Tere, mina olen Anu Allas. Te kuulate saadet kunst r ja täna pakume teile kuulata salvestust, neljandal mail neljapäeval KUMU auditooriumis toimunud diskussioonist diskussioonil käsitleti kumu avanenud tõst, skaala nihe, skulptuur, avatud mänguväljal ja osalesid, rääkisid näituse kuraatorid Hanno Soans, Villu Jaanisookunstnik, Raoul Kurvitz ja kunstiteadlased ajaloolased, kriitikud Andres Korgi, Karin Laansoo. Arutelu juhtis kumu direktor Sirje Helme. Kunst. Mul on hea meel avada järjekordset diskussiooni teemal meie ekspositsioonid ja seekord oleme muidugi võtnud ilmselt ühe kõige keerulisema teema, meie avanäituse avanäituse skaala nihe ja see on ka meie eelviimane diskussioon, järgne diskussioon keset maid on siis teemal, miks peaks kaasaegne kunst ja kuidas ta peaks olema kaasaegne kunst 21. sajandi muuseumis, kuidas ta panna muuseumi formaati ja sellega me siis ühtlasi kogu selle nii-öelda diskussiooni teema selleks kevadeks lõpetame sügisel uued teemad. Meil on siin väga tore seltskond, arutamaks selle teema üle ka kaks kuraatorid miga Hannula kahjuks ei saanud tulla Villu Jaanisoo, Hanno Soans ja kolm sellist tõsiseltvõetavat asjatundjad, Andres Kurg, Karin Laansoo, Raoul Kurvitz. Ja ma loodan, et kõik siin spetsialistidena asja, tundjatena võtadega sõna sellepärast et ainult nii saab üks diskussioon tõeliselt toimuda. Aga mis seal ikka, ma annan kõigepealt sõna Hanno Sonsile, kes siis on põhiline ettekandja või kes siis Lott kokku need seisukohad, miks see näitus sellisena tuli, nagu ta tuli ja siis täiendab, jätkab ja nii edasi. Tere kõigile, võib-olla minna tagasi nii kuskil kakleb pool aastat peaaegu meenub mulle üks koosistumine Villuga, kus me arutasime põhimõtteliselt mitte ka kaasaegse skulptuuri üldiselt, vaid kaasaegset eesti skulptuuri ja seda nagu ühtlase foonina väga pikka aega ümbritsenud sellist virilad, õhkkonda ja, ja probleeme, mis, mis üha nagu naasevad ise iseenda juurde ja, ja võib-olla nendes vestluses ongi see, see, see koht, kus selle näituse tegemise plaan alguse sai tagasi vaadata ja öelda midagi, mis võib-olla sobib üldiseks probleemipüstitus, eks ma loodan, et, et siin järgmisena teised kõnelejad toovad igaüks välja mingisuguse oma probleemipüstituse, oma probleemi nurga, millest me saaksime siis diskussioonile või vaidlusele edasi nihkuda. Siis võibki öelda, et see, see näitus, skaala, nihe, skulptuure, avatud mänguväljal on koostatud sellisel eeldusel, et et me oleme just nagu mentaalselt üle saanud 90.-te kunstielu sisediskussioonides Eestis valitsenud sellisest erialaliitude eksistentsi problemaatikast ja, ja iga hinna eest enesetõestamisvajadusest, mis on olnud kaasaegse kunsti seisukohast üldisemalt täiesti marginaalsed probleemid. Ja selgituseks võib-olla niipalju veel, et näituse alapealkiri, skulptuur avatud mänguväljal on laenatud ameerika kunstiteadlase Rosa linud Krausi sulest, kes 70.-te esimesel poolel kirjutas ühe krestomaatilised essee, mis, mis postuleerib tõsiasja, et et läänekunstile tagasi vaadates sealtsamast, 70.-te algupoolelt pole skulptuurist võimalik rääkida enam sellises definitiivseks piiritlevad kõnepruugis mis, nagu väärtustes skulptuuri spetsiifikat, nii nagu nagu teda modernismist mõisteti modernistliku skulptuuri puhul skulptuuri mahu skulptuuri oma ruumi ja, ja, ja vormiga tegelevaid küsimusi eraldi. Ja ta pakub sellise võimaluse avatumalt ja, ja võib-olla meele valdsemalt sellele sõnale skulptuur tagasi vaadata. Mul tuleb meelde Artur Tanto, kes, kes eessõnas 90.