Kui sina, Andrus lahkusid kodumaalt sinu reisijana, mitte lihtsalt selline noh, lihtsalt lõbureis kuhugi kuurortisse basseini äärde või, või ei läinud sage ennast otsima ega kuhugi džunglisse paastuma ega ega, ega, ega mediteerima. Sa läksid ju tegelikult teist asja, aga olen midagi muud asja ajanud Mart Hitlerit, millal ma olen midagi muud selles mõttes tähelepanu vääriv, et sa oledki kogu aeg eesti asja truu surmani ja, ja, ja räägimegi sellest sinu missioonist, et see, mis tallinlastele toimisel kõik tore ja kõik inimesed on seda näinud, elavad seda veel mõtetes läbi, aga räägi siis sellest, kuhu rännutee sind viis, kes olid sinu nuntsiused või sinu kardinaid, kes sinuga kaaslaselt, kes olid sinu saatjaskond ja mis, mis asju, mis asju ja kus kohas siis kus meie käisime, käisime viimas sõnumeid kaugetele, suguvendadele, suguõdedele kes elavad Abhaasias, Salme ja Sulevi külas. Ja sinna me siis viisime näitemängu orale meri, seal pole tõenäoliselt näitemängu olnud. Ma ei oska kaduda tsaariajast, kui siiski aga nüüd siis lõpuks näitama sinna ka jõudis reali, seda tähelepanuväärsemad mängiti eesti keeles, aga, aga eesti keele oskajaid seal küll on ka neid inimesi, kes teaks, kes on Ivan Orav või Lennart Meri neid ikkagi vist ei leidu selles külas, nii et see, see oli niisugune tõeline näitemängu ime. Lavale tulid, mingid inimesed rääkisid midagi, paljud ei saanud midagi aru, mõned natuke võitlesid. Ja, ja siis mis oli nagu eriti tähelepanu väärne, see toimus võimalikult raskesti ligipääsetavas kohas. Teatri teatrisaal ehk siis kultuurimaja asus kõrgel mäe otsas huvis kümnekilomeetrine teerada, mis, mis nägi välja nagu kuivanud jõesängi, kas tema segame aeglase teatrimehe reisile mäe otsa suurest veeuputusest saadik, kui ta teise maja otsa takerdus, Noa laev sinna takerdus Eesti Eesti seltsi? Seda väga raske öelda, kuidas see sinna tekkis, et see ükski loogiline seletus ei ole, et kuidas on võimalik viia sellisesse kohta ehitusmaterjalide aga seal üleval seal üleval see oli? Jaa, jaa, tehti siis korda. Ei saanud olla uus katus, uus põrand, kõik väga kaunis, aga pääsemine on jah, ülimalt raske. See nõuaks kas 40 minutit meeletut rappumist, et kui sa oled enne ära joonud pudeli õlut, siis sa tunned, kuidas sõiduaalse õlu tuleb sul nagu söögitorusse läheb tagasi makku, söögitorust makku ja ja jaagu üksu võiks, võiks, mu sõber ütles, et ta esimest korda selle sõidu ajal siis hakkas aru saama, et miks naised kannavad rinnahoidjad, ta tunnused, tal ka kõik hüppab ja kargab seal pluusi all, et tegelikult oleks hea olnud sportlik linnahalli endale ümber panna. Mis teha, aga elu õpetab sõber nüüd teab, et kui on rappuv rappuv maastik seisis, ta varjab, tuleks osta endale või ajavad mingi side ümber panna. Paigaldan seal särgi all aga, aga jah, et siis sai sinna mäe otsa mindud ja sätendas seal ära tehtud, pärast seal tantsiti, söödi, joodi ja siis tulid jälle alla tagasi. Tähelepanu väärne on selle kultuurimaja juures asuvad ka aga, aga kõik nende Abhaasia, eestlaste kalmistud. Nii et kui keegi juhtub, sure mäe otsas ja sealsamas kultuurimaja juures, et kui keegi juhtub suremast, tuleb ka puuder viia rappudes 40 minutit 10 kilomeetriga kõrgusele mingi nipiga, eks seal on mingid mägiteed, ühel pool on kuristik. Aga kuidagi siis keeratakse sealt välja ja nii et see on selline sürrealistlik elu. Sa kirjeldad seda kohalikku elu, mis käib sellise 10 kilomeetrise mäe ümber, et argiargine, niuke igapäevane elu toimub mäe jalamil, jah, aga ütleme selleks, et