Vikerraadio. Mobiilid. Tere ilusat juunikuu esimest nädalavahetust kõigile, kuigi olgem ausad, kui viimaseid paari nädalat õues viibida ja vaadata ringi, siis on tunne, et käes on juba suve keskpaiku. Leitsak annab natukene nüüd asu ja täna öösel vähemalt Tallinnas 100. ka vihma üle pika aja, aga senisele kuuma vastu on kerget kosutust pakkunud veekogud üle Eesti, mille kohta tuleb küll öelda, et nii järved kui ka näiteks põhjarannikul meri või Emajõgi Lõuna-Eestis kannatab mõnusasti selliseks kosutuseks kümblemiseks küll. Saade, mida te praegu vikerraadiost kuulata on rahva teenrid ja meie oleme valmis kümblema siin stuudios selle nädala kõige olulisemate teemadega. Nagu ikka, teeme seda kolmekesi ja minuga koos on siin Sulev Vedler Eesti ekspressist. Tere. Tere. Neeme Korv Postimehest. Tere ja mina olen Taavi Eilat Eesti rahvusringhäälingust. Veel enne kui asume süvitsi teemade juurde, markeerin ära, millest oma saates ka räägime. Keskendume tõele au andes küllalt majanduskeskse teleteemadele, räägime mitmest suurest investeeringust või ka planeeritavast tiin planeeritavatest investeeringutest kõneleme miljardi projektist tselluloositehasest mille eriplaneering on sattunud tugeva küsimärgi alla sest poliitikute seas käib mängijad, kes apteeki enda pealt ära lükata. Räägime ka Eesti Energia suurtehingust, osta nelja energia tuulepark miskit. Kriitikute sõnul paneb Eesti Energia monopoolses seisu ja üldsegi ei olla ostuhind pool miljardit liiga kallis. Veel kõneleme vähemalt näiliselt ühest suurest eduloost Taxifayst, mispärast selle nädala investeeringut on tõusnud miljardi europrojektiks. Räägime Ukrainast lavastatud vene ajakirjaniku tapmisest, kus esmalt tulid uudised, et Arkadi baptšenko on tapetud, kuid hiljem selgus, et see oli lavastus tabamaks tema tapjaid. Ja saate lõpus kulutame mõned minutid ka Andres Anvelti personaalküsimusele. Aga head kolleegid enne veel, kui läheme nende loetletud teemade juurde, avaksin aruteluks hoopis teema, mis kõiki inimesi väga lähedalt puudutab ühel või teisel moel. See on ilm ehk siis lõppenud maikuu viimase viie 50 aasta kõige soojem ja äärmiselt kuiv, nii et vihmane praktiliselt ei näinud. Mis on omakorda tekitanud olukorra, kus metsades on äärmiselt suur tuleoht ja ka päästeamet on välja kuulutanud suured tuleohuaia, mis ütleb muu hulgas, et kui te näiteks sel nädalavahetusel lähete metsa, tahate seal grillida või lõket teha või ka sigarit süüdata, siis ärge seda kindlasti mitte tehke, vaid see kõik on ohtlik. Ja Ma ei tea, et kuidas selle kuivaga siis nüüd toime tulla. Ja no inimesed ilmast räägivad ikka alati hea meelega ja, ja seda ma usun, arutatakse juba pikka aega, et et võib-olla oleks pidanud sel aastal hoopis maikuuks puhkuse võtma. Väga mõnus on olnud, et nautida sellist suvist ilma suhteliselt varakult, aga aga mõned inimesed ütlevad, et see näitab seda, et tuleb vihmane jaanipäev ja ja eliida ongi, aga inimesed, kes selle üle muidugi väga rõõmustada ja nalja teha ei saa, on, on kindlasti jälle taaskord meie põllumehed. Et ma siin vaatasin, et viimased uudised, mis põllumajandust puudutasid, oli, olid need, et rahandusministeerium rääkisid, et uues eelarveperioodis ikkagi põllumeestel võiks nagu suhteliselt et hästi minna. Ja siis ma mõtlesin, et noh, et polegi kuulda olnud, et nad pahandasid selle selle põua pärast, aga aga ikkagi nüüd tegin sellise väikese ülevaate. Maakonnalehtedest kohalikus ajakirjanduses ikkagi juba päris palju on juba juba räägitakse, et noh, millised mõjud see kaasa toob ja ja mida, mida meil sügisel on ja mida ei ole. Mina olen üks nendest õnnelikest, kes võttis maikuust puhkuse ja olin täitsa rahul selles mõttes, et pill veel ikka vähe ja praegu stuudio aknast välja vaatan, siis ka ei näe mitte ühtegi pilve. Vahepeal oligi aktuaalses kaameras selline hästi imelik vaadata ilmateadet sellepärast, et seal olid ainult sellised ümmargused kollased laigud ühtlaselt, mitte ühtegi pilveraasu ennustatud meile, et see oli päevade kaupa. Järgmiseks nädalaks siiski natuke natukene lubatakse vihma ja ka täna isegi mõnes kohas äikest, et võib-olla sutike paremaks asi läheb, mis ta näitab meile, et ta tõstab ainult ühte asja, et inimesed tahavad vaheldust. Et tahame küll ilusat ilma, aga kui ta juba liialt kaua kestab, siis võiks mõni nakkusele vihmasagar vahele tulla. Just et nagu Neeme viitas, et noh, kes põllupidamisega elatist teenib, siis nendel on ilmselt juba natukene raskemaks läinud ja ega ka endal ma ei tea, muru niites eile siis seda tolmu oli nagu rohkem, mida sa ju üles keerutatud, kui et kui seda murulible, mida, mida maha lõigatud. Aga aastad pole vennad ja ma mäletan küll lapsepõlvest järjest selliseid põua sõid, suvesid seal põhja Muhumaal, kus ma, kus mu vanematekodu on ja ja et kuidas koduõue peal oli ikkagi, põhimõtteliselt oligi selline kõrbelaadne olukord, mida sa kirjeldasid noh, aastaid järjest ja muretseti, et äkki noh, Muhumaal üldse palju päikselise päev ja et arvati, et äkki kaevud jäävad kuivaks ja väga väga ei, ei kastetud ju ju midagi, aga need viimased aastad on näiteks olnud nii, et saab päris korralik Aasta tagasi sellel ajal käisid inimesed jookides ringi täitsa tõsiselt. Ega see tulekahjude jutt ei ole või hoiatusele mingisse asjata asi, et see on päris tõsine järk. Mõtleme siis, nädal tagasi tulid need uudised, et kaitseväes jälle suurel polügoonil puhkes tulekahju ja tõst levis mingil hetkel 100 hektarini, et see on ikka väga-väga tõsine asi. Kes on käinud ringi näiteks seal Lõuna-Euroopas, teab kui kui rängad vead alla metsatulekahjudele, et ei tohi nalja teha. Neid hoiatusi peab hästi tõsiselt võtma. Seega inimesed, olge hoiatatud ja vaadake ette, mis ta seal metsas lahtise tulega teete. Aga loodame, et tuleb ka piisavalt, kuhu siis ikkagi seda niisutust taevaluukidest, kuid üldiselt ma ise nagu pooldan küll, et võiks tulla selline kuum ja soe suvi vahelduseks, et seal sellistele heitlikele suveilmadele, mis meil viimastel aastatel on olnud, aga heitlik on märksõna, mida võib kasutada ka meie järgmise teema puhul. Ehk nimelt räägime Tartumaale planeeritavast tselluloositehasest, mille rajamise ideega ja poolteist aastat tagasi ettevõtjad välja