Siis, kui ene palus, et ma räägiksin intervjuu tehnikast olin ma kergemeelselt nõus, muidugi. Aga pärast mõtlesin, et seda saab ju teha rohke näidise linti materjali kasutamise moel. Ainult siis oleks sellest mingit tolku. Aga millegipärast ei ole ma ise hoidnud aastate jooksul alles oma musti linte ega ei ole ma ka kolleegide musti linte kuskilt nii kätte saanud. Aga monteeritud, eetris käinud intervjuu põhjal midagi rääkida oleks üsna mõttetu, kuna see kujutab ju tegelikult montaazi monteerimise oskuse. Toimetaja peatoimetaja komitee juhtkonna või tähendab raadio juhtkonna ühistöö vilja. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see algselt tehtud on. Sellepärast ma võin rääkida ainult sellest, kuidas ma ise mõnda asja teen ja sellest, mis on mulle kõrva jäänud juhuslikult või mille puhul ma võin oletada. Põhjus annab peaaegu täpselt ta või tagajärg, annab praegu täpset taanduda põhjusele. Igasugune intervjuu algab. Kui teema on teada. Intervjueeritava leidmisest on kaks võimalust, kui antakse teema ja ja isik, kes peab olemas intervjueeritav, siis ei ole seda probleemi olemas. Aga väga suure osa meie intervjuudest moodustavad just need, kus reporteril või intervjueerijale on tarvis leida intervjueeritav ja ta võib seda üsna vabalt otsida. See käib ennekõike keskööprogrammi, meelelahutussaadete, ka noorte- ja lastesaadete ja väga paljus ka isegi informatsiooni saadete kohta. Ja igaüks, kes seda tööd on teinud, et on olemas häid ja väga häid intervjueeritavaid ja on olemas ka halbu ja, ja väga halbu intervjueeritavaid. Ja igasugune vaatlus välistab võimaluse, et väga halva intervjueeritava puhul võiks saada väga hea tulemuse, nagu on võimalik, vastupidi, et väga hea intervjueeritava puhul võib ka päris kehv või asjatundmatu reporter saada hea tulemuse ja mille eest võib isegi teda kiita. See, kes vaatab valmis tulemust. Nii et selles mõttes ma ütleksin, et veel kord, et see intervjuu, mis hakkab käibima juba ütleme, valmis kujul pärast tohutuid mahalöömise ja päelemisi ei peegelda mingil määral seda intervjuud, enda tehnikat. Aga sellele vaatamata jutt on sellest, et tuleb leida intervjueeritav. Kuidas seda siis leida, loomulikult on Igalühel selleks omad moodused ja meetodid kellel on seltsiv iseloom ja kes armastab kohvikus käia ja nii edasi ja loob tutvusi palju, sellel on teatava staaži korral väga hea võimalus leida peaaegu igaks elujuhtumiks oma tutvusringkonnast, inimene, kelles ta teab, et see selleks ja teiseks puhuks on sobilik esineja. No ütleme näiteks, et noorel inimesel või kinnise iseloomuga või ütleme niisugusel mitte Seltsivale inimesel. Loomulikult niisugune võimalus on väiksem. Ja ta peab kasutama ametlikku sest ametlikku teed, et, et leida endale siiski suhteliselt vastuvõetav variant või hea, intervjueeritav kõige kehvem, mida siiski kõrvaltvaatajana ma võin öelda, et küllalt sageli rakendatakse, on see variant, et otsitakse ametlikult, tähendab, telefoniraamat on tänulik raamat ja alati võib kui on teema teada, leida sellele teemale isiku vastavust organisatsiooni kaudu. Ma olen ükskord näinud, kuidas otsiti taksopargist ühte taksojuhti ja tõesti suure vaevaga letise taksojuht, kes esines keskööprogrammis. See oli tõesti nähtavasti ideaalne taksojuht, kuna teda soovitas administratsiooni ja ma ei tea võib-olla isegi ka parteiorganisatsiooni ja nii edasi. Aga see keskööprogrammilõik oli küll kahjuks üks, üks nigela maid lõike. Sellepärast Ma ise eelistan niisugust varianti, et, et ma otsin oma tutvusringkonnast kellegi inimese, kelle kaudu ma leian taksopargist kellelegi inimese, kellel endal on või kelle tutvusringkonna tuttavate hulgas on olemas mingi taksojuht. Sellisel juhtumil muidugi on hea konsulteerida, ütleme ka tema ülemusega tema moraalse palge ja kõige muu suhtes. Aga igal juhul on mõttekas siis konsulteerida oma ülemuse, oma juhtkonnaga. Sest iial ei või teada, et see taksojuht ei ole teinud midagi paha mõnele meie juhtkonna inimesele, millest teie ega mina ei pruugi teada. Sellisel juhtumil on muidugi see intervjuud tühi töö. Edasi on vaja kokku leppida esinejaga. Ja tavaliselt on ikka nii, et inimene küsib esimesel hetkel, see, kelle te olete valinud intervjueeritavaks, küsib, et miks just mina mu kõrval on ju teisi inimesi, kes kindlasti on tublimad inimesed ja kes on paremad esinejad ja kes on suure jutuga, mõnikord nimetatakse ka loba luuakse ja nii edasi ja küsitakse, et kust te saite teada, et et just mina siin töötan ja kust te saite üldse minu telefoninumbri või ükskõik mille? Sellisele küsimusele tuleb ilmtingimata vastata, sest nihukese uduajamise korral ei ole sellest küsimuse või noh tähendab selle inimesega edaspidisest suhtlemisest suurt tulu. Ja minu arust on ainuke õige vastus siin täiesti aus vastus, tähendab öelda, kust ja mis kaudu see inimene on leitud. Ja, ja teha talle selgeks, et just nii sedamoodi on ta üles otsitud. See tekitab algusest peale niisuguse kontakti, et ükstakõik, mismoodi ta suhtub nüüd sellesse isikusse, kes teile teda soovitas või kes mulle teda soovitas. Ta veendub, et mina vähemasti lähenen temale ausate mõtetega. On muidugi üksikuid juhtumeid, kus on kasulik kasutada mingit udust sõnastust öelda. Ma olen kuulnud või teist, räägitakse nii palju head ja nii edasi. Aga ma isiklikult arvan, et need on väga harva või mittevajalikud. Edasi on sellele inimesele vaja teatada teema või miks ta peaks just esinema. Kõige lihtsam on seda teatada lühidalt ja konkreetselt ja nii palju, nagu ma olen kõrvaltvaatajana jaga omaenda kogemuste põhjal veendunud, on kõige raskem seda just teha. Lühidalt ja konkreetselt. Väga hirmsasti kisub seletama, et miks ja mismoodi ja kuidasmoodi seda kõike vaja on. Ja teinekord võib läbi seletada terve saate aga praktiliselt teeb see selle inimese seisund ebakindlamaks, kuna tal jääb järjest ebaselgemaks see, miks, miks just või mida temalt just tahetakse. Peale selle on niukse täpse ja konkreetse teema teatamise voorus see, et, et siis saab iseendale ka selgeks mida, mida õieti tahetakse. Ja mul on