Loodan, et mul õnnestub edaspidigi esineda Estonia kontserdisaalis. Igatahes tulen ma alati rõõmuga tagasi Tallinna oma lapsepõlve armsamast sellinne. Sto peab ütlema, Estonia kontserdisaal on suurepärane. Ma ei taha sellega komplimenti teha, vaid räägin siiralt. Selle saali akustika rõhutab kontserdi meeleolu selle sõna kõige nõudlikumaks mõttes. See ei ole kammersaali, vaid suure saali akustika, mis mulle just väga meeldib, eriti niisuguste teoste esitamiseks, mis meil sel õhtul kavas olid. Muidugi olid need ikkagi kammerteosed, kuid kreemeri kohta ei kirjutata asjatult. Et viiul omandab tema käes laiahaardelise sümfoonilise kõla. See on tõepoolest nii ja tundub, et kreemeri kunst tõelisse kammersaali nagu mahukski. Kava oli omapäraselt väga huvitavalt üles ehitatud. Vaatamata teatavale kirevusele moodustus nagu kollaaži taoline terviklik hiigelteos. Kreemjar alustas ja lõpetas kontsert. Bachi h-moll partiitaga ja Ernstikapriisiga number kuus. Sellesse sooloraamistusse asetasid kolm klaveriga teost erinevatest ajastutest. Hayden Isonaates, moll Šosson. Üks, mis kujunes selle kontserdiõhtu kulminatsiooniks ja demonstreeris võib-olla kõige veenvam Alt kreemeri oskust lõhkuda kammerlikkuse raame, sattumata selle tegevuse juures vastuollu autori ja muusikaga. Otse vastupidi, kreemjar pani isegi uuemasse muusikasse skeptiliselt suhtuvad inimesed seda muusikat andunult kuulama. Tänu nutikalt koostatud kavale avanes Tallinna tolle õhtusel kontserdipublikul võimalus ainsa õhtu jooksul tutvuda kreemeri kunstiga üsnagi mitmekülgselt. Ja peab ütlema, et millisest küljest sellele ka ei läheneks, ikkagi äratab see imetlust. Tehnilised raskused ei näi üldse eksisteerivat. Igastiil näib emakeelselt omasena. On tõlgitsuse tugev isikupära, on sisuline avarus ja sügavus. Sündis küllaltki harukordne jäägitu elamuslikkuse õhkkond, milles tehnikat, stiile, vorme väljendusvahendeid enam nagu ei märkagi, sest nad on omal õigel kohal on esteetilise elamuse alandlikud teenrid. Tagantjärele paneb sellele eriti mõtlema Ernsti kapriis number kuus. Sisult on see teos vähenõudlik, peaaegu et meelelahutuslik sõrmi murdvalt rasketehnika annaks võimaluse, kas see muusika lihtsalt virtuoosse tulevärgiks. Aga treener soorid, kuidas isegi kapriisi, kõige meeletumat trikid niisuguse endastmõistetava üleoleku ja kergusega, et haistus täiesti häiriv vastuolu tehnilise komplitseerituse ja sisulise lihtsameelsuse vahel. Ning teos muutus nauditavaks. Asi on selles, et juba koolipingis hakkas mind huvitama harva esitatav muusika. Et nii presidendi need ei olnud tingimata uudisteosed, vaid sageli unustatud teosed. See on vapustav, kui paljud tõesti head muusikat on varju jäänud. Isegi Mozarti sonaat viiulile ja klaverile esitatakse kahjuks väga harva. Sellepärast olen ma endale seadnud ülesandeks mängida võimalikult rohkem vargi, öelnud head muusikat. Ja mulle pakub suurt rahuldust, kui ma märkan, et inimesed selle kuulamisest rõõmu tunnevad. Need võivad olla väga erinevad teosed erinevatelt autoritelt, erinevatest ajastutest. Ma ei saa öelda, et ma ühtegi neist eriti eelistaksin. Ja kui ma seisan kontserdi poodiumil ja teost esitan, siis te võite olla kindel selles, et ma ise seda muusikat armastan. Nagu iga armastus, nii võib ka see osutada lühiajaliseks või püsivaks. Mõnda unustusest äratatud teost olen esitanud vaid kolm-neli korda. Aga mõni jääbki mu repertuaari. Viimastel aastatel on mu repertuaaris olulise koha saanud kaasaegsed teosed, mille seast ma püüan ka valida neid, mis meie maal veel kõlanud ei ole või on koguni uudisteosed. Muidugi tahaks intervjueerija ikka teada saada, kes on interpreedi või komponisti lemmikheliloojad. Millist stiili ajastut täielistab seekord jäise saladuseks. Greeneri repertuaar on tõepoolest universaalse profiiliga. Võib-olla on seegi üheks tema edu saladuseks, nii paljudel erinevatel konkurssidel. Kõiki neid jõuaks loetleda. Rahvusvahelisi, aga on olnud neli. Moskva konservatooriumi teise kursuse üliõpilasena Taavi Tuisk trahhi klassis võttis kreemer esimest korda osa rahvusvahelisest konkursist Brüsselis ja tuli kolmandale kohale. Võib-olla just esimeest, suur konkurssi muljete ja esimese suure võiduga on seletatav ka asjaolu, et brüsseli konkurssi kreemjar meenutab erilise soojusega. Seal see konkurss oli