-te aastate alguses ilmunud Toomas mäkke Willi raamatule skulptuur kahtlust ajastul leidub tapp on väitnud või postuleerinud, et, et kui modernismi aja keskseks kunstiliigiks on maal, et siis siis postmodernistlikus kunstis, omparaadigmaatiliseks skulptuur. Ainult et vahe on selles, et erinevalt modernismist pole tegu distsipliini, loogika ühe rangema piiritlemisega, vaid skulptuur kaasaegses tähenduses, pigem nagu haarab üha uusi ja uusi alasid. See paratamatult tekib kujutluspilt nagu, nagu mingis totsikuid olevast Pärni taignast, mis üle ajab. Ja kui siis konkreetsemad skaallanike juurde tulla, siis see küsimus, et millest me räägime, kui me skulptuurist räägime skaala nihke puhul, et kas me näiteks räägime Joosest poisi mõttes sotsiaalset skulptuurist? Me vaatame mõningaid teoseid, siis siis kindlasti võib-olla siis Evansi radikal õieti skulptuuripark on kõige parem näide kanjon, pingi dokumentatsioon sellest, kuidas ta nurjunud ühe, ühe kunstiteosega üritab üha uuesti uuesti sotsiaalset või poliitilist probleemi üles tõsta ja põrkub bürokraatiate ja, ja tsensuuritakistuste vastu, et need kaks on võib-olla paremat näidet ja mingite reservatsioonidega kooperi, Kursk ja proov oli rahutus ja, ja võib-olla isegi ergi teise silla video on noh kindlasti selle mõistega diskussioonid siis on, on selles mõttes võiksid näituselt eraldi välja tuua mingid sellised tööd, kus on nagu otseselt tagasi viited skultuurile selle sõna kõige klassikalisemas mõttes noh veel kord Evans ja, ja radika, Loyatti skulptuuripargi tee kindlasti türklaste Sõrkanoskaja jahmetoguti selline just nagu esindusskulptuuri võtmes teostatud paroodiatöö ja, ja Marko Laimre valguses boksid, kus on kujutatud siis neid salluteerivaid pioneere. Aga kui me räägime üldisemalt, siis pigem peaksime rääkimas kultuurile tagasi viitavatele, strateegiatele ja viisidele, töötada ruumi kunstiga. Ja selles mõttes on noh, täiesti õigustatud küsimus, et kas me üldse võime rääkida mingist kindlasti ühisosast nii erinevate asjade vahel, nagu on, on näiteks kooperi installatsioon sarnases võtmes John Smith või Veronika prooval suuremõõtmelised instajatiivset jutustavad teised siis hoiateldbergsi arhailised kivilahmakat või, või, või super pleksi, selline kontseptuaalne kaup, et ilmselt mitte ja mis mina pakuksin, et omavahelises seoses on need pigem nagu kaugelt sugulased või mingi mingisuguse ühises jadas. Kaudsemalt. Villu on järsku midagi öelda selle näituse tegemise protsessi kohta. Selle teoreetiku jutu jätkuks ma võiksin ehk lühidalt võtta kokku sellesama asja siis miks me selle näituse tahtsime teha ja miks me tegime, kuidas, kuidas need valikud tulid kuidas tundus seda teha ja mis ma nüüd praegu selle kohta arvan. Ja lühidalt oleks palju teemasid muidugi. Kõigepealt üks ilus kujund, mida, mida, millest me oleme palju omavahel selle, selle protsessi alguses lobisenud oli selline kosmoses toimuva plahvatuse idee. Mõtlesime selle peale, et kui skulptuur traditsioonilises mõttes on üks ja mis on, on postamendil ja kujutlesime plahvatust, mis paiskab need tükid kosmoses laiali igas suunas ja nad kogu aeg kaugenedest, sellest keskpunktist muunduvad mingiks muuks asjaks, aga nendel on ikkagi otsene side selle tuumikuga, kus nad on tulnud. Siis algne idee, mis mulle endale kohutavalt meeldis, oli teha üks näitus nendest nähtustest, kuhu praeguseks hetkeks skulptuur on jõudnud. Pärast muidugi tööprotsessis natukene muutus, aga, aga ma iseenda jaoks näen seda, seda kujundit selles näituses kogu aeg, et me tõepoolest tegime seda, mida me tahtsime. Teine asi muidugi oli oluline ka, et oli nii palju kurdetud seal eesti skulptuuri mahajäämusest