Professor Timberg lehitses mõtlikult tema traktaati ja noogutas aeg-ajalt. Küllaltki hea. Laurentsius kõndis samal ajal aeglaselt ruumis edasi-tagasi sünnitades Tinbergi mõõteriistu ja aparatuuri. Palavik oli küll tõusnud, aga mõistus siiski enam-vähem selge. Vaid värvid tundusid väga vale tulevat. Ta pilgutas silmi ja hõõrus meelekohti. Klaas helkis liiga valgelt. Messing roheliselt nagu kevadine rohi kõrvus kohises. Ta proovis mõtteid rahulikuks sundida ja instrumentide otstarvet ära arvata. Oli näha, et professor on astronoomiast ja Keeniast isiklikult huvitatud. Siin paistsid mitmed moodsad vahendid, nende hulgas ka geomeetriline astroloog ja muidugi kõige krooniks olev vägev 12 kündoline pikksilm. Kahju ainult, et ei ole uuemaid uurimusi kasutanud, alustas professor siis. Ma uurisin Fromani traktaati kurja silma kohta üsna põhjalikult, aga kõiki tema seisukohti ei võtnud ma tingimata arvesse. Proovis Laurentsius anda selget ja ammendavat vastust. Tema hääl kõlas veidralt, nagu räägiks ta läbi mingisuguseid toru. Minu arvates toetub ta liialt rahvuslikule arusaamisele. Teadusliku probleemi käsitlust võiks siiski rohkem olla. Kogu saadaoleva kirjanduse kurja silma kohta oli ta läbi lugenud ometigi selgust leidmata. Autorid esitasid peamiselt lugusid hõlmavat teaduslikku teooriat, kurja silma kohta seevastu mitte keegi. Kõigest loetust tuli aga selgelt välja, et silmad annavad välja mitte ainult enda loomust. Ehk siis silmi on võimalik näha nagu kõiki teisigi objekte vaid edastavad enda kaudu kas silmade omanikud, tervikolemust või hingeseisundit. Siit siis tuligi väide, et silmad on hinge peegel ning silmadest näeme seda osa inimesest, mis pealispintsel vaatamisel võiks varju jääda. Nii oli kirjanduse väitel võimalik väga vihase loomusega olenditel teisi isegi vaid pilguga tappa. Plinius vanem kirjutas, eks Küütjas sünnivad teatud naised, keda nimetatakse püütjateks, kellel öeldakse olevat silmades kaks pupilli ja kui nad on väga vihased, siis nad tapavad pilguga selle, keda vaatavad. Roman on põhjalik, aga täitsa seletust siiski tema käest ei saa, nõustus Timberg. Ma tulin just Inglismaalt, seal tehakse praegu Kuldsete jõudude vallas suurepärast tööd. Väga huvitav, küsis Laurentsius, olles ise rahul, et Timbergile oli tema jutt arusaadav tundunud. Talle endale näis kõik kuidagi udune. Keel oli nagu kaltsu sisse mässitud. Timberg astus üles sätitud testilatsiooni aparaadi juurde, koputas kergelt kolvile ja ütles pidulikult välja hingates. Korpuskulid ja aurud. Laurentsius aimas, millisele rajale jutt tõenäoliselt läheb. Ka from man, rääkis fasinatsiooni puhul aurudest Jemjasmast. Ometigi ei olnud võimalik nendele protsessidele päris teaduslikku seletust anda ning enamasti põhjendas aurude teooria Pastsinatsiooni vaid osaliselt. Aristotelese teooria elementidest ja vormist sobis Laurentsiuse arvates seletuseks palju paremini. Ka tema isiklik ja mitte just kõige meeldivam kogemus toetas seda seisukohta. Samas aga oleks vägagi sobimatu hakata loomateooriat fastinatsioonist isikliku kogemuse põhjal. Kui sellele teele minna, siis on tulemuseks heal juhul pilked ja halvemal juhul kohtupinki sattumine. Laidenis olidki just selle traktaadi kaitsmise järel suuremad pahandused peale hakanud ja võtnud isegi niisugused mõõtmed, et Lavrintsusel