Kõik see juhtus kaks või kolm aastat enne sõja puhkemist. P kriinid sõid hommikust. Ülemteener tõi hommikuse posti. Kolonelile oli arvukalt kirju, äripabereid ja pettaims. Tema naisele evile väike pakk. Kolonel vaatas kirjad läbi ja avanud ajalehe, asus lugema. Nad lõpetasid hommikusöögi ja tõusid lauast. Kolonel märkasid, proua polnud paki avanud. Mis seal on? Küsis ta. Ainult mõned raamatud, kas ma teen paki lahti? Kui sa tahad? Aga need on ju kõik ühesugused, ütles kolonel, olles paberi lahti keeranud, milleks kirevase päralt on sulle vaja kuute eksemplari ühte ja sama raamatut? Ta avas ühe neist luuletused. Ta vaatas tiitellehte ja luges, kui püramiidid varisevad. Iigei Hamilton. Iive, käethryn, Hamilton. See oli tema naise neiupõlve nimi. Kolonel vaatas naiste üllatanud naeratusega. Kas sina oled raamatu kirjutanud? Ivee, Sa oled mul salalik. Ma ei arvanud, et see sulle huvi pakub. Kas tahad ühte eksemplari endale? Noh, sa tead, et luule pole just minu ala, aga jah, ma võtaksin, ma loen läbi. Ma võtan ta kabinetti kaasa, mul on täna hommikul palju tegemist. Kolonel korjas kokku detaimsi oma kirjad ja raamatu ja väljus. Tema kabinet tuli, avar, kuid mugav ruum suure kirjutuslaua, nahktugitoolide ja jahitrofeede ka seentel. Riiulitel olid teatmeteosed raamatut põllumajanduse, aianduse, kalapüügijahinduse ja viimase sõja kohta, kus teda oli autasustatud lahinguristi ja ordeniga laitmatu teenistuse eest. Enne abiellumist oli kolonel nimelt teeninud Walesi kaardiväes. Sõja lõpul oli ta erru läinud ja asunud maaelu nautima ruumikasse majja mille üks tema esivanemaist oli George kolmanda ajal lasknud ehitada paarikümne miili kaugusele Seefeldis. George hõõgveinil oli umbes 15000 aakri maavaldus, mida ta oskuslikult haldas. Peale selle oli ta tuntud asjatundliku rahukohtunikuna. Kolonel oli viimasel ajal veidi juurde võtnud, kuid oli endiselt hea figuuriga pikk, pealael natuke hõrenenud, hallide lokkis juustega mees. Tõsiste siniste silmadega, meeldiva näo ja suurepärase jumega, taunib patrioot arvukate kohalike organisatsioonide eesistuja ning oma positsiooni tõttu lojaalne Konservatiivse partei liige. Ta pidas oma kohuseks seisuse huvide kaitsmist, aga talle pakkus rahuldust, kui Ivee tavatses hoolitseda haigete eest ja abistada vaeseid. Kolonel oli lasknud küla serva ehitada väikese haigla ja maksis halastajaõe palga omast taskust. Vastutasuks ei soovinud ta muudkui oma kandidatuuri toetamist kohalikel ja üldistel valimistel. Saatuse tahtel polnud neil lapsi nii et diviiuli kolonelile pettumuse valmistanud. Muidugi oli ta tõeline leedi, tal oli natuke oma raha, ta juhtis majapidamist äärmiselt osavalt ja oli hea perenaine. Külarahvas jumaldas teda. Pealegi oli ta olnud õige kenake, kui kolonel temaga abiellus piimja, naha, helepruunide, juuste ja sportliku figuuriga. Terve ja päris hea tennisemängija. Kolonel ei suutnud taibata, miks ta lapsi ei saanud. Nüüd oli vii muidugi närtsinud nii 45 ringis kiitsakas kui hernekepp. Kolonel oli olnud temasse armunud, kui ta temaga abielus või vähemalt piisavalt armunud mehe kohta, kes kavatses abielluda ja kodu asutada. Aga aja jooksul oli ta avastanud, et neil polnud õieti midagi ühist. Naisele ei meeldinud ratsutada ja kalapüüdmine tüütas teda kuidagi iseenesest olid nad teineteisele üha võõramaks muutunud. Tõele au andes pidi kolonel tunnistama, et naine polnud teda mingil viisil seganud. Ei mingeid, ei mingeid tülisid. Naise meelest oli vist loomulik, et