Tõld rappus ühtlaselt, rattad tabasid pendelkellale omase, mõõdetud ja pideva rütmiga auke murenenud teekattes. Ta mõtles tõllale kui ravi Elyahu tehtud suurele kuulemile, mille kõhtu on topitud inimesed nagu paberiribad igaühele jumala nimi peale kirjutatud. Aga kuidas riba tunneb ennast masina kõhus? Kas sellel on oma koht või on ta seal lihtsalt möödaminnes igavledes ära soovides? Aga kuidas inimese sees kust see hing sinna tuleb ja kuhu läheb? Kuidas papagoi sees? Laurentsius raputas pead ja vaatas närviliselt ringi. Ei, ta ei tohtinud hakata mõlgutama. Mõtted tuleb ratsionaalselt hoida. Samas ei suutnud mõttekatked, laused ja mälestused imbusid teadvuse pinnale, määrisid selle nagu verihaavale mähitud sideme. Tema teadvuse haav ravise tohterdas. Aga see ei paranenud. Laurentsius püüdis end alati ümbritseda kirjandusega teatriga, teiste inimestega teadusega kõik selleks, et haava jahutada ja lasta sel paraneda. Aga see mädanes, mõte liikus ja halb veri tõusis pinnale. Globakaga sõitis tõld äkki läbi suurema augu ja kõik rappusid koos. Küpsetasid ehmunud nägu. Laurentsiuse vastas, istuva mehe põlvedelt pudenes reisikott. Ai. See oli kukkunud nurgaga tema kõrvalreisija jalale. Vabandust. Jäin korraks magama, lõin pea ära, seletas mees ja katsus murelikult oma kõrvateede. Olukord on siin hullem kui kusagil, kus ma sõitnud olen. Vaat Rootsis on alles teed, seal on muidugi ka kõvem pinnas, ei ole sood nii palju siin, aga naine mühatas vaid pahaselt. Aga ei öelnud midagi. Mees Vatra sedasi, nagu oleks ta end ammu tagasi hoidnud ja just selle põrutuse peale otsustanud kõik südamelt laduda. Siin peaksid ju kohalikud maaomanikud teid korras pidama, aga kus sa sellega? Igal võimalusel hoiavad nad sellest kõrvale ja teeäärsete kõrtsid olukorrast ei maksa rääkidagi. Mõnes on hea, kui üldse peale viina ja õllemidagi pakutakse. Magama peab kopitanud õlgede peal otse muldpõrandal. Ja sellest hoolimata on kõik nii pagana kallis. Rootsis aga kõrtsid korralikud, kõigis saab sooja süüa, igal pool on uute õlgedega voodid. Ma ütlen, et täiesti teine asi. Laurentsius kergitas ennast istmel ja naeratas kurvalt. Ei olnud see olukord seal nii palju parem midagi. Ta lappas mantlihõlma korralikult kokku ning pani pehmenduseks meelekoha ja seina vahele. See summutas küll veidi raputamist, aga mehe lobinat üldsegi mitte. Väljast hakkasid vastu tõlda järjest tugevamini rabisema piisad trummeldasid tema meelekohal muutsid mantli kootud lõnga niiskelt uduseks. Selle kiudude vahelt imbus välja vaevutajutavat kopituse lõhna. Tal oli tegelikult vedanud, et said kinnise tõlla peale. Enamik Tartu ja Tallinna vahel käivatest põldudest olid vaid pisut paremad kui lahtised heinavankrid. Nad oleksid kõik pidanud külma vihma käes ligunema nagu voorimees ja teener pakki resti taga. Jälkus puhisest, tema vastas istuv mees pahaselt lõpetas oma tiraadi Eesti- ja Liivimaa teede ja kõrtside vastu ning sirutas polistes kingades jalad pikalt välja. Laurentsius mõtles samal ajal puuri söödelevast papagoisid ja arutles endamisi, kas peaks panemata kuhugi väiksemasse karpi. Imelik on niiviisi puuri surnud linnuga kaasas