tekkis kahtlus kasta oma diskutatsiooni üldse enam kellelegi näidata tohib. Ma kuulan huviga õhuta Steinbergi rääkima. Siin on Robert Moilil kõige selgem ja arusaadavam lahendus, alustas professor ilmse mõnuga oma teadmiste jagamist. Korpuskulid kanduvad aurudena teise olendi organismi ja nakatavad selle nagu marutõbise koera käest hammustada saanud isik nakatub samuti sarnasest kehaosast. Mõistagi peast. Nii viivad hullu koera süljes leiduvad korpuskulid läbi transformeerumise inimese mõistuses teatavat sorti korpust, koolid on võimelised. Grünbergi hääl tõusis, tegid pikad tähendusrikka pausi, on võimelised. Ma kordan, kasutades sümpaatia põhimõtet muutma, teised enda sarnaseks. Samal viisil toimub muidugi ka metallide transmutatsioon, nagu ka keemik ise kirjutab. Ta nimetab seda omadust seemneliseks. Pange tähele teatud korpus, kuid on võimelised haarama teisi korpusculeid kaasa. Nagu seemnest kasvab puu. Kogu aine ei pärinev seemnest. See tule nüüd õhust mullast veest, aga kuju ja vormi annab sellele seemnest peituv vaim. Polli teooria oli üsna veenev aga ta teadis sellele ka vastuväiteid. Sümpaatia jääb küllaltki hämaraks terminiks ja tegelikult on väga keeruline mõista, millisel moel see toimib. Timberg kõndis mõne sammu edasi-tagasi, ma olen teiega nõus, seda on tõesti ette heidetud, teisest küljest on see aga kõige loogilisem seletus. Sama on muide ka gravitatsiooni toimel ette heidetud see olla varjatud ehk kokultne. Ja seetõttu pole ka teaduslik. Kuulge, aga mitte kuidagi ei saa ju eitada, et see sobib kõige paremini kokku praeguste matemaatiliste mudelitega. Ma olen kindel, et täpselt samasugused jõud toimivad korpust Kulite vahel. Antipaatiad ja sümpaatiad, gravitatsioon. Oma sõnade lõpetuseks Laksasta käega laua pihta, nii et kolvid ja mõõteriistad klirisesid. Laurentsius noogutas. Ta ei suutnud ega tahtnud praegu vaidlema hakata. Tundus, et Timberg on oma seisukoha välja öelnud ning niisama lihtsalt sellest ei loobu. Tundub väga huvitav, nõustus ta üldsõnaliselt. Timberg silmitses Laurentsiuse hindavalt. Ega teil midagi selle vastu ei ole, kui ma jätan traktaadi enda kätte? Ma loeks selle siiski heal meelel põhjalikumalt läbi. Ja ma olen kindel, et professor sööberg soovib seda teost samuti näha. Aga mulle tundub, et siin on teil mõningaid huvitavaid mõtteid väljendute teha, aga kuidagi ebamääraselt ja segaselt soovitaksingi teile sööbergi reede hommikust privaatloengut kuulama minna. Tal on käsil hingetemaatika õpiksite, seal nii mõndagi. Homme meil loenguid ei ole, banketi tõttu. Teid on muidugi ka kutsutud, eks ole. Linberg ootas ära Laurentsiuse nõustuva liigutuse. See selleks, aga reedel olge kindlasti platsis, minu teada Schönbergi plaanis ka uuemaid seisukohti tutvustada. Ma tõin talle just ka Inglismaalt sellekohast kirjandust kaasa. Kõige uuemat teadust. Timberg tõstis sõrme ja sammus niiviisi mõne hetke sõnatult ruumis ringi olles nähtavasti süvenenud omaenda mõtteisse. Äkki seisatas ta ja krapsas ühe pika sammuga Laurentsiuse juurde. Äärmiselt meeldiv sõnasta pidulikult ja surus teisel entusiastlikult kätt. Sooritasid eksami hiilgavalt. Tere tulemast Tartu akadeemia vendlusesse. Tõmbas siis ootamatult sama järsu liigutusega oma käe ära ja jäi seda mõtlikult silmitsema. Käsi on telku. Ma järeldan, et teil on