mees tegeleb oma asjadega. Ta ei kippunud kunagi kaasa, kui mees vahetevahel Londonisse sõitis. Kolonelil oli seal tüdruk kui õieti mitte tüdruk. Naine oli vähemalt 35 aastat vana, aga ta oli blond, lopsakas ja mehel tarvitses vaid aeg kokku leppida, et lõunatada koos, võtta õhtul midagi ühiselt ette ja veeta tema pool. Tervel normaalsel mehel peab ju elus mingi meelelahutus olema. Jootbrann lõpetas oma Timesi lugemise. Olles tähelepanelik meesterahvas, kutsus ta ülemteenri ja saatis lehe Ivile. Siis vaatas ta kella. See näitas pool 11 ja kell 11 oli tal kokkusaamine ühe Karentnikest jäi pool tundi vaba aega. Vaataks õige seda Ivi raamatut, ütles lendamisi. Naeratades võttis ta raamatu kätte. Ta märkas, et raamat, mida ta peos hoidis, polnud paksem kui 90 lehekülge. Seda parem. Ta jagas Edgar Allan põu arvamust, et luuletus peab olema lühike. Aga kui ta lehti pööras, märkas ta õieti, Vii omadel ei ole õiget riimi ega read on erineva pikkusega. See talle ei meeldinud. Seda ma küll luuleks ei nimetaks, ütles ta. Õnneks polnud kogu raamat ühesugune. Need veidrad luuletused, kus kolme-neljasõnalised read seisid kõrvuti 10 15 sõnalistega, vaheldusid täiesti korralikega, mis olid Riinis lühikesed ja karjad, jumal tänatud, olid ühepikkused. Mitmed leheküljed olid ühesuguse pealkirjaga Sonnetid. Uudishimust luges kolonel read üle. Neid oli alati 14. Ta luges nad kõik läbi. Nad tundusid päris kenad, aga ta ei mõistnud päriselt, mis nendega öelda taheti. Vaene Eevi, ohkas ta. Hetkel, mil farmer, keda ta ootas, kabinetti juhatati, panin raamatu käest ja tervitas tulijat. Nad asusid omi asju arutama. Ma lugesin sinu raamatut, Eli, ütles kolonel, kui nad lansil kohtusid. Päris kena. Kas trükkimine läks kõvasti maksma? Ei, mul vedas, ma saatsin selle kirjastajale ja talle meeldis jaajaa, mu kallis luuletamisega rikkaks ei saa, ütles kolonel omal heasüdamlikum meeldival viisil. Tal oli hea meel, et ei vii oli luuletused avaldanud neiupõlve nime all. Ta ei uskunud küll, et keegi seda raamatut märkab, aga ta oli uhke oma suhteliselt ebatavalise nime üle ega soovinud, et mõni neetud kirja solki kusagil ajalehes Evi suleproovi üle nalja viskab. Paari nädala jooksul pidas kolonel ohatuks naisele tema luuleafääri asjus küsimusi esitada ja Evi ise ei maininud lugu kordagi. Aga siis toimus midagi kummalist. Kolonel pidi äriasjus Londonisse sõitma ja tavapäraselt viis ta tahni lõunale. See oligi see tüdruk, kellega ta linnas olles alati mitmeid meeldivaid tunde mööda saatis. Kuule, George, küsis tüdruk, kas see on sinu naine, kelle uuest raamatust kõik räägivad, mis saajad? Ei, tõesti, mul on üks tuttav poiss, kriitik sõime temaga eile õhtust ja tal oli raamat kaasas. See on muide üks kihtimaid asju, mis ma üldse lugenud olen. Ütleb tema. Läheb nagu soojad saiad ja ta on kuradi hea. Kes see autor oli, küsis George. Keegi, daam nimega Hamilton? Mu sõber ütles, et see pole ta õigenemi. Õige nimi on Pöögrenud. Naljakas, ütlesin mina, ma tean ühte peegrini. Leidsid ka, mida öelda. Kui minu naine oleks raamatu kirjutanud oleksin mina esimene, kes sellest kuuleks. Või kuidas? Küllap vist. Rohkem asi tüdrukut ei huvitanud ja kui kolonel jutu mujale viis, unustas ta loo lõplikult. Kolonel oli arvukate klubide liige ja järgmisel päeval otsustas ta einestada säändžeemsi tänava klubis. Tagasi Seefeldi kavatses ta sõita pealelõunase rongiga. Enne sööki jõi ta mugavas tugitoolis klaasikest šerrid, kui üks vana sõber Ligijastus. No