kanda. Samas hoidlusele traadist punutud kasti tassimisega nii harjunud oli harjunud sealt kostvast siutsumise ja Kloodiaga suhtlemisega. Tema eest hoolitsemisega. Kloodia oli alati hea meelega tema käel istunud ja tema sõrme nokitsenud. Väike-suleline keha oli mõjunud alati ootamatult soojana. Just nagu palavikus. Nii elus. Aga surnud linnuga puuri tundus kuidagi kohatu tõlda sisse tuua. Teised reisijad oleksid temast veel ei tea, mida arvanud. Laurentsius tegi silmad lahti, kergitasin jäi põrnitsevalt tõllas, istuvaid inimesi. Kõigil neil olid pilgud langetatud, kõik vaikselt omaette. Nüüd sai ta neid vaadata. Naine oli tema kõrval kägaras tõllapuust istmest pealesunnitud asendis. Pea pööratud vastassuunda, eemale. Keha küll siinsamas, tema lähedal, aga mitte juures. Keha ilma silmadeta, ilma pilguta. Eluta. Tühi kott. Norintsus tahtis rääkida, kellelegi midagi öelda, aga ei osanud välja mõelda, millest vestelda. Igavledes võttis ta taskust kella ja silmitses selle ühe seieri sihverplaati. Varsti läheb täiesti pimedaks. Ta kummardus küünitas läbi väikeste aukude aknast välja vaatama. Seal avanes kirev jõgi, mis voolas näiva juhuslikkusega oma eesmärgi suunas. Vihmapiiskadena läikesid mitmevärvilised lehed. Aeglaselt libisesid mööda üksikud lagendikud. Ta püüdis oma hajali ja siia-sinna visklevaid mõtteid tõrjuda. Aga võitlus mälestuste deemonitega muutis need hoopis selgemaks. Andis neile kuju. Mõistusest sünnivad koletised. Laurentsius köhatas kurgus, kretsis, hingata oli raske. Äkki tundis ta, kuidas kusagilt oli hakanud voorimehe tõlda, imbuma, kirbet haisu alguses vaevu tajutavalt, aga tasapisi muutusse kõikehaaravaks valdas täiesti meeled tuli temalt pähe nagu uni kurnatud keha peale. Paanikas vehkles ta ringi. Kust see tuleb? Teised istusid rahulikult oma kohtadel edasi, keegi kirtsutanud isegi nina. Kummardus uuesti akna juurde ja vaatas välja kusagilt see haisupidi tulema. Läbi hämu vihmaselt läikiva palendiku kõrval paistsid eemalt mõned lagunenud müürid, ebamäärased laudadest kokku löödud sarikad. Lipendavalt singlid ja turritavad teibad. Oli see küün. Ehitise kaadervärk oli ühegi tuleta ühegi elumärgita, ilmselt sealt hallitanud ja harali sarikate vahelt otsustas Laurentsius kindlasti sealt püüdes väikestest aukudest piiludes ümbritsevast paremat pilti saada suruste näo vastu. Külmaplaati kui metallist piludest paistis vaid Mustovia hüplev maastik. Detailid, mis ei andnud kokku midagi tervikulist. Laurentsius katsus parajasti sättida silma kohakuti ühe veidi suurema auguga kui tõld ootamatult vägivaldselt rappus. Kulm põrkas valusasti vastu külma rauda silmade eest lõi virvendama. Ta oigas alla surutult. Teised reisijad otsisid kätega seintelt tuge ja kergitasid end istmetel häiritult. Miski Kragises alguses vaevukuuldavalt, siis järjest kõvemini ja nende iste vajus äkki trahvakuga viltu. Kuuldus voorimehe vandumist ja Truutamist. Tõld peatus. Hetkeks valitses vaikus. Ja siis oli kosta, kuidas tagasi ristilt kastid lätsakutega alla politseile teele kukkusid. Laurentsius hõõrus haiget saanud kohta ja püüdis end viltu vajunud õlast välja upitada. See ei olnud