Näiteks minul need esimesed kodud on kõik siinsamas, nii tubli, tunnise jalutuskäigu ulatuses, nii hästi sünnikoht kui ka üks väike vahepealne kivitorn seal Heimtali tee lahtmes. Ja see, see siin tõesti mina tunnen, et juured on looduses ja ümbruses, merega ma ei ole harjunud merd, mina suveti ei vaja, nagu paljud inimesed seda asendamatult vajavad. Raudna jõgi on pärast seda altpoolt silda süvendamist kaunis veevaeseks jäänud. Aga tänavu suvel on ta just niisugune, nagu ta varem oli niisugustel sisulistel normaalsetel suvedel. Ja minu järjekordne paat, mis pärast mõningaid härra rabamisi ja hävitamisi on jälle olemas, see liigub, liigub oma rada, nii vase, vahest tartu, vahest pärivett. Üsna üsna hiljuti mõtlesin, et kui sa ikka pärivett liiga kiiresti tõmbad, et siis lähed oma algallikatest järjest kaugemale nii ühes kui teises ja nii mõneski mõttes. Jah, siin olla nii hästi metsad, tuttavad ja põdrad, uued ja pool lapsed, põrvet neid siin ei olnud, aga nüüd näeb neid peaaegu iga päev siis kui jõe ääres käib ja. Spinning, mis siin nurgas on, seega käib teiega kaasas seal nendel paadisõitudel ja jõe peal ikka ikka ikka. See on liiga uus ja liiga moodne. Selleks, et minul niisugused oma tehtud ja ammu sissetöötatud ja natuke rikki läinud ja siis ise kuidagi parandatud asjad on palju omasemad, mul küll oli kavatsus kunagi väikese landiga proovida neid üksikuid suuri säinaid, kinnipüüdja, kes siin elutsevad, aga ei ole veel isegi üritanud. See isu tuli mul siis kui kunagi umbes taolise riistapuuga. Veljo Tormis. Siin läks minu tütrega kord hommikul hästi vara alla ja varsti tulid nad niisuguse kahekilose seinaga ja olid just ühe niisuguse väikse landiga nii pinnal pinnalt ja ilusalt hüppelt selle kinni võtnud. Siis ma vaatan küll, kuidas need säinat kiilidele järele hüppavad, aga ikka olen sellel lapsepõlvetehnikale jäänud ustavaks ja ei ole midagi moodsamat tarvitusel võtnud, veel vähem nüüd kala hakata petma mingisuguse kunstlikku Lailon putukaga, see oleks lausa üle kopteri looma vastu. Minu arm. Aga see kalapüüdmise kirg pärineb see siis lapsepõlvest või sellest kõige algelisemast tehnikast, vihmauss ja angerjaid. Galap püüdise kirest minu puhul ei ole üldse põhjust rääkida. Minu lapsepõlv oli just siin niisugune poisikeseiga just siin eriti raske isa, äärmiselt ranged ö nõudlikke suhkrut. Ma olin surmani väsinud, aga tahtsin siiski mõned niisugused omaette mõrgutamise hetked saada. Nüüd ma sain, kas siis pühapäeval, mida kindlasti peeti või ka mõnel lõunatunnil sain jõe ääres olla kas vähkide või kalade pärast. Siis sellega seoses kujunesid kõik mõtlemised ja mõlgutused. Ja nüüdki jälle vanu, samuti kui lapsepõlves. Ma pean küll ütlema, et minu lootsik on siiski minu loominguline keskkond nii mõneski mõttes ja ja minu loominguline laev. Sel ajal tulid veel lapsepõlves tuli ikka läbi teha kõik need tööd, mis talus olid vajalikud, eks ole, ja ega seal mingit hõlpu ei antud. Et noor ja väike poissi nii. Isegi isegi ehk üle ülekondijõu tihti nihkuma koolist pääsesin, siis algas sõnnikuveoga Cesale, siis olid peopesad veel liiga õrnad ja, ja paari päeva pärast olid nad veri villis. Aga siis kalts ümber ja edasi, sellepärast et väga raske oli aeg nii järje peale saada siin pärast esimest maailmasõda. Ja ja niisugused mõlgutamise ja oma otsimise tunnid selles kenas sisema suves, nagu ta siin oli. Neid