Läbi rohelise klaasi kumas sisse hämarat koidueelset valgust. Päike ei olnud veel tõusnud. Arvatavasti viivu jooksul, mil ta veel päris ärkvel ei olnud, aga siiski enam ei maganud, oli mällu imbunud varipilt nähtust. See meenutus oli hägune. Ometigi äratuntav. Uduses virvarris paistis üksik selgem kujund. Jõgi ja puud. Puud, nooliad, lehed, soonilised tüved. See oli meeles ning läbi lehtede ja okste miinus maja. Tume madal. Ta oli seisnud hämaras porise tee peal ja läinud. Tal oli linnupuur käes. Ja taamal olid kuningas kõrge krooni ja laia tumedamantliga. Tee ääres kasvasid sirgete ridadena lepad. Pajud tihedalt. Äkki ta mõistis, mis hoiduda häirinud. Veel magades oli ta püüdnud kramplikult kõike meelde jätta ja aru saanud, et näeb und. Ärkaski. Ta haaras reisikastist, sule ja tindi ning kritseldas lahti selle paberi poognane kuningas pajud, kirstukujuline maja. Kogemus ütles, et tugipunktideta kaob unenägu kiirelt ja isegi mälestus sellest lakkab olemast. Paarist sõnast esialgu piisas, edasine tuli jätta assotsiatiivne mälu hooleks. Nii nagu seda kirjeldab Aristoteles. Peas keerlesid pildid aistingud majast, puudest ja sellest lõhnast. Alles nüüd said aru, et eile kogetud lõhn ei ole tema juurest mitte kuhugi kadunud. Ei olnud ka unenäos imbunud nii sügavale sisse, et ta selle olemasolust enam endale arugi ei anna. Saanud osaks ka temast endast. See tuletasin meelde nagu süütunne tegemata asjade pärast nagu lootusetu kahetsuspooli meeli sooritatud kuritegude pärast. Ta raputas pead, põlvitas kasti kõrvale ja lugesin endamisi esimese psalmi. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed, inertsi. Ja kõik, mis ta teeb, läheb korda. Nii ütles ta, kui oli psalmi siiski kuidagimoodi lõpetanud. Kõigepealt oli vaja minna hoopis rektori jutule ning panna enda nimi üliõpilaste matriklisse kirja. Oluline oli säilitada stipendium terves ulatuses sest ristiisa üsna lahkest toetusest hoolimata ei oleks ta ilma riigi abita siin toime tulnud. Proovides eilset reisi haisvat küüni kaltsudes vanakese silmi ja unenägu endalt maha raputada kõndis ta kiiresti paar sammu toas edasi-tagasi ja tegi mõned vehklemisharjutused. Kummardus siis kasti juurde, inspekteeris sinna korralikult kokku pakitud rõivaid. Need olid peaaegu uued ja paiku ei olnud kusagil näha. Riietusega valmis saanud kontrollistajat, mõõk ripuks puusalt piisavalt kalantselt ja astus eestuppa. Mul oleks ülikooli asja. Teatas Laurentsius kõrtsmikule. Kõrtsmik naeratas ja seletas veidi pedantliku tooniga, et ülikooli ei ole sugugi keeruline leida. See oli Jaani kiriku kõrval, mille tunneb juba kaugelt ära plekiga üle löödud tornikiivri järgi siit sugugi mitte kaugel. Et mingu ta otse torni suunas, küll ta siis akadeemia välja jõuab. Kui Laurentsius täpselt mehelt saadud juhtnööri järgis, nägi ta, et tõsi oli ka see, et akadeemia ehitis oli alles hiljuti valminud ja täitsa viimase moe järgi ja noobel. Kuigi ka mujal oli näha suhteliselt äsja lõpetatud maju, olid siiski kivihoonel linnas vähemuses ja mitmelgi pool andsid rohtu kasvanud krundid. Tunnistust sellest, et paar-kolmkümmend aastat tagasi käis siit ülesõda. Akadeemia hoone oli seest puhas ja hele lai, avar vestibüüli mõjus ootamatult helgelt ja kutsuvalt. Laurentsius tundis end juba palju paremini. Rektor võttis ta peaaegu ilma ootamata vastu ning suhtus kogu vestluse vältel temasse väga sõbralikult ja lahkelt. Ta kiitis Tartu professoreid ning toonitas, et nende tase ei jää millegi poolest ups alale alla. Kus te elama hakkate? Uuris