Nimelt ekspressionismi võtta nii väga kindlas ajaloolises piiratuses, tähendab mitte piiratusele piirides nii nagu see ajajärk on raamistatud enam-vähem nii sajandi algusega ja 20.-te aastatega. Selles mõttes püüdkem eristada Ekspressionistliku nii laiemas mõttes kunstnikku üldiselt nihukest loomisviisi, tema natuuri avaldamise viisi. Et nii nagu me seda võime kohata kunstiajaloos, olgu varem, olgu hiljem kuni tänaseni välja. Meie räägime siin kindlalt siis ühest teatud kostilisest suunitlusest. See oli nii nagu selle aja kunstnikud ise ütlesid. Ühe maailmapäeva lõpukunstiks ekspersonistlik kunstnik pöördub pingest vabisedes inimese poole ja tema kunst on pühendatud inimesele ja on üleni täis inimest, seda inimest edasi andes. Kunstis minnakse kaugemale, võib-olla sissepoole inimesse kui seda on kunagi varem tehtud. See on aeg, mis pöördub inimese hinge, mis annab, seda kostis edasi intuitiivselt, olgu see siis antud valjukarjana, aga võib olla ka lühikesse hetkesse, tihendatud hingeliikumise kaudu, nagu me seda kohe kuuleme. Selle aja ühe tuntuma helilooja teise Viini kooli ehk kuudeviini kooli, nagu seda on võetud tavaks nimetada kuuluva Anton Veeberni buss viiendas, see on viis pala piis erinevat liikumist keelpillikvartetile. Me kuuleme sellest teist, kolmandat ja neljandat osa. Tõnu Reimanni EP saare juulit sõbini ja Ivo juuli esituses. Igasuguse stiili stiilisuunitluse kujunemise taga on lõppude lõpuks paratamatu siiski vastata oma aja ühiskonda varjus peituvaid peituvaile nõudeile. Ja mida täpsemalt vastav suunitlus ja mida täpsemalt tema esindaja tänu oma talendile oma võimetele suudab neid arenguseadusi tabada ja mida tundlikum on tema kui seismograafi niisugune võime, seda enam see kunst mõju peaks olema. Pääseb Saksamaa üle hulga aja kunstides sihukesele suhteliselt juhtivale positsioonile ja realiseerib ka Kesk-Euroopas nii moodsama uue kunsti. Nii nagu juba tunduvalt varem ja teistes suundades me neid tendents oleme näinud kasvõi näiteks Prantsusmaal. See on aeg, kus kunstniku on väga tugevasti mitte üksi kunstnik, vaid kus ühiskonnas on väga tugevad vastuolud uue ja vana maailmakorra vahel nooruse ja vanade mõtete ja vanade teostuste vahel. Ja see noorus, kes hakkab looma esimesel ja teisel aastakümnel, see on väga aktiivne noorus, olles väga erinevate vaadetega erinevate taotlustega kärinevate taotlustega, poliitiliselt on nad samal ajal äärmiselt noh, nii ühtsed, väga tugeva teravdatud väljendus väljenduse taotlemise ja suhtes. Ekspersonistid ise rõhutavad seda, et ekspressionismi pole mood, vaid on maailmavaade. Ekspersonist on jutlustaja, on veenia, on prohvet. See maailmavaade pole mitte mõistete vaade, vaid meelte kaudu tunnetatud ja meelte kaudu ka avaldatud ja vastu võetud. See maailm, millele vaadatakse, on suurem kui maa maa, on temast ainult üks osa. Ekspressionismi vaimu liikumine, mis asetab sisemise elamuse ülevälisest elust. Tema aluseks ei ole mitte nii palju kogemus, kuivõrd ilmutus, äratundmisele jõudmine, nägemus, mille kaudu püütakse mitte kirjeldada tegelikkust, vaid interpreteerida ja nagu nad ütlevad, Temaskeerida tegelikust. Kunstnik on allunud oma väga tugevale loomis sunnile. See loomissund annab talle kunstilised vahenditki oma kunstiliste vajaduste realiseerimiseks. See kunstnik on nagu oma loomissunniteener. Ta loob peaaegu tahtetult intuitiivselt oma hingeliikumisi väljendades. See looming on väga tugevasti seotud esimese maailmasõjaeelse aegse ja järgse ajastuga ja kogu see meeleheitlik karje, mis väga sageli sellest kursist välja kõlab, ükskõik kas see on värvides, helides või sõnades väljendatud on oma aja paratamatu nisukene kajastus. Üks ekspressionismi esimesi lektoreid kirjastuse juures. Pintus, kes andis välja niisuguse väga täieliku, eks pressionistliku luulekogu. Kuhu on koondatud 23-lt autorilt erinevaid luuletusi, kirjutab oma kogu eessõnas. See on vapustuste ja kirgede maa, see on ühe epohhi igatsuse, õrnuse, õnne ja piinakogu meie epohhi. See on inimliku liikumise kokku kogutud projektsioon. Luule on ikka olnud hingeliste olukordade baromeetriks. Siin püüab Pentus siduda kogunisti oma kogu ja selle kogu ülesehitust muusikaga. Ta annab selle välja nagu sümfoonia neljas osas, mille osad kajastavad siis küll kurbust, küll kahtlust, küll aktiivselt ülestõusu vastuhaku ja võrdlen ka neid hingeliikumisi suure sümfooniaorkestri kõlavusega viiulite üles hõljuva igatsusega, tšellode sügis, kaebava melanhoolia, jaga äratuse, purpur-sed trombooni kõlavatel siin ja klarneti de irooniliseks. Takaatod siin on kokkuvarisemise, Timpani löögid ja trubade tulevikku meelitavad marsid. Ja ta räägib et see kõik peegeldab maailma ajaloo metsikuimalt metsikut aega. Ta mõtleb sallal tookord, see on 20.