Ruumiservas otse akende all oli peaaegu rinnakõrgune plekiga üle löödud laud mille sisse olid ehitatud sooned ning alla paigutatud suur pang, kuhu kehavedelikud pidid voolama. Laua ümber kõrgus tumeda riidega kaetud improviseeritud poodium jättes niiviisi tõesti veidi teatraalse mulje. Arvatavasti püüti sellega jäljendada sarnast anatoomilised teatrit, nagu see oli laidenis sest laurentsusele tundusid nii mõnedki sisekujunduselemendid tuttavad. Belo oli ju nagu temagi Hollandis hariduse saanud ning ettekujutus korralikust anatoomilise teatrist põhines oma alma maatoril. Seega olid kohustuslikus korras poodiumi juurde paigutatud luudest kokku traageldatud skelett mille pealt sai anatoomia abiline kaardikepiga täpselt näidata, millise detailiga inimesest parasjagu tegeletakse. Näis siiski komplekte jõulud päris täielik ning osa luid olid ilmselgelt katki ja mõned isegi puudu. Skeleti alumisi ribikonte oli keegi liimiga parandanud. Sõrmelülid olid nende sisse aetud, pinges, traadist veidralt kõverdunud ja turitasid siia-sinna ebaloomuliku nurga all. Auditooriumi seinal Valendasid mõned suured paberilehed, millele oli maalitud mitu Memento mori tüüpi loosungit. Kuigi praegusel ajal näis olevat rohkem kui tarbetu surma tuletasid üliõpilastele ja õppejõududele igapäevased toimetused ja päevast päeva toimuvad rahutused liigagi elavalt meelde. Kui midagi, siis vahel tekkis soov seda kõike pigem mõneks ajaks unustada. Võib-olla just sellepärast ei olnud siia auditooriumisse kogunenud ka nii palju rahvast, kui oleks võinud esmakordse inimlaiba lahkamise puhul arvata. Belo oli kuuldavasti juba aastaid komandandile rääkinud, et õppetöö paremaks läbiviimiseks on kindlasti vaja hankida sobivaid laipu kuid siiani ei olnud see erinevatel põhjustel teoks saanud. Arvata võis, et praegusel ajal ei olnud sobiva alusmaterjali hankimine enam nii suur probleem. Peamiselt seisis viivitus tahtmise ja tehnilist laadi küsimuste taga. Nagu hommikul selgus, ei ole meie praegustest üliõpilastest mitte keegi enne teadusliku lahkamise juures viibinud. Alustas professor Belo. Ning sellega seoses ei jää midagi muud üle, kui pean endale assistendiks võtma Laurentsius hiilase. Kes on, ma saan aru laidenis vähemalt korra lahkamise juures olnud Lawrence, selle ei olnud see kõik uudiseks. Belo oli ta juba hommikul peatanud ning teada andnud, et ta sooviks teda lahkamise juurde assistendiks. Selgitas veel, et Laurentsiuse ei ole midagi erilisi teadmisi nõudvat vaja teha. Olulisem on ta verest välja ei löö. Need, kes on esimest korda anatoomilise lahkamise juures, võivad ootamatult nõrga närviliselt käituda isegi siis, kui nad on sõjas käinud. Belo ütluste järgi pidid inimesed, kes on sõjas surma sandistamist näinud, tegelikult isegi õrnatundelisem tulema, kui need, kellel sarnast kogemust ei ole. Sõda teeb inimese araks, seletas Belo araks ja ebausklikuks. Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ärge mitte kunagi sõtta minge. Kas see pole mitte surma nägemine, mis inimesed araks teeb, pakkus Laurentsius. Ainult inimesed, kes ei tea, mis on surm on julged. Arstid näevad ju kogu aeg surma. Heitis pilu käega. Surm iseenesest pole midagi. See ei ole surm, vaid hirm surma ees. Just sõjas on õuduselu lahkumine seedee Baraks. Surm on mitte miski ja niisugusena ei saa tal ka mingit mõju olla. Kui siis ainult kaudne. Otsene mõju saab aga olla sellele, mis on hinges, tegutseb ilma eluta, keha on tühi kest. Kui nüüd Pelooda poodiumi juurde kutsus tundis Laurentsius miskipärast õudust. Sedasama tunnet, mis teeb araks. Kogu hommikupooliku oli ta end rõõmsalt ja rahulikult tundnud. Kui nüüd hakkas jällegi kõhus mingi ärevus tekkima. Ärge olge nii tagasihoidlik, asuke parem appi. Õhutas Peloo ja hakkas lauakesele instrumente välja laduma. Nagu ma härrassööbergiga rääkisin, siis võiks alustada inimese peatutvustusest. Gaabriel Seeberg astus juurde ja noogutas. Pöördudes kogu auditooriumi poole, esitas ta retooriliselt mõjuva küsimuse. See võib-olla ei kuulu küll esimese tutvustava demonstratsiooni juurde, aga siiski võiks alustada ajust ja koljuehitusest. Üliõpilaste summ näitas oma nõustumist heakskiitva pominaga. Keegi hõikas, alustada tuleb ikka peast. Kostis pisut närvilist naeru. Kuigi kõik olid vähem või rohkem hukkamiste ja surmaga kokku puutunud, oli siiski inimese külmavereline lahkamine midagi sellist, mis tekitas neis ebakindlust. Juba see, kui nahkpõllega professor Peloo asetas lauakesele saage nugasid ja tange tekitas kõhedust. Rääkimata veel siis sellest, kui ta neid kasutama pidi hakkama. Laurentsius võttis oma koha poodiumil sisse ning peaaegu kohe avaneski auditooriumi uks ja ruumi toodi riidesse mässitud laip. Teatas Belo. Sumin jäi vaiksemaks ning kõik kogunesid uudishimulikult veelgi lähemale. Tõstke kohe poodiumi peale. Niimoodi jah, siia asjatundliku näoga asus Belo laipa riidest lahti harutama. Nagu näete, ei esineri Kurmortist. Ta tõstis laiba käe üles ja lasi seal maha langeda. See viitab asjaolule, et tegemist on rohkem kui kaks päeva tagasi surnud isendiga. Kuigi kirjandusest on teada ka juhtumeid, kus eriti just kõrgemas eas inimestel riigormortist üldse ei esine. Ta kergitas laipa õlgadest, liigutas asjatundlikult surnupead edasi-tagasi ning mühatas siis pisut imestunult. Laurentsius kahvatas. Kuigi anatoomiliselt subjektilt olid juuksed ja habe eemaldatud. Tunnista ikkagi selle näo ära. Oli ta ju ise vaadanud nendesse vesi hallidesse silmadesse siis kui vanake oli tema puuriga minema jooksnud. Just siis, kui ta oli hakanud seda lõhna tundma. Ta rabas praegugi instinktiivselt ninast kinni, kuigi laip ei olnud jõudnud veel lehkama hakata ja paistis, et seda oline siiatoomist isegi pestud. Võis arvata, et nii põhjalikult ei olnud seda vanameest mõnda aega kui üldse kunagi küüritud. Eestlased pidid olema küll kanged saunaskäijad, aga Laurentsiuse mäletamist mööda oli nende kohtumise ajal jätnud vanake küll sellise mulje, et viimaste kuude jooksul pole see teema kuigi aktuaalne olnud. Nüüd oli vana ihuveega puhtaks uhutud. See oli kõhn tsooniline nagu anatoomiline joonistus. Kahkjas. Nagu te näete, on subjektil kerge kolba vigastus, aga see ei tohiks meie esitust häirida. Assistent ulatage mulle, nuga hakkas operatsiooniga peale. Kui Laurentsius pisut tuikuvail jalgel lauakese juurde läks ning sealt elule pika noa tõi, heitis tema poolelt küsiva pilgu. Tõesti oli Laurentsius muutunud näost tuhkhalliks peaaegu sama tooni kui laua peal lebav laip. Tabades pilgu, katsus Laurentsius naeratada, aga see kukkus jõuetult välja. Kõigepealt avaneb kolju, seletas Belo. Selleks teeme alguses ringlõike ja keerame peanaha tagasi. Alles seejärel saab luud saagima hakata. Ta võttis noa ning tõmbas esimese sisselõike. Tuli vaid mõni tilk