või nõrkusest. Me tahtsime Eestis näidata neid kunstnikke, neid nähtusi ja sellist skulptuuri, mis siin praegu on. Et seda ei saa nii vähetähtsaks pidada seda harivat poolt, mis seal oli. Ja loomulikult, kui on tegemist mitmekuraatori poolt kureeritud näitusega, on tegemist suurte ja väikeste kompromisside, ka need on, need on tehtud ja ja see tervik, mis nüüd on siis praeguseks siin. Ma ma läksin ära pärast selle muuseumi avamist, jumal kolm kuud ei tulnud Eestisse. Aga nüüd nädal-poolteist tagasi oli nii kohutavalt väsinud noortest kõrini sellest kõigest, aga, aga siin poolteist nädalat tagasi ma käisin siin rahulikult, käisin selle näituse läbi ja piisavalt kaua olnud mujale, see distants aitas ja, ja ma jäin hästi rahule. Tähendab, minu meelest korvpalliterminites võiks öelda kolmepunktivise. Ja ma olen jälginud üldiselt seda, seda vastukaja või mida sellele siis sellele näitusele on olnud ja temast on kirjutatud suhteliselt palju. Ma pean tunnistama, et ma eesti pressist ei tea, tean küll, ühe isa kirjutas, mulle õudselt meeldis ja tegi südamest nagu heaga ja, ja ka nalja, aga üldiselt kuna tegemist on ühe järjekordse nüüdiskunstinäitusega, siis teda kajastatud on suhteliselt nii neutraalsed muidugi üldtoonud, positiivne, sest et kunst on positiivne asi tavaliselt ja need võrdlused, mis on tõmmatud, et sellest ei saa mööda minna, et on lähilinn Helsingi, kus on praegune ars null kuus temaga seda võrreldud. No ma ei hakka, tähendab refereerima, mida on kirjutatud täpsemalt, aga üldiselt noh, see on olnud nagu positiivne on näha, et temast on aru saadud, nendest töödest on aru saadud, miks nad siin on ja millised eriti nendest seostest kohaliku eluga näiteks viimane kirjutas, eile tuli see soometaidelehti, kus otsad anda korvi, kirjutas ja kirjutas ka sellest näitusest ja analüüs päris toredasti. Nii et, et ma olen praegusel momendil hästi rahul. Minu meelest ma ütlesin kolmepunktilise, et me tegime seda, mida me tahtsime. Aitäh Hannole ja ilule tuletan meelde veelkord, et see kolmekuraatoritiim oli üsna omapärane sinnani läbi isegi teoreetikud ja mitte mitte tööle pillujalise pole teoreetiline, on teatavasti meie uus õppejõud akadeemia aga ta on ikkagi eeskätt praktik, nii et see, kuidas nüüd selle üks tegu kaabioreetilise põhjendatakse, see on olnud päris huvitav, ma olen ise seda protsessi kõrvalt jälginud ja sa mulle väga huvitav olnud, aga aga tõesti otsa värki siis seda, et on pressis, on hea ja tore kajastus, pean ütlema, et Eesti press on olnud nagu vaka, ta on äraootaval seisukohal olnud, et Ta ongi neutraalne olnud, ainus, kes siis on võtnud üsna jõuliselt sõna, on Raoul Kurvitz, kes on aitäh, Raul, et sa tulid meie hulka. See näitab, et avalikul foorumil on on mingi tähendus jama äkitselt annakski sõna sinule üle. Tänane teema siin siis eelkõige sotsiaalne skulptuur, avatud mänguväljal projekt ehk siis inglise keeles käiuse selles siis alustaks kell tegelikult mul kuidagi teadvustamise projekt kogu aeg pigem seal ingliskeelse nimeversiooni sihtis käia sõnul ka praegu kuidagi. Ah, jõuline ja lubavad nihestatud skaala skaala nihe ja muidugi see asja olemas siis sinna juurde, eks ole, et, et sotsiaalne skulptuur nüüd projektist seda siis justkui oodanovski, eks ole. Et tegemist siis sotsiaalse skulptuuriga selle kõige paremas tähenduses. Selle traditsiooni kohaselt Franz Joseph poisi aegadest alguse sai. Ja siis just nimelt selles nihestatuse võtmes. Et selline sotsiaalne skulptuur siis justkui nagu nihkes, sest tegelikku Meil on sotsiaalse ruumi. Nonii, nüüd nii palju kui mina tean, umbes aasta