Maaliinide autobussijaamast õismäele on pikk tee. Istusin taksosse juhi kõrvale ja lasin end istmel lõdvaks. Tundsin, kuidas maalt kaasa toodud õhuväsimus jalgadesse mõnusaks rammestuseks valgus ja meeletine selgeks klaaris. Kasina tujukas Uwe kannul oli saabunud vilu ja klaar, kollasega kiirustav varasügis. Ja linnas torkas silma veelgi ilmekamalt, kui maal. Oli vaikne, tühi pühapäeva õhtutund, mil inimesed kodudes mõtlevad juba uuele tööpäevale. Asfaltalin matt, hall tänava äärtele rikas lehestik, imas tasapisi pimedust tõmbusse ametiseks. Aga taevas, peegeldades veel mõneks hetkeks tinapaberikarva ehavalgus. Takso keeras Kingissepa tänavale, tänavavalgustid polnud veel süttinud. Ja loodusliku valguse viimases mahedas selges hetkes tormas linn vastu kuidagi äkki avanedes ja sihvakad kõrgusse viskudes. Esimesed üheksakorruselised suurpaneelmajad, keldrimäe tsaariajast pärineva ühekorruselise puust plankudega piiratud Kadalatesse aedadesse uppuv aguli keskel. Uued eriprojektide järgi ehitatud kõrged hooned sirgunud ja magistraalid laienenud Kingissepa tänaval. Statistika valitsusse pilvelõhkuja Pärnu maantee komsomoli ristmiku nurgal. Edasi uus üheksakorruseline. Lilleküla punasest tellisest 16 korruseliste tornmajadega uhkustab Mustale päris nooruke eemalt lumivalge-Õismäe. Siin-seal süttisid akna ruudukesed ja üksikud neoonkirjad, kõikjal vilkusid valgusfoorid ja klaari sügist päeva viimases valguses välja joonistab Tallinna uus panoraam. Tõi teadvusse jah, mingi täitunud unistuse rahu ja uhkust. Tõepoolest, Tallinn on saanud suureks linnaks. Tallinn hakkab saama suurlinnaks. Me ei märka seda just alati. Oma igapäevases tõttusi askeldustes ei suudame märgata väliseidki muudatusi, veel vähem neisse süveneda sisulistest muutustest, rääkimata unistused, nende täitmine, järjest suurenevat soovid ja meie endi põhilooming, masinad. On meid allutanud oma tempole. Me peame head ja edasiminekut niivõrd endastmõistetavaks, et kui me näeme juba mõnutiga ebakohtade suhtes usume laabumisse seda õigustatult, kuid unustame seejuures aegade järjepidevuse, oma kauge lähtepinna, mõnikord isegi lõppeesmärgi vaba, harmooniliselt arenenud isiksuse. Otsekui oleks meil varuks veel üks teine elu, kus hakkame sellele mõtlema, seda kõike teostama. Ühes oma reportaažid ajast, mil õis nädalas ehitati, tõdesin nukralt, et ehitajad on sunnitud tõttama südametunnistusega. Töömehel pole tihti aega isegi pühaks õiguseks oma töö tulemust silmaga nautida. Nii nagu teeb seda kunstnik, astudes pärast pintslitõmmet Mulbertiest sammukese tagasi. Millal kuulasid sa viimati vihmapiiskade langemist, küsib Paul Kuusberg nüüd ajakirja Družba Narodov vahendusel ka Üleliidulise lugeja kätte jõudnud romaanis vihmapiisad. Tule taevas appi, kust võib see teine elu tulla, hüüatab Juri Trifonov omalt peategelase suu läbi jutustuses teine elu Loomingu Raamatukogu ühest tänavustest numbritest ka eesti lugejale kättesaadavaks sai. Ja lisab samas mõte, et ajalugu on võlupeegel, millest on võimalik aimata tulevikku. Pole healt veel nii soliidne, et tõsimeeli memuaare kirjutama hakata. Paraku ei saa me