punakat ja paksu verd. Laurentsius jälgis seda askeldamist ning kordas mõttes hommikust jutuajamist pilooga. Tõepoolest ei ole mingit põhjust karta surma. Kui elu on juba kehast lahkunud, siis ei naase sinna enam tagasi. Aga ometigi tundis ta mingisugust kõhedust, kuna oli näinud vanakest hinges tegutsevana. Pärast otsmikuluuost frontaal läbilõikamist asun kiiruluu Osbarjetaale juurde. Pange tähele, et oimuluu ja kiiruluu vahekoht Suturaskava muusa on saagimiseks üsna ebamugav. Nii vanadel inimestel on see muidugi täiesti luustunud. Seega on soovitatav lõige sooritada selle kohalt. Laurentsius näitas kaardikepiga anatoomilise skeleti pealuul mainitud osadele ja üliõpilased noogutasid tõsiselt. Belo keeras plekist laual lebava mehe pea küljele, valmistus uueks sisselõikeks ja tõmbas korraks hinge. Seletamise rapsimise käigus olid vanakese silmad lahti läinud ja need vaatasid mõtlikult ja veidi kurvalt Laurentsiuse otsa. Praegu sai ta rahulikult ilma südametunnistus piinadeta neisse vaadata. Kas sealt paistis veel mingisugust elu? Hei, praegu olid need fokusseerimata tuhmid nagu kala silmad, mis on liiga kaua turul päikese käes olnud. Aga siis seal küüni juures, siis olid need olnud elu täis sinised torkivad Tauli neisse vaadanud ning just selle tõttu on vanake praegu plekist laua peal ja surnud. Tahest tahtmata jäi haigeks või suri igaüks, kellele ta pikemalt otsa vaatas. Ta ei osanud ega saanud selle vastu midagi teha. See oli tema melanhoolia nõidus hinges kuri silm, mis ei allunud tahtele. Vanakese silmad näisid võbelevat, kui Peloo tõmbas uue lõikeotsa eest kuni kõrvani. Laurentsius tundis, kuidas vastik lõhn, mida ta oli alguses kartnud hakkas nina sõrmetes vaevu tajutavalt. Tema suus oli äkki paks jälk tubaka maitse. Ta sülitas ootamatusest. Sestsaadik, kui Kloodi oli katnud talle hommikul laua, polnudki neid võõraid vastikuid haise üldse tundnud. Aga võib-olla ärritas siiski surmailmselge nägemine üles kõdu ja lagunemise aistingud. Võib-olla ei olnud Pelool õigus selles, et surma nägemine ei tähenda midagi. Nägid ju arstid vaid keha, verd, soolikaid, luid, aga mitte surma ennast. Surma olemus ei ole ju nendes. Terav tuikamine lõi talle pähe ja silmad hakkasid valutama nagu veri ja luud, juuksekarvad ja suled silmamunadel. Suled mõtles Laurentsius ja kaardikepp pudenes käest. Vaarudes otsis ta tuge ning oleks peaaegu luukere pikali ajanud. See kõlkus kitsukese toki otsas ja traadiga kokku seotud luised, käed läksid sassi. Kolk vajus etteheitvalt viltu. Belo pöördus häiritult tema poole ja ka mõned üliõpilased vaatasid imestunult üles. Aga enne, kui nad jõudsid midagi öelda, hakkas keegi karjuma. Kostis laua pealt. See oli anatoomiline subjekt, kes oli istuli tõusnud ja hoidis kahe käega peast kinni verd lahmas sõrmede vahelt ning ta püüdis meeleheitlikult pikal Lipendavat peahaava koos hoida. Mehe nõrk kisa muutus üha meeleheitlikumaks. Hääl hakkas kähisema, paks punane veri oli määrinud tema värskelt puhtaks pestud ja raseeritud keha tilkus õlgadele. Kõhule. Üliõpilased taganesid rüsinal, keegi hüüdis jumalat appi. Laurentsusel oli tunne, justkui ta oleks purjus. Ta ei saanud midagi aru. Kõik stseenid näisid grotesksed ja ebaloomulikud vaid pelu, säilitas rahu, kummardus vanakese poole ja seletas. Kõik on korras, sa oled arsti juures, arsti juures, said aru? Raputas siis nõutud pead. Ta vist ei saa