vanapoiss, kuidas elu läheb? Kas on tore olla kuulsa naise mees? Ma ei saa aru, millest sa räägid, vastas ta. Jääda nüüd, George, kõik teavad, et ei käi. Hamilton on sinu naine, kaugeltki mitte. Iga värssteos ei saavuta niisugust menu. Kuule, Henry Dashwood sööb täna koos minuga. Ta tahaks sinuga tutvuda. Kes kurat on Henry Dashwood ja milleks on tal vaja minuga tutvuda? Oh, kulla poiss, mis sinuga seal maakolkas on juhtunud? Henry on meie kõige silmapaistvam kriidik ja ta kirjutas suurepärase arvustuse Vii raamatu kohta. Kas sa tahad öelda, et sa pole seda lugenudki veel? Enne kui diood jõudis vastata, kutsus sõber oma tuttavat kohale. Näit tutvustati. Henry Dashwood võttis istet. Ega missis peegrin juhtumisi Londonis pole. Mulle meeldiks väga temaga tutvuda, teatas ta. Ei, minu naisele ei meeldi Londonis. Ta eelistab maaelu sõnastioos jäigalt. Ta saatis mulle väga kena kirja minu arvustuse asjus. Teate, kriitikud saan alati rohkem sarjata kui kiita. Või see raamat lausa vapustas mind, ta mõjub nii värskelt ja nii originaalselt. Aga mis selle raamatu nii eriliseks teeb, on kirg. See kumab vastu igast värsireast. Paljud noored poeedid on ju nõnda aneemilised, jahedad, verevaesed, igavalt intellektuaalsed kuid siin me näeme tõelist alasti, maist kirge. Loomulikult on seesugune sügav, siirast tunne, traagiline ohmu, kallis kolonel. Kuivõrdõigus oli Haenel, kui ta ütles, et poeet teeb väikesi laulukesi oma suurtest muredest. See oli George Ööbrinile juba liig, jätad, tõusis, nõndaks väga kena teist ette mu naise väikese kirjatüki kohta nii ilusaid sõnu, pruugite taon rahul. Ma olen kindel. Koju jõudis ta täpselt õhtusöögiks ja kui Jeviiuli voodisse läinud, suundus kolonel kabinetti ja hakkas naisel raamatut otsima. Ta mõtles sellele veel kord pilgu peale visata, et kindlaks teha, miks selle ümber nii palju kära tehakse. Kuid ei leidnud seda kusagilt. Ei v oli selle vist minema viinud. Ta oli naisele öelnud, et raamat on päris hea. Mida ta siis veel oleks pidanud ütlema? Noh, eks kõik ta läitis oma piibu ja luges sildi kuni jäi uniseks. Aga nädalapäevad hiljem juhtus, et tal oli vaja päevaks sihveldi sõita. Ta lõunatas oma klubis ja oli peaaegu lõpetanud, kui Hewreli hertsog sisse tuli. Kolonel muidugi tundis teda, aga see oli ainult teretutvus ja ta oli äärmiselt üllatunud, kui hertsog tema laua juures peatus. Mul on väga kahju, et teie, proua ei saanud meil nädalalõppu veeta, ütles hertsog teatava tagasihoitud südamlikkusega. Me ootasime päris suurt hulka rahvast. George oli jahmunud. Ta taipas, et höövrelid olid neid vii ka nädala lõpuks külla kutsunud ja ei vii, oli keeldunud mainimata talle sõnakestki. Kolonel oli väga vihane, kui koju jõudis ja ütles naisele. Kuule, mis tähendab, Hemralid on meid külla kutsunud või? Miks pagana pärast sa ütlesid, et me minna, isa? Seal on parimad jahimaad kogu krahvkonnas. Neid pole kunagi varem kutsutud. Mul ei tulnud see päev. Ma arvasin, et sa tunneksid seal igavust. Kolonel vaatas naisele tähelepanelikult otsa. Tema näoilmes oli midagi, mida mees päriselt ei mõistnud. Ma loodan, et mina olin ka kutsutud, küsis ta järsult. Punastas kergelt, õigupoolest mitte. Minu meelest on see pagana inetu kutsuda sind ilma minuta. Ma arvan, nad mõtlesid, et sulle sedasorti pidu ei istu. See oli sinust pagana kena, et sa ära ütlesid, Ivy, mis ma muud teha sain, naeratas Evi. Ta kõhkles hetke. George, minu kirjastaja tahab minu auks kuu lõpus väikese peo korraldada. Ja