-test aastatest muidugi esimest maailmasõda. Ta ütleb, et ühiseks on siin tundeväljenduse vormimeelsuse intensiivsus ja radikaalsuse selle nooruse karakterne luule, kes valu saimalt selle ajal kannatas. Metsikuimalt kaebas kirglike ma tulega õilistama inimlikuma inimese järele, karjus selle luule tegelik lõputu teema on inimkond, see inimkond, kelle puu luuletajad tunnetavad nii tema ajutist hämarusse allakäiku kui ka loodavad uue päeva selginemist näevad enese ees uue päeva ahetust. Ta räägib, et reageerimise viisid on luuletajatel, aga see sugugi ei käi mitte ainult luuletajate kohta. Erisugused algul üritati iroonilise üleolekuga ennast ümbritseva maailma eest kaitsta. Ta nähtumusi grotesksed läbisegi pürfeldada. Siis aga tundsid luuletajad oma erutatud ja ülitundlike närvi, närvide ja hingedega prolentaarsete masside lähenemist ühelt poolt ja teiselt poolt sama kõrgi kui ükskõik see inimkonna kokkuvarisemise tunnet. Tsivilisatsiooni õiest tulvas neile vastu mädanemise hõngu ja nende aimavad silmad nägid juba pundunud kultuuri ning mehaanilisele konventsioonile rajatud inimkonna varemeid. Ja nüüd oma kunsti kaudu püüdsid nad inimest vapustada. Nad püüdsid inimlikku inimeses tunnetada, päästa ja äratada. See taotlus tingib väga tugeva eetilise aluse väga tugevalt eetilise nihukese põhja pinna ekspersonistlikule kunstile. See, mis sündis aga vormilise uuendamise osas see ei ole mitte mässamise lustist vaid see on suurel määral seotud just sellesama ekspressionismi Kurstilise põhitaotlusega, ekspressiivsuse teravdamisega, väljenduse teravdamise ja tihendamisega. Need niuksed, hukku, meeleolud, katastroofi meeleolud kajavad kunstis väga mitut moodi. Praegu me kuulame ühte väljendust neist, see on Hodise. See on kümnendates aastatel nihukseid tuntud liikumisega, mis kandis nime aktsioon liitunud luuletaja, tema luuletust, maailma lõpp, mida esitab Juhan Viiding. See on selle puhul Behier näiteks tuletab meelde, kuidas tookordsele noorusele ka tema oli noorte ekspersonistide seast tookord mõjus, kui tugevaid jälgisin, jättis ja rõhutab siin niisukestel asjade mitmekordselt nägemise tunnet, samaaegsuse tunnet, suured ja väiksed asjad, tõsidus, iroonia, grotesk kõlavad siin peaaegu kohastik. Pea nupult kodanlasel kübar kaob, kõik õhud nagu kisast kajavad. Katuselööjad puruks sajavad. Ja lehest loed, tõus, rannikule voog. Torm algab, kargab mere metsik kohu maa peale, murrab paksud tammid, tõke on inimestel enamasti nohu. Raudteedel, ronge langeb sillalt jõkke. Võib-olla me läheksime nüüd selle kunstisuunitluse väljakujunemise aegade juurde ja niivõrd-kuivõrd on tegemist esialgu sündmustega maalikunsti vallast, kujutava kunsti vallast, siis võib-olla lamp jutustab meile mõnedest rihmitustest. Kõigepealt. Pean vabandama, et minu jutt jääb paratamatult poolikuks, kuna mul ei ole võimalik pilte näidata ja sõnadega kunstist ettekujutust maalida. Nii et täieliku pildi sellest saaksite. Nii kergesti ei õnnestu. Ja parem ma kasutan seda teed, et räägin ainult äärmiselt üldiselt ekspressionismi kohta kujutavas kunstis ja toon illustreerimaks näiteks üksikud ütlemised nende kunstnike eneste suust. Ekspressionismi nimetust üldse kujutava kunsti kohta on pruugitud nii paljude erinevate nähtuste suhtes. Et isegi lähemalt asjasse pühendatud võib sellest segadusse sattuda. Ja juba kaasaegsed ise käesoleva sajandi kahel esimesel aastakümnel kasutasid ekspressionismi nimetust kogu impressionismijärgse kunsti kohta. Niisiis kogu uuema kunsti kohta käiva koondmõistena ja hiljem on samuti seda nimetust väga laialdase laialdaselt hõlmava nimetusena kasutatud. Kuid umbes 1911. 