saksa keelest aru, kas keegi seletaks talle, ta on arsti juures. Ma vaatan ta pea üle. Sinna tuleb side panna, aga kui ta siin nii hüsteeritseb ja rapsib, siis ma küll seda ette võtta ei saa. Pidas siis väikese pausi ja katsus ruumis valitsevast kärast üle karjuda. Ja kes kurat küll selle laiba enne üle vaatas? Ma võtan ta vastutusele. Arvate? Alustas Seeberg kobavalt. Muidugi, arvestades vanake kisendas hirmunult ikka edasi üldise segaduse ja inimeste käitumise tõttu võis ta vabalt arvata, et on põrgusse sattunud. Kes eesti keelt oskab? Kõmistas Belo vihaselt, tulgu kohe siia, pöördus siis viisakalt Schönbergi poole. Mis siin arvata, see on varjusurm tavaline nähtus. Aga korralik arst saab sellest kohe aru. Mulle tundus isend kohe algusest peale kahtlane. No on häda nende diletantidega. Aga tuleksid siis kooli õppima, seda ei ole. Velskri habemeajajad. Ta oli anatoomiliselt teatris esimesest vapustusest üle saades äkki tundnud jälle seda imelist kergust just nagu oleks saabunud lahendus juba ammu vaevanud probleemile, nagu oleks haigus kõrvaldatud. Kõik saagisid ärritunult, temaga seisis ja vaatas seda kuidagi eemalolevalt nagu õhust. Valgus oli muutunud kirkaks selgeks kuldseks kõik teised värvid peale kollasega klassiks peaaegu mustvalgeks. Ta vaatas kuldses Helenduses seistes, kuidas Belo lõpuks mujalt abi saamata vanakese ole, õmm tuldsevitrioojabil uimastas ja hakkas tema peahaava kinni õmblema, samal ajal midagi sööbergiga tasakesi arutades. Üliõpilased, kes paistsid väikesed nagu muinasjuttude päkapikud vaidlesid omavahel ning seletasid alguses midagi paaniliselt, siis aga üha lõbustatumal moel. Kahtlemata oli juhtunud midagi ebatavaliste veidrat, kuid esialgsest ehmatusest üle saades paistis kõik pigem naljakas kui õudne. Laurentsius valdas samuti üha rohkem mingit kummaline purjutav eufooria. Kuni ta jõudis äkki täielikule selgusele. Kõik lõhnad, kõik valud olid kadunud. Parv varblasi lendas äkilise pahvakuga väga lähedalt mööda mõni võib-olla isegi jalge vahelt läbi. Kõik mõtted liikusid ta peas samamoodi vilkudes keeleldes sinna-tänna ja äkki olid kadunud. Ta tundis pisut piinlikkust äsjase vahejuhtumi pärast. Loodetavasti ei olnud ta jätnud väga kentsakad muljet, kui enne niiviisi ülikoolist välja jooksis. Kuigi Peloolidele siis küll altkulmu pilgu heitnud. Praegu võib juhtuda, et bioloog kirjutab veel laidenisse ja uurib sealt järele, mis inimene see Laurentsius oli seal olnud. Selle järgi, nagu ta praegu käitunud võis küll mulje jääda, et ta ei ole tegelikult päris peast korras. Ning kui juba uuritakse, siis võib välja tulla ka igasugust muud jama. Keegi võib ju vihjata tema lahkumise asjaoludele. Ta küll ei teadnud, kui palju tulid seosed tema ja haiguspuhangute vahel ära tabanud. Aga kui ikka jälle jäi mõni inimene tema läheduses raskelt haigeks või juhtus temaga mingi kummaline õnnetus siis võidi seda tema isikuga seostama hakata küll. Enamik pani selle muidugi ebausu arvele. Aga nii terava mõistusega inimene nagu Peloo oskaks kindlasti probleemi sügavamaid tagamaid tabada. Eriti arvestades praegu auditooriumis toimunut. Aga mis siis üldse juhtus? Mõtles Laurentsius. Vanamees oli ellu ärganud. Või oli see lihtsalt kokkusattumus? Ta ei saanud aru, miks ja kuidas. Kellegagi on vaja arutada jõudis ta otsusele, aga praegu Vello või sööbergi jutule minna ei oleks sobilik. Jäi üle vaid meil