loomulikult nad ootavad, et sina ka tuleks. Ja järgmisel päeval korraldab Ameerika kirjastaja, kes samuti kavatseb Murr raamatu avaldada Klerytšis kokteiliõhtu. Sa võiksid sinna tulla, kui sul midagi selle vastu pole. Küllap on seal tapvalt igav, aga kui sa tõesti tahad, siis ma tulen. Gioossbee krunn oli üllatunud. Kokteiliõhtul oli kõvasti rahvast, osa nägi päris viisakas välja, mõned naised olid kenasti üles löödud, aga mehed tundusid talle üsna jubedad. Teda tutvustati kõigile kui Hickey Hamiltoni abikaasad kolonel Pöögrini meestele ei paistnud talle midagi öelda olevat. Aga naised olid õige tundelised. Te peate küll oma naise üle uhke olema, kas ta pole fantastiline? Inglise kirjastaja ütles. Värsiraamatutega pole meil sellist edu olnud viimase 20 aasta jooksul. Ameerika kirjastaja ütles, see on tippme. Lööme Ameerikas kõik rekordid. Oodake ainult ja te näete. Ta oli irile suure orhidee toonud. Üks hea külg asjal igatahes on, mõtles kolonel endamisi. Kõik võivad näha, et ta on tõeline leedi. Mida siin kellegi teise kohta küll öelda ei saa. Joosi õige mitu kokteili? Üks asi tegi talle muret. Ta oli märganud, et mõned talle tutvustatud isiku-ist vaatasid teda kuidagi imelikult. Ja ta ei mõistnud, miks. Kui ta jalutas mööda diivanist, kus istus kaks naist, jäi talle mulje, et nad rääkisid temast. Ja kui ta möödas oli, siis nad tema meelest itsitasid. Taksos teel hotell ütles Ivy sa olid suurepärane, kallis, jätsid väga hea mulje. Kolonel ei öelnud midagi. Aga kui vii hommikul kadus, käis ta ära klubis ja ühtlasi raamatukogus, kus leidis üles arvustused Vii raamatu kohta. Ta ei lugenud neid eriti hoolikalt, kuid kohe oli näha, et need olid äärmiselt soodsad. Siis läks ta pikkadele raamatupoodi, kus ta tavaliselt oma ostud tegi, sest oli otsustanud, et tal tuleb see neetud raamat korralikult läbi lugeda. Poe mees tuli ligi ja küsis tema soovi järele. Ega teil pole raamatut pealkirjaga, kui püramiidid, varisevad? Uus partii tuli täna hommikul koju hoidsin, see on siis uus trükk? Küsis kolonel ja söör viies. Üldiselt lähevad ainult romaanid nii hästi. Öelge, mis on teie arvates niisuguse edu põhjuseks? Mulle on ikka räägitud, et luulet ei loe geeni. Kui teate, see on tõesti väga hea. Ma olen ise ka lugenud. See on lihtsalt niisugune asi, mis kõigile meeldib, seksi ja puha, aga traagiline. Nagu ma aru sain, on autorit inspireerinud tema isiklik kogemus. Rohkem see naine enam midagi ei kirjuta. Palju raamat maksab küsist jood jahedalt, et tema lobisemist katkestada. Pakkida pole vaja, ma pistan selle taskusse. Jaamast ostis ta õhtused lehed ajakirju ning nad seadsidendi liiga mõnusalt esimese klassi vagunisse ja asusid lugema. Auto viis nad koju peale sööki, ütles ei vii, et on väsinud ning läks voodisse, olles nagu kombeks meest laubale suudelnud. Siis siirdus kolonel halli võttise, vii raamatu mantli taskust ja läks kabinetti, seda lugema. Tegemist oli kirglikku armulooga vanema, abielus naise ja noore mehe vahel. Raamat oli kirjutatud esimeses isikus ja algas kartliku üllatusega, mida tunneb naine, kes pole enam esimeses nooruses, avastades et temasse on armunud noormees? Ta keeldub seda uskumast. Ta arvab, et petta ennast ja teda haarab õudus, kui ta taipab, et on ka ise mehesse kirglikult armunud. Mees anub, et naine temaga põgeneks. Naine ei suuda oma kodu ja abikaasat maha jätta ja mis elu neid ees ootaks, tema vananeb ja poiss on ju nii noor. Lõpuks hirmul ja lootuse kaotanud, annab naine järele. Järgneb