tulid, öeldes, et miljardiprojekt, mis tõmbab Andruse käima. Selleks algatas aasta tagasi mais koalitsioonivalitsuse eriplaneeringu ning aja jooksul tehase ehitamise vastasus muutunud sedavõrd suureks, et nii Tartu linn kui ka näiteks Tartu vald on nõudnud valitsuse eriplaneeringu lõpetamist. Lisaks on tehase vastu tuhanded eestlased, kes ei taha puidurafineerimistehas kaasas, tuleks Tartumaale Emajõe äärde ja nüüd, kus avalik arvamus olnud väga negatiivseks selle tehase suhtes on, oli juba mõnda aega tegelikult küll selge see, et seda tehast siin Emajõe äärde ka ei tule, aga ja, ja sellest on aru saanud ka valitsusliikmed ning sel nädalal teatas IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder, Eli eriplaneering tuleks lõpetada või see siis ümber vaadata. Ja sotside juht Jevgeni Ossinovski pani omalt poolt vastu, et tema partei on algusest peale olnud tehase vastu, et sisuliselt Ta on Jüri Ratase jaoks praegu olukord, kus partneritega mindi, siis ma ei tea teatejooksu jooksma ja igaüks pidi oma etapi ära tegema, enne kui teatepulk üldse Keskerakonna ja Ratase nii jõudis, oli, oli seda teatepulka mitu korda maha pillatud või võib-olla isegi tahtlikult üle aia loobitud. Ja et noh, sisuliselt Jüri ratas seisab nõutult ja ootab oma teatepulka, ei oska nüüd midagi teha, et ega siin ilmselt midagi muud teha ei olegi, kui järgmisel nädalal, kui nad Ossinovski ja seederiga kohtuvad, teatavad nad, et kas siis muudetakse seda eriplaneeringut või lõpetatakse. No on ju tore, kui valitsus rahvast kuulab ja, ja sellise otsuse vastu võtab, aga, aga võib-olla, kui sa rääkisid siin seda, et see, millal see protsess käib, pihta hakkas, et võib-olla tuleks küsida ka seda, et, et noh, miks siis alguses alguses nagu poolt oldi ja, ja, ja teistpidi ka see, et et kas selle eriplaneeringuga siis, siis tehti ikkagi kõik hästi ja kas me, kas me saime kokkuvõttes targemaks, kas keegi ka midagi kuskil kuskil võitis või ongi nii nagu nagu kuidas üks said Eesti ettevõtja, Joakim Helenius alguses selle teema kohta kirjutas, et et Eestis valitseb pessimistlik realism, mis ei lasegi suuri investeeringuid ega ei lasegi enam mitte midagi toimetada. Et kas algusesse tõukejõud oli siis see, et räägiti, et meil on üks projekt, mis paneb Eesti SKT kasvama nagu, nagu kärinal ja siis oldi sellest pimestatud või siis nagu inimesed nagu ei tegelenudki nii väga selle teemaga, sest noh, praegu ütleme ütleme ausalt, et ka noh, need, need vastuargumendid ei ole siiski olnud ka päris ainult emotsionaalselt, kuigi, kuigi vahel nagu kuigi see avalik debatt on läinud, nagu selles osas muidugi täiesti Rapalu kohati See on selgelt selline poliitiline asi. Erakonnad näevad, et vastuseis on hästi palju, seevastu siis domineerib valimised on tulemas ja Rail Baltic seal vähemalt on poolehoidjaid ja seal on poliitiline tugi olemas. Samas on rail Balticu vastu kui palju inimesi, eks ju. Aga mitte keegi ei tee demonstratsiooni näiteks, et jah, me tahame tselluloositehased, tehas on meie trump, eks ju. Meie tugevus, sellist demonstratsiooni me ei näe mitte kunagi Eesti vabariigis, sellepärast kõik tunnetavad, et seal võib mingi oht olla. Ja siis on osa seltskonnast, kes arvab, et see on päris paha plaan. Et selles mõttes on seda projekting läbi viia väga raske. Nüüd, kas ta on projektor läbi, ma ei ütleks, et ta läbi on, keegi ei ole seda eriplaneeringut veel ära lõpetanud, siiamaani räägitud jah, et seda valitsus saaks lõpetada. Parteide on välja öelnud oma vastuseisja, aga alati saab ju öelda, et suvepuhkus asi hakkab natukene venima. Siis tullakse kokku, kaalutakse, arutatakse ja nüüd hakkame järgi mõtlema, siis mis seal need ohud siis selle tehase juures on? On kaks hirmu minu meelest, mis domineerivad, ükson, hais. Tselluloositehasest siiski haisevad aeg-ajalt. Ja teine on see, et et võib-olla läheb midagi korrast ära, ema ja siis Peipsi-Pihkva järveveega, need on kaks kõige suuremat muret. Ja need mured on väga-väga tõsiselt, sellepärast et noh, kes on käinud Kehra kandis, see teab, kui sealt tuleb nagu kilomeetrite kaugusele, kuigi seal on ups hoopis vanemad seadmed, vana vana tehas, praegu lubatakse meile uut tehast. Me saatsime Ekspressis talvel Krister Kivi ääre, kuskil seal on Soomes üks linnake, kuhu ehitati uus selline tehas. Krister on selline hästi loodustundlik inimene, et tema hoolib metsadest ja ta on kirjutanud ka puude verest sellisest asjast. Tema loo pealkiri ütles, Lääne kuskil tselluloositehas töötab lakkamatult, linna elanikud näivad rahulolevad rahul olevat. Et tema isiklikult ei tundnud seal sellist vastikut kirbet haisu. Aga kui ta rääkis elanikega, siis nemad ütlesid jah. Tõepoolest, aeg-ajalt tuleb ikka väga rõvedad ta isa. Et noh, aeg-ajalt juhtub midagi. Ka endine peaminister Andrus Ansip ütles, et kui isegi paar tundi aastas tavalised, võib-olla see haiseb just sellel ajal, kui temal on lapselapse sünnitada, ei taha seda. Ja ma saan täiesti emotsionaalselt aru, miks need inimesed selle vastu on. Hirm on seal olemas ja neid hirmusid maha võtta ja seda on väga-väga keeruline teha, eks ettevõtjad ei olnud ju, ei ole lollid, nad said aru, et seevastu siis tuleb see vastuseis kasvab ja nad on arvestanud ilmselt ka selle olukorraga, kus nad praegu on. Nüüd omaette küsimus on, kuhu see tehas siis tuleb, et on vähetõenäoline. Ta teda planeeritakse siis Tartu linnast ülesvoolu. Et nad kui võimalik saaste tulekest läheks läbi Tartu linna, pigem nagu loogika ütleks, et seal allapoole, siis seal on neid kohti, kui palju ja ta ei pea otse jõe ääres alale, ei pesta oma kümmekond kilomeetrit kaugel olla, samamoodi võiks olla ka kümmekond kilomeetrit raudteest, et neid kohti seal on nagu päris palju. Ja tegelikult see eriplaneering näeb ka ette ju seda laiemat alati on nii Tartu kui ka Viljandimaa pool, onju, aga noh, Viljandimaa on eba, ebatõenäoline, aga aga noh, see, see ala on tegelikult laiem kui praegu, kui see üldine mulje jäänud, et sinna Tartu kuskile, minul küll kiusatus, et kiusatus, et uuringuid võiks ikka teha, teadlased saaksid tööd ja me saaksime oma elus targemaks, kui me, see on sama, muud muud ei ole olemas, et need uuringud kindlasti ei jookse mööda selga maha. See on