link, kes oli teda ju eile külla kutsunud. Pealegi oli tegemist hingekarjase ja inimesega, kes paistis olevat laia silmaringiga. Nii ta siis oligi Mel linki üles otsinud. Laurentsiuse räsitud ja kohkunud olekut nähes paistis pastor alguses pisut ärevil. Aga sedamööda, kuidas Laurentsius talle hommikustes sündmustest rääkis, muutus mehe ilme leebemaks. Muidugi mõistis ta teise ärevust. Nii et te arvate, et olete kuidagi selle vanakese elluärkamise põhjustajaks? Küsis Menning siis lõpuks. Laurentsius raputas kahtlevalt pead. Ta ei olnud julgenud liiga palju rääkida. Iseenesest ei ole siinjuures ju midagi enneolematut. Nagu Belo ütles, esineb varjusurmajuhtumeid küllalt sageli, arutles Melling. Religioossest aspektist esinenud muidugi sellist laatsaruse sündroomi, samuti eriti just jumala auks ja kiituseks hädaaegadel. Pühast Nikolausest on näiteks teada, et ta äratas surnust üles kolm lihuniku tapetud poissi, keda linnarahvas nälja ajal sööma valmistus. Nad olid juba parajateks tükkideks raiutud. Aga seda vanakest ei olnud ju keegi ei söönud ega ju? Velo jõudis talle vaevalt esimese sisselõike teha. Meil on siin muidugi Andropofaagiat esinenud küll ja küll, noogutas meeling. Jubedaid lugusid on kuulda olnud. Aga see ei puutu vist praegu asjasse. Te ütlesite, Ta oli jõudnud sisselõike teha. Ei, hoopis hakkas verd voolama. Vaatepilt oli üsna kohutav. Ei kadunud jah? Kindel on see, et omal jõul ei suuda inimene ise kuidagi kedagi ellu äratada. Saab olla ainult jumala imeline sekkumine. Aga siis saab inimene tavaliselt kohe täiesti terveks. Nagu need poisid, kelle Püha Nikolaus ellu äratas. Mingeid vigastusi enam ei jää. Alati on muidugi ka deemonite loodud pettekujutelm võimalik aga sel juhul inimene reaalselt ei elustu vaid paistab, et avab silmad. Ütles Laurentsius veidi solvunud moega ei tasu solvuda, naeratas ning ma soovin lihtsalt järgemööda kõik võimalused põhjalikult läbi kaaluda. Aga kui te nüüd minu arvamust teada tahate, siis on tegemist ikkagi vaid asjaolude kokkulangemisega. Selliseid asju ikka juhtub, kuigi möönan, et need on tähelepanuväärsed ja viitavad erakordsetele aegadele. Hiljuti aga ei ole täheldatud ühtegi komeedi juhtumit, millega sageli ebatavalised sündmused kaasas käivad. Kuigi muidugi võib-olla et me lihtsalt ei ole neid tähele pannud. Ilmad on kogu aeg pilves, ma ei ole saanud oma tavalisi astronoomilise vaatlusi üldse teha. Melling arutles edasi. Jeka Laurentsiuse endal tekkis tunne, et ta on lasknud end küll ebatavalisest, aga siiski hõlpsasti seletatavast sündmusest liigselt endast välja viia. Ilmselt oli juba Peloo pakutud varjusurmateooria siiski kõige õigem. Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv latern, heegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha eest tompudeks koondunud veepiisad venitasid end kiududeks, moodustasid hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud omi alluvaid tagant ja nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem. Tants muutus taevas üha metsikumaks ja pöörased pillerkaari. Nad kihutasid pilveräbalad üle kahvatu heledalt Aimuva laigu ekstaatilisest tantsust kasvasid aeglaselt välja selgemad piirjooned ning ühtäkki paistis kuu koguma külmas hiilguses. Ämblikuvõrgule laiali venitatud pimedusest kumas läbi valgus ja Giuliste pilvede küüniste vahelt võis välja lugeda ähvardust. Piitspeenikesed jätked voolasid