12. aasta paiku läks see nimetus siiski käibele konkreetselt just saksa kunsti iseloomustava nimetusena ja sinna alla on nüüd ühendatud viimasel ajal kaunis üksmeelselt kaks suuremat rühmitust nimelt trükke ja bla per tähendab kild ja sinine ratsanik. Ning küsimärgiga ühendatakse sinna alla veel ühte ja teist. No ja muidugi vahe astmine, sinna juurde ka siis tormiperiood, see on periood, kus Bruce ja Plavoraither kohtuvad omavahel Berliinis ühe ühise ajakirja väljaande. Ümber aga edasi, esimese maailmasõjaaegne ja järgne kunst käib samuti ekspressionismi hulka, kuigi ise oma olemuselt on kaunikesti muutunud kujuga. Juba väliselt ei sarnaneda ja samuti ka eetilistelt püüdistelt. Nii mõnedki ei ole ühendatav ekspressionismi ka aga, aga siiski oma peamiselt omaduselt sellelt, et ta on kunstilaat, mis pingelisuse ja terava tuunilisusega püüab puudutada otseselt tundeid. Niisiis on just tunnetele suunatud, sellega kuulub ka esimese maailmasõjaaegne ja järgne kunst ekspressionismi alla. Ekspressionismi oli Saksamaal tekitatud konkreetsest vaimsest situatsioonist. See oli intelligentsi. Tähendab kunstnikke, kirjanikke, tunnete mäss, mis sündis pingest ära elanud ühiskonnavormide vastu poliitiliste ja moraalsete normide vastu, millest see elu oli surutud ja milles millest vabanemist areng nõudis. Ja selles mässus oli, oli ka tundlike inimeste Läheneva katastroofi eelaimdust. Selle kohta kirjutatakse, et lähenev maailmasõda oli õhus juba mitmeid aastaid, enne kui ta tegelikult puhkes. Ekspressionismi kujutavas kunstis, nii nagu mujalgi on omane kõigepealt selge traditsioonide vastane hoiak. Õieti saksa moodsa kunsti ajalugu hakkabki ju pealetrükke ja Plavoreitari rühmitusest. Ja just sellepärast on nüüd pärast teist maailmasõda niisuguse huviga ikka ja jälle pöördutud nende rühmituste uurimise poole. Niisiis Antid täditsioonilisus, Nad tahavad nagu vabaneda kõigest sellest mida on neile akadeemiates ja maaliklassides õpetatud ja pöörduta mingisuguste algsete ürgset eeskujude poole. Nad tsiteerivad vaimustusega kääni keda nad peavad üldse oma vaimseks isaks ja ütlevad teda korrates et peab kaugele tagasi minema, et ennast uuesti leida, peab minema palju kaugemale tagasi kui partennoni. Hobused peab minema tagasi lapsepõlvepuuhobused kese juurde, lapsepõlvekepphobused, kese juurte. Ekspressionismi tähendab üldse subjektiivse loominguline momendi esiletõstmist palju teravamalt kujul, kui see senini saksa kunstis esines ja apelleeritakse intuitsiooni peale. Kuna ekstressionistlik kunst on ka aktiivne kunst ja sel aktiivse seal peab olema oma tõukejõud, nii et siis intuitsioon saab, saab selleks tagant tõukavaks jõuks, mille abil eks pressinistlik masinavärk käima läheb. Ja Prükk, kunstnike rühmitus kirjutabki oma manifestis, et igaüks, kes annab vahetult edasi seda, mis teda looma sunnib, kuulub meie hulka. Niisiis nad kutsuvad enda juurte, kõiki jõude, kes loovad vahetult ja kes tahavad vabaneda konventsioonidest. Ja ühtse nende kunsti suhtumine läheb väga kergesti üle joobumuse astmesse. Näiteks noolte kirjutab, et Ma maalisin aru saamata, kas on päev või öö mõistmata, kas ma üldse olen inimene või ainult maalia ainult maalil. Kunst pole mõttetöö, ta pole tunnete tegevus. Te lähete silmast silma. Ja huvitav on ka Hervat Valtteni ütlemine kunsti kohta sellega seoses nimelt ta kas üldse kunstiteadust ja arvas, et kujutavale kunstile on kõige viljakam läheneda mitte mõtlemise jõuga vait ainult puht tunnetuslikult, nii et mitte mingite teaduslike tõdedega, vaid lihtsalt ka silmast silma, kui nagu Nool tekkesitaali ütlenud. Või veel siis üks, üks näide. Ekspress pianistide kunstnike vaimsest hoiakust näiteks mõrkaner kirjutab. Mõnikord olen plahvatusele lähedal, mõnikord näib mulle, et ma koosnen, hõõg vast maagist, kõik lõõmab minus, arvan, et võiksin õhku lennata, ma ei tea, kuna ma olen ärkvel, kõik minust staap krigiseb, keerleb ja pöörleb. Kuid see pole eesmärgita plahvatus. Nii või teisiti seatakse sellele ekstressionistlikule laengule üllad, eetilisi eetilised sihid ja kunst. Nende käsitluses peab aitama inimest paremaks teha inimeste uueks luua. See uue inimese loomise kavatsus kordub neil ju nii paljudes erinevates variantides. No näiteks kas või sellesama esimese eks pressinistide rühmituse prükke puu lõigatud seeriad, mis on ehitatud ka peamiselt sellele, et nad püüavad, püüavad nagu propageerida sõpruse, armastuse, võrdsuse ja patriotismi ideesid, see on ka omaette tahtmine inimest paremaks ja ilusamaks teha. Ja veel oli väga oluline nende ekspresidentide väljaastumisest ka niisugune teatud kodanlusevastane hoiak, teatud kodanikupöörtheri väljakutsumise ja šokeerimise tahe. Nende jaoks, kodanik, seene keskmine bürger on midagi kõige-kõige tobedat ja kõige juhmimat, mis üldse olla saab ja nad püüavad teda kõigiti naeruks teha. Ja kõigiti šokeerida, kuid mõnikord mõnikord šokeerivainad pedaga tahtmatult näiteks laual Raitteri näituste puhul oli välja pandud pildid. Kandinski maalid, mida? Olevat tulnud iga paari tunni järele puhastada lapiga pidid koristajad need maalid üle käima. Sellepärast et publik, kes oli niivõrd solvunud sellistest ennenägematute Est asjadest näitusel oli