Täna ei sõitnud hõbehallid, suured väiksed vanad ja uued, hoopiski enam mitte halli värvi raadioreportaaže autod oma igapäevastele retkedele. Täna oli ringhäälingus leinapäev. Me jätsime hüvasti, Eesti Raadio vanima aga hoopiski mitte vana, küll aga teeneka tehnikamehega, kelle nimega on seotud terve peatükk meie raadiotegemise ajalugu. Mees, kelle nimi harva eetris käis, kelle tööst oled taga kõik osa saanud sest tema tõi oma hõbehalliga, siis ei olnud neid veel terve rongkäik, nagu täna lahkumisrituaalil. Elu kõige säravamat ja helisevamad hetke teieni. Kui sündmuskohale on jõudnud Eesti raadioreportaaži auto astub harilikult esimesena masinast välja keskmist kasvu tugev mees kelle juustesse on aasta toonud juba pisut hõbedat. Üks kaks on mikrofonid üles seatud ja mees jälle uuesti masinas oma paarikümne nupu lüliti ja mõõteriista juures. Helitehnik Arnold Ventsel noogutab. Mõtteks on kõik valmis. Ütleme nagu tavaliselt. Tähelepanu lõige ja ulatame mikrofoni, mitte esinejale nagu tavaliselt vaid mehele, kellele need sõnad olid määratud. Hea meelega kuuleks esimese hõbehalli sünniloost, siin on juba ikka mitu head aastat. Tagasi või sünnilugu oli, tal on võrdlemisi raske. Tol ajal peale seda oli see materjali saamine väga keerukas. Sai õieti nii kombineeritud kokku see masin. Sõprade tehnikuteksin, arutasime, et kui teha, eks siis tuleb teha kada põhjalikult tehnika viimase sõna järgi. Ja sai ka tehtud, oli seesko plaadil õige. Muidugi magnet, foonides rääkimata. Mahamängimis võimendas 50 vatine tagant lahti krutitud, siis oli mõnikord külasimman pidudel mets Räkkas laulust. See helilõik on lindistatud 15 aastat tagasi ARNO ehitatud esimese hõbehalli saamisloost. Ta ehitas veel teise ja kolmanda Ki, millega Moskva festivalil käiri ja mis alles tänavu sügisel pensionile lasti. Meie läksime sinna nagu hüljes peavad oma ehitatud masinaga. Muidugi meil pakuti sealt reportereid, meil oli küllaltki palju, et kasutage ka meie masinad, aga nii kui teise teate, keeldusid nendest ja sõitsime oma tahet. Meil oli neli magnetofoni tol ajal masinas. Meil oli see võimalused, saime masinas kokku mängida, monteerida ja. Autod saavad vanaks, kuluvad ära. Arnold, pidasime meie ringhäälingunurgakiviks. Minu ja järgmine põlvkond on tema käe all oma esimesel raadio kooli saanud. Armas aeg niisuguse kuumusega minna, selle autoga see ju tapab. Läinud juulikuu oli tõepoolest kuum ja autos tundsime kõik end nagu praepannil. Jalad mootori lähedal lausa kõrbesid. Ainult juua ainult vette. Ainult sest sulgudes neetud autost välja. Muid soove ei olnud. Hetkeks aga ununes kuumuski, kui Arno Ventsi kätte ilmus back mälestusi vanad pildid, hõbehalli arhiiv ja päris räbaldunud rindeleht. Te hoiate neid autos, küsisin ja mõistsin kohe vastust saamatagi. Ühel kaalu poolel oli hetkeks tolm, kuumus ja õhupuudus. Teisel pool mälestuste ja tõdede koorem, mida kõigil teedel kaasas kantakse. Nooremate jaoks. Mulle meenus seepeale mu esimene sõitses hõbeautos praktikandina üliõpilasena. Seesama kord, kus mõtlesin enne sõitu, et armas aeg, ma saan selle autoga minna. Seesama kord, kus Arno Ventsel peaaegu et minu eest tarviliku intervjuu ära tegi. Seesama kord, kus auto pakkus mulle kõike, mida arglik praktikant vajas tuge, kaitset, toetust, usaldust, seltsi julgustamist, kindlust. Pikki öid olema vaikides Eestimaa teid mõõtnud. Sa oled õpetanud meid ringhäälingut tähtsaks pidama. Sest ühel tillukesel maal, mille päevaga läbi sõidad, peab olema oma väike ringhääling, mida kuulatakse. Hõbehall ja hõbedaselt hall Arno on raadiomehele ikka olnud rohkemaks kui tootmisõppus. Sest mida hall on lindistanud, seda kuula Barnuga eetris kaasautoriõigusega, sest hõbehall töötab alati hindele eeskujulik. Ja veel midagi on vana hõbehall mul lõpetanud. Inimlikus plaanis. Iga kord, kui hõbehall sõidab Saaremaale, peatub ta Muhu tammil. Seal, kus vennashauas puhkab Arno sõjakaaslane. 1944. aasta sügisest. Peatub seniks kuni aetud vaikne meeste vaheline jutt. Sellest tuleb õppida. Ära unusta, ei unusta. Sinult kuulsime, mis oli tõeline lucky ja missugune oli. Tehumardi sinult õppisime meeste tõelist relva vendlust. Klassi jõudsid koolis käia, siis tulid töö, siis tuli sõda. Koolipinki ei olnud määratud sinu põlvkonnale. Aga oma tööga andsid sa enda nii jäägitult raadiole, et juba enne lahkumist müüdiks said Ennast salgava raadio tööpõldkujuks kelle käest kommi saada oli iga noore reporteri unistuseks. Kuidas siis nii? Sinu kreedo, viimne jutt, mille sinuga lindile ajasime. Vanas hõbehallis, mis täna sind meil, Travis? Ja mis siin rohkem rääkida? Tegelikult mina ei ole selle ala mees. Nii paberite järgi kuidas ütelda, puht entusiasm. Asi hakkas meeldima ja nii ta jäigi selleks tööks. Ja täna tuli selle aasta esimene lumi, mida mõnes paigas nii palju oli, et lapsed oma lumememmed valmis said. Ja Arno pidi jälle, kes teab mitmekümnendat korda pererahvale, kus me käisime voolu näppamas seletama, miks me seda teeme ja kes me niisugused oleme. Inimestel tuleb selgeks teha, et me ei taha öörahu segada aga meil on seda tarvis ja nad lepivad sellega. Ja kui nad näevad veel silti muidugi, mille peal meil on reklaam Eesti Raadio ja nad ei pahanda selle veel mitte kunagi. Selle marsi lindistas Arno Ventsel oma käega oma ehitatud hõbehallis tänasel leinamarsiks, millega vanad sõbrad sinuga hüvasti jätavad. Sinuga lõpeb ringhäälingu romantiline ajastu, kus ise ehitati autosid ja reportaaži retk saartel oli suursündmus, millest räägiti terve aasta. Elu läheb edasi nii nagu kevad tänaseks päevaga jõudsasti edenes. Raadiol on nüüd rohkem autosid kui aastate eest. Kortereid oli, see on hea, hea siis, kui nad sinu moodi oma raadiot ja oma kuulajat ausalt teenindada.