tegelikult niisugune tunne, et väga sageli ebaõnnestunud intervjuude üheks põhjuseks ongi see, et et esinejale endale pole nagunii selge, esinejale saadakse kuidagimoodi ära seletada ja kokku tuleb siis välja niisugune asi, et kumbki ei saa eriti täpselt aru mis, mis teema siis oli või milleks seda vaja oli või mida taheti saada. Kuigi ma teen siin mööndus, et väga populaarsete ja ennast sisse töötanud saad? Te seeriate puhul näiteks, kasutan ma ise ja, ja ka minu kolleegid, niisugust moodustreeritanud tegemist tuttava inimesega, näiteks meelejahutaja puhul kellest on kõik teada. Et tõesti, ma ütlen talle, et ole kena ja, ja tule ja räägi Suljon midagi tsitaat. Ja siis pakub nagu inimene teema ja see sünnib nagu vastastikuse niisuguse täpsustamise teel. Edasi peaks tundma õppima oma esinejat, sest selge on see, et et mida rohkem teada oma sellest intervjueeritavast, seda mugavam, kindlam ja parem on temaga suhelda. Ma isiklikult arvan, et see on üsna tüütu tegevus, aga teatava treeningu korral võib see muutuda üsna niukseks. Refletoorseks näiteks suuremat intervjuude puhul on ilmtingimata mõttekas läbi lugeda kõik need, mis meie raamatukogus on ajalehe nappides väljalõiked ka isegi siis, kui nad on kord juba loetud, sest uuesti lugemise korral võib tekkida mingi muu seos just selle teemaga, mis parajasti näiteks käsil on. Ma olen püüdnud näiteks kolme ja isegi viie ja kolmeminutiliste intervjuude puhul kirjanikega minna raamatukokku ja vaadata lihtsalt nende teoseid, kuigi ma olen neid lugenud ja tean, mis teosel on ja kõik sellest, aga siiski on mul endale väga hea tunne, kui ma olen neid korraks veel lihtsalt näinud ja käes hoidnud. Ma ei hakka neid uuesti isegi mitte, leidsime aga lugema, aga see tekitab must niukse. Kindla jah, mingisuguse enesekindla tunde. Aga mida kindlasti peaks tegema, on see, et esinetud tundma õppima ka nägupidi ma olen paar korda olnud naljaka situatsiooni tunnistajaks. Ka ise olen sattunud paar korda niisugusesse situatsiooni kus tegemist on tuntud näiteks ühiskonna või ütleme, ühiskonna ja poliitika või riigitegelasega kes määrab koha nurgas enda kabinetis. No oletame näiteks, et see on kirjastuskomitee esimehe kabinetis ja sinna minnes vestleb parajasti kellelegi teisega nad mõlemad kenad, soliidsed, ühtemoodi soliidselt riides inimesed. Aga ebamugav on siis, kui ei tea, kumb on kumb, kelle poole tuleb pöörduda. Veelgi narrim seis tekib siis, kui näiteks selline kohtumine intervjueeritavaga toimub, ütleme konverentsi vaheajal, kus öeldakse, et otsige mind üles vaheajal. Väga nadi on siis käia ja, ja leida see inimene, kes ütleks, et see on see sellepärast on palju lihtsam noh, niisuguse kohviku mentaliteedi moel otsida siit majast inimene, kes kasvõi lihtsalt kirjeldab, missugune võiks intervjueeritav välja näha. Muidugi näiteks on enamasti ka need pildid kõik sellistel puhkudel kuskil ka olemas. Et tundub üsna naiivne praegu seda rääkida, aga lihtsalt sellel on oma mõte veel lisaks ka selles et teinekord tekitab seega inimeses suhtlemiskindluse või nii edasi, kui ma juba tean, kellega ma räägin ka välimuse järgi. Muidugi võiks tunda aga intervjueeritava harjumusi ja teada, kas ta on täpne, pedantne sest see teinekord välistab niisuguse mõttetu närvitsemise, kui kokkulepitud ajast minnakse üle või mööda. Ja noh, teinekord on hea teada isegi seda, kas ta on marukarsklane või mitte, sest et, et väike 50 võib teinekord solvata inimest, kui kui tegemist on tõepoolest maru karsklasega. Nüüd tekib küsimus, kas anda küsimused kätte, tähendab ette või mitte, ütleme, intervjueeritava suhtes teil on kõik kokku lepitud, teema on teatud, nüüd järgneb tema poolt sageli küsimus, et öelge, mis te minu käest küsite. On muidugi nüüd kaks võimalust. Silmapilk ei oska keegi öelda, et mis ma tema käest küsin, see on seesama teema teatamine. Mõned nõuavad, on niisuguseid intervjueeritavat, kes nõuavad ilmtingimata, et neil oleks etteantud kõik küsimused, mis neile kavatsetakse esitada. Mõnikord, kui ma ise pole üldse ette valmistatud ja siis avastan intervjuu käigus, et ma kaunis kehvas seisus, siis ma küll soovin, et ainult niisuguste intervjueeritavate oleksidki, et kõik nõuaksid küsimusi, sest siis ma oleksin alati sunnitud need ka iseenda jaoks välja töötama. Tegelikult ma arvan, et alati noh, niisugust küsimust etteandmist üldiseks reegliks teha ei saa ja ja kui neid ilmtingimata keegi nõuab siis on mõttekas anda mitte küsimused, vaid teema, mis on jagatud alalõikudeks või miniteemad või teema tükeldamine alapea tükkidesse. See võimaldab esinejal ette valmistuda ühest küljest teiseks loob talle ka enesekindluse või annab talle kindla tunde, ta omandab niukse psüühilise tasakaalu, teab, et vot sel ja sel teemal mind tahetakse küsitleda. Kuigi on on niimoodi, et sellest ei pruugi kinni pidada ja selle hulgas tähendab nende kätteantavate küsimuste hulgas ei maksa esitada ka niisuguseid tühi küsimusi, millele teine saab vastata ühe või kahe lausega, mis ei vaja ettevalmistust. Neid ei maksa anda palju ja ilmtingimata ei tohi neist kinni pidada, see on küll minu kogemused nii peaaegu neist hakata kinni pidama, siis hakkab ka intervjueeritav neist kinni pidama ja siis tekib niisugune loeng, mis on nagu kunstlikult tükeldatud mingiteks alalõikudeks. Mida siis reporter lihtsalt teadvustab? Küllaga Peame oluliseks edasi seda külge, mida ma nimetaksin ehk psühholoogiliseks ettevalmistuseks või ettevalmistusena psühholoogiliseks osaks. Ma arvasin üks 15 aastat tagasi, et see on ju kõik korras, kui ma olen teema läbi mõelnud, olen esinejat tundma õppinud, olen materjaliga tutvunud ja ja olen küsimused välja töötanud. Aga siis linti üle kuulates märkad, kui palju on jäänud kasutamata lahtisi otsi, kui palju on lihtsalt jäänud küsimata ja kui palju on millegipärast nõkstrabedat materjali. Aga asja tuum on nähtavasti selles, et kõik intervjuud toimuvad üks-ühele või tähendab kahe vahel, olgu nad siis publiku ees või kusagil mujal. Ja see loob iseenesest niisuguse psühholoogilise situatsiooni, kus kus