ekstaatilise õnneperiood. Igav, tüütu, tavapärane maailm, särab uskumatus, ilus. Naise huulilt voolavad armastuslaulud. Ta ülistab oma armsama noort meheliku keha. Kihvt, oli Tief, nii sõber öelnud. Muidugi. Vastik. Raamatus oli nukraid lühivorme, kus autor vaata siis, kui tühi on ta elu, kui ta maha peaks jäetama. Kõik kannatused on aga tühised õndsuse kõrval, mis ta on läbi elanud. Naine oli arvanud, et romaan vältab mõne nädala kuid imekombel see kestis üha. Ühes luuletuses vihjati, et kolm aastat oli möödunud ilma, et armastus nende südameis oleks kahanenud. Siis äkki sai noormees surma. Kuidas, millal ja kus see George'ile Iselgunud järgnes pikk südantlõhestav valukarje. Valu, millele ei tohtinud järele anda, mida tuli varjata. Viimasel leheküljel tänab autor inimsaatust juhtivaid kõrgemaid jõude et tal oli lubatud nautida suurimat on, mis vaesele inimolendile üldse võib osaks saada. Kell oli kolm hommikul, kui George Ööbrin lõpuks raamatu käest panin. Polnud mingit kahtlust. Ei v oli jutustanud omaeneseloo ja oli selgemast selgem, et tal oli olnud armuke. Ja et see armuke on nüüd surnud. See polnud viha, mida ta tundis, ega ehmatusega õudus, kuigi ta oli muidugi ka ehmunud ja vihane. See oli üllatus. Nüüd mõistis ta seda lõbusat tulukest mehe silmis, kes teda klubis oli kõnetanud. Nüüd sai ta aru, miks ta nii kõneldes sellest raamatust näis muigavad. Ja miks need kaks naist kokteiliõhtul olid kõkutanud. Kui ta mööda jalutas kolonel tõmmu, siis eks siis haarastada raev ja ta hüppas püsti ETV äratada ja temalt seletust nõuda. Aga uksel jäi ta seisma. Mis tõendeid tal on? Ainult raamat. Talle meenus, kuidas ta raamatut päris heaks oli nimetanud. Tõsi, ta polnud seda siis lugenud, aga tegin näo, et oli. Ta teeks ennast lõplikult lolliks, kui peaks seda nüüd möönma. Ma pean ette vaatama, pomises ta. Kolme päeva pärast läks kolonel juristi juurde. Henri plein, Olidioodi vana sõber ja ühtlasi konsultant. Nuud jood, mis sind täna siia toob pasundada, kui kolonel kontoris ilmus, kuidas Vii läheb? Ei vii, pärast ma tulingi, ütles Pögrein ja viskas teisele kahtlustava pilgu. Kas sa temal raamatut oled lugenud? Viimaste murre päevadega oli George'i tundlikkus suurenenud ja ta märkas kerget muutust juristi näos. Teine oleks nagu valvsaks muutunud ja olen küll suur menumeest, kes oleks võinud arvata, kes oleks võinud kujutleda ETV Poet essiks hakkab, juhtub ikka imesid. See raamat on minust täieliku eesli teinud o tühi uut diood. Selles pole ju midagi, et ei vii raamatuid, kirjutab sa peaksid tema üle uhke olema. Ära aja niisugust jama. Need on tema enda läbielamised ja sa tead seda ja kõik teavad. Arvatavasti olen mina ainus, kellele see uudiseks on. Vanapoiss on olemas niisugune asi nagu fantaasia. Pole mingit põhjust arvata, et see on tõestisündinud lugu. Kuule, Henry, Me oleme teineteist eluaeg tundnud. Meil on olnud tore koos olla, ära mulle valeta. Kas sa võid mulle silma vaadata ja öelda, et see on väljamõeldud lugu? Henri plein liigahtas toolis. Sa ei peaks seda minult küsima, rägiviga. Ma ei söanda vastast, jood pärast piinavat vaikust. Ma kardan, et ta ütleb mulle tõtt. Tekkis ebameeldiv paus. Henry süütas sigareti ja pahvliseda mõne minuti täielikus vaikuses. Ma ei näe, mis ma võiksin sinu heaks teha. Ma arvan, et sa võiksid paar eradetektiivitööle panna. Ma tahan, et nad kõik välja selgitaksid. See pole just eriti kena teetektiivid oma naisele saapa panna, vanapoiss. Ja pealegi, kui me