kerge ja kui ta lõpuks ukse lahti sai, nägi ta juba voorimeest ja naise teenrit askeldamas tõlla tagumise otsa juures. Kodaraline ratas ei olnud õnneks oluliselt viga saanud. Olivaid telje otsast maha tulnud ja vedeles pooleldi mudasse takerdunud eemal. No las nad tulevad appi. Teatas voorimees mina üksinda seda vaevalt siia peale tagasi saan. Kõik, las tulevad välja. Pahasena kostis Laurentsiuse kõrval istunud naise hääl. Aga sajab ju. Las proua muidugi jääb. Kuhmas voorimees seeriale palju sihuke, kaalub. Laurentsius sirutas selga ja vaatas ringi. Nad olid väikese lagendiku serval, kus kasvasid tee ääres vaid mõned üksikud puurootsud, millelt tuul ei olnud jõudnud veel kõiki sügisesi lehti maha puhuda. Nende hallide tüvedega algas pruun Valendik, mille keskel väikesel kõrgendikul oli seesama mustav küüne, mida Laurentsius enne oli üritanud augulisest aknast vaadata. Ta tundis miskipärast külmavärinaid. Taas jõudis nina sõrmetesse kirbe hais nagu pingutusega, allasurutud õudne mälestus. Koos vihma piiskadega 100-sse maha voorimehe tulla nende peale läbi riiete, sõõrmete musta sapiessents, mille sees oli võib-olla väävlit võib-olla hapet. See jälk hingus puges niiskesse rõivaisse kübara alla juustesse, naha vahele ninna ja sealt edasi kopsuliha ja südame kõrvale. Kõigepealt keelel, siis linas hakkas levima kirbet ja teravat üllatavat ning vaenulikku. Ta mäletas ähmaselt, et kunagi ammu kunagi väga ammu oli ta tundnud sarnast lõhna, sarnast õudu, selle haisu osakesed, selle okkad, sisu ja mälestused, haakisid ennast, nina sisekülgedele suulakke ja liikusid pikki torusid, tema aju ja hinge sisse. See hais tuli ta pähe nagu mingit kohutav stseen, tapmine, vägistamine, hädakisa, mida ei ole võimalik unustada. Uudistes välja juba ammu tuhmunud muljed. Haavast voolas verd. Ta mäletas. Muidugi mäletas, vabandust. Ta tundis õudu, teised askeldasid peaaegu reipalt diisli otsa ümber. Sest nagu oleks keegi saatan selle ratta ära kaetanud vandus voorimees. Ma vaatasin ise kõik enne teele asumist üle, siis polnud viga kusagil keegi, kurat siia silma peale visanud. Aga ei voorimees, ei vaadanud tema poolegi needis seal omaette, justkui palvetades või nõidudes. Aitäh, mis teil ometi on? Tulge võtke siit kinni ja tõstele koos juhendas mees, kes ennist oli siinseid teeolusid kirunud. Kas te tunnete ka seda lõhna? Küsis Laurentsius. Kuidas palun? Seda lõhna ei tunne midagi, kange nohu on viimasel ajal. Võib-olla tuul toob siia. Kohalikud põletavad siin igasugu rämpsu. Ta haaras teistega koos õlast kinni lihaseid pingutades ja saapaid sügavale porisse surudes õnnestus neil lõpuks saada tõld õigele kõrgusele. Ja voorimees hakkas maha veerenud ratast haamrilöökidega tagasi taguma. Löökide taktis ikka veel midagi ended porisedes. Laurentsiuse sees tema mõtteisja ajus aga levis üha tugevamalt Kidaline hais. Tume sapp valgus kõikidesse keha liikmetesse laiali. Aga kus me praegu üldse oleme? Voorimees, mühatas midagi arusaamatut, osutas peaga tee poole ning jätkas haamriga ratta tagumist Laurentsius, kohmetus ega tihanud enam uuesti püsida. Põrnitses vaid närviliselt ringi. Tõepoolest, kus nad