see, mis laua tagalambivalgel näiteks tundus lihtne ja loogiline, enam täpselt nii ei ole. Pealegi teine inimene mõjutab oma välimuse ja oma olekuja oma agressiivsusega. Ühesõnaga, siin tekib mingi psühholoogiline mõjutatus. Ja vot selles suhtes peaks iga intervjueerija või reporter töötame endas välja niisugused tasakaalukompleksi või ühesõnaga mitte mõjutatavuse kompleksi või olema psühholoogiliselt ette valmistatud. Ma tean, et on näiteks üks minu kolleeg suure staažiga, kes selleks, et mitte lasta ennast viia oma tasakaalust välja, tuleb üks, kaks minutit enne näiteks saate algust üldse stuudiosse või niimoodi. On olemas üks, teine mu kolleeg kes ütleb, et ta meenutab kogu aeg otseülekannete puhul kahte esimest lauset. No nähtavasti on igalühel omaenda niisugune meetod, kuidas ta psühholoogiliselt ennast sellesse seisu viib. Et mitte lasta ennast niimoodi kaasa tõmmata sellest, et kinni pandud stuudiot ei ole või et parajasti on seal mingi keegi on üle sõitnud võiet, Mac ütleb üles või et autot ei saa õieti ülemus jookseb ja küsib, millal ma ometi saan selle lõigukese, kas te ei ole ikka veel läinud seda tegema ja nii edasi. Ühesõnaga mille käigus kogu see teie häälestatud või reporteri häälestatus. Intervjuu sisu peale läheb lihtsalt selle närvi tõttu nagu kaotsi. Muidugi on niisugust autosugestiooni võtteid. Mina olen näiteks enda jaoks kasutanud niisugust meetodit, kui ma sõidan kuhugi näiteks nõmmele või niimoodi taksoga 100, viitaks lihtsalt selle tee peal, mängin natuke seda intervjuud läbi või niimoodi, oletan, mida teine võiks vastata sellele küsimuse peale siis siis püüan see noh, see on nagu malemäng, siis püüan sealt edasi ja kuid avastab teisiti, siis mismoodi nii, ma ei usu, et kunagi praktikasse niimoodi välja on tulnud, ühesõnaga tulemus oleks niisugune, nagu ma vahepeal ühe varianti läbi mängisin, aga see lihtsalt tekitab endasse niukse enesekindluse ja teisest küljest aitab süveneda sellesse sellesse, asjasse. Intervjuu ise on, noh, sellest on imelik isegi rääkida, aga mida aastaid edasi, seda enam olen ma veendunud, et kõige tõesemad tõed on need triviaalsed või, või niisugused üri tuntud tõed. Teinekord küll kibelete kogemuste hinnaga veendunud selles et küsimused peavad olema täpsed ja selged. See on tõepoolest tõsi ja näiteks kahte küsimust vahetult üksteise otsa esitada. Et inimene vastab siis ainult viimasele küsimuse, jätab esimese vastamatena seal lapse aabitsas, aga see on enesekindluse ja teisest küljest aitab süveneda sellesse sellesse asjasse. Intervjuu ise on noh, sellest on imelik isegi rääkida, aga mida aastaid edasi, seda enam olen ma veendunud, et kõige tõesemad tõed on need triviaalsed või, või niisugused ülituntud tõed. Teinekord küll kibelete kogemuste hinnaga veendunud selles et küsimused peavad olema täpsed ja selged, see on tõepoolest tõsi ja näiteks kahte küsimust vahetult üksteise otsa esitada. Et inimene vastab siis ainult viimasele küsimuse, jätab esimese vastamatena seal lapse aabitsas, aga see on jumala eest niimoodi nad midagi teha. Et alustama peab intervjuud niisuguse igapäevasest miljööst lähtuva küsimusega. See on ka raudselt niimoodi. No et intervjuu ajal peab kuulama intervjueeritavat, ükskõik et siin on, rääkis, et tuleb teha nägu, et kuulab, aga tegelikult kuulama ka see on ka raudselt tõsi, seda õudselt raske teha, sest igasuguseid muid asju on ka, mida peab vaatama alates sellest väiksemagi osutist ja lõpetades ma ei tea millega, mis iga kord on varieeruv. Aga teatav osa tähelepanust peab olema suunatud ikkagi selle asja sisule. Ja ma ei tea, kui palju siin aitab miski asi, aga ma olen näitlejate käest püüdnud seda õppida ja ja võib-olla ma ei ole eriti suuri tulemusi saavutanud. Aga siiski oleme märganud, et kui mul see õnnestub, siis õnnestub kõik muu ka kui mul ei õnnestu kuulata, siis tühjagi eriti head sealt välja ei tule. Aga nähtavasti on põhjus selles, et kuna tegemist on nisustena ülimalt banaalsete tõdedega, siis kõik mina ise ka arvavad, et, et see on ülimalt lihtne. No ma tean seda ju, ma ju tean, no siis on ju selge, milles küsimus on ainult pärast selgub millegipärast, et see praktikas täpselt nii ei ole. Ma kasutaksin veel natuke aega ja tooksin mõned niisugused tähelepanekud, mis on küll väga subjektiivsed. Aga mis puudutavad need, ütleme, niisugust professionaalselt meil tehtavaid intervjuusid. Meil on millegipärast ära kadunud niisugune heietav küsimus. See on niisugune küsimus meile, puhu, report räägib eelmisest vastusest edasi, täiendab, kui saab seda ja, ja avardab seda ja siis alles küsib. Selliste küsimuste rakendajaks oli niisuguste rahvaliku hingelis rahvuslikes saadetes Ivar Trikkel, kes neid maksimaalselt rakendas. Ja ma ei leia, et nüüd sellepärast, et trikkelse neid õudselt palju rakendas, enam neid ei tohiks kasutada. Millegipärast on sedasorti küsimused asendunud meil eranditult ainult niisuguste, kas mis täiesti lühikeste konkreetsete küsimustega paljude saadete, eriti näiteks noortesaadete keskel programmid ja nii edasi puhul on väga ilus, kui reporter on tõepoolest veidi vestleja ilma liialdamata olles mehine ja asjalik. Siin ei ole häbeneda, noh ja ma ei usu Trikkel nüüd patenteeris selle küsimusega ja see, mis tema juures võib-olla noh, oli vähem väärtuslik selle või kui kõrvale jätta. Teine asi on see, et meil on näiteks suur leiutis, nüüd Ene Hiioni, see Ahhaa küsimus. Et inimene vastab ene eelmisele küsimusele aha, aga te rääkisite nüüd räägite pisut teisiti, teile ikkagi tundub asi nii, niinimetatud eiei ma ainult niimoodi täpsustan, see loob elavuse ja see küsimus iseenesest on väga, väga kena küsimuse, väga naiselik küsimus ja kõik. Aga sisuliselt on absoluutselt väär, sest sellisel küsimusel ei ole ju mingit mõtet, sest kui inimene kogemata, eks siis mille puhul saab öelda aha, aga nüüd te ütlesite teisiti siis seda ei ole ju mõtet jätta saatesse, kui ta eksis teadlikult, siis ta lihtsalt puterdas seda ei ole ka mõtet, jäta saatesse. Aga sellel küsimusel on siiski oma elavda elavdab väärtus, aga väga