ülikooli rektor, professor Belo viimaks. Ma ei ole jõudnud endale veel tuba üürida. Lootsin, et siit soovitatakse midagi. Kaupmehed võivad, peta. Belo ohkas. Te, olete muidugi kursis, et loengud algasid juba mitu nädalat tagasi ja meil on õiguste stipendiumist vastav summa kinni pidada. Mis soovitamisse puutub, siis kardan, et teil tuleb hakata kellegagi tuba jagama. Korterite olukord on praegu väga vilets aga leiate midagi kindlasti. Vabandan tõepoolest väga. Teeolud olid keerulised. Meri oli nii tormiline, et ükski laev ei julgenud varem teele asuda. Te ju teate, kuidas septembris silmadega lood on? Laurentsius ei olnud kindel, et sellest piisab. Tõepoolest oli teada, et septembris on meri tormine ning seega oleks olnud mõistlik juba augustis aga mitte oktoobris teele asuda. Professor Belo kergitas hajameelselt kulme ja süvenes siis tema esitatud paberitesse. Töö poolest. Ma vaatan, et te olete saanud laidenist bakalaureuse kraadi. Ka mina õppisin Hollandis. Suurepärane koht. Olgu peale, las see hilinemine praegu jääda mingi matemaatikaprofessor Timberg juurde, ta kontrollib teie teadmisi. Sellised on formaalsused. Ilmselt ei ole teil uut depositsioon enam tarvis läbi teha. Ebameeldiv komme igal juhul. Laurentsius noogutas pisut äraolevalt. Selline eksamineerimise kord oli sisse seatud juba mõnda aega tagasi. Siis, kui ülikooli hakati saatma päris poisikesi või neid, kellel õppimisega suuri raskusi. Arvatavasti ei olnud praegu küsimuseks aga niivõrd tema teadmised kui hoopis võimalus, et ta on mingisuguste usuliste tõekspidamiste tõttu Hollandist lahkunud. Madalmaad olid kujunenud vabamõtlejatele sobivaks piirkonnaks ning selle tõttu võis sealt pärit üliõpilastel olla kõige veidram maid seisukohti alates altruismist ja pandeismist ning lõpetades Anabaptismi ja Pietismiga. Rootsi ametlik poliitika oli aga kõik usulised sentimendist peale ortodokse luterluse rangelt hukka mõistnud. Kuningas ise andis selles suhtes eeskuju, tsiteeris kohtutes piiblit, suhtus teise usulistesse väga jäigalt. Depositsioon on mul tõepoolest läbitud, vastas Laurentsius viisakalt hoopis teisele küsimusele. Sellega seoses tahaksingi paluda, et, et mini määrataks minginatsiooni juurde. Nii ehk naa, ei ole teisi minu rahvuskaaslasi siin õppimas. Rektor vaatas talle veidi üllatunult otsa. Kust te seda teate? Meil on kombeks määrata kõik üliõpilased natsioonidesse. Ma ei näe põhjust teile selles suhtes erandit teha. Sealtkaudu saaksid endale korteri. Jumala abiga kummardas Laurentsius, ma olen lojaalne meie kuulsusrikkale majesteedile. Aga minu ülim lojaalsus kuulub taevaste vägede valitsejale. Ümises rektor kahtleva häälega. Ja võib-olla isegi muigas kergelt. Minge kõigepealt siiski professor Timbergi juurde. Ta tunneb kindlasti huviga teie usuliste veendumuste vastu. Vaatame, mis selle korteriga saab. Laurentsius naeratas ja noogutas. Ta ei teadnud, kuidas olid siin üldised meeleolud Rootsi ametliku usupoliitika suhtes kuigi formaalselt järgisid seda kindlasti kõik. Kõige kindlam oli praegu muidugi igasuguseid konflikte ja vaidlusi vältida kuigi just Pietistide hulgas oli palju uudse ja avatud mõtlemisega inimesi. Nii oligi mitmel pool üliõpilaste hulgas järjest populaarsust koguv Pietism alaline allikas vaidlustele, millesse ta oli Hollandis lasknud kuidagi ka ennast tõmmata. Vaidlused aga teadagi kipuvad järjest ägedamaks minema ning siis oli asja ees teist taga ka muid seisukohti ja probleeme esile kerkinud. Just niisugune hooletus seisukohtade väljendamisel