Kui ma tunnen oma vahekorda iseendaga ja välismaailmaga siis nimetan ma seda tõeks. Ja nii võib igaühel olla oma tõde. Ja ometi on see alati üks ja sama tõde. Tõde on tõrvik aga hirmus tõrvik. Me kõik proovime seetõttu vaid silmi pidutades temast mööda minna. Koguni kartes ennast kõrvetada. Leidub inimesi, kes üldse ei eksi kuna nad midagi mõistlikku ette ei võta. Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida. Tõde on jumala sarnane. Ta ei tule nähtavale vahetult. Me peame ta ära mõistatama tema avalduse viisidest. Õige vastus on nagu meeldiv suudlus. On üsna ükskõik, kas ütelda tõtt või valet, mõlemale vaieldakse vastu. Me heidame nii meelsasti pilgu tulevikku, kuna me seda umbmäärast, mis seal liigub varaksete soovidega, meeleldi tahaksime juhtida endale kasulikkus suunas. Olen komistanud puu juurtele, mille ma ise olen istutanud. Nii saab ütelda vaid vana metsnik. Põletada saanud laps kardab tuld. Kihti kõrvetada saanud rauk kardab ennast soojendadagi. Päeva üksikutele absurdsustele tuleks alati vastandada suuri maailma ajaloolisi sündmusi. Päeva osaks on eksitus ja viga. Pikema aeg toob edu ja õnnestumist. Meie ajal kuuleb nii sageli kurtmist üha kasvava ebamoraalsuse üle. Ja ometi ei tea ma, et kedagi, kel selleks lusti, takistataks seda enam ja seda suurema auga moraalne olemast. Praegune maailm pole seda väärt, et me tema heaks midagi teeksime, sest olemasolev võib iga hetk kaduda. Me peame töötama möödunu ja tuleva pärast esimese heaks seetõttu, et me tema teeneid tunnustame. Teise heaks seepärast, et me tema väärtust tõsta püüame. Keegi pole suuremal määral ori kui see, kes ennast vabaks peab, seda olemata. Mass ei saa läbi ilma tublide inimesteta ja tublid inimesed on tal alati koormaks. Ma leian üha enam, et peab hoidma vähemuse poole, kes on alati arukam. Ei ole ühtki olukorda, mida ei saaks teo või kannatusega õilistada. Suurimas kaotuses peame kohe pilgu enda ümber heitma, et näha, mis meile veel jääb hoida ja teha. Elu mõte on elus endas. Elutee saladusi ei saa ega tohi avalikuks teha. Mõnele komistuskivile peab iga rändaja vääratama. Poeet, ent osutab nendele kohtadele. Poleks vaeva väärt 70 aastat vanaks saada, kui kõik maailma tarkus oleks jumala ees narrus. Mul on kahju inimestest, kes asjade kadumisest palju kära teevad ja maise tühisuse jälgimisel iseenda ära kaotavad. Me oleme ju nimelt selleks siin, et kaduvat kadumatuks teha. Ja see on võimalik ainult siis, kui mõlemaid hinnata osatakse.