tuli mul otsida nisuse ühetoonilise töö. Mine meeldis mul, kuigi see heina maalisin äpi raske heinaga ja ja esialgu ma ei saanud mulgi vikatiki küllalt teravaks teha ja, ja mättad segasid ja nõnda edasi. Aga, aga see töö oli niisugune ühetooniline, igaüks oli nagu omaette omal kaarel. Isa ees ja mina järel tihti rohkem ei olnudki. Päris järel püsida mai ehk ei jõudnud. Mõt, klemine ja mõlgutamine ja, ja kujutluste otsimine, see oli võimalik seedel käimised ja väikesed kalal käimiseks, eriti väsul käimise ööd. Need olid siis need, mis olid täiesti minu päralt. Ja tänase päevani. Ma kohe ei oska jalu, Ta ta, ilma et see mind väsitaks ja need loominguliste majade ja samatooriumide pargid, olgu nad Krimmis, ma alati tunnen seda tegevusetuse segamist. Selleks et midagi teha ja mõtelda ei ole kunagi, ei ole kunagi füüsiliselt väsinud. Ja mina olen kasvanud noores eas niimoodi, et maalin alati füüsiliselt väsinud olin alati mitte küllalt välja maganud. Mul on väga tarvis, et see niisama edasi kestaks, mina ei oska enam ümber orienteerida. Ja kui nüüd keegi veel loodab või tahab, et ma ümber orienteeruksin ja Mustamäemugavustes ennast paremini tunneksin, siis meelsamini ma ikkagi kütan siin ja lõhun need puud siin ja toon need kalad siitsamast jõest ja seemned siitsamast metsast ja see on siis puhkus ja töö ja loominguliste leidude võimalus. Ja tänavu suvel ma olen seda eriti eriti tundnud ja eriti kontrollinud. Millal tuli see moment, et tuli tahtmine ka neid nagu juba paberile panna või ühesõnaga teistele teatavaks teha? Minu? Teistele teatavaks tegemine ja see tahe algas ennem seda, kui paberile panemine võimalik oli, siis kui ma olin päris väike poiss siis ma vahest nii päris üksinda olles, siis oli mul vaba aega üksinda olla ja mõlgutada ja kujutleda ja ja siis mõtlesin iseenda jaoks välja niisuguseid muinasjutte, et lasteraamatuid ja Ellen niitusid sel ajal veel ei olnud ja Eno raudasid veel vähem. Nii et mina pidin endale kõik need lood ise välja mõtlema. Ja kui olin ma nad endale ise välja mõtelnud, siis tahtsin need teised kahur läksid ja üsna tihti maale. Ta on peaaegu mäletan veel, kui tõusin mingisuguse luht põhjaga tooli peal püsti ja siis hakkasin rääkima igasuguseid lugusid. Ma mäletan, et algamisega oli kerge ja jutustada oli kerge, aga lõpetamisega oli raske, seda ma nagu kar siin võib-olla juba siis õppisin selgeks selle target hea luuletus, parim luuletus, mida ma ise oma asjade hulgast ehk paremateks tagantjärele pean ja mõtlen sellele ongi nii ehk saanud, et alguses lõpp heas poemplikus sõnastuses kirjas ja siis muu sinna juurde. Aga siis tuli ikkagi ükskord see moment ka, kus, kus te panite need kirja juba. Järgmises järgmises kodus, kui ma Viljandis käisin koolis ja elasin seal järve äärses praegused turismibaasil läheduses, tookord oli see tapamaja, vahepeal oli see elektrijaam, see kivihoone seal, selle läheduses ühes väikeses aasaed luhatänavas, kus oli ainult paar-kolm maja ja seal ühes pööningutoas Tarvastust päritueva eideke. Seejuures olin mina nisusel kooli korteris ja sealt siis kirjutasin ma ikkagi juba ehk ühte kui teist üles. Ja saatsin. Tolleaegse koolinoorsoo liidu häälekandja ja mille toimetajaks oli Aleksander Juhanson, praegune pedagoogikaprofessor Elango ja seannad ilmusid. Need olid kah oma juuripidi pärit siit üsna lähedalt selle vana koolimaja koplist, kus tol ajal