palavik. Jah, nõustus Laurentsius vastutahtsi. Ei olnud mingit põhjust seda varjama hakata. Kuidas stendramite? Püüan pajutinktuuri palavikku kuuma ja niisket elementi tasakaalustada ütles Laurentsius ja sai siis aru, et ilmselt oleks pidanud midagi muud ütlema või üldse ütlemata jätma. Elementide teooria oli boili ja Newton'i pooldajate jaoks kindlasti vananenud. Elemendid raksatas Timberg üllatunult. See on väär lähenemine, teeb teid vaid haigemaks. Haiguse vaim. Spiritus tuleb üles leida. Boiler räägid ka sellest korpuskulid, mis kannavad haigusevaimu ja need tuleb ära hävitada. Teisiti ei saa täielik lagundamine, nii kreedo, see on vajalik. Enne ei saa mingit muutust toimuda. Laurentsius noogutas. Ma olen üldjoontes selle teooriaga tuttav, aga ma pean tunnistama, et selline arusaam vaimudest ei lähe kokku minu veendumustega. Te ei usuainete haiguse vaimudesse. Wimberg kergitas kulme. Asjadel on vaimud, ma ütlen teile need manifesteeru kõige erineval moel. Fantaasia annab neile isegi kuju. Järgmisena tuleta mulle rääkima, et te ei usu hinge olemasolu. Laurentsius raputas pead. Muidugi usun ma hinge olemasolu, selles ei ole vähimatki kahtlust. Timberg vilksas kahtlustavalt tema poole vaadata. Võib-olla tuli talle nüüd siiski meelde üliõpilast eksamineerimise kord ning ta avastas, et jõulud Laurentsiuse bioloogilise seisukohti üldsegi kontrollinud. Ja see hing on surematu, torkas ta küsimuse. Hinge surmajärgne eksistents on piiblis selgelt väljendatud ja peale selle veel teaduslikult tõestatav, nõustus Laurentsius, esitades ideoloogiliselt kõige konservatiivsema seisukoha. Nii mõnedki radikaalid laidenis oli ta arvamusel, et piiblis ei ole kehast lahutatud hingede surmajärgse eksistentsi kohta midagi öeldud. Vaidlused hinge surematuse üle olid vaba meelsetes ringkondades populaarne teema. Aga kuidas siis on lood vaimudega? Ei andnud Timberg järele. Nagu te ütlesite, loob fantaasia. Siin te eksite. Fantaasia annab neile vaid kuju, eksisteerivad nad aga fantaasiast või meie meelte tajudes sõltumatult. Mitmed teadlased on poltergeist uurinud. Meie oma professor Mikael tau kirjutab ka neist. Laurentsius kummardus. Ma tunnistan, et olen selle osaga hinge ja vaimude temaatikast halvasti kursis. Mul on väga hea meel, et siin koolis on just sellel teemal võimalik nii asjatundlikku juhendamist saada. Tauli võõras kõrge palavik, vere kuumus tegi pea uimaseks nagu ikka, haiguse ajal näis talle, ta viibib pooleldi mingis teises ruumis kusagil seal, kuhu ärkvel ja kained inimesed kunagi ei satu. Tervete hing on tuim ja kange, aga haiged ja Surjed, need, kelle hing on vaid väga nõrgalt keha küljes tundlik nagu lauto keel. Nemad näevad ju sageli deemoneid ingleid. Nii oli ta mööda kaldapealset minnes võsas ärevalt ringi vaadanud kartes enda haiguse pärast oma melanhoolia tõttu, et ka tema märkab kusagil puude vahel vilksamas krooni ja keepi. Või äkki aimab ta, pilk hõbe pajudega ääristatud jõe, laisa ja tumeda vee kohal veel tumedamat udu, rõivaid, nägu puust, kus ta oli kooretükke lõiganud, hoida lausa mööda jooksnud koperdades, ümaratel, palkidel ja libisedes piklikel nooljatel lehtedel. Kramplikult hoidis ta silmad lõikudel, vaatas oma kiirustavate saabaste määrdunud, ninasid ja tormas kodudele poole. Kõhedus keerlemas kõhus nagu uss. Mis siis saab, kui