aega tagasi eelmine suvi, kui see projekt veel Moody kujunemisjärgus olin siis kõik kõlas väga uhkelt. Hanno osalusega kohtusime, Anna oli äge täis, rääkis oma uhketest ideedest, kuidasmoodi tulevad linna peale erinevatesse reaalsus sotsiaalse keskkonnapunktidesse siis niisugused provokatiivsel kommenteerivad objektid Koplis siiasamma, selle Lasnamäeveeru peale käisime, istusime seal karjääri ääre peal ja kujutasin vaimusilmas ette, kuidas see asi kõik saab olema mitmeid kontserte ja mitmesugused asju oli sest nagu plaanis. Aga nüüd, mida me nüüd nagu hetkel näeme, näeme, et mingisugune hunnik asju on pakitud siia muuseumi majja sisse jumalik konservi, täna kui ma esimest korda siin näitusel käisin vaatamas, siis võtsin nagu test publikuna kunstihuvilise inimese kaasa ja tema on siis, et mida nüüd kunstnikuna sa oled torude hunnikuga öelda tahtnud ja teisi ja ausalt öeldes ma jäintega kõikidel juhtumitel vastuse võlgu. Endalegi üllatusena märkasin, et ma ei saa absoluutselt aru, milleks need asjad on mõeldud, mis nende tähendus ja mõte on ja miks, miks nad üldse peaksid ja küsimus siis jah, eelkõige minu jaoks siis selles etan. Et kui need eeldatavasti sotsiaalsed skulptuurid oleksid pidanud toimima kontekstis reaalse sootsium ja ja me teame, ilmselt kõik meist teavad, kuivõrd tähtis tänapäeva kunsti puhul on kontekstimoment ja mõni mees teab ka seda, et osa tänapäevasest kunstist lausa konteksti baasil tehaksegi, see on siis kommunikatsiooniteoorias Jakobsoni uue komponendilise kommunikatsiooniprotsessi üks komponent, siis kindlasti kontekst, millele referentsiaalner funktsioon ja sellele taandub terve rida tänapäevast kunsti, kus siis õieti seda kunsti praktiliselt ei olegi, vaid piisab, kui me räägime kontekstist ja kunsti kohta saab ka kõik selgeks siin nüüd antud juhul selleks eeldatavaks kontekstis, milleks siis justkui oleks pidanud olema linnaruum, reaalne sootsium, asetus ootamatult seesama muuseumiseni. Ja ei saa parata, kui me räägime kontekstuaalsusesse kunstist ja on ka siinkohal rääkima kontekstist ja selle sotsiaalsest kutsskulptuurides kontekstiks ongi siis nüüd see kaasaegne muuseum või see kumu muuseumi siin niimoodi kukkus justkui välja. Nüüd nagu näituse nimigi ütleb, siis käib me eeldaksime nagu mingisugust nihet, eks nüüd vaataja jaoks tekib selle näitusepoolsena kummastust momente, et ta peab justkui lahti kodeerima topelt niiske. Esiteks, ta peab ennast kuidagi siis nagu nihestuma sellesse reaalsesse sotsiaalsesse ruumi, kust need teosed kui nagu peaksid olema ja siis veel korda järgmise faasina siis koleerima lahti siis nüüd selle järgmise nihke, et millises neist, kes need skulptuurid siis selle reaalse sooviksime ka on. Aga seda niisugust nagu topeltkodeerimist oleks ikka vaataja jaoks vaatajalt nagu kaugelt kaugelt liiga palju nõuda. Ja ma usun, et pea, iga vaataja, isegi haritud kaasaegse kunsti fänn jääb siinkohas hätta ja asub paratamatult seda nihet siis nagu analüüsima või lahendama seda küsimust, vaatlema seda küsimust nüüd siis selle muuseumi juures. Niisiis need samused objektid, mida me näeme, peaksid siis justkui olema nihestatud sellesama muuseumi situatsiooniga. Aga mis me nüüd, järgmise sammuga näeme, on see, et, et seal nihet sisuliselt ei ole. Õigemini on see nihe sedavõrd suur, et tegemist on kahe täiesti erinevalt kosmosega, kus ei ole mitte mingisugust omavahel mitte mingisugust pidepunkti. Mul tekib tunne, et ma täpselt aru, miks ma siin olen, sest me räägime kahest erinevast asjast, nagu mulle tundub, et sa oled loonud nagu ise oma sihtkeeli. Sa räägid sellest. Aga