ka hetkeks oletame, et diviiloli romaan juhtusse mitmed head aastad tagasi. Ja ma ei usu, et nüüd enam oleks võimalik midagi teada saada. See näeb õige naljakas välja, kui sa hakkad nüüd lahutama, sellepärast et naine 10 aastat tagasi abielurikkus. Kas sa tahad, et ta ära läheb? George heitis talle õnnetu pilgu. Ma ei tea. Ma olen ikka arvanud, et ta on mulle pagana hea naine olnud. Aga kurat võtaks. Mul on ometi ka eneseväärikus. Kuidas ma saan temaga edasi elada, kui ma tean, et ta on mulle jämedalt ruudust murdnud? Kas sina oled talle alati truu olnud? No enam-vähem, no ma ei eita, et ma olen vahetevahel endale mõne seikluse lubanud. Meesterahval on seda vaja. Naised on teistsugused. Ei vii, on küll viimane, kellest ma oleksin oodanud etapp erutama hakkab. Minu meelest on ta väga arukas ja kinnine naine. Mis pagan sundis teda veel seda neetud raamatut kirjutama? Ma arvan, et see oli talle väga sügav elamus ja vahest oli kergenduseks, kui ta sai sellest kirjutada. Hästi, kui ta pidi tingimata kirjutama, miks ta ei võinud seda teha väljamõeldud nime all. Ta kasutas neiupõlve nime. Ilmselt arvas ta, et sellest on küllalt. Ja olekski olnud, kui raamat poleks seesugust tormi tõstnud. George peegrinja juristid istusid teine teisel pool lauda. George käsi põsakil ja küünarnukk laual. Kortsutas oma mõtete peale kulme. Ma olen peaaegu sokkis. Ma arvasin, et ma talle meeldin. Aga kui ta sellise raamatu kirjutas, siis ta vihkab mind. Ei, seda ma küll ei usu. Ma arvan, et ta pole võimeline kedagi vihkama. No mida ta siis minu vastu tunneb? Henry blendajatus oma pöördoolist A poole ja vaatas George'i mõtlikult ükskõiksust. Ma arvan. Kolonel vääristas end kergelt ja punastas. Pealegi ei armastas sina ju kadeda. George peegrin ei vastanud otseselt. Mulle oli see tõsiseks löögiks, et meil pole lapsi. Aga ma pole kunagi välja näidanud, et ta on mulle pettumuse valmistanud. Mis sina minu asemel teeksid? Mitte midagi. George Ööbrin tõmbus toolistik sirgeks ja vaatas Henryt sellise range näoga, mis talle ilmselt oli ees, kui ta rügementi inspekteeris. Mina ei saa sellistest asjadest lihtsalt üle vaadata. Mind on naerualuseks tehtud. Ma ei saa enam inimestele otsa vaadata. Jamps ütles juristeravalt ja seejärel leebemalt. Kuula mind, vanapoiss, too mees on surnud. Kõik see juhtus ammu, unusta kogu see lugu vestle inimestega. Vii raamatust olev vaimustuses. Ütle, et sa oled tema üle uhke. Käitu nii, nagu sa usaldaksid teda sedavõrd, sest sa tead, et ta lihtsalt ei saa sulle truudust murda. Aeg läheb nii kiiresti ja inimeste mälu on nii lühike, kõige ununeb. Te olete mõlemad keskiias. Võib-olla on ta sinu pärast valmis rohkem tegema, kui sa arvad. Ja kõige parem on, kui sa endale kõrva taha kirjutad. Diviis on palju enam, kui sul on olnud oidu märgata. Kõik see käib mul üle mõistuse. Aga laias laastus ma saan aru, mis sa mõtled. Choosberin põrnitses õnnetu ilmega kirjutuslaua karnituuri. Ta vaikis ja jurist jälgis teda uudishimu ja sümpaatiaga. Kas sa mõistad, kui palju vaprust nõudis Viilt mitte kunagi välja näidata, kui õnnetu ta oli? Küsis Henry vaikselt. Kolonel Green ohkas. Ma olen täiesti läbi. Sul on vist õigus, mis oli, see oli. Ja ei tasu asja suure kella külge panna. Ma võtan sinu nõu kuulda. Ma ei tee midagi beeta pealegi lollpeaks ja põrgusse kõik. Tõde on see, et ma ei tea, mis ma ilma ei viita, peale hakkaksin. Aga ma ütlen sulle, ühest asjast ei saa ma oma ajaliku elu lõpuni aru. Mis poiss temas leidis?