seesama, mida ütleb ka ju Jüri Ratas, et kui alguses rääkisid kõik poliitikud seda, et tuleks uuringut teha lõpuni ja siis otsustada, siis tänaseks näib olevat, et ratas on üksinda selles positsioonis ja ma ei tea, kas see on nagu Ratase jaoks hea positsioon, kus praegu olla, et noh, sisuliselt võitleb ta justkui teha seest või, või teisalt vastupidi, et, et noh, nüüd ta saab viidata, et me lõpetame või muudame seda planeeringut, kuna näete, koalitsioonipartnerid on sellele vastu ja mul polegi siin miskit soonid partnerite puhul on ka need asjad on niimoodi, et mõni on vastu ja mõni mitte IRL-i sees läks kakluseks, eks seal Tartu IRL inimesed nõudsid keskkonnaministri väljavahetamist lausena. Et ja ma saangi aru Tartu inimestele, see on tartlasele hiidlasele läheb ta erineval moel korda. Hiidlane, Hiiumaa elanik. Väga kaugel sinna ei tule see lõpp mitte kunagi. Jah, ja kui vaadata sellises noh, hästi-hästi makrotasandil kogu seda teemat, siis kokkuvõttes on ju see, et Jüri Ratas on meil peaminister, vastutab ka Eesti sellise üldise kuvandi eest Eesti, kui, kui ettevõtlussõbralik, riik või siis või siis või siis mitte või siis näiteks oma lubadusi pidav riik või mitte, eksju, eks seal on ka mingisugune arvestus, aga ta noh, see on, see on täiesti selline jälle selline teistmoodi teema, aga lõppkokkuvõttes kuskil mingit otsa pidi tuleb see kompromiss teha ja, ja praegu ma arvan, et pigem on ikkagi see suund selles, et vähemalt vähemalt sellisel kujul ja selliste tempodega seda ei tule. Algusest peale on ka räägitud, et noh, et kui, kui seda sinna ei saa teha, noh siis me teeme selle. No ma ei tea, Põhja-Lätti näiteks et seal see, see veetarve ja, ja kõik nii edasi võtan, kohati on selles debatis muidugi olnud ka sellist. Kuni ma olen näiteks võtnud vastu Postimehes arvamusartikli pakkumisi, kus inimesed argumenteerivad nagu, nagu ma ütleksin niimoodi teoreetilise füüsika ja keemia nagu kõrgema pilotaaži tasandil. Ükski lehe toimetaja tegelikult ei suuda hinnata ja siis mulle mulle tundub, et vahelise teadlaste debatt on läinud ka selle juures nagu tegelikult selliseks, et noh, on meil on ju ka erinevad erinevad teadlased rääkinud nagu natuke erinevat juttu ja, ja siis on tekkinud sellised tülid, mõni ütleb teise kohta, et sa oled lihtsalt loll, mis seal, mida on nagu natuke imelik kuulata. Aga, aga jah, et kui Sulev mainis seda, et ettevõtjad on ilmselt seda olukorda ette näinud, siis kui me vaatame näiteks selles avalikus debatis ja selle selle kulgemises, sellest saaks jõle jube huvitava sellise magistritöö kirjutada, et kuidas on kulgenud, et kuidas PR-firmad on siis püüdnud nagu kasvõi seda tehast erineval moel nimetada, alguses räägiti miljardi projektist miljarditehasest ja siis siis hakkasid vastased nimetama seda tselluloositehas, eks. Ja, ja nemad nimetasid seda puidurafineerimistehas, eks, ja, ja seal seal niimoodi niimoodi edasi edasi liikunud kogu aeg. No me tegime Ekspress kunagi nalja tselluliiditehases ja lõpuks pandi laulu ja selleks müra karudesse, mis sest Postimehe koomik, seal oli kogu aeg võitlus tselluliidi Winny Puhhi laulu, mis Emajõe ketis oli. Nii et aga ma võib-olla natuke ikkagi räägiks sellest poliitilistest taustatekst veel siia juurde, Sulev, sa juba viitasid IRL-i nagu oma oma sisemistele tülidele, et tõesti, seal ma saan aru, et tartlased tahtsid ju Siim Kiisleri, kes siis on keskkonna minister meil maha võtta seoses sellega. Aga, aga seesama otsus või noh, see sõnumile häiri Helir-Valdor Seeder pärast juhatuse koosolekut välja ütles siis tegelikult noh, see ei olnud ju üldse see sõnum, mida tahtis välja öelda, vaid seal olid nagu jällegi seal juhatus oli ka väga erinevad arvamused ja ja oli kirjutatud kokku juba palju leebem selline sõnastuses üks tekst, mida siis avalikkusele esitada, aga ootamatult tegi Helir-Valdor Seeder L1 soolo ja tuli oma sõnumiga ja noh, ega siis polnud erakonnakaaslastele enam midagi muud teha kui hakata sedasama juttu, ehkki ma, mida, mida ta ütles, et ministrid, ma saan aru, eelkõige olid ikkagi mida Sulev siin ka esindas, et, et teeme need uuringud ikkagi ära. Seda Kaia Ivaga järgmine või neljapäeval ütles ka valitsuse pressikonverents, aga siin on küsimus selles, kes võtab initsiatiivi. Et kui sul on kolm parteid valitsuses, siis üks ehk IRL sai välja näidata, et meie alustasime seda ja teised tulevad meie kannul, eks paistsid välja targematele. Osa võtlikumatena tundelise tundilisena mõistavad inimesi. Aga tegelikult on kogu selles loos ju nagu ikka hästi palju naljakaid paradokse, kuidas sama IRL on ju tegelikult läbi kogu taasiseseisvusaja kogu aeg olnud seal tartus hädas oma nende häälte häälteteemaga ja kes võttis eelmine kord Tartus neid hääli, kes seal kogus, nii et see oli Kalle Muuli, kes, kes on keskkonnaministri nõunik, on ju nii, et igasuguseid selliseid kummalisi seoseid Ja, ja noh, nii-öelda järel jooksikutes, millele sina, Sulev ka viitasite sotsidest rääkides, et seal on olukord minu meelest veel huvitavam, et see noh, nagu Jevgeni Ossinovskiga viitas, et nad juba ammu mõtlesid siin, et loositehas ikkagi ei ole hea ja nii edasi, et tõesti tuleb tunnistada, et tal on õigus ja samas tal ei ole ka õigus, et ma tean, et märtsis oli näiteks üks juhatuse koosolek, kus läks väga teravaks ütlemiseks, et sotsides on selliseid kolm leeri, ütleme on siis tartlased, keda peab Marju Lauristini, kes on tehase tulised vastased, siis on sellised ratsionaalsed, et teeme uuringud ära ja siis on selliseid majanduse poolemõtlejad ja, ja ma saan aru, et seal juhatuses läks asi lausa nii tuliseks. Marju Lauristin ütles, et kui meie ei saa väljendada oma seisukohta, siis ma astun erakonnast välja, ehk siis kui Marju Lauristin ähvardab juba erakonnast lahkumisega siis noh, see on täiesti nagu ootamatu ja Jevgeni Ossinovski oli öelnud. Ei, teie tartlased, võite siis väljendada oma seisukohta, et keegi ei pea erakonnad sellepärast lahkuma, aga aga noh, kui juba lugupeetud professor ja sotsiaaldemokraatia ema ähvardab erakonnast lahkumisega, siis noh, ilmselt ilmselt ikkagi ei peaks tehas tegema, kui parteist hakatakse ära minema. Sama sellegi sotside üks tuntumaid tegelasi, Urve Palo ettevõtlusministrina