ma tean paremini seda, mis siis veel on, sellepärast et sotsiaalsest skulptuurist ei ole sõnagi. Ma ei tea, kust see on tulnud, ta räägib pikalt sotsiaalse skulptuuri. Ma seda küla pealkiri, aga kas me ei olnud juttu avaskulptuur? Kas ma võin lõpetada, tähendab, ma ei tea seda, kust te istusite, millest te rääkisite, aga ma tean täpselt, kuidas projekt tekkis, mismoodi ta on arenenud ja ma tean, et sotsiaalse skulptuuri on seal võib-olla kaks. Tal ei ole kunagi pidanud olema sotsiaalne skulptuur, on tänapäevane skulptuur. Et seda uuesti algusest alustama uuesti, nagu pisu. Anna kritiseerimine, loodi oma pidanud, räägime kahest eri asjast ja ma ei oska seisukohta võtta, et kas hakata sellest edasi minema, sest et siin ei ole midagi millegist. Saan niimoodi aru, et eksinu tõlgenduses skulptuur, mida me näeme siin, see on siis pigem formaalne, see on ja see on tänapäevane skulptuur. Sellisel juhul vabandust, on see minu jaoks eriti igav teema. Ikkagi noh, ja enam paljude inimeste jaoks, kes ta tänapäevases kunstis tegevad on, lõppes selline formaalne kunstlik paradigma ära kuskil 1950 formaalses ruttu muidugi ta ise nimetada sellega tegeleda sellel teemal, aga aga teine asi on see, et, et miks me peame siin istuma ja sinu isiklikke raskusi kuulama, kuidas asjad. Need ei ole minu isiklikud raskused ongi väga huvitav, et kuidasmoodi püütakse nagu, nagu näha selles minu mingisugust nagu isiklikku võitlust, et ei ole, ta ei saa aru või ei no tähendab, ma ju Tõnn ka isegi vastava näitaja, et ma võtsin kohe kaasamale tõst publiku võiks kirjeldada ka teist ja kolmandat ja neljandat korda, kui ma siin käisin erinevate test inimestega, kes ei olnud mitte väheharitud, aga noh, ütleme mitte otsekunstiga seotud inimestest näitlejate seltskond, siis üks vanemõpetajate seltskond ja õpilased. Ja sama probleem tekkis kõigil neil sama probleem tekkis kõigil neil sorry, et ei saa kunstist, aga vot ei saa aru. Tänapäeva inimesed, probleem. Ma ma muidu läheb liiga pikale, et äkki pärastaks jätkata. See on väga, ilmselt lõppematu teema, aga ma annaksin kaarini. Läki vahelduseks sõnad. Et ma jääks selle välja pakutud nagu kitsama teema juurde, et millest me räägime, kui me räägime skulptuurist, et et see sõna selles näituse pealkirjas sees ja see, kuidas kaasaegne installatsioonikunst suhestub skulptuuriga ja näitusele, skulptuuri mõistvale tagasi viidavus või sellest võiks arutada ja ja Raulsin pakkus tõlgenduse mõistele või sõnale skaala nihet. Et see on nagu nihe võrreldes selle reaalse sotsiaalse kontekstiga, et võiks sinna juurde mingi teise pakkuda, siis et äkki see nihe on siis võrreldes selle traditsioonilise skulptuuri mõistega. Ma olen seda näitust vaadates silme ees, selline lehviku kujund võib-olla selles mõttes, et, et jah, sotsiaalne skulptuur, aga see jääb mõnede töödega seal selle lehviku ühte otsa. No mis on siis siis, ütleme, koosneb erinevatest, ütleme ruumi problemaatikaga ja, ja erineval viisil skulptuuriga tagasi viidavatest noh, nagu töömeetrites. Nii et see sotsiaalne skulptuur kui mõiste. Ma rõhutan veel ka nagu Villugi ei ole selle kogu näituse kattevari nagu. Ütleme, kõikide kaasaegsete inspiratsiooni galaktikate, mingi, mitte nii väga kauge esivanemaga Aga seda rohkem käest ära läheb, tahab, et kui üks kuraator ütleb, et siin ei ole üldse sotsiaalne skulptuur, siin on hoopis formaalne, tänapäevane Askult õde ütleb, et seal sina aga sotsiaalse skulptuuri, aga on ka see ongi ikkagi kontseptsiooni või mingisugusel olema nagu mingi selgus. Ma arvan, et see kataloogid Eestis on ta päris niimoodi välja