oli muutnud võimatuks tema edasiõppimise laidenis. Kodus soovitasid risti saat headuse sõbrad tal lõpuks Tartusse edasi õppima tulla sest Rootsi riik pakkus siia stipendiume. Kuigi üldiselt ei räägitud Tartu Ülikooli õhustikust midagi, head tülid sõjaväelastega pingelised suhted kohalike sakslastega, kõrged korterihinnad. Samas jälle olid isegi mõned Rootsis suurimad poeedid just Tartut kõige paremaks luuletamise paigaks pidanud. Võib-olla ka nende pingete pärast. Igal juhul oli see siin üsna kõrvaline kant. Noogutas Laurentsius. Ah hea, kui te juba olete homme eksamineerimise läbi teinud, siis tulge kindlasti neljapäeval ka banketile. Meil on igal aastal tavaks just praegu üliõpilastele suurem vastavat korraldada. Jõudsite kõigest hoolimata parajal ajal. Laurentsius tänas kutse eest. Rektori väike iroonia tema hilise kohalejõudmise suhtes ei häirinud teda kuigivõrd. Arvestades asjaolusid tähendas see isegi kerget pääsemist. Ta naeratas, pani kübara pähe, kohendas küljel rippuva mõõga paremini istuma ning astus akadeemia uksest välja. Tibutas peenikest vihma ja Laurentsius heitis arvustava pilgu taevasse. Eksamineerimisele tuleb alles homme ilmuda. Praegu on kõige olulisem niisiis korter leida. Kellegagi toajagamise plaan polnud talle idee poolest ju väga vastumeelne. Arvestades asjaolu, et rahaliselt oleks selline variant ilmselt kõige kasulikum. Kuigi enamasti olid need, kes tuba jagasid, ka ühest piirkonnast pärit ning temal lootust omakandi mehi siin leida ei olnud. Laurentsius vaatas porisel tänaval ringi, kohendas kübara paremini pähe ning peatas hõikega mantlis mässitud, aga oleku ja mõõga järgi otsustades Studeeriva noormehe. Ta otsustas riskida rootsi keelega, sest suurem osa üliõpilasi ja professoreid olid kuulu järgi just rootsikeelsed. Mu, härra, olen siin linnas uus ja sooviksin tuba üürida. Immatrikuleeriti siin just äsja, ega te ei oska mind selles vallas juhendada? Teine vaatas talle mööda minnes otsa ning vastas siis väga puise hääldusega, aga siiski veatus rootsi keeles. Kas teil ei ole teada, et ülikoolil on plaanis siit üldse ära Pärnusse kolida? Asjata kavatsete siin end sisse seada? Üürid on kõrged ja sellise viletsa suve tõttu on ka toiduainete hinnad pöörased. Ma tean, aga see on igal pool, nii. Ega mujalgi praegu kerge ei ole. Läks Laurentsius sujuvalt saksa keelele üle, püüdes samal ajal teise pilku vältida. Oo, olete sakslane, mis kandist? Hüüatas noormees juba üsna sõbralikult. Siiski mitte, olen vaid majesteedi truu alamkuidas, tõesti, hakatakse kolima nüüd keset semestrit? Loomulikult mitte. Aga just saabus delegatsioon tagasi Pärnust, kus selle üle arutati ning kuulu järgi lepiti proo kantsler Physseriga kokku, et niipea, kui saadakse hooned korda, siis minnakse Pärnusse. Seletas noormees õhinal. Näis, justnagu oleks see informatsioon alles äsja kuulujutu tasemel temani jõudnud ning nüüd üritas ta seda rõõmsat ja ärevat sõnumit teisele edasirääkimise abil kuidagi reaalsemaks muuta. No sel juhul on mul ikkagi mõtet vähemalt senikaua siin tuba üürida. Üliõpilane vangutas pead ning paistis kuidagi pettunud. Tegelikult muidugi. Kõrtsi juures askeldas hulk inimesi ning keegi kirus eesti keeles valju häälega. Seda oli ta juba helistama õppinud, muidu voolavalt liikuv kõne muutus siis hagituks, käredaks häälikud ragises ide käisesid. Kurat. Mõned kohalikud eestlased vinnasid riidesse mässitud surnukehad vankrile ning hakkasid seda siis nügides tõugeldes läbi lõikude linna poole veeretama. Puulaudadel kõikuvat