oli üks tehase esimesi suuri toetajaid ja ma saan täitsa teemast kõrvale. See on ju suur projekt. Nad ettevõtluse ta peabki toetama, ta peabki arendama. Ja 200 inimest saab tööd Eesti majandust. Loodetavasti ka veidi rikkamaks, et selles mõttes nagu perspektiiv justkui oleks selge, aga otse haisu teemal otse looduse hoidmise teemal. Ja niimoodi me jõuamegi sinna välja, et väga raske on neid suuri projekte Eestisse teha. Imbi efekt on igal pool, et not in my backyard, tehke ükskõik kohaga, mitte meie meie õue meie kuhugi siia lähedale. Ja eks see ongi selline konjunktuur kaalutlus, poliitikutel siis vaadates seda avaliku arvamuse kujunemist juba, et et noh, asi on nii negatiivseks, et me ei saa seda ise ka toetada ja need lähevad ikka väga paljudesse asjadesse välja, et nad hea näide on siinsamas Tallinnaski reidi tee mis sünnib küll aga kaks korda kaks korda väiksemana. See täna tuleb kaks korda kitsam, aga ei tule, ei tule kaks korda odavam. Nojah, aga, aga tegelikult peaks ju selliste asjade juures ikkagi vaatama seda, et tõepoolest nagu, nagu päriselt ei paneks mingisuguseid suundi nagu lõplikult kinni, et hästi, et kui, kui mingi asi asi kukub läbi, siis siin juba Sulev mainis näiteks sedasama rail Balticu teemat, kus on ka ilmselgelt nagu nagu palju küsimusi ja, ja kus on mingisugused, kuna ilmselt ka teatud Euroopa protsesside tõttu teatud kiirustamise märkide märke, eks ju. Ja, ja võib-olla seal on ka see, et mõningaid asju ei ole piisavalt põhjalikult räägitud, samas samas on see, et paljusid asju on aga põhjalikult räägitud, sellest on olnud ju neid rahvakoosolekuid, kes päriselt, kelle, kelle hoovist see asi siis põhimõtteliselt läbi tuleb. Et aga, aga seda silti, mida on kasutatud muide sedasama miljarditehase puhul ehk siis meie iseseisvuse taas taastanud fosforiidisõjasilti, see on pandud ka Rail Balticu debatis sellele samale asjale külge ja ja noh, mina olen öelnud, ma olen seal toimetusse mõistagi kümnete kaupa väga-väga vihaseid raevukaid, aga pooldavaid telefonikõnesid ja mina olen öelnud seda, et Eesti esindusdemokraatia ajalugu ja valimiste ajalugu näitab tegelikult seda, et kui ikkagi inimesed on selgelt nagu millegi vastu noh, siis tõenäoliselt seda ka tõenäoliselt ei tule. Et ma arvan, et noh kui, kui meenutada siin näiteks sedasama Indrek Tarandi fenomeni, et kui Eestis on olemas poliitilised jõud, kes ütlevad, et Rail Balticut ei tohi tulla näidata, et on olemas, et kui, kui need saavad valimistel või noh, ütleme nii, et kui rahvas tõepoolest tahab, siis neid valimistel ka edu saadab, ma arvan, et see, see küsimus valimistel tõepoolest tõstatatakse valimiskampaanias Ja kindlasti see tselluloositehas järgmiste valimiste teema on ja noh, ma usun, et Reformierakond Geon on üks, kes seal tugevalt näiteks oma seisukohta võtab, et muidugi Reformierakond iseenesest on ju samamoodi, et on tartlased jällegi Urmas klaasi Andrus Ansipi eestvedamisel näiteks ja ja on see nii-öelda pealinnakontor, kes ei ole ka selget seisukohta siiamaani avalikult võtnud ja noh, ma julgen prognoosida. Kaja Kallas käis eile Tartus siin-seal ringi ja kuuldavasti ja, ja kui ta lähipäevadel peaks mõne intervjuu andma, siis tema jutupunktid saavad olema ilmselt sellised, et et noh, see on ikkagi Jüri Ratase valitsuse otsustusvõimetus. Ja et sisuliselt ratas tõmbas koti pähe nii Tartu rahvale kui ka nendele samadele ettevõtjatele, kellele ta andis mingisugused lubadused hakkame tegema ja, ja siis tegelikult ikkagi ei hakka. Aga noh, see on puhas selline prognoos, mida Kaja Kallas võiks tulevikus ütleme hakata selle kohta, aga aga seni ei ole sellist ühtset Reformierakonna seisukohta ju välja kujundatud. Kui mõelda natukene selles valguses, et, et mis siis edasi peaks saama, juhul kui see eriplaneering lõpetatakse, et noh, ma saan aru, et ettevõtjad on suure summa raha sinna magama pannud. Neil võib tekkida mingisugune õigustatud ootus, et see raha makstakse neile riigi poolt tagasi või esitada mingisuguse, kas see on ikka selle, selle, nad peaksid enda kandavatele omandas selliseid riskid on ikka nende muredelt, et selliste tagasimakse õigus neil ei teki, et ma ei tea, ma ei tea, kas õigus tekib, aga moraalne õigus küll nagu oleks selline, et nad vabandust ja tuleb enda korstnasse kirjutada. Ma küll ütleks, üks hea kolleeg siin mõtiskles selle teema üle, et et võib-olla selle kahju, mis siis Eesti riigile tekitatakse, peaksid kinni maksma need, kes siis tehase vastu on. Kuidas sellesse suhtuda? Inimesed, sellist nagu väljendusvabadus peab inimestele jätma, sinna ei tohi panna panna sellist rahalist mõõdet ta. Tegelikult me võime ju niimoodi ka öelda, et sellises laiemas abstraktses mõttes tõepoolest maksa mägi kinni, need otsused, meel on kõrgema võimu kandja, on lõppude lõpuks rahvas ja ega siis riik on selline, nagu rahvas seda teeb. Ja mina küll ühe ühe aspektiga ei ole üldse nõus. See tuli juba sellest eelnevast jutust ka välja, aga ma võin sellega üle öelda. Mis on nendes suurtes debattides me siin kõlanud, et Eesti esindusdemokraatia ei toimi üldse, mina väidan, et see toimib ja, ja sellest lähtuvalt ongi, ongi jaa ongi ongi selline, et kas, kas maksab, maksab kinni või siis vastupidi. Nemad vastased ilmselt ütleks ka seda, et see teeb Eesti jõukamaks sellepärast et meil on säilib puhas. Igal pool maailmas hästi demokraatlikes riikides täpselt samasugused protsessid, inglased võitlevad kiirraudtee vastu, ameeriklase sõitjad torujuhtme vastu. Kõikjal on ei saa öelda, et seal nagu demokraatia ei toimiks ainult küll. Ja, ja vaata, et meil on näiteks selline huvitav näide, on see nõndanimetatud hüperluup tänapäevase transpordilugu, mida või tehnoloogia, mida räägitakse, et kuidas tohutute torude sees hakatakse hästi kiiresti liikuma, esialgu on selline niuke pool ulmeline, katsetatakse mingites laborites väikseid mudeleid, nagu ma olen aru saanud ja midagi mingi toru on vist kuskile üles pandud, aga aga noh, et ütleme nii, et et kui me kujutaksime ette, et nendest ilusatest arvutipiltidest ja sellistest kabinettides klõbistamisest saab ühel hetkel nagu päris reaalne asi hakatakse kuskilt tohutuid mingeid torusid üles panema, siis ma kujutan ette, et mõnigi