nad lihtsalt täis sülitanud ja see olevat olnud üks tol ajal Saksamaa kõmuka ja suuremaid kunstiskandaale. Võib-olla mitte küll kõige kõige kõmukan. Kõige kõmukam olevat siiski toimunud jahmitte seoses Ekspressinistidega vaid paarkümmend aastat varem, kus üks Saksa keiser oli käinud kunstinäitusel ja oli kuulutanud, et, et see kunst, millest mina aru ei saa, ei ole kunst. Kuid eks pressinistid suutsid siiski selle võib-olla kunstiajaloos niisuguse suurima skandaaliga sakslastel ilusasti ka võistelda nende pahandustega, mis välja pandud tööde ümber siis olid. Ütleme täpselt samasugused asjad toimusid ka paralleelselt muusikalises kunstis, nii näiteks 1913. aastal, kui Viinis oli üks kontserte, kus esitati Schönbergi ja tema siis juba enam mitte õpilaste, vaid sõprade, Veeberni ja Vergi helitöid, siis puhkes ka nisukene. Noh, võiks peaaegu öelda, löömine. Politseinik esialgu seal püüdis kedagi, kes puhus võtte peale, see teeks võimalikult koledat häält. Ja siis pärast selle organisatsiooni juht läks peaaegu käsitsi kallale seal kellelegi, kes solvas jälle esitajaid või kompanisti. Nii et sellised skandaalid uue kunsti ümber lõppude lõpuks muidugi pole sugugi mitte ainult seotud küll kah kuuekunstiga, vaid need on ju nagu me teame ka varem ka varem juhtunud. Vaat kui vaadata näiteks järgmist niisugust üle minevat rühmitust, mis kannab ka väga tähendusrikast nime turm ehk torm siis see rühmitus eesotsas oma nii-öelda eestvõtja Valdeniga ja peamiseks kujuneva sellise kunstniku ja teoreetikuga kandinskiga peale kirjastuse kirjastustegevuse ja pealeõhtute ja peale peale ka ajutiselt tegutsenud kooli ja peale ka mõnda aega tegutsenud Turmi lava. Antid korraldas näitusi, mis pidid olema tõesti, nagu siin juba juttu oli. Ja siin Walden kirjutab oma esimese sügissalongi seal kataloogi juures eessõnaks püüdes selgitada oma vaateid nõndaviisi, et suurem osa kaasaegsetest on liiga uhked oma silmadele, millega nad veel nägemagi pole õppinud. Nad nõuavad pildilt oma optilise mulje taas andmist. Aga see optiline mulje ei olegi nende oma. Kui see oleks nende oma vaade, siis oleks juba kunstiline kunstnik olla, tähendab omada oma vaadet asjale ja oskust seda kujundada. Ja räägib ka sellest, et liiga palju nõutakse tolle aja noore kunsti käest 19. sajandi suurte uuendajate järele aimamist. Ja lisab, et järele aimamine ei saa kunagi kunst olla, olgu ta võetud eelnenud piltidest või olgu ta võetud loodusest. Räägitakse vormi puudumisest. Selle suunitluse maalide juures peaks sellisel juhul ette heitma uni, vormi tähendab mundri puudumist. Me oleme kõik inimesed, ometi me pole vabad. Ometi pole meie kehad ühtsed. Nõndaviisi muidugi veel enam vaimud mida keha teenib. Ja edasi hoiatata väga kiirete otsustuste ja väljanaermise eest, meenutades seda, kuidas 10 aastat tagasi naerdi Heinrich Manni Momberti ja teiste luulet, mida nüüd tunnustatakse ja täpselt samuti ka päris tuntud kriitikud naersid näiteks Kokoska graafilisi lehti. Kuigi tollel ajal juba aastat kolm hiljem on nende järele päris suur huvi lõpetab meile pole elukunst. Aga kunst on neile elu. Siinjuures tahaks seoses Sturmi liikumisega meelde tuletada ühte luuletajad. See liikumine hõlmas tähendab oma ajakirja kaudu nii kujutavat kunsti kui luulekunsti. Siin avaldati ka muusikalisi lehekülgi ja mõtteid muusikast. Ühte sellist luuletajat, kelle nimi on Augustes tramm ja kes õige tagasihoidlikult oma elu ära elas. Postiinspektorina ja kõrval õppides jõudis filosoofia doktorini välja ja kes veel 40.-ks eluaastaks ennast nagu leida ei suutnud ja kellele siis Walden andis oma sõpruse ja oma usuga temasse usu elusse. See samast Valdenist saab üks väga omapärane luuletaja, kes aga väga lühikest aega loobuna ta pärast seitsmekümnendat lahingut hukkub esimeses maailmasõjas ja on maetud kuskile Venemaale. Sinna ta siis jäigi kodumaale tema jõudnud. Ta tema kohta kirjutab Walden, et sõnad korjuvad temasse, voolavad temast läbi ja voolavad temast välja. Ta on nõu igavesti voolavale mõttele. Need luuletused, mida Stram kirjutab, on äärmiselt lühikesed ja nad on äärmiselt tihendatud, see tähendab, et grammatiliselt on püütud ära jätta kõike, mis vähegi võimalik, on püütud ära jätta, liited on püütud ära jätta käände ja pöördelõpud. Kasutatakse lihtsalt kas verbi või ainult nimisõna lühendatakse vorme. Sageli luuakse ka uusi sõnu verbist subjektide nimisõnu ja vastupidi. Meil ei ole kahjuks mitte ühtegi tõlget. Aga kui neid luuletusi kas või Nino graafilise pildi poolest vaadata, siis me näeme ka