harva siis kui ta ei ole võlts ja kui ta ei ole niisugune välja mängitud ja nii edasi. Ja mulle tundub, et vene eeskujul on hakatud sellise meetodiga ka natuke liialdama või seda, seda küsimust natuke liiga palju kasutama. On olemas üks küsimus, mida, mida ma nimetan kohtuküsimuseks. Tavaliselt alustatakse kohtus sõjalise ülekuulamist sellise küsimusega, rääkige, mida te asjast teate. Ja meil on see nüüd absoluutselt valitsev küsimus, kõik intervjuud raadiost kuulan, algavad tavaliselt sellega, eks ole, et öeldakse, et teie olete, et selle ja selle elukutse või selle selle tsehhi juht mida uudist või noh, ühesõnaga ükskõik mis variant sellisest küsimust rääkige, mida te asjast teate? See on iseendast kaunis mage küsimus, sest see näitab, et reporteril absoluutselt millestki huvitatud jääb käpad püsti, et rääkige teie, no ma siin, aga rääkige pealegi. Sellist küsimust on ju väga palju, olen ma kuulnud seda viker Päevakaja nisustes lõikudes, kus tükati täiesti konkreetse probleemi juures öeldakse, et rääkige aga seda ma kuulnud ka keskööprogrammis niukses muudeski saadetes. Millegipärast elab raadios igavesti see intervjuu alguses küsimustik, mis on nähtavasti kõikidesse reporteritesse jäänud lõpmatust ankeetide täitmisest. See on niisugune moodused, alustatakse intervjuud niimoodi, et mis teie nimi on? Teie elukutse, palun, kus te töötate või kas kaua juba? Kui tehakse niisugune üle kuulama ja läbi, eks ole, millega kulutatakse sageli viieminutist intervjuust kaks ja pool või kolm minutit ära siis jahmudse reporteri esitate kuskilt teisest ooperist ühe küsimuse ja kommenteerib selle kogu intervjuusid, aitäh. Et see näitab minu meelest seda, et et niisuguse intervjuu puhul inimene pole nagu üldse teeb näo, nagu ta üldse ei oleks selle inimesega kokku puutunudki, et kuskil tänaval leidis üheksale hakkas ruttu üle kuulama, siis meenust seda poolt vajagi. Sest muidu ta ju oleks sellega ammu teada, tal oleks teada, töötaks ühe lausega, et see on ju see, see inimene. Aga ta ei ütle niimoodi ta sellist küsimust kasutad, energiliselt lastesaated. Kuigi ma ütlen, et sellel või sellisel intervjuul on väike mõte siis, kui on tegemist viktoriini võitjaga või näiteks tõepoolest, eks ole, et see selgus vahenditult ja seal ka kuulajal, selge, et et noh, siinsamas näiteks raadioteatris Baskin annab üle kellelegi auhinna igalühel, selge, et ta saab ainult küsida, nii et kes te olete, kui vana jagus ja mis nii edasi. Siis on ankeetintervjuu. Üks asi on veel, mis on meil tähendab kuulata, mida ma olen sattunud kuulama. Ma ei tea, et ma ise oleks seda eriti rakendanud. On see, vaat kui on siin vihjas miimikale. Ma olen suur miimika austaja ja ma olen üldse niisuguste küsimuste taustal, mis ei ole nii väga kohtupraktikast või ülekuulamispraktikast pärit. Näiteks miimika iseendast, reporteriga, raadioreporteri, ajalehe reporteri käes üks tõhus küsimismoodus. Ja tavaliselt inimene reageerib sellele palju paremini kui niisugusele millelegi muule. Aga näiteks ainult niisugune väga suur edevus või, või niuke, tõeliselt emotsionaalne vastus võib tingida selle, et reporter hüüab hohoo ahhaa. Oi, mis te räägite, see on niisugune juhtum, et seda saab tõesti ainult, no ma ei tea, ekstrajuhtumite rakendada. Aga sellele järgnev muidugi tõepoolest nii et seal on oma mõte, sellele järgneb intervjueeritava tavaliselt täpsustav, selgitav inimlik vastus. Aga selle saavutamise meetodi asemel ma selle hüüatuse asemel rakendaksime miimikat. Sest üldiselt on teada, et kui inimesega vestelda, tõepoolest temaga vestelda ja tema vastused elada veidi silmad suureks, eks ole, inimene kukub täpsustama. Ilmtingimata kukub täpselt samuti nagu siis, kui kui vaadata inimesele üksisilmi otsa, ta püüab edasi rääkida, ilmtingimata püüab, see on lihtsalt. See on juba lihtsalt niimoodi. Ja näiteks televisiooni intervjuudega raadiointervjuude puhul samuti kaunis nõmedalt, kui inimene noogutab kogu aeg neid kuulates, see refleks oli mul ka kaua aega ja võib-olla ta mul praegugi isegi. Aga sellega kaasneb see, mida alles üks hiljaaegu üks psühholoog mulle ütles, et aga siis ta hakkabki, teine hakkab ka heietama ju sest tõepoolest me ju koos niimoodi mina kiidan ja temaga rääkida. Aga niisugused hüüatus küsimusi või nii kasutavad meil naisreporterid üsna üsna jõuliselt, sest võib-olla tõesti ei sobi neil noh, niimoodi avaldada viimiliselt imestust või või reageerida sellele. Intervjuu ajal tekib muidugi oluline küsimus, et kuidas esinejat talitseda, valitseda, sest on olemas kahte tüüpi äärmusi ühed, keda ei saa kuidagi pidama ja nende eest tavaliselt hommikusel Letutscal kiidetakse, et küll oli hea ja lahe intervjuu ja siis on teised, keda ei saa kuidagi vedama. Ja tõepoolest, teinekord on see nii, et ei saagi. Mina olen kasutanud lihtsaid võtteid, noh näiteks niisuguse inimesega puhul, kes on harjunud esinema, seda saab, ainult tähendab suure jutuga esinema. Seda saab pidurdada ainult ikkagi küsimuste abil. Lihtsalt igal sobival võimalusel saab talle esitada väikese vaheküsimuse ja see on sama meetod, mis näiteks spordis aeg maha. Lihtsalt ta ei saa omal täita kogu sisse, kui ta peab jälle korraks niimoodi kinni pidama. Ja mõnikord ma olen täitsa nahaalselt valetanud, öeldes, et üks moment ja vaatan siis nagu oleks makil midagi viga, aga tegelikult pole seda momenti mul vajakut. Et las ta natuke suurt ka kinni peab. Kidakeelsed saab aidata muidugi ainult niisuguste väga taktitundelist ringiratast küsimustega aga siis ta ilmtingimata jälgima, et, et küsimused moodustaks loogilise niisuguse ahelat, hiljem saab küsimuse vahelt ka ära lõigata. Sageli on nii, et küsimused moodustavad järgneva rea ja siis ei saa enam küsimuse vahelt ära lõigata. On niisuguseid intervjueeritavad, kellega me kõik oleme nähtavasti hädas olnud, kes nõuavad, et et neile antakse küsimused ette ja kes valmistavad ette ka sageli isegi küsimused ja vastused kes nõuavad, et nemad esinevad nii, et reporter muutuks seal ühesõnaga mingiks näitlejaks, kes esitab küsimusi, et luua illusioon intervjuust