selline praegune selline hipster tuleb ja rebib särgi lõhki ja ütleb, et minu siis seda toru ei tehta. Aga ma siia selle teema lõpetuseks küsiks võib-olla nii, et, aga miks on nii, et näiteks üks teine tehas, mida Raul kirjani planeerib teha Imaverre kaar puidurafineerimistehase, miks selle vastu isendit Tartu tehase vastuseid näiteks sellepärast et see on pilootprojekt, see on hästi-hästi pisike. Noh, aga see idee on ju teha mitmeid sarnaseid, seal on hästi pisike pisikesi sõdite, teiseks sellele veel mingit planeeringut nagu minu meelest alustatud. Ja kirjanik ise on sõdinud, sõdinud selle suure tehase vastu tema projekt või selle varju jäänud, lihtsalt. Ma mõtlesin ka selle peale täna hommikul korra selle suure sõja varjus Imavere inimesi ka vaatame ringi, mis nende koduaias toimuma hakkab, kui sina see tehas tuleb, kus need plaanid jõuavad kuhugi kaugemale, küllap siis seal võib tekkida mingi selline kas siis ta lahing, eks seal hiljem tunda. Aga selle aga muuseas häälegoskis, millest me enne rääkisime, seal oli selline vana tselluloositehas mis haises, oli vastik ja kuidas te sinna uus tehas sisse haiseb, tunduvalt vähem. Ja sellega võrreldes nagu uus trend nimelt olid rõõmsad selle üle rõõmsad, sellepärast nad said vanast asjast lahti. Nii et nad meie kardame, aga samas on Soomes inimesega Jess, seal on väga hea. Aga vahetame teemat ja räägime nüüd ligi poole miljon miljardi eurosest investeeringust, mille tegi sel nädalal Eesti Energia ostes 493 miljoni euroga norrakatele kuuluva taastuvenergia ettevõtte nelja energia, mis on Baltikumi suurim taastuvenergia tootja, omades Eestis ja Leedus 17 tuuleparki ja tänu suurtehingule liigub siis valdav osa Eesti tuune tuuleenergia tootmisest Eesti energiast. Vaat siin on küll see asi, et see tehing ei ole veel sugugi nagu ühele poole ja ta vajab kõigepealt konkurentsiametit, kooskõlastust nii Eesti, Läti kui Leedu oma, sellepärast et ostetav firma tegutseb kolmes riigis kõigis korraga. Ja alles siis saab öelda, et see tehing on täiesti sõlmitud ja ta läheb käiku. Aga jällegi, miks, miks ei peaks tulema see otsas ta võib, vastan, laadal seda tehingut natuke laiemalt siis. Eesti energia andis eelmisel sügisel välja ühe lubaduse, et nelja aasta jooksul siis aastaks 2021 peaks tema tootmises 40 protsenti olema roheline. See on selles mõttes nagu noh, tänapäevase, vastab tänapäevasele mõttemallile energia tootmine üha rohkem rohelisem olema, tulema taastuvallikatest siis tuulest ja päikesest ja veest, noh et Eestist on väga vähe võtta. Päikest jah, sellel sellel maikuus on küll kõvastaga siia maasikaid meil ka ei ole ja et seda ei ole nagu väga arendatud, aga tuult on meil küll kõvasti. Ja siis selle oma eesmärgi täitmiseks tegi Eesti Energiaga eraldi tütarfirma Enefit Green või Green pandi nimeks. Juhiks sai Aavo Kärmas, tegi varem eesti postist Ammnivat tuulutus toda ettevõtet, et suur ilus plaan. Ja siis Enefit Greeni peamine idee oli ehitada Eesti suurim tuulepark endistele Tootsi turbaväljadele. See on selles mõttes nagu hea koht, et justkui sega mitte kedagi, et ei ela seal ümbruses, inimesi on selles üksildases kohas, aga, aga nagu selgus ikka segas küll segas teisi tootjaid printsil käe ette, kaebasid kohtusse, ütlesid, et mis kuramuse pärast küll Eesti riik andis selle turba välja sellele enneffitile või siis Eesti Energial, et seda peaks ikkagi kohus otsustama, kellel on õigus enda kätte saada. Ja siis kukkus, ju, kukkus Eesti Energia suur plaan nagu läbi, et tuulepark ei saanud tulla. Kusjuures tuulepargiga oli omakorda on seotud väga äge plaan. Raha pidi sellest tulema börsilt. Enefit Green oli kavas osaliselt erastada täpselt samamoodi nagu Tallinna sadam, mida praegu müüakse. Aga need Eesti Energia tunnustuseks võib seda öelda, et firma ei löönud põnnama, et tuulepargi ehitus sinna pandi nagu käsi ette. Avalicilme vaatama, et mida teha, et oma eesmärk täis saada, samal ajal panniks. Eks norra kommunaalfirmal ühe eksvalla ettevõte pani müüki omaosaluse nelja energias. See on siis Eesti suurim tuuletootja ja siis Eesti energia otsene konkurent. Konkurss lahti. Eesti energia tegi väga hea pakkumise ja võttiski, nii, nii niisugune see ütleme tagama. Kas see nüüd oli väga kallis? Selle kohta on käinud, silutud võib-olla maksid üle, aga eile jällegi tegi super ja see on siis selline investeerimispangake, kes esindas müüed, tegi avalduse, et ei ei pakkunud Eesti Energia midagi kõige kõrgemat kinda. Muidugi võib tekkida küsimus, et aga kuulge, mis pärast nagu müüsid norralased siis ette, et sellele firmale, kes ei teinud kõige kõrgemat pakkujad pakkumist nad rahahunnik tehakse tavaliselt nagu kõik üle kaalumaga, aga ma ei tea neid kaalutlusi. Selles selgituses sellessamas kirjas, mille nad saatsid siis pressile laiali. Se põhjendused tulenes pigem tehingukindlusest kui hinnakse. Jah, mis selle taga on nagu keeruline mõista, aga tavaliselt ongi niimoodi, näed, kui kiiresti raha makstakse, kas summa sõltub ostetava ette võtta majandustulemustest, kui kindel on maksja, keegi lubab sulle palju raha, selgub, et tal ei ole seda, see on väga, väga oluline. Ja mõnikord sõltub ka taustast, et näiteks kui kui Schibsted müüs maha omaosalus Postimehe kontsernis või siis Eesti meedias, siis Mart Kadastik toonitas, et ega norralased ei oleks igaühele nagu müünud nad ikkagi täitsa tõsiselt vaatuslikud tausta. Selles mõttes, kui mingi suvaline font tuleb, siis tema on Eesti Energia võrreldes ikkagi noh, tal ei ole läbilöögivõimet, võid küll, ükskõik kui palju raha pakkuda, aga head see eilne teade, mis siis tõesti tööpäeva lõpus tuli ja mida ma praeguseks hommikuks leidsin ainult ERR-i portaalis avaldatuna, et Postimehes Delfis näiteks veel üleval ei olnud, aga, aga just selles valguses, et varem oli meedias ilmunud väga palju kriitikat selle kohta, et et see pakkumine on liiga kallis ja jah, ka näiteks Kaja Kallas siin oma blogis võttis väga teravat sõna sellesama Eesti Energia tehingu suhtes ja nõudis sellele läbipaistvust, et et noh, eks ilmselt Eesti Energia singa survestas siis müüjad, et ole hea, tee väike seisukohta ka, aga noh, see näitab ikkagi ju minu meelest ära selle, et see ei ole liiga kallis olla. Et tegelikult