juba nihukest äärmist kiheldatust ja seda, et mõtte asemel pikalt väljendatud mõtte tervikliku fraasi asemel antakse meile kätte üks pidepunkt ainult ja selle juurde jäädaksegi. Me võime siin näha, võrdleme isegi lähedast paralleeli muusikaga, mida sellel ajal mitmel pool luuakse sellise tendentsiga muusikas ka tihendada, nii nagu aeg hakkaks voolama aeglasemalt ja tihedamalt, see tähendab jälle Mein kuule, melootilist fraasi terviklikult. Me ei kuule jutustust kas iseenesest või millestki muust muusikalistest sündmustes järjest kulgemana lahti hargnev ana, nii nagu noh, mingisugust lõngal lõngakera pealt vaid meile antakse kätte ainult nagu pidepunktid. Iga üksik element kunstis muutub väga tähtsaks üksiksõna- luules. Üksik intonatsioon, intervall kogunisti üksikheli, üksik väike rütmigrupp, igaüks kõneleb Niukest äärmiselt tihendatud keelt. Ja veel, nonii, seoses muusikaga tahaks meelde tuletada seoses Turmi tegevusega Kokoska nime. Esiteks muidugi sellepärast, et ta on Luige tuntud kujutav kunstnik, kes jäädvustas ka kõikide Turmi luuletajate Jeltses Turmi autorite näod ja nende isiksused aga ka sellepärast, et tema nagu mitmed teisedki Ekspress pianistid on korraga niisuguse topeltandega liiga Kokoska peale oma kujutava kunstitegevuse luuletab, kirjutab, draamasid ja üks nendest, nimelt mõrtsukas naiste lootus saab inspiratsiooniallikaks veidi hilisemal ajal, 20 20.-te aastate paiku Saksa kompanistile Paul hindemitile, kes kirjutab tookord ka avalikkust võrdlemisi nii rabanud ja häirinud üht lühioopereid, millede hulgas on vodka sellel draamale sellele näidendile kirjutatud ooper, mis vist küll muusikaliselt ei ole mitte nii terav kui oma süzee või õieti oma niukse noh, äärmiselt sellise äärmiselt jälle tihendatud põhiprobleemile taandatud, ürgse juurde tagasi mindud. Mehe ja naise vahelise niukse pinge väljendus on selles teoses. Nii, võib-olla kuuleksime nüüd veidi muusikat. Meil ei ole paraku mitte seda ooperit, aga me võime välja pakkuda Külli hindemiti muusikat aastast 1922 teosega, mille nimi on Ki 1922. Ja vaat sellest süüdist 1922. Me kuuleme nüüd ühte osa oma aja moetantsurütmis Simmit, mida esitab Arbo Valdma. Kused käsita klaverit kui löökriista ja kohtle teda vastavalt. See kõlab üsnagi väljakutsuvalt, tegelikult muidugi see üldine suund 20. sajandil klaveris näha võimalust ka löökinstrumente mingisugusel määral mitte asendada, vaid lööte instrumentide islamenteetitämbriliselt rikastada ei ole muidugi mitte seotud ainult ekspressionismi, kaugeltki mitte ainult internetiga. Nii me kuuleksime, aga nüüd veel ühe niisuguse linna luuletuse. Eks ekspersonistlike luuletajate seas nagu Hain ja Stadler ja draaki. Ja Ben on üks kes on õige sageli tegelenud draama teoreetiliste probleemidega. See on Ivan koll. Me kuuleme temalt Marie Underi tõlkes luuletuse varietee neeger. Nii nagu seda esitab Johan. Nuuksu end välja euroopale. Väebane, müü annade muskus künkale. Manulisi sigaretid uinuvad nii siniselt. Magus on elu, Moven. Aga ma tean, kui klaver juhatab ja mandoliinid su südantvääristavad, siis ärkab sus, ürgmets, pruunid pühvlid, rändavad vanal kivisel jõekääru, päike tambib puruks, kuldsed suved. Siis lõpmatu suureks saab sinu igatsus, pisarad tilguvad typervjueerisse. Kelnerid hõljuvad, tuli põõsaist nagu ükskord, jumal. Ja sinu südamejõehobu möirgab läbi ilma. Teine saksa eks pressinistliku kunstirühmitus, mis sõnale nime tegi, oli sinise ratsaniku nimeline klaver, Raitar. Ja. See rühmitus sai kuulsaks kõigepealt sellega, et seal esimest korda kanditeooriasse abstraktse kunstipõhimõtted ja et selle rühmituse liige kandinski maalis esimese abstraktse teosse 10. aastal ja hiljem rea teisi veel. Niisiis abstraktse kunsti sünnirühmitus. See rühmitus tegutses Münchenis, kus muide Maali vastu tundsid kõik tohutut huvi. Kandinski on oma mälestustes ise kirjutanud, et see oli linn, kus igal tänavanurgal võisid näha noormeest või neidu. Maalimistarvetega ja peaaegu iga kolmas inimene, kes vastu tuli, oli maalija, ISIS maali maaliprobleemid. Need olid kuidagi olemuslikult omasid kõikidele Müncheni Münchenis tegutsevatele kunstnikele. Kõik tundsid huvi maali vastu. Edutud ainult puht nii intuitiivset huvi vait püüti kõike kosida, teooriasse panna. Plavorrekteri rühmituse mehed kirjutasid kaunis palju ja oma nimegise rühmitus Alma nahist. Milles neid töid siis avaldati? Nad armastasid filosofeerida ja teooriat teha ja nendega nende ringkondades liikus ringi ka üks noor esteetika, üliõpilane võrringer, kes sõnastas kõige