aga küsimusi, mis nad ise on teinud ja nad loevad ette vastust, mis nad on ise teinud. See on muidugi traagiline moment ja sellisel juhtumil, kui ei ole võimalik ära öelda viisakas või igal juhul eetiline. Mina ise pean eetiliseks seda, et ma keeldun sellisel juhul intervjuu tegemisest, aga kui ei ole sellist võimalust? Siis aitab ainult niisugune asi mida ma olen rakendanud näiteks juristide puhul, kes pealegi keelduvad inimkeeli rääkimast, sest meil on oma keel ja siis sõnaga oma kindel sõnavara oma kindel küsimustike, omad, kindlad vastused. Ja ma olen korduvalt. Ükskord oli mul üks õnnetu seerias paragrahvi all kasutanud seda moodust, et ma lasen tal siis tõepoolest nagu ta keeldub, las ta siis esitab oma materjali kõike, ma kuulan tähelepanelikult ja tema jutu seest nopin välja need mõtted, mis seal ka tõepoolest ikka aeg-ajalt on ja panen need endale kirja, seejärel ma ütlen talle, et et see oli kõik väga kena. Minu jaoks küll, jäi veidi segaseks see ja see ja see ta, oh jumal, see on ju nii lihtne ja seletab selle jutu kõik ilusasti inimkeeli ümber. Siis jääb muidugi teda veenda, et et vanem eetrisse selle teise, mitte esimese poole ja tavaliselt on see veenmine üsna lihtne, kui ta mõlemad ära kuulab, siis ta märkab ka jahmatusega. Teine oli ju tegelikult see, mida vaja oli, aga esimene õiele seemnete vaja palk. On muidugi inimesi intervjueeritavad, kes on äärmiselt kinni oma eriala noh, hirmus või need on enamasti näiteks teadlased või niimoodi, kes kujutavad ette, et et nende kuulajaks on ilmtingimata nende teaduslikud kolleegid ja oponendid või ühesõnaga ülemused või, või ühesõnaga kellel tekib niisugune hirm, et nad ei saa mitte midagi muud rääkida kui niisugust, mis enam mitte kedagi ei huvita, sest et noh, muidu äkki see, kuna ta on teisel arvamusel või äkki see, kuna temale see võib-olla ei meeldi ja nii edasi selle peale hakkab protesteerima. Sellisel puhul aitab võib-olla teinekord niisugune taktiline ja viisakas ülestunnistus, et tegelikult mina ei ole selles erialas absoluutselt kodus ja kompetentne ja ma ei teagi sellest mitte, ma tahaksin lihtsalt õnnetu juhus, tahe, et ma pean nüüd intervjueerima ja tõesti ma ei saa isegi esitada siin taibukaid küsimusi, kuna ma seda materjali absoluutselt ei tunne. Enamasti sellisel juhul intervjueeritav Leiab psühholoogiliselt niisuguse õiguse olevat, ta võtabki sind kui lollikest seletabki üsna niimoodi lahedasti asja ära mida ongi tegelikult ju tarvis. On muidugi veel üks asi, millele ma tahaksin noh, hetkeks niimoodi midagi öelda. Või mille kohta on see, et ma olen korduvalt oodates lindistamise järge näiteks stuudios või foonikas kuulnud, kuidas inimesed ütlevad oma esinejale, kui see ütleb, et mul on siin väga kribu-krabu kiri ja ma ei saa siit isegi hästi aru või et mul on ausalt väga kehvasti ette valmistatud või mul oli eile pidu ja ma ei tea, kus mul täna välja tuleb ja niimoodi ja seepeale ütleb reporter või tavaliselt vaata et issand, sellest pole mitte midagi, külme lõikame, küll me teeme külmem monteerimine, külve, sätime minu meelest seal absoluutset jama, tegelikult sellega häälestatakse see niikuinii omanikena õnnetus seisus oleva esineja sellele, et ajab absoluutselt enam ei peagi ennast valitsema ka silmas pidama, kett mulisemist tahad, küll nad teevad igaüks teab, et kunstlikud niimoodi lõigatuna muutub, see intonatsioon jubedaks ja ühesõnaga niikuinii ei saa sellist juttu, las inimene võtab ennast kokku ja ja teeb oma esinemise nagu esinemise ära. Nojah, ma vaadanud küll kella, ma tahaks öelda siis lõpetuseks nii palju, et intervjuu on minu meelest üks õudselt tore asi ja, ja väga paljudel on meie majas hobiks, sest no meil on kaks, kaks palgalist reporter, et ka olemas või tähendab elukutselist ja siis ülejäänud on noh, niisugust toimetajast kuni kuni raamatukoguhoidjana, kellel seal harrastus. Ja minu meelest on see üks raskemaid asju ja seda oleks tõesti noh, kuna ta on nii huvitav, siis ma saan aru, et see väga paljudele hobi on, sest et ega see sisse ei tohi mitte midagi, kuna see on kõik, see odavam asi, maksimum on 13 50 midagi jälgi, maksimum, keegi ei maksa, need 10 rubla läheb selle vaeva peale. Mis te sõidate taksoga maha, ei oodata oma esinejale sisse või ükstakama kõik, mismoodi ühesõnaga pankrotis nagunii. Aga sellest pakub sele tegemine suurt suurt lõbu. Ja mu meelest selle õppimise või tegemise juures on see õppimise rõõm nähtavasti surmatunnini suureks rõõmuks. Sest ega muidu inimesed kõik seda ei püüaks teha. Aga me ise loome ka endale niisuguseid takistusi, midagi paremini teha, sest näiteks minu meelest siis, kui klaverikunstnik pöörab tähelepanu oma sõrmedele, on see normaalne, aga meie näiteks ei pööra tähelepanu häälele mitte midagi, olgu see küsimus esitatud läbi kõhu või läbi nina läbi hammaste või tulgu see koputades nakutadesse, on üks kama kõik, sest et see me ütleme, on isikupärane, see on inimese isikupärane väljendusviis. Ma ei leia, et ühelauseline küsimus peegeldaks inimesi isikupärast, mis maneerist ma leian, et isikupärane rääkimine võib esile tulla, kui inimene tõesti esineb isikuna kuskil, kui ta Peab pikema kõne näiteks või tere kas või kirjutatud teksti, siis mind ei häiri see. Aga Meil on väga palju näiteks niisuguseid asju, kus tõesti ma kuulan. Intervjueerija räägib sageli imeilusat keelt, jäime ilusa diktsiooniga veel. Aga see reporter ei suuda kuidagi samal tasemel olla oma kolme või nelja küsimusega. Samas Intervjuus, noh, see on niisugune pisiasi, millele me ei pööra mitte mingit tähelepanu. Ja, ja üldse ei ole sellel asjal erilist tähelepanu vaja pöörata, sest et igaüks teeb, nagu ta tahab ja nii meil ongi roheline tee tegel suurel kunstil ja raadiokunstil, sealhulgas niimoodi Lugupeetud kuulajad ma ei tahaks anda niisugust kõikehaaravat ülevaadet tekstitöötlusvahendite ära, kust maailmas ja nendega kasutusest, kuid mõningate näidetega, kuidas on tekstitöötlusvahendeid, Siukseid, tekstitöötlusvahendeid kasutatud ajakirjandusse ajakirjanduses tahaks nagu intrigeerida selle uue nagu