kasvasid väga kõrged ja toredad kased. Mõni on neist veel praeguseni järel. Ja ühe ladvas on toonekure pesa ja need toonekured lendavad siitsamast õues tihti üle ja peatuvad ka minu silma all siin minu töötoa akna all sellel katuseserval vahel. Sügisnukrus on sealt neilt kaskedelt kirjutatud, seda ma mäletan. Noorsooväljaannetes ilmus üht kui teist, aga ikkagi mäletan, et nende esimeste asjadega, need ka nendel, mida ma hiljem ei ole võtnud kaasa oma avaramatessegi valikutesse, et need juured on ikkagi olnud, et minu esimestest kodudes ja kuni viimase raamatu nimi üsna varsti ilmuma peaks, olen jäänud värsile ustavaks sestsaadik kui sõja algus mind kogu jõuga ja nõukogude õhkkonna tulek kogu jõuga kaasa haaras ja ainult lühikeses, otsekohe, operatiivselt ja kiiresti realiseeritavas värsivormis. Kui mind nagu teisigi kutsus siis Ma vahepeal olen kirjutanud mõningaid novelle. Aga romaani kavatsus, mis mul oli pikemat aega jääb ehk kirjutatud katkete ja fragmentide ulatusse kunagi. Et ma selles sügavuses ja selles ulatuses nagu mu tahe oli. Ma kardan, ei suuda seda enam täide viia ja realiseerida. Kas mõni tagasivaates mõni pikem proosateos on sündinud kuidagi silmatorkava või erilise kergusega? Näiteks oma romaani kirves ja kuu ma arvan, et ma ei kirjutanud seda kauem kui kaks või kolm kuud. Turg samuti ühe hooga, nii nagu ma nüüd värsi näputäie kirjutanud näidendit suveöö ilmsi on samuti kirjutanud, tatud, missuguse ühe hooga ja. Mõeldes ma ei ole õieti midagi teinud ja mulle tundub, et kui ma seda hakkaksin tegema, et siis nagu selle viimase romaaniga neist lugu seisab või seisis, ma ei tea, kumb see õigem siin on praegu ütelda. Et olen üle mõtelnud, liiga palju mõtelnud ja liiga vähe kirjutanud, kirjutanud olen ka ja seda õiget sellesse žanri sisse ümberlülitamist ja värsse jätmist kui ma. Kui ma hakkan kirjutama, siis tuleb mõni mõni värssasi vahele ja haarab mu haarab mu kinni ja võtab mu ära ja ja, ja see saab valmis. Nii see on, nii see on kujunenud, kumb see pärisosa mõnes mõnedes teistes taludes ja meeleoludes ja ja sõdade, mitte sõdimisest ja kes teab, kui see midagi teisiti oleks olnud, aga oleks, on meie vallas öeldakse paha mees ja öeldakse veel kõvema sõnaga, kui taha. Aga selle uue luulekogu ära teeline koostamise juures. Mida te silmas pidasite? See on puhtalt uus vä? Ta on põhiliselt uus ja ma loen teda niisuguseks iseseisvaks koguks, kuna siin on võet tud varem kaante vahel ilmunud asjadest sisse ainult see osa mis jälgede kirjas. Esmakordne nii, et mis valikus oli esmakordne, see on nüüd siin nagu uues kogus õigusega olemas. Ja seda võib siiski võtta kui üht minu neist kogudest, nii palju, kui mul neid on, mitu mul neid just on? Seda teavad bibliograafia töötajat paremini. Aga te olete kord lasknud lendu niisuguse ütluse, mida mitmed kirjandusteadlased ja kriitikud ikka armastavad korrata, et luuletusi te kirjutate jonni pärast, et tõestada, et see väide nagu pärast viiekümnendat eluaastat enam inimene ei kirjutaks luuletusi, on vale. Just nende päevade läheduses eriti intensiivselt ja suure lahkusega on väga palutud midagi. Siis ma olen katsunud, et seda oma tähtpäeva kasutada ära enda seisukohalt, selleks et niisugused mõned väikesed teostamata asjad, mis mul on kas paadis või maa peal astudes pähe tulnud, et need meelde tuletada ja kirja panna. Ja nii ongi ühtteist sündinud. Haikude