olid? Peaaegu kohal oleme. Siit on vaid veidi veel minna päeva ajal Tartu, ma arvan, juba paistaks. Seletas siis üks meestest, kui nad lõpuks võisid tõlla alla lasta. Paha lugu jah, selle rattaga. Nüüd jõuame alles päris pimedas pärale. Korjame parem siit kiiresti pagasi kokku. Laurentsius noogutas ja püüdis ette manada sõbralikku nägu. On jah häda. Õnneks oli vähemalt tema kast tõllapakiraamil alles. Puuri surnud papagoi ka, aga ei olnud paraku pagasi ristile pidama jäänud konksude hulgas märgata ning seda ei paistnud ka porisele teele laiali pillutatud asjade vahel. Laurentsius küünitab mustava lagendiku poole vaatama. Teised uputasid pahaselt puhisedes oma kaste tõlla taha. Teener sidus neid kinni ja voorimees kohmitses ikka veel ratta juures. Vihmasabina ja hämaruse vahelt ei suutnud pilk selgelt pea mingisuguseid detaile eristada. Laurentsius vaatas uurivalt ringi jastus pikliku kujuga loike hoolega, vältides vankriratastest paar sammu eemale. Ta võpatas ja tundis, kuidas kuumus kõhust aeglaselt üles pähe tõusis. Tulineja niiske huumor, mis tekitab viha ja hirmu. Mõne meetri kaugusel küsitas kõrge jämeda kuuse varjus mingi räbaldunud kogu selg kookus ja nägu sisse vajunud. Ning see hoidis käes tema papagoi puuri. Puuri uks oli lahti kistud ning Laurentsius nägi midagi kirjud kaltsakad piitspeenikeste luukarva kätes. Imelik hais muutus järjest tugevamaks. Räbaldunud kogu kähistas arusaamatus keeles paar sõna ja katsus naeratada. Hallika habemetutti seest ilmus väljahambuline suu, tumedad tüükad, puseriti ja erinevate proportsioonidega. Anna see mulle tagasi, ütles Laurentsius, proovides sundida oma häält käskivaks kindlaks. Kogu naeratas edasi, tõusis äkki püsti ja haaras tal õlgadest kinni. Auku vajunud koobastest jõllitasid tema poole peaaegu suvetaeva värvi helesinised silmad. Laurentsius tahtis pilku kõrvale keerata. Ta ei vaadanud kunagi mitte kunagi kellelegi silma. Aga praegu ta miskipärast ei suutnud mujale vaadata ega ka silmi sulgeda. Ta vaatas ja nägi seal sinihalli surma ja valu. Nälginud vanameest, kes oli igalt poolt minema aetud liiga kõhna ja vana, selleks, et tööd teha ning liiga räpaste haiged selleks, et keegi temast hooliks. Ma, ma ei saa, hakkas Laurentsius seletama, ta ei suutnud veel ikka pilku ära pöörata. Praegu oli juba ilmselt liiga hilja. Ma ei tohi. Kogu pööras äkki ümber ja hakkas ootamatu kappakuga mädanenud küüni poole jooksma. Laurentsius seisis ja vaatas tema minekut ning ei suutnud midagi teha. Ta oleks pidanud sellele järele minema haarama, puuri kas või raha pakkuma, aga haisust ja ehmatusest sugenenud apaatia hoidis kinni nagu sein. Musta sapihais oli matnud, endasse ajanud ummikusse. Mõte ei liikunud. Tal oli hirm, selle vanakese pärast. Hakkame sõitma, muidu läheb veel päris pimedaks. Hõigati eemalt, tõlla juurest. Laurentsius ei vastanud esialgu midagi, vaid põrnitses tuimalt, mustavad küüni ja hõõrus ninalehk uhas temast iilidena üle ja näis, et ümbritsevad puud ja küüni pehkinud sarikad kiirgavad seda välja nagu küünlad valgust. Või tuli see temast endast. Oli ta ise see küünal. Äi. Hüüti teda uuesti. Laurentsius raputas pead ja