võib igaüks seda vaadata, Postimehe majandusportaalis on ilmunud selline tabel, kus on mingisugune 25 umbes sarnast tehingut ja on arvutatud välja, aga siis see väärtused palju eurosid megavatt-tunni eest on makstud ja Anders tehtud selline võrdlustabel ja sealt tõepoolest tuleb välja, et see, see hind võib-olla on keskmisest kõrgem. Aga, aga noh, et eks sellele tuli ka midagi vastu öelda. Ja mind on küll huvitanud, et mis nüüd edasi saab, et kas börsiplaan soojendatakse ülesse. Siiski Eesti energia vajab ka raha selle nelja energia ostmiseks ja nüüd Krinaga seal Enefit, Greeni avaneb võimalus Enefit nelja energia ära osta, siis oleks ju nagu aeg ta ettevõtte börsile viia. Muidugi Hando Sutter ka ei lähe, see on siis Eesti energiapealik kaitses hästi kõvasti, seda ost tema küll väitis, et et ei olnud see hind sugugi nii nii kõrgel kui kui arvatud, kas taastuvenergiaturul? Noh, teine kriitika on siis, et taastuvenergiaturul on Eesti energia saavutamas sellist monopoolset seisundit Eesti Eesti Eestis vaadates ja ma saan aru, et see on ka kaunis filosoofiline küsimus, et kas me vaatame eesti turgu kitsalt, et ainult Eesti see maa-ala siin võime vaatame, noh nii nagu Eesti energia seda väidab, et Põhjamaade ja Baltikumi, et noh, siis neil ei ole seda monopoli, aga Eestis vaadates justkui tekiks ma, mina ei oska öelda, mis asi on taastuvenergiaturg. Vabandust, et elekter on elekter, et täitsa suva, kust ta tuleb, et tegelikult ma sageli ei teagi, kus ta tuleb, et mina, kellel on Eesti Energia klient, aga kuskohast Eesti energia selle parajasti Nancy hakkas? Tuulest on näiteks mingist Läti Norra hüdrojaamast tuleb? Muuseas sageli tuleb seda ka vist mingitest vene tuumajaamadest, sellepärast et Leedu kaudu ronib see Vene elekter ka siia turule. Et see on täiesti arusaamatu. Jah, ja noh, tõepoolest meil on ju olemas need ülekandevõimsused ikkagi erinevate riikidega, Läti poolt tuleb ka veel üks üks selline selline võimsus juurde ja me tõepoolest seda ei tea, et, et kui, kui mõnikord öeldakse, et raha ei tule seina seest, elekter tuleb küll seina seest, et et, et ja kui tarbija vaatab seda tegelikult seda suurt arutelu ja seda, seda protsessi üks tavaline inimene, ma kujutan ette, et mõni juba haigutab ka seda meie saadet kuulates. Et tegelikult ju inimest põhiselt mõjutab see, et elektrit oleks ja et hind oleks mõistlik. See ja noh, Hando Sutter on öelnud, et, et noh, tema hinnangul see vähemalt sellist monopoolset olukorda siin kuidagi tekitada ei saa ja mul vähemalt siiamaani mulle tundub küll, et need argumendid on suhteliselt veenvad olnud, et eks, eks näha ole siis mis, mis ametkonnad selle kohta ütlevad. Aga need elektrituulikud arendada Eestis on suhteliselt raske, sellepärast et selline peaaegu et viimane suur vaba plats ongi seesama Tootsi endine turbaväli. Et ülejäänud kohtades on pannud ikkagi väga suuresti kaitseministeerium oma käe ette. Kõik need arendajad, kes on tahtnud, et sinna Kirde-Eestisse uusi tuuleparke teha, siin ütleb kaitseministeerium, ei tohi ta oma tuulikud üles panna, see segab raadioluuretööd. Sellega on väga suur osa Eestist arendamisest välja lõigatud. Ja siis on veel eraldi mered, tuulepargid, mille vastu sõdivad siis näiteks hiidlased ja mis praegu hetkel on ka nii kallid, et neid ei saa vennakule välja arendanud, tasuval lihtsalt, aga võib-olla tulevikus tasub kogu aeg lähevad ka muidugi need tehnoloogiad tunduvalt odavamaks, et et varem sai teha ainult tuulikud püstitada ainult niimoodi, et nad rahvas maksis peale taastuvenergeetikatasu kaudu. Edaspidi võib-olla juhtub nii, et see taastuvenergeetika hakkab ka vaikselt ära tasunud ja ka päikeseelektrijaamad siiski tekivad. Ja kui me vaatame kuus Enefit, Green läheb siis. Ta ei piirdu sugugi, eks ju, Eesti, Läti, Leedu, aga ka Poola ja Soome, et nad, see ongi tänapäevane, siit äri läheb üha rahvusvahelisemaks. Ja mis puudutab Kaja Kallase kriitikat, siis noh, tema üks punkt on see, et Eesti energia on liialt suur, tuleks ära tükeldada. Et sealt võiks välja võtta elektrilevi, seal siis elektri jaotusvõrk. Ja ja sedasama juttu räägib tegelikult Taavi Veskimäe, kes Kaja Kallas, endine elukaaslane, tema lühikeses põhivõrku ja tema hea meelega liidaks selle need elektrivõrgud tavalised elektrivõrd siis selle kõrgepingevõrkude ehk enda enda juhitud firma külge, ütleks, et noh, et nii on hulga parem. Võib-olla see on nii, võib-olla mitte, et kas üks suur riigifirma või teine suur riigifirma, see on selline filosoofiline küsimus on nagu poliitikat. Ei saa öelda, et see on vale, et see on õige, see, kas sulle meeldib või ei meeldi need valikute küsimus. Aga see ongi poliitika, kui kui nad ehk siis poliitikud suudavad selle teema teha selliseks, et see hakkab mõjutama nii-öelda hääletustulemusteks, siis me saame seda ilmselt ka valimiskampaania käigus näha, et niisugused vaidlused ilmselt sinna sinna ka tulevad, et kas siis kas siis minnakse ühte ühte teed? Jah, aga noh, praegu on jutt käinud ainult selle Enefit, Greeni erastamisest, kui Eesti energiast mingi jupp näiteks erastatakse ära, siis on elektrilevid seal praktiliselt võimatu ära võtta, sellepärast siis hakkavad ära karjuma, et kuulge miks, sellepärast et see elektrilevi on hästi stabiilne, näri elektriga, tuleb igasse kodumajapidamisse praktiliselt igasse. Aga jah, selle teema lõpetuseks, ehk on mõistlik veel korra üle korrata, et tarbija jaoks vähemalt esialgu ei peaks midagi muutuma ja elekter tuleb ikka seinast, nagu Neeme siin viitas. Räägime ühest ühest miljardi projektist veel nimelt maailma üks suurimaid autotootjaid, Saksa Daimler panustab koos teiste investoriga 175 miljonit dollarit Eesti ettevõttesse Taxify ja seega hinnatakse Taxifay siis turuväärtust enam kui miljardile eurole ja, ja see teeb ühest sellisest väikesest arenenud 2013. alguse saanud projektist väga suure asja ja, ja ega siin see on suur edulugu on vist kõige lihtsam. Ilmselt jah, et mis see ettevõte on, ta on elektrooniline kiisu, kiisu siis on see takso, takso, kiisu, takso kiisu ja mis ühtlasi pakub maksevõimalustest, saad siis telefoni kaudu maksta, ei pea enam sularaha või krediitkaardi Os kaasa võtma. Et ta on selline tüüpiline uue ajastu