ka talle viibatakse? Kui hämarusest paistab käsi, mis teda kaasa kutsub? Ta raputas pead. Alles väravavalvurite kolistamist lobisemist kuuldes oli mingisugune julgus temasse tagasi tulnud. Aga nüüd jälle, kui ta nägi seda neiut hämaras trepil seismas, mõtles ta kõigepealt varjudes seisvale kuningale seal tüdruku selja taga. Ta ootas, ta kartis seda. Kaste ravisid ennast nagu ma ütlesin alustas neiu lõbuks ise juttu. Tundub, et mitte. Käisin hoopis banketil. Asjaolud ei lubanud kutsest keelduda, suutis Laurentsius eneselegi üllatuslikult ratsionaalse vastuse anda. Tal oli aga tunne, justkui räägiks keegi teine tema asemel ja ta ise seisaks selle inimese selja taga. Justkui ei oleks tal mingit võimalust vestleja lauseid omalt poolt mõjutada. Kõik oli hiilgav ja tore. Kas laud oli rikkalik? Uuris neiu. Laurentsius püüdis aru saada, kas tütarlapse hääles on kosta irooniat või mitte. Jah, nõustus ta vägagi. Aga mul on olnud viimasel ajal halb isu. Ma ei söönud suurt midagi. Nüüd oli küll neiu hääles selgelt kuulda iroonilist üllatust. See on praegusel ajal küll erakordne kaebus. Laurentsius naeratas kurvalt. Ma tean. Aga kõik, mida ma söön, maitseb muda järele. Keerleb mul suus. Süda läheb pahaks. Aga äkki minu leida minu veine, jääteid iiveldama, soovitabki praegu midagi süüa. Neiu vaatas kelmikalt talle otsa. Laurentsius lõi pilgu maha, tundis nõrkust ja toetus käsipuule. Tauli tõesti pidanud täna liigagi palju pingutama. Ta oli väsinud palavikust ja õllest kergelt purjus. Palun vabandust, pomises ta siis ja istus trepile. Palavik. Ei, andestage mulle, ma saadan teid tuppa. Ütles neiu mõistvalt ja noogutas sõbralikult. Laurentsius mõtles alguses protesteerida, selgitada, et tal jagub jõudu ning tuppa saatmine ei tule kõne allagi. Aga ta oli tõepoolest väsinud. Ta hoopis toetus tüdruku pakutud käsivarrele ja katsus naeratada. Te olete väga lahke. Nad kõndisid pimedas trepist üles. Neiu käsi oli tema palavikus käsivarre vastas. Jahe. Te siis elate siin majas? Küsis Laurentsius selleks, et midagi öelda. Ma käin siin vahel ja nõustus tütarlaps kuidagi hajameelselt, jättes lause lõpus justkui õhku rippuma. Naginal astusid nad edasi. Laurentsiuse jalad tulitasid. Neiu toetas seda kindlalt ja tugevalt. Nad jõudsid üles, ukse juurde. Jäid nõutult seisma. Laurentsius tõmbas hinge ja püüdis midagi välja mõelda. Kindlasti oleks tarvis pisut piinlik olukord kuidagi viisakalt lahendada. Aga kui teil midagi peaks tarvis olema, siis öelge mulle. Ma võin teile ka süüa teha, poetas tüdruk enne, kui Laurentsius suutis sobiva lause välja nuputada. Head ööd. Naeratas Laurentsius, olles õnnelik, et jaksas vähemalt midagi enam-vähem olukorda sobivat öelda. Head ööd. Ütles tüdruk ja ulatas väikese kukli. Laurentsius võttis selle automaatselt vastu. Sai oli soe. Just nagu ahjust tulnud nagu palavikus. Neiu pööras minekule, kõndis hääletute sammudega trepist alla ja mees jäi talle järele vaatama. Kuidas teie nimi on. Hüüdis ta siis hämarusest paistvale varjule järele. Kloodia kostis alt vastuseks. Laurentsius ohkas ja haaras ukse piidest kinni. Ta teadis seda tunnet küll. Ta oli seda tundnud. Kuidas ümberringi kõik laguneb, on seosetu ja mõttetu. Päevad lähevad, kuid pilved taevas, mis keerlevad, põimuvad üksteisest läbi, ei tähenda midagi. Aga äkki ootamatult