vorm on mulle käe sisse jäänud just selles mõttes, et lühidalt hetkeliselt hetkelist meeleolu ja hetkelist mõtet poeetiliselt tabada. Siin nad on. Haikud on hetked lutsukivide sulpsult veepritsmed lendu, sõnade küllus, kes sellest õndsaks saanud yhtsus on helde. Haljaid naela päid on taevas tihedalt täis, et ta ei langeks. Kivi südamelt ega ei, veere aina kasvatab sammalt. Vaikuse vari katab mu halli katust. Lindude ootel. Sõnatud lehed püsti tõstmata, pliiats. Tere mu tuba. Suve suu juures olen siin sooja saamas hüüdki ja. Laul oli kivis. Lasksin ta lahti, läks lõokese lendu. Sõnad ei lähe tagasi vaikusse tuld tundmata tuvaks. Teraskütus. Käed. Tootmisvõimsuste rüht, töö, töö, vili, vili. RukkiÕilme tolm, hõrgud, tapmus, suud, musta leiba, lembelised. Vaata, mis kuulda paberlillede kuhil tuulisel turul Kingad on tühjad, varbad ei ole kodus, teab, kus hulguvad. Olnud nagu terve öömaja aset andmast vastse palgeni. Nad on kõik siin kirjutatud ja kõik siin nähtud ja tuunitud. Minu paremad tunnid on hommikused hästi, varased hommikused tunnid, kuna valda raud oma tõlgete kallal istub vahest kella kaheni kolmeni, siis no ei ole just juhtunud, et ma oleksin ennem tõusnud, kui temal oma läheb, aga äärmuslikud oleme üks ühes, teine teises. Kas selle pika aja jooksul on tekkinud juba paratamatu harjumused tõusmise järel. Esimene asi on ikkagi kirjutuslaua taha istuda. Nii väga, mitte ennem seda ikkagi väike jalutuskäik ja ilma vaatamine. Siis on vaikne poisikesest peale ja lapsest saadik. Mulle on meeldinud, kuula Ta kaugelt kostvaid vaevalt kuulda vaid ebamääraseid hääli püüda kinni püüda, kinni püüda, kinni kuulda, mis kusagil on ja kuulda kuulatada ka siis, kui midagi ei ole kuulda. Siis lõpuks ikkagi midagi kakatsus endast kuulda olema või nii või teisiti nägemisega. Ma ei, ma ei, ei saa nii terane olla, aga kuulmisega küll otsin, kust te käimisi ja uste avamisi tihti ei kuulda ega tähele ei panda ja mingi mingi nagu vajadus ja hea tunne on tunda, et elatakse ja ollakse ja liigutakse ja tehakse midagi. Aga niisugune harjumus ikkagi on, et, et iga päev peab panema. Kerel absoluutselt järjekindlust, selles ma ütleks ei ole, aga usun, et see on igal alal tarbilist paber on üks osa loomisprotsessist ja teinekord on palju pingelisemad tööpäevad need, kus paberit ei puudutatagi. Aga kuna viimasel ajal mul mälu kaugeltki enam nii usaldusväärne ei ole, nagu ta oli nooremas eas siis on minul küll õngitsemisvahendite hulgas paberiploki ja kõige tavalisemalt pliiats sil. Pastapliiatsid teevad pahandust niiskust saades see niisugune kõndides ja jalutades kaasas olev plokk. Palju-palju aastaid olen olnud mina iseenese ees seda usku. Tere tulemast, kui midagi pähe tuleb, tere tulemast, kui midagi meeldivat või erutavat pähe tuleb. Kui ta on seda väärt, jääb meele, kui ei ole, ununeb ära. Ja kuigi ta ära ununeb, siis sel hetkel, kui mul seda detaili või seda kujundit või seda pilti tarvis on, tuletan ikkagi meelde. Aga viimasel ajal olen ma mõnedki väga niisugused segavalt ärevad tunnid elanud üle selle tõttu. Et ma tean, et midagi oli, midagi selget oli võib-olla isegi pooleli ja kavatsusel ja tegemisel oleva asja juurde või asja sisse. Et oli ja tuli. Ja ma olin kindel, et see on niivõrd Belgia niivõrd teretulnud, et seda ei saagi ära ununeda. Aga vaatlust saada Raunudena ja see tekitab niisugust ärevust, nii