jagamismajanduse näide, varem oli tema nimi emm taksonduses, mobiilsest sakslastele tuli see nimi, mida Taxifay Nathan kiiresti arenenud firma nagu need tagunud kõik siin, kes siin on, on tähelepanu äratanud. Ja et kui me, kui siin kolm aastat tagasi 2014 oli meil selline ütleme, neli juba praegu oli meil suur staar, oli Hardi Meybam, tema, mis maha firma GrabCAD Lenini ja see tegeles spetsiifilise tarkvaraga, tema müüs 100 miljoni dollari eest kas selle firma maa siis see oli meie jaoks tõeline edulugu, nüüd on summa kasvanud, ütleme 10 korda. Ja see on ka loogiline, sellepärast et GrabCAD tegeles spetsiifilise tarkvaraga, aga mida ei vaja iga inimene, aga takso on ikkagi selline nagu. Üldtarvitatava, aga, aga tegelikult tegelikult edulugu, ma ütleks isegi niimoodi, et tegelikult nagu idulugu jätkub, sellepärast et põhimõtteliselt seda raha ju ei ole kantud siin vendade Willigita mingile konto peale, vaid vaid tegemist on ikkagi mõte on selles, et seda firmat nagu veel laiendada tema anda anda panus tema nagu maailma maailmas tema tema sellisesse arendamisse ja et nad ikkagi võidaksid neid uusi turge. Et noh, põhimõtteliselt on ju see Taxifay selline no teatud mõtteviisi või uude mõtteviisi panustan, panustav firma, aga aga, aga ega need need turgude vallutamisel nüüd väga hõlpsasti siin siin ka ju kõike ei lähe, et, et noh, ma saan aru, et Daimler, Daimler arendab paljusid selliseid asju ja, ja, ja nad usuvad sellesse ilmselt ilmselt sega liigub aga, aga igal igal mõjul on, on vastu mõjuese vana nii-öelda vana tüüpi majandus töötab ju tegelikult igas riigis sellele vastu ka Eestis on hoolimata sellest, et tegelikult nagu justkui meil on õiguslikud alused sellise uut tüüpi firma tegutsemiseks on olemas, siis tegelikult on ikkagi üsna üsna suured vastuolud seal näiteks tarbijakaitse ja, ja et, et kui sa sõidad selle, selle, selle taksoga, igasugused arvete teemad ja siin on siin on päris palju olnud neid probleeme ja on mingisugused, on ka mingisugused trahve tehtud ja minu meelest Londonis näiteks nad peatati, eks ju, seal alguses kohe kui nad alustasid ja ja see on päris keerukas. Just valutult pole läinud ja noh, praeguseks ma saan aru, 25 riiki, kus tegutsetakse, tööd antakse siis poolele miljonile autojuhile ja kuskil 10 miljonit klienti, et noh ja, ja seda, seda investeeringut ongi siis väidetavalt vaja selleks, et laieneda veel ja veel ja veel, et täpselt nii, aga vot selles, see läheb laienemiseks, eks, ja, ja seal on see mõte, et kui sa ise kohal ei ole, siis võtab seal selle turu ära keegi konkurent, sellepärast et Taxify ei ole midagi unikaalset. Täpselt samasuguseid firmasid on veel ka taimlerile kuulunud osalusi samasugustes firmades kõige tuntum Uuber ja, ja nüüd on nagu häda on selles, et kui see väga kiiresti kasvad, siis võid sa lõhki kasvada, sa ei suuda enam kontrollida, firmad ei suuda kulusid kontrollida, firmakultuur kannatab. Et selles mõttes see on väga-väga keeruline tööd, sa oled viis aastat isegi vähem kui viis aastat tagasi firma alustas, nüüd on juba nii paljudes riikides, et et see ei ole sugugi lihtne töö, see on erakordselt keeruline. Samas jällegi noh, kui me vaatame, et milline ta oleks nagu tavaliste standardite kohaselt, siis Eesti energia ja Enefit Green on kuna tema alustas tööd on vähem kui aastane, eks seda tegi tegi nüüd tehingu, mida me mõõdame siin umbes poole miljardi euroga, et. Neid kahte võib võrrelda, mõlemad on justkui nagu alles alustanud ettevõtted või suht alustanud. Aga hästi positiivne selle asja juures on, on siiski see, et Meil Eestis on seda, seda, seda ettevõtlikkust ja ja noh, see innustab ikkagi ilmselgelt ju väga paljusid inimesi, noori inimesi ka lahtiste silmadega ringi vaatama ja tegutsema. Ma arvan, et võib-olla see on isegi üldse üldse nagu kõige-kõige positiivsem selle asja juures. Ja hästi ratsionaalne selline äristrateegia ka, et noh, kui üheksateistaastane noormees läks ajujahti ja, ja tuli selle ideega välja, siis noh, Nad on ka öelnud, et nad näiteks ei taha turule siseneda välisturule siis esimesena osades riikides just sellepärast, et et noh, esimene suurem näiteks Uber läheb, teeb seal sellise bürokraatliku võitlus ära ja neil on lihtne tulla järgi ja tegelikult olla turul teine on nagu väga hea positsioon, sest noh, väga lihtne näide, kui mul on vaja tellida endale transport, siis kui ma esimesed seda ei saa mingil põhjusel ja ootejärjekord on liiga pikk, siis ma võtan ju teised. Peamine, nagu siis on siis kui mitte esimene, siis olla teisel või kolmandal kohal ja, ja see nagu Ma saan aru ka nende üks selliseid nagu arusaamasid, eks ta näitab seda, et nad eestlasi, kammitsenampiirid täitsa vabalt võtad ette Aafrika, Austraalia, Ameerika-Euroopa. Igale poole võid minna, et eestlased on aru saanud, et nad võivad kõikjal läbi lüüa ja uues majanduses seda muidugi lihtsam teha, et nad tunduvalt raskem on ehitada elektrijaama kuhugi. Oli mõned kuud tagasi ise Lõuna-Aafrikas ja päris uhke tunne oli, kui sai tellida seal endale Johannesburgis, siis täksib Faid järgi ja tõesti ma sellega peamiselt seal liiklesin, sest esiteks ta on ikkagi odav ja teiseks. Ta oli nii hea võrguga, suur linn ka, et tõesti minuti kuni kolme minutiga oli sul auto kohe kohal, et et üldse ei olnud mingisugust probleemi, et et päris hea tunne oli. Aga selle teema vist võime lõpetada ja minna välismaa juurde, räägime ühest huvitavast ja natuke kummaliselt ja, ja siis teised ka arusaadavast juhtumist Ukrainas, kus teisipäeval tuli uudis, et Vene ajakirjanik Arkadi vaptšenkolasti Kiievis maha. Aga järgmisel päeval selgus, et tegelikult oli tegemist lavastusega, sest oli teada, et Venemaalt on tulnud siis suunis baptšenko tappa ehk siis see oli selline topeltmäng tabama kas tema atentaadi tegijaid? Natuke tundub küll selline uskumatu, aga, aga ilmselt see ongi osa sellisest infosõjast vä? Muidugi on, see on, on kõige ehtsam selline infosõja lahing ja võib-olla isegi praegusel hetkel on keeruline öelda et kes nüüd selle selle lahingu võitis, täpselt, et siin on, võib selle lähenemine olla olla päris erinev ja võib-olla isegi on, on riigiti erinev aga ütleme nii, et päris riskantne on see igal juhul ükskõik, kes selle