lainetena pöörleva keha ümber. Laurentsius pigem aimas kui teadvustas, et valgus ruumis muutus. Küünal tema ees laual, värelev aknapraost suvisevast tuules. Längus lagi peegeldas kaminas madalalt hõõguvad leeki ning sütest kiirguv punakas valgus joonistas väreledes seinale arusaamatuid kontuure. Tema ees oli lahtiselt Alfredi entsüklopeedia. Juba mõnda aega keeras ta hajameelselt selle paksu raamatu lehti edasi-tagasi. Kuid pilk vaatas kuhugi leekide taha seina taha tühjusesse ja see andis talle eemal oleva ning isegi vaimuhaige väljanägemise. Silmad valutasid, torkisid, kriipisid. Tundus, nagu oleks laugude all liiva või mulda. Võib-olla sellepärast, et ta oli pikalt lugenud, püüdnud aru saada. Aga asjata. Küünal oli virelenud, teda seganud. Ta tõusis püsti ja marssis ruumis pahaselt ringi. Väga oleks ta tahtnud praegune Wimbergi soovitatud Robert Polli teoseid uurida. Aga leppida tuli sellega, mis on olemas. Kusagil pidi olema midagi kirjas selle kohta, mis praegu toimub. Selle asemel, et inimesed tema ümber ja tema pilgust haigeks jäävad, on need hakanud hoopis terveks saama. Enne oli tema pilku Orpheus kahetsev pilk, mille tooma euriidike pooleli heitnud. Igatsev hoolib aga surmatoov. Ta oli valguse käes vaadanud varjudesse ning kõik, keda ta oli vaadanud, olid varjudesse tagasi põgenenud. Haigena vaid tema papagoi siutsumine ja soe temperament olite ta suutnud tasakaalustada. Siis oli lind surnud. Tal oli midagi sisse söödetud. Laurentsius tegi akna lahti ja jäi kuud vaatama. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu sest nemad saavadki laga, sosistas ta pimedasse hoovi. Hämaruses Sabistasid pisikesed peenikesed vihmapiisad. Need näisid peaaegu taevast laskuma uduna, mis tegi kõik niiskeks kleepuvaks. Valge hämu oli nagu vedel ja ähmane valgus, mis takerdus puu okstesse, loksus hoovis nõrgus majade katustelt alla, tõi välja varjatud asjad, nagu raisal päike on. Selle kohta kirjutas. Vihma tibutas kuu jahedas valguses nõrises alla peent külma auru. Eestisse saabumise päevast oli see niiskus teda oma hingusesse mähkinud üha rohkem ja rohkem kui ta ühel hetkel seda enam ei tajunudki. See oli osa temast, tema hirm haiguse ees. Haigus ise oli kogu aeg üha hullemaks läinud. Kuni ühel hetkel, siis, kui vanamees lahkamislaual üles ärkas tundis ta end tervena tervena, aga kuidagi eemalseisvana nagu ta ei oleks teiste inimestega enam samas ruumis nagu ta oleks endast midagi ära andnud. Tuled kostis äkki. Laurentsius vaatas ringi ja ei märganud kedagi. Tulen vastaste automaatselt peaaegu küsivalt. Midagi õrna, vaevutajutavat ja tuttavat puudutas nägu. Ja seejärel jooksis tüdruk trepist üles. Laurentsius vaatas tumedaid lahtisi juukseid ja hakkas aeglaste sammudega nende kumale järgnema. Trepi käsipuu oli sügiseselt niiske ja ühiselt külm. Oota. Tüdruk naeris ja jooksis edasi. Kui ta lõpuks üles tuppa jõudis, siis oli seal laud kaetud. Leiva kõrval oli puualusel juust kumamas pokaalis oli heledat valget veini. Kloodia seisis seal kõrval. Tundis, kuidas tõesti on kõht väga tühi. Ta võttis leiva ja murdis seda. Siis kallas endale veiniklaasi. Ta ei julgenud midagi öelda, midagi küsida. Kõik tundus liiga habras ja ebatõenäoline. Silmad valutasid. Alustada siis kobavalt. Neiu tuli talle lähemale jäi otse tema vastu seisma ja vaatas talle otsa. Tema silmad olid kui kuld. Nagu tume mesi. Hingamine nagu sumin.