läbi lugenud, võib-olla. Ja tekstis tähendab, aga kui inimene tuleb vaatama, ta peab ta lugevniga tekstide kui kaasaegse kunstikeel on tunnetuslik, seal kaasaegse kunstikeeles ei ole süntaksi, kaasaegse kunstikeel on omandatav lihtsalt vahetu kogemuse vahetu Bertseptsiooni käigud ja mingisugused kataloogi tekstid. Tore on, kui nad on, nad võib-olla võiksid kaasa aidata, aga see on nagu sekundaarne materjal. Noh, ütleme sedasi tekstide kohta küll, et et on olnud ju alles hiljuti perioode, kus kunst koosneski tekstidest niimoodi kurvaks. Ma lihtsalt ütlen, et kui sa räägid kaasas, kui, siis see ei ole ainult ühtepidi tunnetuslik, me kõik tahaksime, et säiliks emotsionaalne suhe ja minu meelest väga paljud räägivad sellest just nimelt seda taastada, aga ei saa öelda, et kaasaegne kunst oleks alati Muuseas, ei räägi emotsionaalsus suhteliselt, ma räägin füüsilisest keeles paar mõtet, mis on nagu tulnud, ma mõtlen, see lehviku metafoor töötab tegelikult päris hästi, et kui ma ei tea, milliste tehnikut sa mõtled, aga osa lehvikud on sellised, mis nagu poldid, mille sa tõmbad lahti ja kui ta on niimoodi poole peal, siis nagu üks volt varjab selle teise puldi ära, et selles mõttes, et noh, nad ei pruugi olla nagu ühtsel. Ta on tõesti võib-olla see mänguväli ei ole nagu niimoodi visuaalselt koheselt hoomatav, vaid et sa pead seal nende poltide vahel nagu töötama. Selle üle on meil probleem, on võib-olla see, et, et see on mingi selline koht, kus nagu sihuke näituse pedagoogiline, mingi mingi mõte sekkub sinna sinna vahele, et võib-olla see ei ole alati kõige paremini. Teine metafoor, mille ma välja kiskusin, sealt Algurwitzi jutustelise kägistamine, tundus, et tegelikult see, kuidas skaala nihe kägistab seda kahte korrust seal vahel, et tegelikult võib-olla siis tegelikult näitab selle näituse õnnestumist mingil moel. Et, et tõesti see skaala, mis on see kunstipubliku ja ruumivaheline suhe, mis on traditsioonilises kunstis ütleme pildi ja vaataja vahel on tõepoolest 20. sajandi, siis ütleme, skulptuuri, installatsiooni praktikates nihestatud ja, ja muutunud ja näitab seda muutust, võib olla väga veenvalt, sest et vaataja on ühel hetkel asetatud sellisesse ebamugavasse situatsiooni, kus ta enam ei kontrolli ise seda vaatamisprotsessi, vaid vaid seesama hulluslakani kujunenud, et need objektid valitsevad justkui selle ennale ikkagi vaidlen vastu, et see kägistan, mis tunne see on selline tähendusetu kägistamise tunne, see on niuke lämbumise tunne, millel puudub tähendus. Juulia Kristoga on juba peaks meelega kus see on nagu tunne, kus lakkavad olemast nagu üksikobjektid, vaid vaid suvastu asetub asenduse abisessioon, täielik jälestus kui niisugune ei ole väga positiivne ja see ei ole seotud konkreetse. No ikka on kui, kui me enam ei erista ühte tööd teisest, kui on kokku, on meie vastast niisugune totaalne jälestusväärne massiiv, mis, mis on abi tähendabki, jälestus teatas. Et siis see on nagu troostitu pidu. Kas sa tahad öelda, et sul ei ole siin skaala Nickil ühtegi tööd sinus ei tekitaks jälestus. No vot, siin on päris mitu sellist tööd, mis muus kontekstis on mulle väga meeldinud seal samal ajal Pipilota risti asi, no see on üks parimaid asju, mis viimase 15 aasta jooksul üldse on tehtud. John Smithi sari on suurepärane sari, siis see robot tädis ei võiks ju ka päris olla. Aga noh, nad kokku jah, ütlen ette, et minu jaoks ei moodustasin seda voldikute, eks ole, ei ole, tore oleks, kui moodustaks voldikuid, minu jaoks moodustab see õudne vastiga lämmatav objekt, tähendab milles on nagu sisetähendus, üksikud objektid