midagi tõdedega võrdluseta ja mälestused isiklikult kogetu ongi raamatutarkuse kõrval selleks pinnaks millest lähtudes saame ennast elu arengut õiglaselt hinnata ja usku tulevikku põhjendada. Tollel pühapäevaõhtusel taksoteekonnal Tallinna ühest servast teise selgel hetkel mil andsid mulle paaripäevane argiaskelduste st eemal viibimine ja õhtuvalguse rahu linna kohal mõtlesin tagasi nendele tänavatele nende inimeste keskele. Võib-olla on isegi mõneti sümboolne ja tänavad kandsid revolutsionääride nimesid, Kingissepa tisleri, Krajuksi. Mõistagi ei juurelnud meie tollal kolmanda, neljanda viienda klassi untsud nende nimede üle. Me olime nii-öelda varemete põlvkond, mõned üksikud välja arvatud, elasime kõik sa arvandiga tubades, odavates puumajades, mille trepikojad lõhnasid käimla ja kasside järele või keldrikorteris, mille aknad ei saanudki tänavatolmust puhtaks ja millede rõskus muutus kütmisel lihtsalt pisut leigemaks. Enamikul meist polnud ihasid, emad olid hommikust õhtuni ametis. Kogume kooliväline, tegelik elu koondus varemeis, kus õhkisime leitud laskemoona või korjasime tühje pudeleid, et need poes halvabacki vastu välja vahetada. Aga tegutsemistahe just oma pead. Iseseisev tegutsemistahe oli suur ja see kasvas klassist klassi. Eraldasime varemetesse võrkpalliplatsi, ajasime postid püsti ja lappisin ise nööridest võrgu. Hiljem, ühel varahommikul, vahetult enne maipühi, soovides õpetajad ja klassikaaslasi üllatada, deklareerisin täieliku saladuskatte all oma klassiruumi omatehtud mai loosungi ja kamba peale klapitud raha eest turult ostetud poolavartega. Me unistasime kas või ühestainsast kõrgest, üleni klaasist majast, madalate lünklike maja ridade vahel. Sellisest suurest ja uhkest, mida Tallinnas polnud. Mis oli, kes teab kust vaimusilma sugenenud tornist, mida tühermaal kõhutades oleks olnud lihtsalt tore tunne silmitseda. Ja Kingissepa tänavast oma igapäevasest tänavast mõeldes, mis, tõsi küll, oli dollalgi linna liiklusrohkeks tuikSooneks, mille ületamisel meid alati ettevaatusele manitseti. Imestasime, et miks oli sellele jonklevale Hatule lääbakilosmikutega Aristatud tänavale antud nii kuulsa revolutsionääri nimi? Me olime varakult iseseisvunud vähem oskasime iseseisvalt mõelda, asju, nähtusi kasvõi puht loogilisse perspektiivi viia. Aja edenedes janti sirgudes imestasime veel paljugi üle. Üllatusime ja meie imestus kasvas imetluseks. Vaatasime tundide kaupa varemetesse ilmunud ekskavaatorit ja vaimustasime tema tööst. Tormasime võidu väljakule vahtima esimesi Saksa Demokraatlikust Vabariigist saabunud eredaid voolujoonelisi tramme. Linnas helisignaali kasutamise keelu järel imestasin, kuidas on võimalik üldse selleta liigelda. Esimese seinast seina põrandast laeni ulatuvate kaupluse akendega, maja ja luminestsentsvalgustite ilmumisega agulikule ja suhteliselt pimedale Kingissepa tänavale imestasime, kuidas neid küll puruks ei visata. Kuidas ihkasin pärast seitsmenda klassi lõpu puhul korraldatud ekskursiooni Riiga, et ükskord Tallinnas trollibussid käiku saaks ja kuidas hiljem kui hakkas toimima määrus tänava äärsete plankude kõrvaldamise