lõtva keha kattev riie oli niiskunud Jer räbaldunud ning ta märkas paljaid kõhnunud jalgu ja peenikesi tsoonilisi käsivarsi sealt välja tuuritamas. Ta tegi automaatselt ristimärgi, pööras selja ning trügis uudishimulike vahelt ukseni. Tuul tõi kusagilt vastikut haisu ninna. Kui Laurentsius tuppa astus, tervitas kõrtsmik vaid kerge peaviipega ning vahtis toimuvat pisikesest aknast edasi. Ja mis juhtus? Ei teagi täpselt. Iga päev on mingi jama, hakkas mees suure mõnuga jutustama. Praegu oli vist nii, et üks kaltsakas tormas ringi nagu pöörane ja hammustas inimesi. Ühed arvasid, et nälja pärast teised on niisama peast segi läinud. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui parkali seal virutas talle teibaga. Mitte tugevasti külla, aga ilmselt pani ikka paraja puraka. Tanja on niisugune tugevam tüüp. Mitte kuigi arukas, aga noh, igal juhul paistab, et koksas teisem maha. Pea üleni verine. Ei liiguta vana mees aimugi. Laurentsius muutus seda kuuldes väga murelikuks. Mis nad siis plaanivad ette võtta? No ilmselt võetakse poiss peavahti ja ta võib kohtu alla minna. Kuigi teised nägid ka pealt, ega ta meelega seda teha tahtnud. Siiski inimese tapmine pole naljaasi. Küllap ikka pinnitakse teda kõvasti. Laurentsius vangutas pead. Ma ilmselt kolin siit ära. Äkki saate kohvri millalgi mulle järele saata. Kelle juurde? Küsis kõrtsmik teenistusvalmilt. Sendriuse juures oli tuba vaba, mulle üks üliõpilane juhatas. Paistab päris viisakas koht olevat. Üliõpilane Johannes olivaatanutele kloostri tänava viimase kivimaja teisel korrusel ühe toa ning kuigi see oli üsna kallis, siis paistis, et tal ei ole praegu teist võimalust. Johannes oli rääkinud, et alles paar päeva tagasi oli eelmine elanik mingi skandaali tõttu välja kolinud ning ega nii häid kohti naljalt pikalt saada ei ole. Kohe võtab kas sõjavägi või mõni teine üliõpilane selle ära. Linna elanikud pidid parema meelega ja kohati ka odavamalt üliõpilasi korterisse võtma, sest sõjaväelastega oli alati häda. Ega muidugi üliõpilased ka mingid paipoisid olnud. Igal juhul tasuks kindlasti kiirustada. Kui Laurentsius kogu selle kuulduse hõngulise jutu peale kohmanud Tauli silmitsenud Johannese juhatatud väikeste kitsast tuba kus kirjutuslaud ja õrna moega riiul seina ääres moodustasid koos voodiga kogu mööbli ja naeratanud. See oli kena ja hubane ruum. Isegi väike kamin oli korstnajala juures. Teil on siin ilus vaade, oli ta perenaisele öelnud. Valgeks lubjatud sein, seebiga pestud puulaudadest põrand ja väikesest aknast avanev vaade linnamüüri taga laiuvale rohelisele madalale heinamaale jätsid kuidagi koduse tunde. Laurentsius oli kohe semestri lõpuni kokku leppinud ning ütles, et ta kolib veel samal päeval sisse. Peab vaid asjad kõrtsist ära tooma. Perenaine oli noogutanud ja öelnud, et räägib siis elukorralduslikest asjadest pärastpoole. Kõik tundus kuidagi kena ja ilmgi näis heledam. Ta oli olnud heas tujus seni, kuni silmas kõrtsi ette kogunenud rahvasumma. Juba hallidesse vammustesse mässitud uudishimulikke märgates oli mingi halb eelaimdus tekkinud. Aga kui ta nägi vanakese kärisenud riideid ja peenikesi jalgu libedate puulaudade peal muutus aimdus veendumuseks. Kõrtsmik kogutas ikka aknast välja vaadata ja Laurentsius kurjas kiirustades asju kokku. Ta ei tahtnud siin majas olla kauem kui hädapärast tarvis. Just siis, kui ta oli kõrtsmiku öö eest tasunud ja uuesti tänavale välja astus, ilmusid trahtrite kaks kindlameelse ilmega soldatid. Nad suundusid joonelt parkalisel juurde ja