ja tähendusvälja puudu. Et ma kiirustades käisin üle selle küsimuse, et milline kaasaegne kunst oma põhiolemuselt peaks olema, küsisin, kas, kas metafüüsiline pigem kas, kas fenomenaalne, tunnetuslik või poliitiline, seda nad ka sotsiaalpoliitiline, eks ole. Ma arvan, et tegelikult. Me oleme enam-vähem kõik ühte meelt, et pigem peaks olema sotsiaalpoliitiline või ma eksin. Järelikult tähendab sots, sotsiaalsus. Mina arvan, et seda ei saa niimoodi võtta, et sa pead nagu mingisuguse normatiivse raami looma, et noh, et pigem tänapäeva kunst peab olema selline, et noh, no see püstitus on minu jaoks. Ja järelikult ei ole nõus, selle seisukord ei ole oluline päevas, kui Eestis sotsiaalpoliitilised. On oluline, aga, aga ütleme, et ühe osana Tänapäevases kunstis on sotsiaalsus poliitilisus ning sotsiaalpoliitilisus väga olulised aspektid. Ja siis nüüd, kui me vaatame skulptuuri selle uuenenud mõistes uuenenud väljundis ja niimoodi siis kindlasti üks osa eriti olulisest tänapäevasest skulptuurist on sotsiaalne skulptuur. Ja nüüd me siis defineerime edasi, eks ole, mis siis on sotsiaalne skulptuur? Ma arvan, et jääksime siin selle asja juurde, et skulptuur üleüldse midagi kolmemõõtmeliselt. Ja kui me lisame siia neljanda mõõtmina sotsiaalsuse, noh siis me saamegi tulema kõige lühemalt võiks nagu vaadata seda skeemi nagu skulptuur. Kui ta elab olendina, nii, nii mingil hetkel ta kaugenes ühiskonnas kogu otsimas muutus niukseks modernismi ajastul, skulptuur, kus kõik väärtused olid temas endas, oli niuke ufo, mis maandus muruplatsile ja tal ei olegi, aga tal ei olnud mingisugust seost keskkonnaga kaasnenud maanduda siia-sinna. Ja see aeg oli hästi pikk skulptuuriaed ja nüüd ja, ja kogu aeg muidugi räägiti nii skulptuurist kui kui kunstist, et kahjuks ei ole mingit seost, eks ole, ühiskonna ja keskkonna ja keegi sellest aru ja ta nii võõras. Ja nüüd, kui ta siis on mingit moodi tagasi pöördunud, ta hakkab pöörduma ja võtab üha rohkem kontakti, siis poliitiliselt ütleme või ütleme, inimkeskkonna suhtes, nagu siin on mitmed tööd, mille kohta võib öelda näiteks Karsten Conradi super suudi siin kätt on otseselt Tallinna tehtud või ütleme, selle Helsingi Tallinna ahelisem sõidu põhjus on või, või super Flexi, ütleme alkoholivaba liin või, või noh, minu pärast või seal türklastest skulptuur, millel on mingisugune sotsiaalne sisu, siis nüüd ta siis tegeleb selliste probleemidega, aga see ka ei meeldi, siis ta tegeleb valesti, tegeleb teistmoodi või, ja kunstnikud on aatelist niuksed nagu eelkäijate ja leiavad selle oma, niisiis Uuestada keskkonnaga, aga see sellele establishmentile loomulikult ei meeldi, loomulikult nad helistavad ja tahavad maha võtta, sest et nemad on ju need, kes hoopis maha siis nemad tulevad selle järgi kuskil ja me ei saa nendega arvestada. Me peame neid torkima natukene. Ma võin siia juurde lisada sellele arusaamisel veel täpsustuseks, et miks sotsiaalne skulptuur oluline peaks olema üldse. Et noh, minu arusaama kohaselt võib-olla te vaidlete vastu, aga minu arusaama kohaselt kogu postmodernistlik kunst või modernkunst ongi ühe looma niisuguse nagu eriti soomlane osana kui mitte otseselt sotsiaalne, siis otsime ka ühel või teisel moel nagu suhtestada, mis on teatud üsna oluline erinevus postmodernismieelse kunsti suhtes täpse murrang, et toimus minu hinnangul kusagil viiekümnendatel saksa Poloki aegadel kus siis uut tüüpi kunst varasemale modernistlikule formalistlikule kreedule siis läbi just nimelt selle sotsiaalse suhtestumisegalt siis vastandatud ja noh, see fluksuse kunsti popkunsti ja kõik sinna