on eesmärk? Algus ja lõppasjad on korraga omavahel paratamatult seotud. Ei ole episoode, mida peab pingutusega kokku viima. Pilved on joonistatud loomade lindude moodi. Kõigel on tähendussisu eesmärk, kuhu nad lõpuks välja peavad jõudma. Ta naeratas, lükkas ukse lahti ja istus pehmele õlekotile. Aeglaselt laskus ta selili. Tuba oli soe. Kloodia. Ta oli nii väsinud, et ei jõudnud isegi õhtupalvet lugeda. Jäi hetkega magama. Laurentsius tabas ootamatult köhahoog, kõht tõmbus krampi, kurgus kraapisin, rügin rinnast tegi valu. Ta proovis küll kihelust alla suruda, vaigistada, aga see ei õnnestunud, pea käis ringi, õhku ei jätkunud. Vaid suure pingutusega sundis ta end rahulikult hingama. Ta luges hommikuse psalmi. Issand saatis neile lambi, et nad pimedas ei eksiks ega konarusteley komistaks. Praegu tuleb aga tal endal kooli minna lasta teadvuse lambil enda peale paista. Eestpalves nimetas ta seekord lisaks nälgivatele talupoegadele ja papagoi Kloodiale ka akadeemiat. Kloodia, Kloodia. Ta kordas endamisi seda nii tuttavat nime tema papagoi, kes alati oli talle seltsiks olnud. Ta ei olnud julgenud selle peale mõelda. Eile õhtul olid olnud liiga väsinud. Täna ei saanud ta selle peale mõelda, sest ei olnud võimalik midagi mõelda. Ta peab end ravima. Laurentsius tõusis voodis istukile ja hakkas pisut unesegasena rõivaid korda sättima, püüdes samal ajal aru saada, kuidas tal ikkagi palavikuga lood on. Parem kindlasti parem. Ainult pea valutas pisut. Aga see võis olla eile joodud õllest. Ta isegi naeratas selle mõtte juures, kui banketil joodud õllest pea valutab, tähendab, ta on siinsesse akadeemiasse täieõiguslikuks üliõpilaseks vastu võetud ja see tähendab, et ta peab täna kindlasti loengutesse minema. Muidugi ta läheb. Professor Timberg oli tungivalt soovitanud Schönbergi privaatlektsiooni hingeproblemaatikast ning arvestades asjaolusid naisse vägagi sobiva mõttena. Peale selle oli eile loetud juhendis üliõpilastele kirjas, et kõik peavad alati korrektselt koolis käima, näitama üles usinust ja head tahet. Ta kavatses seda sõna-sõnalt järgida. Nii krapsasta teotahtelised püsti. Kõik muu peale eeloleva päeva tuleb mõttest välja tõrjuda. Tuleb tegutseda ja ratsionaalne olla. Loengut külastavad üliõpilased kuulasid professor Schönbergi sissejuhatavat juttu mõningase huviga aga mitte liiga tähelepanelikult. Hoolimata uuendusmeelsusest ei olnud kollektsiooni ülesehitust väga radikaalselt muutnud ning seega oli juba neljandat loengut ettelugemisel ja arutamisel Aristotelese traktaat hingest. Selle tekstiga olid alanud hinge käsitlevad loengud ülikoolides juba keskajast saadik ning seega suhtlus suurem osa üliõpilasi. Aristoteles pisut iroonilise üleolekuga. Kõigil oli ju teada, et uuem filosoofia on Aristotelese seisukohad kõikides valdkondades ümber lükanud ning kogu temaatika pakub huvi vaid ajaloolistel põhjustel ei muu pärast. Alles siis, kui professor Seeberg viitas loengu lõpus anatoomilise teatri esitusele, mille professor Belo pidi korraldama, tekkis auditooriumis elevus. Erinevalt eelmistest kordadest on seekord plaanis tundma õppida inimese anatoomiat, mis peaks aitama ka meid. Nii mitmedki hinge puudutavad küsimused võivad selgemaks saada. Kohe, kui saame linna käest sobiva laiba, võetakse lahkaminete võib-olla juba lähipäevil. Üliõpilased