pöördus aeglasel sammul tõlla juurde tagasi. Kas te ei näinud? Mida? Tulge ometi. Seal oli keegi härra, see oli vaid uduriba. Mobuur alustas ta, aga sai siis aru, et ei ole mõtet hakata seletama. Linnaserv on igal pool ühesugune. Äkki ilmuvad metsa vahelt lagendikud ja seejärel kohe üksikud valgustamata Uberikud. Arhitektuuriline keerukus ja kollane laterna valgus on varutud kesklinnadele. Siin vahepealses hägusas tsoonis on vaid agulid. Erinevad töökojad, parkalid oma haisvate tünnidega kõik need, keda ametiseisuse tõttu linna ei lasta või kes ise ei taha ega julge selle müüride vahele tulla. Linn ei olnud siin veel alanud. Maa vaibus siin, aga ometigi öeldakse, et serv just nagu oleks võimalik, selge piir, kus enam maad ei ole. Kus kohas on see terav murdejoon, mis eraldab linnamaast lõpu algusest? Linnamüür seda ometi mitte. Kloostrid, kõrtsid, surnuaiad ja põllulapid andsid linnast juba ammu enne märku. Kus kohas lõpeb minu ihu? Kas minu nahaga või juustega minu riietega, minu puuriga, voorimehe tõllaga. Laurentsius panin silmad kinni. Hais ei olnud tema juurest kuhugi kadunud. Alguses oli tundunud, et sellega ei ole võimalik mitte kunagi harjuda. Aga nüüd naised, hetkiti, suudab ta selle ilguse siiski unustada. Kohe, kui ta jõudis hakata sellest rõõmu tundma, tuli haisuga sõõrmeisse endise tugevusega tagasi ja ta ei saanud jälle teisiti, kui selle peale mõelda. See oli tema kuritegu, mille rõhuv süü ei lasknud hetkekski lahti. Kust see hais tuli? Tal hakkas vastik ja ta katsus vaikselt palvetada. Ta niheles istmel. Miks me juba kohal ei ole? Kohe peaksime jõudma selle pimedaga ei saa korralikult aru. Vas, nad on seal ikka laterna välja pannud. Laurentsius noogutas. Sõbras taskus, leidis räti ja pühkis nägu. Närviliselt, kummardas ta seejärel akna juurde. Tahtis midagi vaadata, aga augukestest ei näinud midagi. Seal polnud midagi peale linnaserva. Ühtlane, pime ja ilmetu tuimus. Ähmaselt paistsid pimedusest hütid üksikud inimesed, kes jäi neile järele vaatama. Eemalt aimus linnamüür ja bastionide künkad. Mine ühtki tuld. Ahah. Laurentsius pani silmad kinni ja katsus millelegi mõelda. Hais keerles ninas, nagu oleks tulnud rauast deemon ning hinganud tema sisse Alacilia haamriga sepistatud hinge. Tuli ja hakkas välja nügima seda eelmist, kunagi kusagilt mujalt maalt kaasa toodud lendavat auru. Ta hakkas miskipärast paanikasse sattuma. Nüüd paistab teadlastena vastas istuv mees rõõmsalt, kostis voorimehe nõutamist ja tõld pööras, sõitis tümaka üle madaldatud äärekividest sissesõidutee, keeras taraga piiratud platsile. Lainetaval porisel hoovil paistis kõrgel rippuva laternavalgel uskumatult palju kogutavaid loike, kuhu tõlla suured rattad vajutasid hetkeks veidi kuivemad vaod. Vesi pritsis kahele poole ning võttis sisse endise positsiooni. Loikudele langesid endast järjest laienevaid ringe maha jättes peenikesed piisad. Tuul vilistas tilkuva ratta kodarate vahel kohal. Süüdistama vastas istuv mees võiduka häälega, nagu ta oleks ise tõlda juhtinud ning kõikidest vaevadest raskustest hoolimata selle turvalisse sadamasse toonud. Ka teised hakkasid ahistama ning oma kompsud