juurde. Ja see niisugune sotsiaalne dominant on postmodernistlikus kunstis nagu kehtinud viimaselt 50 aastat. Ja jällegi, see on jälle seesama asi, mis ma kolmandat korda küsin täna selle asja, eks ole, et, et kas ikkagi tähendab kui peaks olema pigem metafüüsiline phenomena poliitiline. Et tõepoolest, ega see ei ole ju kuskil kirjutatud, et kas peab või niimoodi, kas, kas peab postmodernistlikus kunstis olema kindlad Teemu vaid tulevikukunstiks peab olema kindlasti sotsiaalne aspekt. Üks nominentidest ei pea ju käki võiks. Ma arvan, et see on nagu täpselt see küsimus, mida iga kunstnik enda käest kogu aeg küsib, selleks et noh, mingisugust tüüri hoida mitte niivõrd see küsimus, mida tuleks nagu näitusepoliitika tasandil otsustada. Ka kunstnik täiesti personaalsel tasandil väga sagedasti ikkagi tõesti julgelt võib öelda, vähemalt kaks kolmandikku tänapäevasest viimase 50. aasta tippkunstist on sotsiaalse referentsi aspektid. Personaalset tasandit on see üks olulisemaid küsimusi. Kes oli põhimõtteliselt tõsiusklik esoteerika, kes sügavalt metafüüsiline tüüp, aga tema teosed ilmselt arvatavasti teaduskeelt kui tal ei oleks nagu tugevat sotsiaalset ost, et aga samal ajal ma isiklikult tegelikult kahtlen selles selles niisuguse tasakaalu püsivusest nimelt minu hinnangul viimase 15 aasta jooksul oluliselt just nimelt viimase päris hilisemal ajal kunstis olulisemad huvitavamad nähtused on oma olemuselt just nimelt pigem kas metafüüsilised fenomenaalsed. Et see tasakaal võib muutuda. Selge see, et selles arutelus on, on segi nagu pudru ja kapsad väga konkreetselt, kui me räägime sotsiaalsest kunstis, siis me räägime midagi millegi üldiselt sellesama lause teises pooles järgmises lauses. Võib-olla viitame poisile ja seal on väga konkreetne sotsiaalses skulptuuri mõiste, kus poisi seisukoht oli see, et iga tema poliitiline tegevus, tema kõne kui sellel on ühiskonda vormivad potentsiaali, siis see on sotsiaalne skulptuur. Aga ma arvan, et ütleme poisist veel nii palju möödas, niivõrd erinev on ka ütleme, keskmise kaasaegse kunstnikupositsioon poisi täiesti erakordse positsiooniga, et mul on tunne, et sellest samast retoorikast poisilikult mõistes on mingi lahja lahusena kogu kaasaegne kunst läbi imbunud seal mingisuguse nagu teadmise vibrana seal sees aga mitte selgelt defineeritud. Siiski lõpetaks ära, enne kui kokku leppima hakkan või kisume, vastan lõppu veel mingi tüli juures. Ma arvan, et küsimus pole üldse tüli, sellepärast et see on nagu noh, see, see ei ole midagi personaalsetega personifitseeritud selles mõttes kui inimesed räägivad asjadest ja saavad teistmoodi aru ja nad tulevad kokku, räägivad see absoluutselt normaalne ja sellepärast ongi vaja istuda saalis kõik koos ja arutada, ebanormaalne on see, kui võetakse telefon, öeldakse, et nii see ei lähe ja me võtame selle maha. Nii et see, et me siin, et meil ongi erinevad arusaamad, võib-olla ma olen homme sinuga nõus ja sina minuga nõus ja, ja nii edasi, aga see on kõik üks ja sama nagu platvorm, millest me lähtume. See, mida Hanno ütles, et üks ja sama platvorm lihtsalt need plokid on erinevad see see midagi teha ikkagi istume kõik selles nii-öelda ühes tsoonis sees, ükskõik kuidas erinevalt arvame. Kunstpunkt. Kilo kuulasite siis lindistust neljandal mail KUMUs toimunud diskussioonist, mis kõneles skaala nihke näitusest. Diskussioonil osalesid Villu Jaanisoo, Andres Kurg, Karin Laansoo, Raoul Kurvitz, Hanno Soans, tee kumu direktor Sirje Helme. Selline oli siis tänane kanist. Ära kuulake meid jälle järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.