virutasid talle käega õlale. Laurentsius jäi ukselävel seisma ja kohendas tahtmatult mõõka puusal. Rahvasumm taandus ärevalt. Pagana pihta, protestis keegi kärarikkalt. Mees, kes niiviisi oma pettumust väljendas, kandis laia ja haisvat nahkpõlle, mille järgi võis oletada, et tegemist on Barcaniga. Ta astus kaks sammu soldatite poole aga jäi siis justkui mõttesse. Viivadki ära. Aga ega muidugi midagi teha ei ole. Sina. Käratas Barcal lõpuks poisile. Mis sa hull, talle ikka nii kõvasti andsid. Poiss vaatas mehele suuril silmil otsa. Ei tea, mis juhtus. Ega ma ju ei tahtnud teda maha lüüa. Aga nagu teiba võtsin, siis oli tunne, justkui oleks ära tehtud. Siin teised arvavad ka, et vanamees oli mingi nõid või kuraditega mestis. Ega ta päris tavaline inimene ei olnud. Ümberringi kostis heakskiitev pomin ja keegi jooksis kohale traadist punutud puuriga. Laurentsiuse tundus Puur väga tuttav. Aga käratsevate inimeste tõttu ei saanud ta lähemale vaatama minna. Sellist asja tassis kaasas, see on küll mingi kahtlane nõiavärk, teatas mees, kes selle oli leidnud võidukalt. See on linnuvoor kähvas parkal vihaselt akust sekk kaltsakas sellise sai. Ega need nii salamaalsedele kindlasti tahtis sellega mingit nõidust teha. Kära paisus suuremaks ja soldatid muutusid rahutuks. Siin ei ole midagi, viime ära. Kõige, vaid teatas siis üks otsustavalt ja hakkas parkali selli minema vedama. Teine soldat sai sellest aktiivsuspuhangust samuti innustust ning haaras poisil kraest kinni ja andis kindluse mõttes veel mõõga tupega obaduse kõhtu. Poiss kroogsatas kurvalt ja paistis olevat pigem pettunud kui haiget saanud. Vaatas vaid nukralt lihtsameelselt ringi ega osanud muud teha, kui sõduritega kaasa tantsida. Barcal Denitas neile järele teevadki ära, mida ma peale hakkan? Eks ole, tööd on muidugi vähe, ka saab poisi vähemalt kroonuleivale mõneks ajaks. Ega nad teda seal ju päris nälga jätta. Paljud siin kindlasti rõõmustaksid, kui neid kongimistetaks. Otsustanud niiviisi optimistliku noodiga kokkuvõta, vaatas ta sõjakalt ringi ja märkas siis labrintsust, kes üritas diskreetselt kindlaks teha, kas tegemist on ikkagi tema puuriga või mitte. Kuigi oli juba üsna kindel, et tegemist oli selles samad kaltsakaga, kes hoida käest küüni juures puuri võtnud. See puur on kindlasti mingi nõiavärk, alustas Barcal juttu ja trügis talle lähemale. Ma ei tea, mis nõidust sellisega tehakse, aga midagi head see nüüd küll ei ole. Vaadake ise. Ta surus puuri nõudlikult Laurentsiuse kätte juhuks kui peaks veel kahtlusi olema. Mehest uhkes läägitel lämmatavad haisu iiveldama ajavat. See oli uriinipottide pärast, kus parkarid pidid päevad läbinahku leotama ja mis haisesid nii kõvasti, et nende töökojad pidid olema alati linna piiridest väljas. Samas tundus parkalitöökoja hais ikkagi talutavam kui see, mis ta küüni juures ei tundnud ning mis tal siiani ka praegu sõõrmeisse keerles. Aga enne ütlesite, et tegemist on lihtsalt linnupuuriga Vaides, Laurentsius ja teeskles, nagu uuriks ta puuri. Ta oli ju selle ise teinud, ise rännanud sellega üle mere. Ta tundis seda väga hästi. Uks oli hooletult küljest ära laenatud. Seda peaks parandama. Barcal silmitses teda ülevalt alla. Olete siin linnas vist uus? Nõustus Laurentsius. Üliõpilane, äsja saabusin, võtke teadmiseks, et siin on igasuguseid asju tehtud. Just veidi aega tagasi oli nii, et trükkalbrändekeni poeg nõiuti nii ära, et ta nägu ja kaelkarva kasvasid ja selle kätte ta lõpuks ära surigi. Alustas parkaltotseerivalt. Teie peaksite teadma, et