selle lahenduse nii-öelda välja mõtles, et. Ma ei, ma ei kujuta ette, Venemaal on, on tõepoolest olnud selliseid ajakirjanikke, peksmisi ja mõrvu ja, ja me kõik teame seda. Ja selge on see, et selline sündmus järgmist sellist noh, sellise uudise vastuvõtu ilmselgelt nagu mõjutab ja, ja ütleme nii, et kui, kui minnakse sellise amatööri peale näiteks välja siis noh, see on, ma ütlen, see on nagu päris keeruline ja noh, ütleme nii, et meie suur idanaaber on, on need lahinguid võitnud peamiselt ikkagi seetõttu, et kui tekib ikkagi suur segadus ja antud juhul mul on tunne, et seda segadust siiski on Päris paljud inimesed mõtlevad kohe nii, et edaspidi tuleks mingit sarnast uudist, et keegi ajakirjanik on maha lastud kuskil Ukrainas, et kas ta ikka suri päriselt ära või mitte selles mõttes natukene, õõnestab ajakirjanduse usaldusväärsust või samamoodi nad mõtlevad, et kas ajakirjanik on, teeb salapolitseiga koostööd veidi. Ja kui see tõesti tuli Venemaalt kuskilt võimuladvikus selline käsked, tapke see mees ära siis vabandust, see asi on nagu väga-väga poolele, et miks peaks üks suurriik, ütleme nüüd, et tõstame käed püsti, anname alla, ei, seal ei õnnestunud, aga siis järgmine, et üksikisik suure riigi vastu minu meelest seal on väga väiksed šansid. Ma olen ise nimetanud muidugi seda propagandistlikud selliseks põru provotseerimiseks ja ja teisalt siis baptšenko on saamas nüüd Ukraina kodakondsust. Ukraina kodakondsus teda nüüd ka ei kaitse, kui ikkagi atentaat või tõesti nagu see käsk on antud kuskilt siis tema elu kallale. Aga kui see käsk on antud mingilt Keda on tituleeritud, et noh, tema oli selle mõrva tellija esimees istub trellide taga, siis võib öelda, et ta tšenko ilmselt ongi pääsenud, et tõenäoliselt sellest siis pannakse tükiks ajaks kinni ja ja sellega see asi lõpeb. Et see on, see lugu on väga-väga segane. Ta on siiski veel ütleme algusjärgus ja me ei tea üldse, kas setudele kunagi välja tuleb. Ma ei teagi, kas me üldse saame, saame teada, et et kui me räägime siin näiteks faktidest, et mis, mida me selle loo kohta üldse teame siis ja milles me võime kindlad olla, siis neid on tegelikult päris vähe kui hakata vaatama ja lihtsalt tegelikult ongi, ongi nii, et avalikkuse silmis põhiliselt mõjutab see see, see kuvand mida, mida, mida luuakse ja no ma ei tea, igal juhul noh, ma ei kujuta ette, kuidas mõni teise teistsuguse poliitilise süsteemiga riik oleks, oleks analoogset olukorda siis siis lahendanud. Ausalt öeldes noh, tõesti peaaegu et peaaegu et iga lause, mida sa selle kohta kommenteerides välja mõtled ja ütled, siis tundub nagu juba iseendale ka nagu spekulatsioon, et selles mõttes on see ikka päris Kuidas mõjutas näiteks Eestis on ju olnud sarnane juhtum 99. aastal, kui teatati metsavargaid jälitanud Viljandi kriminaalpolitseiniku Ahti Oleski tapmisest, mis siis hiljem selgus, et ei olnudki või, või noh, et oli sarnane juhtum, et, et kuidas see seda kuvandit mõjutas tõesti nagu sa ütled, et et noh, kui ajakirjandus sellist uudist ju levitab, siis see mõjutab nii ajakirjanduse usaldusväärsust ja teisalt ka siis politsei väärsust. Kas mäletate te seda juhtumit, millise kuvandi see tekitas? Mina ei mäletanud, Tõnisson. Mitte mitte mitte nii detailselt, küll jah. Aga viimaks meile saate lõpuni veel mõned minutit pühendaks paar minutit siseminister Andres Anvelti kodakondsuse teemal, millest Postimees on viimasel ajal rohkelt kirjutanud ja nimeks ja avad esmalt selle, milles kogu see asi ikkagi on, et miks on see oluline, Anveltil on kas siis sünnijärgne kodakondsus või naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus. No tegelikult on Postimehes tegelenud selle teemaga päris pikka aega ja üldse mitte tõukudes tingimata ühest juhtumisi Eesti ministri ametikohta täitlast inimesest, vaid vaid me oleme, me oleme rääkinud seda, et on olnud Eesti vabariik on teadupärast ju taastatud õigusliku järjepidevuse alusel, mis tähendab seda, et, et me Me me ka meie õigusruumis on omavahel ühendatud ja kui kunagi on keegi Eesti vabariigi nii-öelda siis kodakondsusest loobunud mingisugusel moel, siis vastavalt seadustele ma ei hakka kõiki neid paragrahve siin rääkima, on ju sinna noh, nii-öelda. Me läheksime aastasse tagasi kuskil 1922, eksju sinna vedama minna, seda kõike jõuab postimehest lugeda. Andres Aule on väga huvitava ülevaate sellest hiljuti just Postimehe arvamuskülgedel kirjutanud. Ja, ja mis puudutab Andres Anvelt sisse, siis tema on nüüd sattunud nii-öelda selliseks selliseks pretsedendiks, aga seal kaasneb sellega emotsionaalne tegur, ma saan aru, et see on poliitikas on see justkui plekk ehk siis tema siis kommunistist vanaisa nii-öelda, mis, mis, mis siis nagu kleepub selle selle juhtumi külge ja, ja mul on tunne, et Andres Anvelt ise ka nagu ei suuda neid kahte asja omavahel lahutada, et no mis sellest siis on, et ta on pretsedent. On, on minister, on, on pretsedent, aga kõiki tuleb seaduse järgi kohelda ikkagi võrdselt ja seda on ka noh, meie nii-öelda see käsitlus tegelikult alati rõhutanud, see ei ole veel kord ütlen, et see ei ole olnud mingi koolikius ega, ega, ega ajakirjanduslik vägivald. Noh, minu meelest võiks inimene, kui ta on, kui ta on minister, siis ollagi auga see pretsedent on ja teeme need asjad selgeks. Jah, ja ta ei ole muuseas ainus poliitik, kes on selliste asjadega hädas, et hädas olnud, et Austraalia asepeaminister pidi eelmise aasta lõpus tagasi astuma kodakondsusprobleemide tõttu. Tal selgus, et tal on nimelt kaks kodakondsust, oli nii Austraalia ja Uus-Meremaa minis kodakond. Ja Austraalia seadused ütlevad, et inimesel võib kaks kodakondsust olla. Aga kui ta on valitud kuhugi, siis ta peab olema yht Austraalia kodanik, mis on ka täitsa loogiline. Kui sa mingit riiki valitseb, siis on loogiline, et sa oled ainult selle riigi kodanik. Aga head raadiokuulajad, sellega on meie eetriaeg siin stuudios selleks korraks läbi. Täna olid rahvast rahvateenrite stuudios Neeme Korv, Sulev Vedler, Taavi Eilat. Nädala pärast võtavad kohad sisse Mirko ojakivi, Urmet Kook, Krister Paris. Meie soovime teile siit stuudiost kaunist nädalavahetust ja kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel põhib mobiiliäpi kaudu.