tõusta nagu kunsti juurde kogeda katarsise kirgastumis, mida teatrikunst pakub, selleks tuleb minna mäest üles, et minna viimasele teekonnale jälle mäest üles. Siis see meri, orav sobib sinna väga hästi, et ega ei peagi väga teadma, kes oli Meri, kes oli orav, kes oli Arnold Rüütel, keda selles tükis oodatakse, kuku, tood kui tule, see on tegelikult ju etendus kahest vanainimesest. Kuna Abhaasia külas elab ka väga palju vana, palju, kelle probleem on ju tegelikult see, et nad peavad pööningult alla saama klaveri laua, laua, õieti lauad sündiga tabas eestlaste jaoks tegelikult jah, et nad ei tunne nagu kohalike prototüüp tegelikult tuli selline igihaljas lugu või ajatu lugu kahest vanainimesest, kes peavad saama sellise raske artefakti ütleme see, mis on tõstetud mäe otsa sinna pööningule. Te läksite väga õige näidendiga sinna minu meelest. Noh, põhimõtteliselt küll jah, ainult, et Eestis vaadatakse nagu komöödiat, aga võib-olla Abhaasias, et sellepärast ei naene sugugi nende jaoks meenutas see nende raskelt jäetne, eks ta ongi niimoodi, et kaks vana vestlevad tahvat, tõsta seda lauda ja fotod Arnold ütlejatega. Abhaasia eestlased otseselt ei tea, kes Arnold on, keda oodatakse, nad mõtlevad, et Arnold on võib-olla nende kahe vanainimese poeg või lapselaps, kes seal lubada, kui tulla, ma ei tea, võib-olla teisel mingi noormees, noormees, kes lihtsalt on jooma hakanud ja ei ole appi tulnud kuri naine, kellel on kuri naine, kes kes ei luba luba sellepärast et see noormees hakkaks kohe jooma ja läheks ja laval ka joodi, joodi viina ja see meie töö oli raadios teha, meil on kaasas ka Abhaasia jumalate jook pärast räägime, on, on sellist asja kaasas ka meil. Et see, see stseen tekitas äratundmist kui laval joodi seda hiljem positiivselt märgiti, vot see see meeldis kohalikele ja ja, ja küll aga küll, aga nad kõnelesid muidugi, et meil on tekkinud mõte seda stseeni nähes, et küll oleks tore olnud panna sinna viinapudelisse päris päris siis mis nagu jällegi mõeldes Andrus Vaariku Egon Nuter peale, hea, et nad head nad jälile ei saanud, noh, nad ei teadnud, et niisugune pudel nagu mängu tuleb ja ei osanud nagu selleks valmistuda selleks kurjaks tõmbuks või noh, enda arvates muidugi lõbusaks tõmbuks, aga et seekord läks siis ehk siis sedasi. Aga selles mõttes sümboolne, et eks eestlastel ka siin Eestis meeldib suveteatris käia vaatamas võimalikult raskesti ligipääsetavates kohtades ikkagi minnakse kuskile papp või mingisse lagunenud mõisahoonesse, kuhu ühtegi korralikku teed ei lähe või noh, kuhu vähemalt ei ole võimalik sõita bussiga rongiga, vaid tuleb mitu tundi autoga kuidagi keerutada maa maapiirkondades, nii et et seal ei olnud suveteatri kvintessents. Isegi arutasime, et kui seal tõesti võiks tehagi ühe suveteatrietendusi anda, Eestis teada, et on üks selline suveteatri rikkur hästi raskesti ligipääsetav ja ma arvan, et esist hakkaks hordide viisi neid inimesi neid leiduks. Kindlasti võtaks tšarterlennu, lendaks kõigepealt siis kuskile sinna lähedalasuvasse lennuväljale sest ega ainult see mägi ja raskesti ligipääsetav tegelikult tegelikult kogu Abhaasia on väga raskesti ligipääsetav, paikkletan riik, mis on enda arvates iseseisja, teda ei tunnusta peale Venemaa ja veel paari Okeaania riigid, Nauru ja Zimbabwe eriti mitte keegi Nauru on niivõrd keset ookeani, et neil on, nemad tunnustavad kõiki, kes neile helistamast tõesti suva, ma arvan, ka need, neil ei ole selle vastu keegi, sa iseseisvaks, nad ei ole kuulnudki, mis on Abhaasia, mis