Šank Akto üks meie sajandi prantsuse luule huvitavamaid meistreid võttis lendurina osa esimesest maailmasõjast. Nende aastate elamusi kajastab tema järgnev luuletus, milles ta lennuväebaasi kirjelduse taustale maalib unenäolise õrnusega ema kuju. Noor sõjakaaslaste hulgas tukkuma jääv lendur tunneb, näed valuliselt ja selgelt, kui kaugele on ta sattunud ema helluse maailmast, mille igavene jõud on ometi surematu ja ülimalt reaalne. Mustlasametiga ääristatud õlles ja väikese teemantsisaliku kapikul. Ta ütles mulle. Tulin unenäod tunnelist, tahtsin kuulata kahurit koos sinuga. Sel ööl oli tulemas rünnak. Mac ostsin. Ei. Siis istus ta minu juurde minut peale, pani oma käed ja oli mõõtmatult kurb. Ta ütles mulle. Tead, su vend on valmis, lendur. Otsekohe saab mul täis 12 aastat armees. Pärast sööki seisis püstimus, seltsimees Shar ja ütles. Paistab, et Ameerika lennukid on õhus. Ja šarle ütles. Sans surma tuleb suur lahing. Pool, kes suitsetab selle tamme all, tõuseb lendu ja pillub öösel linnadele pomme. Teie linnadele. Railen, Josephine. Mu käsi on surnud ja Sibiseb kui gaseeritud vesi. Mis kell on? Kas juba oli eine? Leitnanti viskab mulle padjaga pähe. Heidame pikali, sa magad püstijalu. Ja ma haaran kinni. Paadist kuulen naeru. Aga üks sisaliku laine kannab mu sujuvalt surnud meredele. Siis olin oma vennaga lennukis. Meil liuglesime erakordsesse kõrgusse. Me lendasime erakordses kõrguses sadama kohal kus laevalt tulid ja läksid. Ta ütles mulle. Sa näed seda paati otse meie all. Ta otsib meid ris terves maailmas. Saksa demokraatliku vabariigi nimekamaid poeete Georg Maurer on pühendanud luuletuse vapra saksa antifašistid Lilo Hermanni mälestusele. Lila härmann, 29 aastane noor ema oli esimene Śaksa naine, kes natside poolt hukati. See traagiline sündmus, mis toimus 1938. aastal pidi saama esimeseks paljude taoliste seas. Veripunastes talaridest seina ees seisis ta ahelais. Terved rahvas, peaaegu seal väljas juba paindus, füüreri kähedas Goes nagu pilliroog tuules. Ainult mitte tema kaaslased, ainult mitte nemad. Kõik hoobid ja haugutuseda nakatasid ruumis otsekui piinaja lõust kui ohver kuidagi ootamatult teda hetkeks hämmastab. Ent juba avanes uks talaride seinast tohtivata mööda minna vabadusse, oma lapse juurde juurde. Nii nad ütlesid. Kuid ainult huuli liigutaks. Nii tasa kui pilliroog tuules, et nimetada seltsimeeste nimesid, kas või ühegi nime. Sest füüraris süda kuuluvat emadele ja lastele. Jääki kuulis Lilo lapse hüüatus läbi ukse. Miks ema ei tule? Kui veri taganeb ja ühesse otsusesse koondub, nagu oleks kõiksuse elu koos kõigi laste ja tähtedega surutud sellesse ainsasse südamelööki. Nõnda jume kahvatub nagu marmori kohutav ilu. Nõnda seisis Lilo ja ta andis enda valvurite kätte ja nad viisid minema vaikija. Kuni tappa, pakul vabanes veri voogavaks armastuseks. Meie kõikide vastu. On oma luuletuses Räkk kõnelnud sellest kohutavast saatusest, mis teise maailmasõja päevil osaks said paljude maade naistele. Kurikuulsa puhnwaldi koonduslaagri kohal kõmad tänapäeval mälestusmärgi tornikell mille löögid poeedile meenutavad lakkamatu valvsuse vajadust. Üks harilik rätt ei midagi erilist temas. Küllalt tihedalt kootud, et oleks ta alga soe. Niisuguse kingi on saanud mõnigi ema. Ja selle eest õrna tänu ta pilgus näinud poeg. Aga see, see rätt, mis puhenwaldis asub muuseumis, sõna ei saanud suust. Kui kohutav koorem, nüüdse teade. Mul lasub, et pruugitud selle lõimeks on naistejuust. Siin on tihedad salgud, mis neidude peastunud aetud lapse palmikud siin ja emadetukad neil seas. Ehk