lööbannalt ja kõige pikemalt põhjendatult need teoreetilised seisukohad, milles ta rääkis abstraktse kunsti arengust ja selle võidu, paratamatu, sest nii, nagu ta ise uskus Voringeli Võringerile oli kunsti areng aste astmeline protsess mis paratamatult paiguti uuesti jõuad jällegi abstraktsiooni peale tagasi ja siis läheb jällegi realismile ja järgmine aste on uuesti abstraktne. Ja üldse tema teooriad võti ka sõjavaimses kliimas kangesti vaimustusega vastu, sest ta oskas neid niimoodi serveerida, et nad noori kangesti tõmbasid. Tugev teoreetik oli, oli ju ka kandinski ise ja ainult tema teooriatest üksi võiks väga pikalt pikalt rääkida. Kõige selle põhiseisukoht oli, et värv on vahend, mis peab rääkima otse hingele. Et inimese hing on nagu mingisugune tohutu suur instrument. Muusikainstrument, millel saab mängida nagu klaveril ja värv, need on mingisugused klaveriklahvid, erinevad värvid ja neid kasutades saab selle inimese hinge helisema panna, tekivad kõlad. Need kõlad olid kandinskile kangesti tähtsad peagu. Igas oma kirjutises ta kordas seda, seda sõna kõla. Niiet ta tahtis just kõike kõlama panna, vibreerima panna. Nii nagu ta ise ütles. Jaa kandinski maalid üldse tema aktsiaks abstraktsed maalid on väga lähedased muusikale. Nad põhinevad põhivärvi kombineerimisele ja rütmiga saadakse kätte seal peamine mõju üksikute kujundite rütmiga, nad on, on ehitatud üksikutele värvi akordidele paiguti. Kuigi see kõik on väga spontaanne, peaaegu nagu ei allugi mõistuse kontrollile või, või alluks sellele väga, väga raskesti on siiski seal olemas ka oma mingisugune niisugune läbimõeldus. Ja kandiski kirjutab ise nende kohta nende tööde kohta, et seal on olemas juhtmotiivid kontrapunkt kõik täiesti nagu muusikas. Ja huvitav on ka see, et peal kirjadki viitavad muusikale. Näiteks Tal on paljudel töödel järgi pealkirjaks Impressioon või siis improvisatsioon või, või siis kompositsioon. Ja rühmituses tegi kaasa maaliana Kaju, helilooja sönberg. Ning juba juba seegi näitab, et need teooriad hoid muusikutele hästi lähedased ja vastuvõetavad. Mis ümberg tegutses maalikunstnikuna tõepoolest päris innukalt lõi nii 70 teose ümber kahes plaanis, nii nagu tema kohta kirjutab ühes kogumikus, mida Schönbergi õpilased on kokku pannud 1912. aastal. Kandinski kirjutab niimoodi. Need on kas otse loodusest maalitud inimesed, maastikud või siis intuitiivselt tunnetatud pead, mida nimetas visioonideks. Neid esimesi pidas Schellenberg hädavajalikeks sõrmeharjutusteks. Teisi maalis ta. Sama harva ütleb ta siiski nagu esimenegi, et oma tunde ja meeleolu, liikumisi, mis ei leia muusikalist vormi väljendada siiski kunstis. Ja kandinski arutab siin edasi, et mõlemad tegelikult nii erinevad, kui nad ka ei ole, pärinevad ühest ja sellestsamast hingest. Mis kord on juba kord, on välise looduse või tegelikkuse poolt vibreerima viidud teinekord aga sisemise noh, nii-öelda natuuri poolt liikuma pandud ja räägib, et nad mõlemad moodustavad nii see sisemine vastu, võtku venimine, vastuvõtt moodustavad nagu ühe sellise kompleksi, mis saab aluseks siis sönbergi loomingule. Veel mõlemal on pikad juured ja keerukad oksad, mis omavahel põimuvad ja mis siis saavad, nagu ta ütleb hinge seedimise organiks mis kehastab ümber ja mis annab loovat jõudu ja võimaldab väljendumist. Ta ütleb, et see on siis niisuguse sisemise ümber kujundama tegevuse ürgseks selliseks põhjustajaks ja see siis väljendab ennast juba välises vormis. Ja räägib Sumbergi kohta, et tema maalimise juures võib-olla ei mõtlegi nii palju pildile endale. Ta otsib võimalust oma subjektiivset tunnet oma elamust fikseerida ja kasutab selle jaoks vahendeid, mis talle tunduvad sel momendil olevat paratamatud. Muide, nii nagu ta ütleb, kuigi ta on võhik nimetab ta ennast nii, nagu suudab, söönud Rec loobuda, maalis kõigest üleliigsest ja minna kõige otsemat teed olemusliku juurde. Sedasama teeb tagakujud oma muusikas. Sumberg ise oma mitmetes ütlemisteskümnendatest aastatest on ka selliseid mõtteid rõhutanud, nii ütleb ta näiteks. Kunst on hädakarja hädakarjed selle poolt, kes enda küljes enda juures elab läbi inimkonna saatust. Ja kes ei suuda sellega mitte leppida, vaid, kes seab ennast sellele vastu, astub sellega nagu sisemisse heitlusse. Ma ei ole sugugi mitte alati teadlik, kas see, mis ma kirjutan, on ilus ja see on muide üks väga oluline moment. Sest lähtudes sellest eetilisest põhiplatvormist muidugi ilu on üks küsimus, mida hoopis teistmoodi, eks pressionistiti trakteerivad. Aga ma lähen sellest välja, et