kohta, kogu linn, äkki avardus, pargistus? Tollal olin juba värsside kütkes ja mõtlesin kujundlikult sellist avardumist rohelise väljumist tänavaile, ühinemist või Sist võrreldav Eesti astumisega Nõukogude Liidu rahvaste perre 40. aasta augustis. Seda loetelu võiks jätkata hoopis mahukamate ja kaalukamate uuendustega. Televisioon ja reaktiivlennukid, Volta elektrimootorid, Talleksi masinad, Norma mänguasjad, kogu maailma lastele raalid ja terved, uued teadusharud, poldersüsteemid ja looduskaitsealad, vanade kihelkondade suurused, võimsa masinapargiga miljardär majandid ning muidugi 30 aasta kohta päris fantastiline jõudmine. See, et mugavuses ja kvaliteedis ületab maa ehitus kohati juba linna. Kui tulen nüüd mööda lapsepõlveradu jaan, kräusid tänavalt, möödun Pöögelmanni-ist, jõuan piki Kingissepa tänavat keldrimäele kus 70.-te aastate silikaat linna esindajate külje all käsitavad buldooserite ootel aastase algusest pärit lobudikud. Mõtlen, kui kaugele tulevikku võisid Krauksi, Anvelti Kingissepa pilgud küündida. Millisena nad nägid seda, millest unistasid, mille nimel võitlesid ja elu andsid? Kujutlen nende nägusid tänase kõrge ja heleda aknaklaasidega päikesepeegeldusi, pilduva värvika autode tulva ja vilk rahvamassiga linna taustal. Näen Pöögelmanni teraseid põgusa poeesia säraga, teoreetiku silmi Anvelti unistavat arvestavat töö, õpetaja Pilku Kingissepa ainitist läbitungivat, peaaegu hüpnutiseerivat vaadet. Kõik nad elasid ja tegutsesid nendes ühiskraani ja pesuköögiga, maadligimajades, rahva kõige vaesema ja õigusetuma osa seas seal, kus elu ise püstitab küsimuse rahva enamiku saatusest tulevikust. Rahva pojad, tõelised rahva pojad, kes hariduse oksale jõudnult paljundasid oma valgust juurtele tagasi näitasid lahendust koidutähtöös öös, mille hõlma all nad olid alati põgenemas tagataskus, pisikesed revolvrid ajus ja põues, aga suured tõed suuremad, kui ühegi kuuli või mida nad oma vaimusilmas nägid. Ma arvan, et nad nägid eelkõige vabanenud selja sirgu, ajanud enesele väärikust koguvat inimest, kes sunt, tunked üldajanult ei tõtta pugema harras ülikonna umbsusse, vaid riietub tarmukalt isiksuse demokraatlikku rõivasse. Nägid töö vabanemist, hariduse valgust, mis kirgastab nägusid, homsesse, suunatud otsustuste tarkust, inimese tõusmist tasandile, kus miski ei piira vaadet maailmale tervikuna. Mõistmist, et inimese ja inimkonna saatus on lahutamatult sidemetes ning rassi suurusehullustus ja rahvuslik piiratus on vaba, mitmekülgse ja harmoonilise, tõelise isiksuse Pisamaid vaenlasi. Isiksuse esimesteks aspetini on pikk ja vaevarikas sõda rasked ülesehitustööaastat, sõjaohu püsimine ja eelnenud põlvkondade kibedates kogemustest tulenev meilegi edasi antud elutarkus väärtustub pahatihti veel tänini üksnes materiaalse. Kõik me oleme kuulnud ja kordame ka ise teesi et partei ja valitsus hoolitseb pidevalt rahva ainelise ja kultuurilise heaolu eest. Aga kui harva siiski mõtleme sellele, et see pole ju käsk kõige järele Dorvamiseks ja kõige ahnimiseks, vaid eelkõige valiku valikuvõimaluse andmine ja selle laiendamine. Inimene, kelle soove, tegusid või