tegevusvaldkonna suhtes, mis on tekkinud märkamatult meie maailmategevuses ja ja panna nagu mõtlema nendele nendele monumentidele, kus kohal me saaks seda ise kasutada õieti tuua, nagu need probleemid meie ette, et oleks näha, et siin on väga palju juba tehtud ja, ja tõesti, me ei tohi sellest tegevusest nagu kõrvale jääda. Kui minna ajalukku, siis esimeseks tekstitöötlusvahendiks, mis võeti kasutusele maa proovin rohkem, nii ajakirjanduse seisukohalt vaadata oli kirjutusmasina see, mis võimaldas kõigepealt vabaneda individuaalsest koledast käekirjast saada saada siis võimalikult saada ka automaatselt mitu koopiat korraga. Ja peab ütlema, et ajakirjanikud üle maailma selle vahendi võtsid üsna kiiresti kasutusele. Sedasama nüüd öelda küll meie maal ajakirjanike kohta sest arvatavasti on siin põhjusteks vähene algharidus. Meil kooli õpilased ei saa mingisugust õpetust kirjutusmasina kasutamise kohta. Ja teiseks, tehnika puudumine, kirjutusmasin on meil siiski suur haruldus individuaalses kasutamises. Aga kirjutusmasin need teiselt poolt tahaks öelda, et juba seesama lihtne asi nagu kirjutusmasin tekitas ajakirjanikele ilmselt ilmselt teistmoodi lähenemise oma tööle selle asemel et kriipsutada ja, ja kirjutada ja uuesti kirjutada ja sinna vahele kirjutada ja ja vedada neid igasuguseid silmus seid sinna kõrvale, kuhu vahelekirjutused sisse panna peab ajakirjanik vähemalt ühe lehekülje ulatuses teksti endale ette kujutama, kuidas seda ei tee, siis taandub see niisuguseks nüriks uuesti uuesti kirjutamisele, jälle kärts paber kokku paberikorvi ja uus leht ette ja kirjutame uuesti sinikola siin ma jätsin selle asja tegemata jälle kokku ja uuesti ja nii edasi, tähendab, ajakirjanik Mul tekib, peab tekkima nende ettekujutus vähemalt üheleheküljelises tekstilõigust, mille ta selgesti selgesti ära kirjutab. Ainult siis on sellest tehnikast vahetus kasutamises loomingulises töös kasu. Tekstitöötlusvahendid hakkasid edasi arenema. Mõningane aeg pärast seda, kui tekkis arvutustehnika ja võib-olla kuuekümnendatel vastatel esimeseks pääsukeseks oli IBM-i toodetud tekstitöötlusseadmed. Kuna tuldi konkureerima masin kirjutajatega, siis pidi seade olema vähemalt sama kvaliteetne tähendab andma sama efekti, mis annab masinakirjutaja. Nii et siis trükiseadmed selle juures olid oluliselt paremad kui arvuti seadmed. Kuid anti võimalus siis neid vahelekirjutusi juurdekirjutusi teha. Esimesed tekstitöötlussüsteemid olid üldiselt pimedad, nii et me peame meeles selle teksti, mis meelne, kirjutasime, võtame selle ette. See on nüüd salvestatud ka vastava seadme mälus, liigume vastava kohani, säält teeme vastavad parandused ja nii edasi. Edasi arenesid need tekstitöötlusseadmed, need võimaldasite alguses kuskil kahe lehekülje ulatuses teksti mälus, hoida, seda panna siis kõrvale alati seda ette võtta, uuesti uuesti moodu, seda modifitseerida välja trükkida vastavalt vajadusele. Edaspidi vastavalt kuvarite displeide hinna vähenemisega võeti kohe kasutusele ka kuvarit selles süsteemis, tähendab, et me saame vaadata teksti kogu aeg mannil kirjutas sinna vahele näha, näha seda teksti juba puhtal kujul silmapilk pärast seda korrigeerimist. Ja pärast seda saada siis kvaliteetne väljatrükk. Ajakirjanikud muidugi tervitasid seda nähtust väga suure rõõmuga, kellel oli võimalus sellele juurde pääseda ja, ja vähemalt niisugustes lõikudes nagu igasugused tüüppartiklid, vaid tüüp kõneld nendes võtsid nad selle aktiivselt kasutusele, saab ju kirjutada valmis näiteks valimisvõit valimiste võitjast kõne panna sinna mister John ja tema abi taas ameeri. Ja pärast pärast siis ainult korrigeerida, panna juurde see. Nagu intiimne lõik tema eraelust sinna midagi, kuidas ta lapsepõlves, mis ta tegi ja sellega saame kiiresti niisukese tüüp artikli valmis. Sõltumata sellest, kumb pool siis nüüd võitis või või kuidas see on samuti ka kirjutada valmis mingisugune artikkel ja panna siia juurde niisugused individuaalsed pöördumised selle või teise peatoimetaja poole, me saame kergesti pakkuda oma materjali väga mitmete mitmete peatoimetuste poole, et kuskil võib-olla näkkab. No need on mõned kohad, kus ta saaks kasutada terasemalt, jälgisid nende tekstitöötlusseadmete arengut maailmas võib-olla ajakirjandusse toimetused, toimetajad, sest nendel on valus küsimus, on siiski see valmistoodangu, ajakirja või ajalehe või millegi muu saamise tehnoloogiline liin, milles ajakirjanikud ainult üks lõik, edasi tuleb siin komplekteerimine, redigeerimine, ladumine, korrektuur ja nii edasi. Ja need vastavates lõikutes olevad inimesed, nemad nagu ei tohi eksida, sest nende eksimine toob kaasa kalli käsitsitöö nagu korda kordamise, ütleme see ladu läheb hukka, tuleb uuesti laduda edasi. Siit tuleb teine moment, kus tekstitöötlusseadmed kohe leidsid oma koha, see on ladumis masinate juures lõpp, korrektuurid kemiseks. Valmis tekst on siis juba vastava seadme mälus, teda saab seal muuta, redigeerida, vahele kirjutada ja nii edasi. Ja juba ladumis ladu käib täiesti automaat, tavaliselt me saame kiiresti ja ilma südametunnistuse vaevata tellida uue lao. Ja ajakirjand ajakirjanduses ajalehtede külgede kujundamisel, ka seal leidsid seadmed kasutamist mitte just eriti hiljuti. Näite võiks tuua Inglismaalt, kus imi Immning paavsti toimetus kasutab Asjelli arvutustehnikat. Seal on siis nüüd arvutustehnika juures tekstitöötlusvahendid. Vastav tekst, mis sõidetakse arvutisse. Toimetaja saate defineerida dikteerida, missuguses softis ta tahab seda näha, missuguste üle ühe või kahe veerulistena ja ta saab andmed kohe, kui palju see ruumi võtab mitu sentimeetrit ja nii edasi. Teades neid andmeid, saab ta kujundada. Ajalehe paigutuse Moskvas oli võimalus näha selle toimetuse töö tulemusi, nagu see toimetus saadab, annab välja õhtulehte paikkonniti, tähendab sama materjal antakse välja väga mitmesuguses eri linnades ja igas linnas antakse see eri rõhkudega. Ühes on üks artikkel, peamine, teises teine artikkel, materjal on täpselt sama, aga neid on see pealkiri suurelt antud. Nüüd on need