see oli hädavajalik. Kunst ei tule mittevõimest ja võimisest, vaid pidamisest. Käsid kunsti, käsitööline võib, ta on seda välja kujundanud, mis on talle külge sündinud ja kui ta tahab, siis ta võib luua nii, nagu talle see meeldib, aga kunstnik peab, rõhutab ta. Tal ei ole sellele mõju, see ei sõltu tema tahtest. Ja kui ta peab, suudab ta ka isegi seda, miks ei ole talle külge sündinud, seda ta kõike saavutab meisterlikkust, vormi, valitsemist, Virtositeeti. Kõik lähtub siis eneseväljendamise võimest ja sellest, et tal on jõud ennast niimoodi asjade asjadega suhtesse viia, et ta kõike, mida ta vaatab selle viisiga, kuidas ta vaatab muudab erakordseks sündmuseks. Nõnda me olime Schönbergi juures, laskem kõlada natuke Schönbergi muusikal. Me kuuleme sedakorda Mati Palmi ja Tarziin alangu esituses laule, mis seal kirjutatud Stefan orge nii juhtuks. Üks samm eelmise perioodi kuuluva, aga väga tuntud saksa luuletaja tekstidele rippuvate aedade raamatust on siin pärit mõned laulud. Teine 11. ja 14. selle tsükli kohta Hans Hendrik ise öelnud, et talle tundub, et tal esimest korda siin 1908 on see kirjutatud, on õnnestunud nii ennast väljendada, nagu ta seda nüüd siis tahaks õigeks pidada. Poom teeb ERR-i äärekivi ja Lüpa. Virsi interdin Epliv ühtent O. Seoses keeruka instrumentide koosseisuga ja seoses rütmi, intoneerimise ja mitmesuguste muude selliste interpreteerimise raskustega on meile harva võimalik kuulda muusikat, mida me võiksime nii mahutada ekspektsionistliku ajastu alla. Aga ma usun, et see saab üha enam võimalikuks selles mõttes niisugune muusikaline pilt täpselt samuti nagu pildilinegi pilt paratamatult jääb natukene ühekülgseks. Ma tahaksin muusika juures esile tõsta just sellist tendentsi ajalises tihendamisest oli juttu tendentsi kõigepealt väiksema vormi poole lühema vormi poole. Aga need miniatuurid oma sellise mõttelise või sisemise elamuse tiheduse tõttu lakkavad nagu tegelikult miniatuursed olemast, kuigi nad lähevad üha lühemaks, jõuavad mingi mingisuguse seitsme, kaheksa sekundi pikkus oli 19 sekundi pikkuse nii välja, nagu see omal ajal näiteks kontserdipublikut õige tugevasti häiris. See on muusika, kus oma arengus väga kaugele võiks öelda peaaegu lõpuni jõudnud. Harmoonia line harmooniline külg asub nagu tunduvalt teisele plaanile ja mitmehäälsus moodustub iseseisvate väikeste melootilist intonatsioonide Tysoneerivast kooskõlast. See on lineaarne, see on. See ei ole enam harmoonia tema traditsioonilises mõttes. See on aeg, kus üha rohkem jõutakse. Jõutakse ka vormis sellise ühekordsuse juurde. See on nagu üherakuline muusika, nagu teda nimetatud ja igal teosel on nagu oma sisemine struktuur, mitte aga selline traditsiooniline, juba etteantud, kindlate vormiosade seostega vorm. Kuigi vanade vormide elemente me ikkagi kohtame, kas mõnesuguse niukse repriislikkuse näol, aga kõigiti püütakse vältida kordamist, kõigiti püütakse seda vältida, kui kogu selles õhkkonnas me näeme nagu teatud jalgealuse ärakadumist merele ka muusikas. Et ajalooline areng ise on sinna jõudnud, aga ka aeg, nagu põhjendab just tollel ajal Atonalismi jõudmist tähendab tonaalsuse selliste kindlate pidepunktide jalgade alt nagu ärakadumist, tonaalsete tsentrumite vältimist kõnelemata mitmesugustest üksikute astmete omavahelisest sugulusest või sõltuvusest või järgnevuse vajadusest, nagu me seda näeme varasemas muusikas. See on nagu uus loogika kus iga heli on iseseisev ja kus ka dissonants, see, mis varem nõudis lahendamist tingimata kas varem või hiljem kus dissonants lakkab olemast lahendamata konsonant ja omandab jälle iseseisva eluõiguse emantsipeerunud nii-öelda, ja vot selliste üksikute muusikaliste elementide, nagu me nägime ka luules, eks ole, üksikute selliste sõnaliste häälikuliste kõlalist elementide emantsipeerumise. Me näeme täpselt samuti ka selle ajastu muusikas. Kus teise väga olulise momendina meloodilise kõrval, ükskõik kui lühike, kui lapse meloodiline intonatsioon ka ei oleks. Muidugi tuleb esile tõsta rütmi, mida rõhutavad ka luuleteoreetikud, muide kui põhilist tolle ajastu kunsti nihukest uue loogika alust, mittenähtuste omavaheline nisugune, sisuline, loogiline järgnevus ei ole oluline, vaid nendevaheline rütmiline, rütmiline järgnevus. Nii, ja lõpuks me tahaksime puudutada veel möödaminnes järgnevaid rühmitusi, mis juba otseselt on seotud nüüd siis kas patsifistliku või lausa lihtsalt aktiivselt niisuguse sõjavastase hoiakuga ja väga aktiivse ühiskondliku niukse poliitilise eneseväljendamisega, nii nagu