidugi, kui nad ei kirjuta Kim Kardashian-ist või Birgitte Susanne hundist. Kui te muidugi teate, kes need inimesed on. Jäin praegu mõtlema, aga millega see, millega see lugu lõpeb, sest rahandusminister on väga-väga ebaLeva vastuse andnud valitsuse pressikonverentsil, kui TV3 selle Ringhäälingute ja ajalehtede liidu kirja kohta küsis? Ja ma loodan, et see lõpeb ikkagi sellega, et, et selline normaalne kuidas öelda siis tervemõistuslik lähenemine jääb peale, et sellises nagu väikses ühiskonnas nagu Eesti kindlasti ei ole realistlik eeldada, et ilma avalik-õiguslikku meediat on võimalik. Ühiskonda nagu tervena hoida, see on nagu täiesti ühemõtteliselt selge Enne samas, kui me vaatame minu arust üle lahe, vaatame ület või vaatame natukene kaugemale vaatame näiteks BBC-d ja nende kodulehekülgi ja nende portaale siis ma ei oska küll näha, et RÜE oleks midagi midagi Euroopa Liidu riigi abile vastuolulist teinud. Ma ei tea, ma pakun välja, et kui siin erameedia tahaks nagu tõesti, nagu konstruktiivselt selles debatis osaledes Nad võiksid välja pakkuda, et et toetada seda, et ERRi rahastamismudel oleks sarnane näiteks ma ei tea Soome või surnud Britannia või minugi poolest Leedu mudelile, aga ilmselt see, see on natukene liiga keeruline diskursus sellega tänaseks ka lõpetame. Anvar Samost ja Toomas Sildam taas eetris järgmisel platvorm. Kõike head. See on väga hea. Käisid kuskil, Anvar Samost ja Toomas Sild