pildid esileheküljel. Nüüd on teised pildid siia pandud see artikkel siia pandud seda artiklit veidike lühendatud ja nii edasi nägime seal kah kõrvuti kahte varianti, kaheksandat ja üheksandat varianti sellest lehest. Ja tõesti oli näha, et, et need vastavad seadmed selle ajalehe kujundamisel annavad tugevasti varieerimis võimalusi kergendavad toimetuse tööd. Võib-olla selles suunas kõige kõige moodsam süsteem on, mida kavatsetakse võtta kasutusele ka Moskva olümpiamängude ajal. Agentuuri Novosti. Et see on üks põrgutrükk helbrint on selle firma nimi, see on Soome kaudu muretsetakse vastav seade. Selles seadme juures on ekraanil võimalik näha juba tervet lehekülge või lehekülje osasid, valida seal Swifti, näha juba seda pilti niisuguse, nagu ta on peale selle viia süsteemi sisse ka fotomaterjal juba numbrilisel kujul. Mazdabeeritas seda fotomaterjali valida sellest väljalõike eraldi nagu aspekte, mis me jätame kas siit või sealtpoolt fooniks ja paigutada need kohe vastavasse ajaleheküljele sisse selle tulemusega väga kiiresti operatiivselt teha just niisuguse lehekülje, mida toimetaja tahab. Tekstitöötlusvahendid jagunevad nagu tänapäeval. Kõigepealt individuaalsed, see need seadmed ei maksa väga palju rohkem kui harilik kirjutusmasin, võib-olla kahekordne hind, kuid võimaldavad siis ühe kahe lehekülje ulatuses teksti nagu korrigeerida ja neid tekste hoida alles diskettide peal või muude mäluseadmete pealt. Diskett on niisugune grammofoniplaadi kujuline väike painduv ketas mis siis vastavasse mäluseadmes sisse pannakse, millele saab siis kirjutada peale magnet? Nagu magnetofoni-le ja siis maha lugeda, need seadmed, disketid ise maksavad küllaltki vähe, 10 12 dollarit. Ma pean ütlema siiski, et, et sotsialismimaades praegu tekstitöötlusseadmed on üsna vähearenenud ja kõik see informatsioon käib lääne tehnika kohta. Kuid tähendab, kuna see valdkond väga kiiresti areneb praegu arene hakata arenema kindlasti ka sotsialismileeri maades ja, ja vähemalt. Vihelda katse eks eksemplaride ostmisega valuuta eest ja niiviisi saab need seadmed siiski viia Meie elus ka käiku ja selle põhjal põhjal nagu otsustada, mis suunas tuleks arendada meie kodumaist tekstitöötlusseadmete tehnikat. Nii et sellepärast need hinnad nagu dollarites antud, see on küllaltki odav, siis see diskett mahutab kuskil 300000 sümbolit. See on küllaltki palju teksti. Kui te kujutate ette ja seda on küllaltki lihtne, siis uuesti taastada, uuesti maha mängida. Trükkalitele. Suuremad seadmed võib-olla tähendab siis edasi kollektiivsemad seadmed, kus jagatakse mälusid ja neid trükkaleid kvaliteetseid trükkaleid mitmete punkti kasutajate vahel. Ja võib-olla üks kõige-kõige, nagu kaasa lähedasemaid, perspektiivsemaid, sead, süsteeme tooks näiteks firma vang süsteem. Tekstitöötlusprotsessor millel on mälu juures 10 miljonit sümbolit, seal umbes 4000 lehekülge teksti mida on vahetult võimalik kasutada kuni 14-st punktist. Seal on võimalik hoida selles süsteemis mitmeid tekste, mitmeid dokumente, neid sõltumatult redigeerida, muuta, järjestada tähestikulises järjekorda, tuua välja niisuguse mustand trükiväga kiiresti teha kvaliteetset väljundtrükki, kasutada seda seadet. Sellel on nüüd siis selle 14 punkti jaoks oma spetsiaalne tekstitöötlus. Protsessor, mis ei ole arvutusmasin, vaid juba spetsiaalselt välja töötatud käskude või nii-öelda tegevuste süsteemiga mis teeb väga kiiresti just tekstitöötlusoperatsioon. Ta on küllaltki välja arendatud maksimaalsete punktide arvuni, siis need võimalused, mis annavad need tulevad kätte küllaltki odavalt. Egade tööpunkti hind ei tule palju suurem kui individuaalset tööpunkti, hind. Niiviisi, kuid võimalusi on palju rohkem. Sama süsteemi saab kasutada ka elektronposti suhtes. Kui on erinevates kontorites erinevates toimetustes samad seadmed, siis me saame telefoniliine pidi saata materjalid kohe teise kohta ja seal trükitada kvaliteetselt välja. See on kontoritehnikas on väga levinud viis firmade vahel firmasisesel erikontorite vahel kuid ka ajakirjanduses muidugi kasvõi see ilming postikogemus nad kasutavad, annavad ajakirju elanikule võimaluse oma tekste hoida oma visandeid tekste, hoida arvuti mälus ja redigeerida, koostada neid materjale, kusjuures nad säilitavad nagu nende tekstide nagu puutumatuse, teiste nad võimaldavad hoida nagu amat ametisaladust. Igaüks tegeleb oma materjalidega, keegi ei saa nagu neid selles süsteemis varastada või ära kasutada. Teise teise kogutud materjali. Kui nüüd vaadata mis lõigus või nagu kasutame valesid termineid, ütleme, milline oleks ökoloogiline nišš, kuhu peaksite asetama meie elus need tekstitöötlusseadmeid, kus nad leidiski, leiaks endale eluõiguse. Siin on muidugi raske leida, üks võimalus on kasutada kõik seda tekstide korrigeerimise redigeerimise võimsust. See eeldaks aga väga häid masinakirjaoskusi mis meie elus nagu on küllaltki suur puudu puudujääk ja kasutada nagu selleks tsentraliseeritud masinaid, kirja büroona, sellel on oma mõte. Kuid kas meie suudame seda efektiivselt kasutada? Märgin ära siiski, et, et seade võimaldab küllaltki kogu aeg registreerida, kui palju, kui intensiivselt kasutatakse, kes kuidas töötab, kui palju tema teeb? Kas ta Jokutab selle masina taga, missugune on tema tööviljakus? Neid muidugi välisfirmad kogu aeg kasutavad ja, ja sellega kruvitakse üles masinakirjutajate töö. Aga teiselt poolt ei ole mõeldav mõõta niisugusel viisil seda tehnoloogilist kiirust, kui me oleme andnud selle seadmestiku loogi loominguliste töötajate kätte, kus me anname hoopis olulised olulised uued võimalused. Näiteks ma kujutan Eestis üks lõik, kui meile oleks olnud entsüklopeedia toimetamise alguses käes tekstitöötlusvahendid, niisugused, kuhu me saame korraga sööta sisse 4000 lehekülge teksti kus me saame eraldi hoida eri temaatikaga indeks või ütleme, terminite registrid neid täiendada eraldi vaadata, et kui meil ei ole probleem neid tähestiku järjekorda paigutad terve entsüklopeedia ulatuses, kui me saame koosoleku jaoks välja trükkida antud momendil artiklite