nõidus on igal pool suureks mureks. Siin on loomi ja keda iganes ära tehtud. Jah, aga kuidas puutub siia Puur? Proovis Laurentsius mitte alla anda. Nõidadel on igasugused veidrad loomad kaasas. Rongad ja varesed ja siis sellised välismaa linnud, neid nad puuriga kaasas tassivad. Ma olen neid pilte raamatutes näinud ja alati on nõial seal mingi loom juures sitikad, ämblikud, konnad ja sellised Rendeckeni poiss oli samuti Madleni lehmale vett peale pritsinud ja see oli siis poissi, eesti kees sajatanud. Kohe sealsamas hakkasid karvad kasvama. Hea küll, püüti neid tutthaaval välja kiskuda, aga miski ei olnud aidanud. Aga see oli ju lehm, proovis Laurentsius juhtida parkali tähelepanu asjaolule, et vaevalt lehm nõiale sobilik loomadeks igal nõial on mingi loom, vihastas parkal lehm, vares, ega seal suurt vahet ei ole, tegelikult on küll. Üldiselt kujundatakse nõidade juures siiski öise eluviisiga loomi, vaidles Laurentsius. No ma ju tean lehmi, neil on sarved, vaata, milline nende pealuu on. Sarviline. Laurentsius mõtles, et kui ta nüüd veel pikemalt kemplema hakkaks, siis võiks kuidagi kahtlasena tunduda. Parem oleks endale mitte tähelepanu tõmmata. Kui aga peaks veel selguma, et tegemist on tema puuriga siis võib sellest veel ei tea, mis pahandusi tekkida. Tavaliselt jah, nõustuste Barcaliga noovat, mida ma teile rääkisin. Ja see, et nõid siin inimesi hammustas, tõestab veelgi paremini, et deemonid on ta ära teinud. Need õhutavad seestunud inimliha sööma ja igasugu muid jõledusi tegema. Ma ütlen, et poiss tegi õigesti, et ta maha lõi. Säästis kohtul hulga tööd ja vaeva. Laurentsius ei osanud selle peale midagi öelda. Ta oli ka üsna kindel, et kui hakata seletama, kuidas kaltsakas oli tema puuri kaasa võtnud ja sellega minema jooksnud siis ei aita see parkali poissi vähimalgi määral. Võib-olla teeks vaid olukorra hullemaks. Kui väita, et vanamees oli hull ja kurjast vaimust vaevatud siis on poisil kindlasti suurem lootus võlast pääseda. Dialoogid on üldiselt seisukohal, et enamikul juhtudel on nõidus eksitus. Tuleb väga hoolikalt uurida, enne kui kedagi saab kahtlustada läbikäimisest. Deemonitega püüdis Laurentsius siiski parkalile tutvustada teoloogia aru saama nõidusest. Sageli kujutavad inimesed lihtsalt ette, et nad on nõiad. Selliseid meelepetteid esineb alatihti. Inimesed väidavad, et näevad kuradeid ja deemoneid, aga tegelikult on kits või mõni muu koduloom põõsas. Enamasti on see kõik ebausk. Tahate öelda, et see vanamees ei olnud ära tehtud. Oma peaga tuleb mõelda ja ise järeldusi teha. Teoloogid ei tea midagi. Maju ise näen, mis on, mis oma silm on kuningas, nagu öeldakse. Selle jaoks ei ole mingit kooli tarvis. Jäi argitark parkal endale kindlaks. Need põhupead olen lolliks õppinud. Seda teab igaüks. Laurentsius muigas kurvalt ja pöördus minekule. Siin ei olnud eriti mõtet vaielda. Sellised on oma tarkuses alati kõigutamatud ning ei dialoogid ega ka filosoofid suuda neid ümber veenda. Nad teavad, mis on nägemine ja selle tõttu on nad täiesti kindlad. Meeleelundite kaudu tuleb nendesse justkui vaid tõest informatsiooni. Kuigi Laurentsius muidu te kaarti filosoofiat suuremat ei toetanud, siis ometigi pidi ta koos selle protestimeelse prantslasega tunnistama, et meelte kaudu eksime ja eksitame kõige rohkem. Muidugi oli see vana tõde, mille üle arutasid juba antiigiskeptikud. Nimelt peab kogu aeg mäletama, meeled petavad. Seal tekivad fantasmid. Ta jalutas edasi, ise, märkamata, et kandis puuri ikka veel vanast harjumusest käe otsas.