rihmitustes näiteks aktsioon ja muide nagu ka tolle aja teatris olnud Peeter üks selliseid eredamaid ekspressionismi väljendusi kunstis. Ja kui me vaatame neid lavateoseid, mida muide ka Eestis hommikuteatris on ette kantud oma uues plaanis siis me näeme ka pöördumist esialgu võib-olla, kuna võõrastatakse privaatetenduse kaudu täpselt samuti nagu oli privaatkontserdid muusikas ja nii edasi siis aga üha enam laiema publiku poole käsitlusel on probleemid massist ja seotud massiga nendes lavastustes väga suurt osa mängib koor küll deklaratsioonina, küll reageerijana, küll puhtmuusikaliselt, kus iga koori sellise soolo või üksiku monoloogi puhul peaaegu paigutatakse õigesse kohta kõrgus diminuendos, crescendot, kogu selline sisemine rütme Nendest teatrimeestest tahaks esile tõsta eriti eesti kirjanduses rohket vastukaja, leidnud tolleri nime keda on Eestis mängitud ja kes muide paistis silma meie Johannes Semperi tema käiku käikudelt pen kongressidele, kus toller väga aktiivse anti fašistina. Nonii, erakordselt julgelt. Sõna sõna võttis ja. Ma ei tea, kas kujutava kunsti kohta ütleksite võib-olla ka mõne sõna nagu ei oskagi järsku niimoodi lisada. Kujutav kunst pärast esimest maailmasõda oli järsku nagu hoopis teise näoga. Realistliku kujutamislaadi poole ja, ja see läks, läks täiesti naturalismini välja, see realism ja kunstnike eneste põhjenduseks asjale oli, et niisuguseid reaalseid asju nagu nagu sõda ja nälg ja viletsus ja vaesus ja kannatused, et neid ei saa enam endises kunsti vormis edasi anda ja et selle jaoks tuleb valida, valida siis ka just niisugune realistlik utreeritud realistlik vorm. Ja, ja siis seda isegi on nimetatud neorealismiks seda voolu nii et püütud nagu rõhutada seda uut, uut realismi ja, ja siis seda, et, et ta nii tugevasti on uuesti tõetruuduse küljes kinnise kunst. Ja paljud need kunstnikud, kes pahempoolsete rühmitusega liituvad, lähevad ka poliitilises tegevuses kaasa pahempoolsetega. Avaldatakse palju nende joonistatud lendlehti, üleskutseid novembrirevolutsiooni puhul. Novembrigrupi nimeline rühmitus kleebib neid igale poole oma oma lendlehti välja ja püüab ka kunsti kuidagi nii uue sotsialistliku ühiskonna raamides ümber kujundada, nii, nii nagu nad kujutavad, et see nüüd peaks olema ja, ja selleks nad annavad välja huvitava ankeedi, veel pöörduvad kõigi kunstnike poole üleskutsega. Et Nad kirjutaksid, mida nad mõtlevad kunstniku asendist ühiskonnas. Ja Ühelt poolt sellest, mida ühiskond peab kunstile kunstnikule andma ja teiselt poolt, mida kunstnik peab ühiskonnale andma. Ja neid vastuseid tuleb üpris palju ja need avaldatakse ka väikese raametukesena niukene huvitav dokument sellest ajast, siis on muidugi huvitav jälgida seda, kuidas ekspressionismi on läbi aegade läbi aastakümnete hinnatud. Siin on olnud väga palju vaidlusi hukka mõistetud ja teda on toetatud. Tahaksime esile tõsta just Lunad sarskid Bristi ja peegherit kui inimesi, kes selle liikumise kõrgest humaansusest olid väga nii positiivsel seisukohal. Ja sedagi, et kui natsistid kolmekümnendatel aastatel no püüdsid kõik teha, et hävitada nii seda loomingut kui ka selle loojaid siis nüüd 50.-test aastatest peale on saksa Kursti teadus ja ka sellele järgnevad muidugi kirjastused väga aktiivselt olnud, ekspressionismi huvitatud ja mõndagi siin kirjastanud ja mõnedki arvamused ümber hinnanud. Lõppude lõpuks tahaks ütelda koos sellesama teoreetikuga, kes avaldas ekspersonistliku suure luulekogu pildusega sihukese pöördumise, meie ajastu inimeste poole nii-öelda. Ja ta ütleb nõnda, teie noorukid, kes te vabamas inimkonnas võrsete ärge järgige neid, kelle saatuseks oli kohutavas allakäigu teadmises keset Paimuseta lootuseta inimkonda elada. Ja ühtlasi pidid nad oma ülesannet hoida usku heasse tulevasse uskumis pulbitseb inimese sügavuses. Nii kuidas meie aja luulepidi rändama seda märtriteed. Nii, kindlasti avad tuleviku luule end teisiti, ta peab olema lihtne, puhas ja selge. Meie aja luule on lõpp ja ühtaegu algus. Ta tormas läbi kõik vormi võimalused, tal võib nüüd jätkuda tulevikus vaprust lihtsuseks. Ärgu tulevane inimkond, kui ta seda raamatut loeb, need kui nende igatsevate neetute rivi, kellele midagi ei jäänud peale midagi ei jäänud peale lootusi inimesse ja usuutoopia. Anda edasi mõningaid diapositiivide ja võib-olla veel veidi täiendada meie muusikalisi muljeid. Nimelt meil ei olnud võimalik televisioonis edasi anda seda materjali lihtsalt tehnilistel põhjustel praegu, aga võib-olla te olete nii kena ja näitate meile midagi.