on Gruusia, mis on Venemaa, miks mitte turul ei ole enam, need riigid on suure au sees, et igale poole sellest lehvib Abhaasia lipp, siis Aadee tähistavad äraga kõiki nende riikide lipud, kes ka veel tähistavad või tunnustavad Abhaasiat, et noh, seal on muidugi veel sellised riigid nagu Põhja-Osseetia, Transnistria, ühesõnaga riigid, mida ka keegi ei tunnusta oma väetunnust. Andrus muretsema sinu ja sinu sõprade pärast, et te käisite ju tegelikult sellisel territooriumil, mida Eesti vabariiki tunnustas see, kas sellest võib nüüd juhtuda selline asi, et te võite saada näiteks sellise mõjuagendi pitseri ja teel kodudes võib hakata võime läbiotsimised võib-olla teid pannakse, ongi, võib-olla teid antakse, koht on, võib-olla vahetatakse Narva silla peal venelaste vastu välja, kes on Eesti, ütleme Venemaal vangi langenud eesti spioonide vastu vaidlema, kas kallis sõber valem, saan ma kindel olla, sa jääd ikka minuga? Ei, sa ei saa selles kindel olla muidugi. Aga see oli, see oli seda riski väärt külastajal elatada kalleid kodu, kodu eest, lund, kaugeltki väliseestlasi, eestlaste poolt, viie neile eesti lipp, viijanile, Eesti vimm, veel viie neile koduseid eestikeelseid raamatuid ja kõike muud. Et see see tasustada ära, aga Abhaasiasse pääseda tõesti? Jah, väga raske ta seal tegelikult on omaette välisministeerium, kuhu tuleb, kust tuleb Abhaasia viisa odav kaaslane on välisministeeriumi ja neil preestritel on president Te pea neil Eestiga diplomaatilised sidedele, kus, kus sa selle viisa võin sulle seletada, on olemas meiliaadress, kuhu sa kirjutad, sadamapassiandmed, oma mingisugused külastuse eesmärgi ja siis saadetakse sulle meili peale sihukene tõend. Kurat, see kõlab küll nagu mõjuagendi ja see, aga see tõendale loomulikult lõplik selle tõendiga, sa pääsed siis nii-öelda üle piiri. Kõigepealt aga Eesti, kas Eestil on eeter on ühine piir, ei suuda pead sõitma Gruusiasse või Venemaal Emmast Kõmmast, kummas sa tahad läheneda Abhaasiasse? Meie lähenesime Gruusia kaudu ja siis on seal ka sild, mille ühes otsas on siis gruusia piirivalvur, teises otsas on Abhaasia ja Vene piirivalvurid silda, mingi vene piirivalvurid, seal juba Abhaasia iseseisev riik. Nad aitavad, nad arvasid nabikesest vat Abhaasia jälle nii palju, et iga töö peale ei jätku inimesi ja siis on ära jagatud näiteks poemüüjad Martale muretsema. Ahah, aga piirivalvurite ja politseinike, millised hulgas on ka venelasi, nad lihtsalt aitavad. Et Venemaa on väga suur ja noh, seal ei ole kõigil tööd ja nad tulevad lihtsalt Abhaasiasse, lihtsalt aita. Ei, õige, väga hea, nad vaatavad kohvreid läbi, näiteks turistide kohvrid küsivad, milleks need asjad kaasas on. Noh mõistan, mõistan. Väga okei, natuke must töö ja ka nad on nõus seda tegema, hakkasin ei taha seda teha, nii et. Ühesõnaga, kas sa jõuad sinna siis sa pead minema nende pealinna mille nimi on Suhhumi kummis tuleb külastada välisministeeriumile, sisaldusele päris viisa ja seal Suhhumi sa nägid seda inimest, kellega sa meilidel suhtlesid? Ei, ma ei näinud. Aga, aga ma sain seal veidi nagu kirver vahetama või helistatud. Ei, ma arvan, et hakkan veel helist, kui ma tahan veel sinna minna, ma saadan talle veel kirja ja ütlen, et ma tahaks veel tulla Fafaasesse, et mulle nii meeldis seal. Nii et ühesõnaga, et kui nüüd hakata seal tegema seda suveteatrite, et siis oleks väga, väga ka teretulnud, ma arvan, Abhaasia riigile hakkaks Eestist saabuma sihukest meile hästi palju hästi, palju meile ja siis hästi palju turiste oma bussidega.