ahistasid ärevalt, mujal oli avalik lahkamine juba üsna tavaliseks õpetamisvormiks kujunenud, aga Tartus polnud veel ühtegi inimlaiba uurimist ette võetud. Kabelool oli plaanis vaid esialgne katsetus läbi viia, et siis hiljem selleks ka ametlikult linna toetust saada ja üritus avalikuks uudishimu rahuldamiseks kättesaadavaks teha. Nii nagu see juba laidenise Uppsalas mitmeid aastaid toimis. Kuni praeguseni oli üliõpilaste harimiseks ja linnakodanike lõbustamiseks Tartus peamiselt koerte ja kasside laipu lahatud. Vaid korra oli hobune lahkamislauale tassitud. See ei olnud siiski nii palju huvi tekitanud, kui oleks võinud arvata. Meditsiini õppijaid oli Tartu üliõpilaste seas küllalt vähe ning teised ei tundnud loomade sisikondade poole samuti suuremat tõmmet. Oli ju neid võimalik turul iga päev näha. Inimlaiba metoodiline lahti lõikamine oli aga hoopis midagi muud. Linnakodanikelt sai selle eest raha võtta ning nii võis kogu ettevõtmise kokkuvõttes isegi tulusaks muuta. Keegi üliõpilastest asus erutusest pisut kogeledes uurima. Vabandust, aga kas meil tuleb juttu vereringest? Millist seisukohtade pooldate hinge asupaigana. Kas veri kui eluandev ja selle jõudu laiali kandev substants tuleb arutusele? Professor Seeberg jäi hetkeks mõttesse. Kuulge, teie olete ju laidenist, eks ole, pöörduda siis miskipärast hoopis Laurentsiuse poole. Ja. Seega kindlasti kuulnud ka ideedest, et hinge asukoht on käbinäärmes kartes jaanid, arvavad nii ja. Aga ma olen kindel, et nad eksivad. Olete siis platoonik? Ei, ma olen filosoofi pooldaja, tunnistas Laurentsius. Ta teadis, et sellega sealt ainult mõnevõrra ebamugavasse positsiooni. Eelnevast auditooriumi suhtumisest ette lugemisse oli selgesti näha olnud, et siinkandis ei peetud enam Aristotelesest eriti lugu. A kas teie arvate, et tal on õigus ja hing on kehavorm? Uuris sööberg veidi pilk vähelega. Laurentsius vaatas ringi ja püüdis vastu vaielda. Aga eks ole hing keha aktuaalsus, sellepärast me lahates enam hinge ei leiagi, et see pole enam aktuaalselt inimene. Me võime surnukehas seibidega lõigata. Aga ei ole seda hinge, ei ole. Aga kõigil kriibib hinges, eks ole. Oleme olemas ja tunneme seda. Peeter võttis sõna. Ma arvan, et anatoomiline teater ilmestab seda vestlust. Võib-olla on härra Laurentsius kiilas laipu seibidega lõiganud ja oma sõnades veendunud, aga kogemus õpetab paremini kui jutt. Ning just seda kogemust on meile vaja. Sest mis teater muud on kui kogemus? Ta kummardas naeratades Laurentsiuse poole, andes mõista, et tema sõnavõttu ei tule väga tõsiselt suhtuda. Professor Seeberg pöördus taas algse küsimuse esitanud üliõpilase poole. Ma arvan, et neid probleeme võime varsti arutada tiputatsioonil. Võib-olla härra hiilas, sõnas ta. Laurentsiuse poole osutades võiks pärast erinevatest teooriatest kokkuvõtte teha. Aga ärge siiski jätke käsitlemata ka vere- ja käbinäärme probleeme. Muidu võivad meie kaasüliõpilased teile veel väga ebamugavaid küsimusi esitada. Iseenesest ei olnud selline ettepanek ebatavaline. Üsna sageli pidid mujalt tulnud üliõpilased kohe alguses sisse juhatama oma väitlusoskusi ladina keelt demonstreerima. Kindlasti mängis siin rolli tema eelnev haridus. Laidenist tulnuna eeldati temalt võib-olla ka rohkem teadmisi kui siinsetelt suuresti provintsist pärit noormeestelt.