seisud, need läbi arutada, pärast viia parandused sisse, uuesti ümber, järjestada, koondada, täiendada, seda, ma arvan, see entsüklopeedia oleks meil tulnud võib-olla kaks korda kiirema ajaga. See on üks lõikus, vaieldamatult niisugused seadmed ennast õigustavad. Üks omaette lõik on, kus need seadmed võiksid õigustada, kui me saame selle informatsiooni kätte nagu automaatselt, mida meie peame võib-olla viimistlema, täiendama, paigutama kuidagi teisiti. Ja see lõik on meil raadios nagu olemas meil arvutiga koostame raadio kontserte, suur häda on, et see väljund, mis meil arvuti nede arvuti poolt tuleb, et see ei ole küllalt kvaliteetne selleks, et kasutada otse diktorite juures. Meil ei ole võimalik enam nii küll lühike väikesi täiendusi teha ja seal panna vahele mingisugune lause ekstra lause veel diktori jaoks. Kujundada nagu selles mõttes seda sama muusikasaadet või muuta vajaduse järgi järjekorda. Seda lõiku saaksime meie neid, kui me võtaks niisugused seadmed kasutusele omades, saaksime seda lõiku küllaltki paindlikult muuta. Teine niisugune lõik oleks nagu uudis, informatsiooni, tool, töötlemine, kui me saaksime kasutada mitmelt poolt, tuua sisse ja salvestada kollektiivseks kasutamiseks uudis informatsiooni, kas nii nagu me praegu tassi uudiste salvestamisega või siis ka meie oma vabariigi korrespondenti delt saadud informatsioonil, kollektiivse salvestamisega ja kasutamisel, kas siis edasi, kui me selle juures saame selle jagada toimetajatele kasutamiseks ja ümbertöötlemiseks ja saadetaks tegemiseks küllaltki operatiivselt kätte ja tulemus oleks niisuguse kvaliteediga, et me saame teda et teda otse kasutada, siis me oleks saanud suure sammu edasi. Ja kui me võtame nagu muudame, et uudis ja saate tegemise tehnoloogia muutmise nii resoluutselt ette, et me teeme niisugust tekstitöötlusvahendite töötlusvahendite küllaltki palju, see muutub meile igapäevaseks, siis läheneme MB ühele. Tähendab, saame me hakata aktiivselt lahendama uut lõiku meie töös. Sea nagu kollektiivse meelespea loomine. Ajakirjanikud üldiselt tahavad nagu faktide, nagu meelespead, küllaltki kõrgetasemelist, tegelevad kõikide elu vald avaldustega valdkondadega ja nad tahavad igalt poolt aktuaalseti operatiivset informatsiooni. Kui kujutada ette, et me teeme ajakirjanike jaoks niisuguseid kõikehõlmava panga siis selle moodustamiseks oleks vaja meil vähemalt ühte entsüklopeedia toimetust, kes töötab aastaid ja kannab sinna informatsiooni sisse. See on mõeldav niisugune siis arvuti kasutamisel küllalt võimas, samuti küllalt võimsate otsimisvahenditega annaks meile võimaluse niisugust süsteemi teha, kuid kui nüüd ajakirjanik hakkab seda süsteemi kasutama, leiab ta ikka, et seal ei ole see informatsioon, mida teda huvitab. Ta on aegunud. Ta ei ole täielik ja, ja kõige õigem meetod on anda siiski võimalus ajakirjanikule endale moodustada seda informatsiooni. Ta teab oma töös, mis ta kõrvale paneb, mida ta hiljem tahab ta kasutada. Ja kui ta läheb kasutama, siis ta ise teab juba, mis ta tallele panin ja mis ulatuses tema informatsioon täielikult. Selleks, et selle lõigu kallale nagu resoluutselt minna, selleks oleks vaja. Aga siis see tehnoloogia on niivõrd muuta, et ajakirjanikul oleks võimalik oma töö käigus kõrvale panna eriliselt, nagu selleks aega raiskamata, seda, mis ta arvab. Mis momendi informatsioonist võib osutuda kasulikuks tulevikus. No see võib-olla oleks nagu kõik Võib-olla veel üks väike märkus et need probleemid siin tekivad väga suured probleemid, suurtel rahvastel on kirev tähestikuga, ei ole probleemi, eesti rahvas, väike rahvas, aga tal on oma kõver tähestik, erisümbolid kasutusel, mis tekitab üsna palju probleeme. Näiteks on, et ka jaapanlased on asunud teksti töötlemisseadmete loomisele ja mis oli neil tükk aega, oli väga suur, tõsine takistus, Nad kasutasid inglise keelt oma arvutite juures ja väljundi juures ütleme mitte oma isiklike oma keelt. Siis nüüd nad on resoluutselt läinud seda teed, et kasutavad juba jaapani keelt ja hieroglüüfe Nad on loonud seadmed, seadmed, mis ei maksagi eriti palju täielikule ostmisel kuskil 135000 dollarit ja mis võimaldavad kujutada ekraanil kuni 7000 erimärki ja neid välja trükkida ja kasutada ja redigeerida nendest 7000 märgi ulatuses teksti otsida, koostada neid tekste. Nii et, et ka selles suhtes tekstitöötlusseadmed arenevad viimasel ajal väga intensiivselt. Mina leian midagi, mida ma tahaksin panna seisma sinna panka. Aga kui kellelgi teisel on midagi taolist vaja, siis ta läheb ja teise panga kallale. Kuidas te garanteerite, et mul on oma pank? Muidugi tähendab selle, see on kaks asja, üks on see kollektiivne nagu kogemuse kogumine alati teie tahate siiski teise käest mingisugust informatsiooni saada, aga on võimalik teha. Nii, et on sihuke kollektiivse juurdepääsu materjal, kuhu kõik annavad oma osa ja, ja mille, mille kasutamise juures tekivad nihukesed seltsimehelikud suhted. Võib kasvõi juba sellepärast, et kui ma ei kasuta seda seltsimehelikult, siis maisaselt ka vastu midagi. See, et tegevus lendab vastu taevast, aga on võimalik teha ka täitsa individuaalseid niisugusi, nagu oli kasvõi selle ilming posti toimetuses, on igal toimetajal oma piirkond, kuhu tema saab teha visandeid, kus ta saab kanda. Me märkusi, kus ta saab siis koostada valmis materjalid ja siis need esitada ja sinna juurdepääsu suhtes on juba siis juurdepääs, on ainult temal üle tema vastava selle identifitseerimistunnuse. Kas see tunnus on siis niisugusel kujul, et annan automaat, Moody võti, millega ta läheb selle seadme juurde või on spetsiaalne dešifreerimiseks kaardike, mille ta mingisse pilusse pistab või kasutada tuntakse primitiivse maid, vahendeid nagu meie kasutame oma süsteemis praegu eri tarbijate nagu volituste piiramiseks või kontrollimiseks. Et ta annab klaviatuurilt mingisuguse oma kogule piiritus, sihvri? Need on nüüd nagu tehnilised küsimused, põhimõtteliselt on võimalik siiski teha niisuguseid süsteeme, et igalühel on siiski oma individuaalne piirkond, millele keegi teine juurde ei pääse.