minugi emalt on juukseid sellesse võetud Oma valuma nüüd kord südamelt rääkima pean. Veel ükski mu sõber ei ole mult kuulnud sellest, kuidas hukkusid vanemad. Nad on minuga taas. Nad on kõikjal ja iial ei lahkuma ka nooremast Vellest, kes langes ja puhkab Volga kallastel kusagil maas. Tornikell kajab päevad ja ööd-päevad ja ööd, puhkan valdist, et kõigil aina meelde see kumin tooks. Ei tohi sündida lasta, et keegi kord hallist brünetist või blondist juuksest taas rättisid, kooks. Fašismi hävitamine ei kõrvaldanud tänapäeva kapitalistlike maade progressiivsete naiste võitlusprogrammist vajadust välja astuda inimväärset elutingimuste eest. Soome Töölis poetess veeno Amara anname luuletuses süda andnud lihtsa elu pildikese Soome töölisnaiste elust millele just selles mõttes on suur üldistav jõud. Täna loeti raadios, kuidas on tervis kuningas Alfonso südamel Seda südant oleme jälginud kuude kaupa. Kuningas Alfonso süda on haige ja sellest on kahju. Kogu maakera elanik. Aga mu silmad otsivad täna asjata pesu, ei Petersoni kaldal teisteid. Ideede hulgast. IGA PÄEV tirista kaldale raske veetoobri. Mõisasulased hirmusid naerda, keegi ei rutanud appi. Ja pesueid Peters on on olnud südamehaige 10 aas. Nüüd lamab pesu Peterson nõrgana oma saunas. Süda on haige ja raadio ei kõnele mitte. Kuidas on tänasele tervis? Kuidas siis raadiol olekski aega jahvatada pesueitede südameist? Ekstuks uju pealegi kõigi mooride rinnas haiget süda. On olemas üksainuke Kuningas Alfonso. Seda jah. Aga mina olen näinud vaid üht ainukest pesueit, Petersoni üksainuke eriline pesueit, Peterson. Magab vaikselt. Kõige oma haige südamega. Elust muserdatud vana naise ja ema mutti ei kao kodanlike maade progressiivsest kirjandusest. Oma erilise varjundi omandab see koloniaalrahvaste sõnameistrite loomingus nagu kasvõi Portugali asumaa Sautomee poeedi Franciscus, Osseeden räiru luuletuses romanss emand Carlotast. On küll üle poole sajandi ja tuhandeid kilomeetreid Aafrika poeedi hidden Reiru ja eesti poeedi Juhan Liivi vahet. Kuid ometi on midagi väga ühist vanal neegrinaisel emand Carlotal ja igapäevase loo punas Omaaril. Tee ääres istub emand karon laata ja suitsetab piipu. Aeg-ajalt sülitab siiasamma ta. Kord lõunast siia värvati tööle musti poegi. Ta sünnitas. Täna joovad need oma. Mulate ta sünnitas. Ühed kirja ei tundnud ja kaklustes habemenoad tegid otsa nendele peale. Teised läksid siit põhja oma valgete isandate seltsis. Jaak Karl Lota süda enam nende nägugi ei mäleta. Emand Carlotta juba ammugi lõunast. Siia värvati tööle. Nüüd enam ei tantsida keha valgeile sokupeed. Nüüd mööda minnes ei ütle need muudkui no. Väsinud punases silmis kargleb kauguse igatsust kui ta niis suitsetab oma kõverat p. Teine Aafrika poeet Mosenbiiklane marsseliinodossantos väljendab oma luuletuses neegri ema unistus juba noorema sugupõlve naiste tulevikulootusi. Ehk küll temagi kodumaa on veel portugali kolonisaatorite ikke all Kolstavad sinna juba üsna lähedalt vabanenud mustade vennasrahvaste vabadus, trummid. Neegri ema Äiutab poega ja oma neegri peas neegri juuste all haudub ime unistusi. Neegri ema hajutab poega ja unustab, et põllul on kuivanud mais et pähklid ele otsa said. Ta unistab imemaailmu, kus tema poeg läheb kooli kooli, kus inimesed õpivad. Neegri ema ajutab poega ja unustab oma vennad, kes ehitavad linnu ja kive oma verega. Liidavad. Ta unistab imemaailmu kus tema poeg käib mööda maanteed. Maanteed, mis on inimeste jaoks. Neegri ema ajutab poega ja kuulab häält, mis tuleb kaugelt tuulte tiivul. Taunistab imemaailm imemaailmu