instinkt ei kontrolli, teadlikkus võib sattuda isiksuse rajalt üha rohkem ja rohkem kõrvale. Kui kõnnin revolutsionääride nimesid kandadel tänavatel uuel ja vanal keldrimäel tema põlisroheluses, millest säilitamisel saaks üks looduslikumaid haljasalasid, kuhu uue põlvkonna huvides võiks ju jätta ka ühe tänavajupi meie revolutsionääride tegevusaegsete majakestega. Meenub, kuidas just siin tutvusin poisiga, kes oli eesti keele üllatavalt hästi ära õppinud. Tol ajal oli see küllalt haruldane nähtus isegi nüüd veel juhtuda eelkõige just keele pinnalt lähtuvaid impulsiivsed arusaamatusi poiste vahel. Kuid too poiss astus lihtsalt digiütles oma nime, naeratus üle kogu tõmmu näo ja pakkus sõprust. Sõbrunesime paljudeks paljudeks aastateks. Tema oli see, kes ükskord hiljem pistis mulle pihku Jessenini luuleköite. Tõepoolest vapustav lugemiselamus sundis otsima sõnastikke, andis sõnu seni kooli käsu korras õpitavale vene keelele ime klaari praktilise väärtuse. Ja sai päris kindlasti määravaks tõukaks kõmu pärast sisele luule harrastusel. Miski avanes minu ees järsku rohkem kui raamat rohkem kui keelgi. Küllap see oli elu ise, mis nii õnnelikult murdis minus läbi rahvusliku tunnetuse Tarandiku. Huvitav oli täheldada jälgida seda internatsionalismi. Nimetagem seda siis nõnda teket üldse. Keeleoskus antis äkki võimaluse rääkida omavanustega Riias, Vilniuses, Leningradis, Jerevanis, suhtlemisvõimalus ja vastastikune mõistmine lisavad eneseväärikust ja imelist kindlustunnet. Ning kuigi maanmaa ja jääbki maaks, rahvas on, jääb rahvaks, rahvuskitab rahvuseks, tunduks nüüd ainitine maasse ja rahvuse klammerdumine vähemalt veidrana. Ma poleks uskunud, et võib omada nii palju sõpru, nagu mul neid praegu on. Peaaegu kõikides vennasvabariikides. Ja tore on välismaalt tulles kuulda mõnda kaasmaalast salongis kergendatult ohkama, kui lennuk Šeremetjevo kohal maandusele läheb. Noh, ühe jalaga juba kodus. Või veelgi laiemalt. Põhjamaade rahupäevadel Oslos 1973. aastal kirjutasin endale märkmiku Oslo Ülikooli rektori Otto, varsti on sinisõnad. Ta ütles nii. On üks mõiste, mille tehnika areng on dramaatiliseks muutnud. See mõiste on naabernaabrite arv, ulatub nüüd miljonitesse, rongid, laevad, lennukid teevad piirid olematuks. Tuleb vähem otsida ja paljastada vaenlast, rohkem otsida sõpruckia, liituda nendega. Kui hakkame vaatama gloobust ja sellel neid punkte ühendama, kus meie isiklikud sõbrad elavad, moodustub terve võrk. Võib-olla sellest saabki alguse ülemaailmne julgeolekuvõrk. Kodutänavad viivad meid laia maailma, meid teele läkitas, andsid nad meile kaasa kõik, mis neil oli. Kõik areneb, täiustub vastamisi uus põlvkond, naguus, lingi vabaneb vanadest kompleksitest, omab uusi ahvatlusi ja ülesandeid. Nii ma siis sõitsin seal vaikselt pühapäeva õhtul loodusliku ja kunstliku valguse piiritunnil oma tõepoolest tohutult kasvanud kodulinna ühest servast teise uude kodusse. Ja mul oli õnn omada selget hetked, millal näen elu ja olu tänast ja homset laiemalt üldisemalt. Ideaalsemalt tabame jälle kõige põhilisemat peateed ja eesmärki. Oleks vaid selliseid hetki igalühel rohkem.