kaua. Kuni ta siiski jälle meelde tuleb, parem juba see võimalus jah kaasas kanda, et ära märkida. Missugust perioodi oma loomingu ütleme, lei aastate läbilõikes teise loeksite, niisuguseks, kus kõik asjad tulid hästi ja kergesti ja. Et ära, mis niisugusesse ajastusse puutub, kus kõik oli nii selge ja kõik oli nii kindel? See on kahtlemata sõjaaegne periood, kuigi selles asjas on loomingulist ja poeetilist võib-olla praegu vaadates ja võib-olla praegusele nooremale generatsioonile lugedes vähem kui kõiges hilisemas. Aga tookord oli see nii lõpmata tarvilik ja tookord seda tarvilikus tundes ja tunnetades oli kas see väärtuse tundmine ja tunnetamine olemas ega saanud kusagile jääda ega millegi varju jääda. Ja see ajastu oli see Tundsin äkki, et seal pisikeses piiratud Eestis, kus me just nüüdsama olime avaramusse maailma jõudnud kuidas niisuguse vähe leviva loomingulise žanri nagu luule. Kuidas selle kõlapind, avardus? Sõja ajal ilmusid vähemalt venekeelses tõlkes nii mõnedki minu luuletused. Sama suurest tiraažist, nagu seda oli Pravdal võis vist seal Vi Komsomolskaja Pravda all kus nad ilmusid ja see tähendab siiski väga paljusid kümneid miljoneid. Ja ka hiljem mõned asjad nii. Siis olid luuletuskogu keskmisekspiraažiks loeti noh, nii 500 eksemplari. Nii nad tavaliselt ilmusid ja kes need kirjastas, Kirjanike liit kirjastas ja, ja, ja rohkem neid jäi trükitud ja jätkus neid müüa aastateks. Olete teie vahel tundub niisugust kiusatust mõnda asja täitsa uuesti kirjutada või mõnda asja jätta täiesti muutmata või, või nii? Niisugust pragmaatilist kindlat seisukohta mul selles asjas ei ole. Vahepeal on võimalused keeerrjade keelevaist ja minu enda võib-olla võimalused ja oskuse ja vilumuse ja sõnatabavuse mõttes on kasvanud. Miks siis seda mitte? Kirjutamisel, kui sa seal tunned mingit saamatust. Mis puutub minu romaanidesse, siis. Nii kah ütleme, olude sunnil võib-olla liiga kiire tempoga ja ei saanud kontsentreerida ega haarata kõik, mis seal öelda oleks olnud ja mis sinna sisse oleks tahtnud panna. Aga nii põhiliselt sisuliselt sisulisi muudatusi ma ei ole teinud ja neid ei ole tarvis olnud. Aga redigeeritud uuesti, olen ühte kui teist, kasvõi isegi sügisel Cruz ja mis minu esimene avaldatud luuletus oli, sealgi on omad sõnastused olemas ja kõrval olen jätnud nii mõndagi, mis nüüd ei ole enam tarvilik pist, nüüd ei ole enam aktuaalne mina näiteks oma sõjaaegse luule, mida ma autorina kõige tähtsamaks pean oma aja raames seda täies ulatuses oma valitud luuletustes või kogutud luuletustes nagu ei, ei paneks, seal oli nii palju niisugust täht Tajalist ja täht päevalist. Ja seda enam, et mina olin tol ajal kuidagimoodi niisuguses tsentrumis, et et ühel kui teisel puhul kõik toimetused kindlasti nõudsid, et hädasti on tarvis ja peab olema ja tookord ajalehed avaldasid palju rohkem luulet kui nad seda nüüd teevad. Tema teen selgelt vahet ja tean selgeks, mis on sugustel välistel, soovidel ja välistel tellimustel kirjutatud ja mis on minu enda seest tulnud ja mis on minu enda seest tulnud, need, ma võtan kui oma loomingu kaasa, aga mis on kirjutatud nii rutiiliga, mingi välise rutiiniga millekski millekski puhuks, neid ei ole mõtet korrata, ma arvan, et ma sellega ainult koormaksin ja muutuksin korduvaks. Ja ei, lisaks midagi juurde sellele, mis mulle tõesti on läinud korda ütelda. Ja mida ma olen tahtnud ütelda.