kus tema poeg võiks elada. Rõõmu ja optimismi kuuldub Kuuba poeedi kommunist Nicolás Ginjeeni noorele neegritterile pühendatud luuletusest. Uus naine. Kirjeldan neid poeet, kes omasid kindlat tulevikuperspektiivi juba aastakümneid enne imperialistliku maailmasüsteemi reaalset lagunemist. Ise mulat on ta alati suure soojusega kajastanud ja paljus suunanudki musta rassi vabadusvõitlust. Ekvaatorivööga vöötatud otsekui väike maailm kõnnib Needritaar, uus naine. Oma kerges siukestas. Tan Palmidega kroonitud otsekui vastsündinud jumalanna ja talle kuuluvate väljendamatud sõnad. Hääl hambad, hommik ja ülestõusmine nooridele kobrutus, mida katab värske naha pind, jalg, mis ei väsi sügavail trummiradadel. Brasiilia kirjanik, kommunist Rorcia Maadu avaldas mõne aasta eest huvitava romaani Gabriela, milles ta kõneleb suurtest muutustest oma kodumaa ühiskonnas, meie sajandi kahekümnendail aastail. Kommunistina suudab temagi viidata tulevikuperspektiividele ja noorvabadusejanuline neiu Malviina on tema romaanis sellepärast ka rohkem kui üksnes kirjeldatud ajastu naiste progressiivsete taotluste kajastaja. Kuulakem ühte shorsi, Amador romaani põimitud luuletust hällilaulumall viinale. Unine lapsuke, oina head uned ootavad eel purjetab unes su voodi, kaugete merede veel. On vangla mulle mu aed ja ahelad, aialilled. Hakk. Mind tullakse puuma. Appi. Mind tullakse tapma. Appi. Win, tullakse naitma, kellelegi majasse matma, kellelegi Virtinaks viima, põranda pühkijaks, andma, sundima klaveri taha ja kiriku pihipinki. Appi. Mind tullakse naitma ja käima peale mind saatma. Purjetab unes su voodi kaugete merede veel. Mu mees ja mu isand hakkab siis määrama minu elu määrama, mis panin selga ja määrama mu parfüümi määrama kõiki mu soove ja määrama ööks mu und. Määrama seda, mis tohib mu keha ja hing. Ja mis ei. Mul on õigus, on ainult nutta. Mind tappa on õigustall. Viige meest armastamiseks tahan vaid austamiseks, ei taha ta olla, võib ükskõik kes ta olla võib, kasvõi vaene või inetu võimulat. Kui vaid mind minema viiks. Purjetab unessuv voodi. Kaugete merede, veel. Kaugete merede veele. Lähen kasvõi üksi maa. Kasvõi äraneetult, lähen kaugete merede veele. Ise naitma ennast, lähen kaugete merede veele tööd leidma, endale lähen kaugete merede veele iseeennast leidma. Lähen. Ei tule tagasi iial. Unine lapsuke. Oino. Head uned ootavad eel. Paljude sugupõlvede ja paljude maade naiste kannatused ja vabaduseiha, mida on kajastanud maailmapoeetide värsid on taustaks neile suurtele tulevikuperspektiividele, mis meie sajandil esmakordselt on avanenud sellise imepärase reaalsusega. Lõpetame oma saate meie poetess Minni nurme luuletusega tütrele millest jääb kõlama meie tänapäevale omane rahulikult optimistlik elutunnetus. Millest võis unelde nõutu ja nõrguke orjapiiga kuidas surmaniväsinult põllult kupja hirmu alt õhtule pääses? Eide Aunerinud vaid tuimus, sulges ta silmad. Aga kui ta virgus koidikul ja päikesekiir tungis läbi aknapilu tärkas temas lootusesäde. Ja ta unistas vabadusest. Millest võis unelda noorelt närtsinud ema kui ta pekstuna ja alandatuna kummardus kätki kohal. Ei ta une elnud vaid nõrkes piisa raisse. Aga kui ta virgus koidikul ja täitise kiir tungis läbi aknaava tärkas temas lootusesäde. Ja ta unistas vabadusest. Millest võis unel Darrõskusest kahvatu vang, kui ta piinamiselt tagasi kongi vaarus? Ei ta unelnud vaid kaotas teadvuse. Aga kui ta virgus koidikul ja päikesekiir tungis läbi aknatrellide, tärkas temas lootusesäde. Ja ta unistas vabadusest. Uue põlvkonna laps. Sinust unistasid nemad.