kokku korjama. Kriginal avanes nahaga üle löödud uks. Voorimees palus olla trepiga ettevaatlik ja ükshaaval aastasid kõik tulles olnud mahaplatsi serva ettenägelikult paigutatud allikatele kiviplaatidele. Laurentsius vaatas viimasena, kuidas teised välja läksid, kuidas tema kõrval istunud naine keevitas oma kohevat kleiti. Kas on kõik õiges voorimees vabandust, pobises Laurentsius ja tõusis püsti. Jalad värisesid. Ta seisatas astmelaual ning hingas sisse-välja näo ees keeles viivuks aur, kus ta aimas väävlit, rauda. Ta jäi platsile seisma ja nägi, kuidas väikest kasvu hobuseid talli talutati. Need rapsisid peaga ning voorimees vandus midagi enda ette. Tuul oli tugevnenud ja rebis roogatuselt kõrsi. Keeleldes lendas praht üle hoovi, jäi lõikudele hulpima. Laurentsius kobistas viimasena võõrastemaja uksest sisse ja püüdis siis võimalikult kiiresti oma kastiga teiste silma alt ära saada. Mingil põhjusel oli tal tunne, et kõik inimesed silmitsesid teda kuidagi kahtlevalt ning sellele ei aidanud kaasa ka ühistuva Agurafoobiline õhustik. Kas nüüd saabub see hetk, kuid tema peale näidatakse näpuga? Kivikildudest tuleaseme ümber olid kogunenud juba käsi soojendama mõned külalised, kes pöörasid end tema sisenedes ukse poole ning seinte äärde paigutatud väikeste ja kõikuvate laudade tagant kiigati uudishimulikult üles. Õhtust kõigile pomises ta korraks tekkinud vaikuses enda ette ja suundus joonelt peremehe juurde. Üheksandaks, teatas ta vilksamisi trahteri pidajale otsa vaadates. Siin on üks koht vaba, näitas peremees laudadest kokku löödud kastile, mis toetus vastu välisseina. Aken ei puhu peaaegu üldse läbi voodite peatajaga jagama. Härra on praegu veel linna peal asja ajamas, aga pidi õhtuks ikka tagasi tulema. Laurentsius ohkas. Kellegagi voodi jagamine oli tavaline. Ja vahel vägagi tüütu. Eriti veel siis, kui teine juhtus olema joomal. Selge ma siis arvestan sellega. Ta vedas oma kohvri pead sisse. Kuigi tema voodi kohal olev väike aken oli kaetud roheka klaasiga ei olnud seda ilmselt veel talveks topitud ja seega võis arvestada, et tuppa imbub sealt sisse niiskust ja öist jahedust. Igal juhul oli see parem kui teeäärsed võõrastemajad, kus ta oli pidanud lihtsalt palja põranda peale laotatud mantlil magama. Siin väikeses voodis võis muidugi karta, et kui voodikaaslane on rahutu siis ei tule ka praegu magamisest suurt midagi välja. Aga ega tal eriti valikut ei olnud. Kõikides võõrastes maades pandi vooditesse mitu inimest magama. Nii oli soojem ja hoidis ka ruumi kokku. Aitäh. Teatas ta peremehele viisakalt. See noogutas talle julgustavalt ning tõmbas enda järel ukse kinni. Altpraost jäi tuppa paistma peenike valgusviir. Laurentsius istus kaselehtedega täidetud voodikotile ja toetas selja vastu seina. Mitte ükski teistest külalistest ei olnud veel magama tulnud. Kõrvaltoast oli kosta käratsemist, keegi alustas joobnud häälel laulu. Ikkagi joodikud pobises omaette. Laurentsius raputas nõutult pead ning luges siis poolihääli õhtupalve. Läbi õhukese ukse oli pea iga ühisruumis öeldud lause kuulda ja ta ei suutnud oma palves keskenduda muudele sõnadele, kui päästa meid ära kurjast.