kõige pidulikum. Selle traditsioon on väga vana ja väga kuulus. Pidulikkust süvendab ka see, et väikesel maal kogu elanikkond on haaratud konkursi atmosfäärist ja muusikast. Nii on seal nagu vähem konkurssidele, nii iseloomulikku sensatsiooni õhinat ja see on meeldiv müüa. Kuid ma ei saa öelda ka midagi vähem meeldivat paganiini nimelise konkursi kohta. Millestki tan kreemjar võttis osa 1969. aastal ning võitis esimese preemia. Paganiini konkursi muudab eriti haaravaks võimalus mängida pakaniini viiulil võimalus, mille pead kätte võitma. On ju selle helilooja nimi meile juba lapsepõlves isegi midagi rohkemat kui legend. Väga raske oli konkurss Montrealis, kus juba programm, mis kestis viis tundi, nõudis uskumatut pingutust. Kuid Montreali konkurss oli üldse veidi spordivõistluse moodi. Kõige raskemaks pead kreemjar siiski Tšaikovski nimelist konkurssi, kus ta möödunud kevadel võitis esikoha. Tšaikovski nimeline konkurss on iga osavõtja jaoks ilmselt kõige vastutusrikkam salliv ja ma olen muidugi meeletult rõõmus, et see nii hästi lõppedes kunstil üldse, aga pean ma ütlema, et ma olen õnnelik, et konkurssidele on nüüd minu elus kriips peale tõmmatud. Pidev konkurssidest osavõtmine ruineerib nii inimest kui ka muusikat. Ja pealegi ei kursil võitmine see, mida muusik peaks taotlema. Ma arvan, et ükski suur muusik antud juhul tahaks rääkida just suurtest. Ei arva, et maailm peaks kuulama ainult teda. Konkurssidel on muidugi väärtuslikke külgi. Kõige tähtsamaks neist pean ma seda, et konkursil paljastuvad ilmsemalt kui tavalisel kontsert, esinemisel interpreet, tõelised sihid. Kui tuleb esineda ebaharilikest tingimustes, võisteldes teistega vahetult. Kui sa selleks, et endaks jääda, pead suutma neist tingimustest üle alla siis hakkad ka ise selgemini aru saama, miks sa üldse muusikat Kas teise muusika võitmine on sinu jaoks siht omaette või oled sa niivõrd andunud muusikale, et suudad selle unustada? Tšaikovski nimelisel konkursil, kus mul oli juba küllalt suuri kogemusi konkursi atmosfääris kohanemiseks, või püüdsin ma vabaneda kõigest liigsest ja näha konkursis suurt, väga rõõmsat kontserti publikust tungil kaunis saalis Moskva kontserdi tooriumis? Iga interpreet tunneb end õnnelikuna ka võimalusest esineda selles saalis tavalisel kontserdil. Mingisuguse jälje jättis muidugi ka seekord konkursi ažiotaaž kuid mulle tundub, et midagi mul siiski õnnestus teha tõelise kõrval sihtidest puhastatud musitseerimise osas. Ja siiski, ma küsisin talt, kellega ta tahaks veel võistelda. Kuid ma mõtlen, tõelisi muusikuid, ei tohiks alatasa jälitada mõttevajadusest kedagi võita. Ma tahan rõõmu tunda hea muusika ja heade muusikute kuulamisest kontserdisaalis. Meie maal on pealegi niivõrd palju andekaid muusikuid, et professionaalne tase on tõepoolest meeletult kõrge. Läti teeneline kunstitegelane Vladimir Sturesteps, kelle õpilane kiidankreemia oli Riia muusikakoolis iseloomustab teda järgmiselt. Kiidon kreemerit iseloomustav joon on tema piiritu ustavus üldse muusikale ja eriti riiulile. Tema töövõime on tõepoolest piiritu. Ta ei väsi kunagi harjutamast ja kõik ta püüdlused taotlevad täiuslikkust kunstis. See aga ei tähenda, nagu ei teaks giid on midagi peale viiulimängu ega tahagi teada. Vastupidi. Ma olen harva kohanud nii laia silmaringiga muusikut, kirjandus, teater, maalikunstkinokunst. Kõik see huvitab noort viiuldajat ning kõik arvukad ja mitmekesised kunstilised ja eluliselt muljed saavad tema mängu edaspidise rikastumise ja täiustamise allikaks. Just sihikindlust loeksin ma tema loomingulise palge kõige iseloomulikumaks jooneks. Teine Kiidoni kunstnikuisiksuse omapära peitub tema avaras maitses ja pidevas väsimatu otsimises. Kiidan on alati otsinud oma lahendust. Õnneks ei ole ta olnud imelaps, selle sõna kitsamas mõttes, see tähendab mitte kunagi ei ole harrastanud puhast tehnitsismi ja valmis mõtteid loov mõte, see on peamine tema tehniliselt laitmatus kunstis. Kõike, mida ma mängin, olen ma püüdnud igal kontserdil esitada nagu uuesti uutmoodi. Selle diviisi maa omandasin juba koolis oma esimeselt kooliõpetajalt, päris esimeesteks olid vanemad. Niisiis dotsent Vladimir turestakselt. Püüa mängida alati, nagu esimest korda on. Ainsaks ettekande värskendamise võimaluseks enda kordamisest algab kunstniku hääbumine.