Vaat sellest on nüüd möödas viis aastat. Kui viimati istusime teie aias suvemaja õues ja pühitsesime teie seitsmekümnendat sünnipäeva, mida viis aastat mööda läinud jälle juubel ukse ees, mis selle jooksul tehtud on ja kas on midagi muutunud selle viie aasta jooksul? Kas olete praegu momendil ka mõne tööga seotud? Ma küll juba ammu loobusin mõttes loobus kõigist meest kunsti, mõtetes ta käike, vahetevahel tuleb ette ja ja ma ütlen, et need vanu inimesi ei ole kuigi palju, kõik on palju nooremad. Kuidas nüüd see osa Tammsaarekujudest võrrelda teiste osadega, mis on Tammsaare loomingust tehtud varematel aegadel kas on teatuid niisuguseid uusi lähenemisi või millele varem võib-olla tulnudki Tammsaare loomingu lugedes? Viib lehti tead korteritesse ja see ma, kuidas tema nii hästi tunneb seda vanainimese hingeelu. Ma füüsilist nõrkust, kõike ta nii ilusti annab edasi peate lihtsalt. Lihtsalt imetleb. Mulle väga see tükk meeldib see lehekandja number seitse. Tõesti ilus tükk on. Midagi ära ei riku, kohe ei ole, me tegime noorsooteatris proove ja seal on nii palju ukse alla ja ülesse ja igasuguseid Turkaid. Tema nii illustitajad püsis minu juures, et see üks naine rääkis, et meil tulid teha 200 koeraga proovinud no see jooksis kõik minema, otsida sealt üleval ja all, aga minu oma nii rahulik istub ja sõnade ja näitleja. Aga kui nüüd veel partneritest rääkida, häid partnereid on olnud ju palju, on mul nii, vedas üldse partneritega. Mul on alati olnud publit partnerid ja selle tõttu võib-olla must, saigi näitleja. Nii et kui sa hakkad kordama või pead mängima, nagu öeldakse otsekohe peatab, ütleb noh, mis sa nüüd teed? Aga naispartneritest veel me ju teame teatris, naisnäitlejaid on vähem, kui on meesnäitlejaid ja naisnäitlejatel ilmselt on. On nagu raskem läbi lüüa. Vaadake, asi on niisugune, et mina ei ole ju kunagi niukseid ilusaid noori osi mänginud, ma olen alati karakternäitleja olnud ja seal ei olnud väga suurt võistlust, aga muidugi kui olid niuksed, ilusad noored rollid, siis ikka seal olid väiksed. Osi reeglina annavad näitejuhid. Kas on mõni näitejuht antud ka niisuguse osa, mis ei ole teile kontimööda olnud või? Mina pean ikka alati tegutsema ja tugev olema ja niisugune näitleja mina olen saanud vaikselt omaette olla, nagu mõni on kohe loodud, teatud ta lihtsalt see seal tee midagi jätab kuidagi mõju. Võib-olla veel natukene pikemalt või, või täpsemalt, kuidas osa sünnib teil. Oh seda ma küll, kui ta, kuidas ta sünnib, see on kaunis, nii, peaks küsima kohe konkreetselt ühe või teise osa kohta sest kõik osad on erinevad. Ja eriti minul olid nad alati väga mitmekesiselt osa, see oli ka mu kunn. Kuskilt otsast tulema vahel ei tule. Aga mis siis saab, kui Teie osa on kiiremini valmis kui teistel näitlejatel? Teil võib-olla hakkab igav proovis või niisugust asja ei hullu või? Seda nüüd küll ei ole sellepärast panna, et see osa ei ole ju kunagi valmis, kui sa lähed ükskord lavale, ta ei ole ikka veel valmis, ainult siis, kui sa puutud kokku publikumite. Vot pikapeale. Mina räägin temaga, tema vaatab mööda. See on lihtsalt, ma ei oska seisukohta võtta, siis aga on niisugused, need, temal on omaette. Ta räägib omaette, vaatab ja nagu ei tegele, partneriga. Vahel on, aga need on väga kehvad, ütleb jumal hoidku, ikka peab näitleja aitamatest näitlejad, muidu ei saa teiega kokku puutuda. Istudes ja juttu ajades ikka jutt läheb ju teatri peale, aga nüüd tuleks huvi, kust ja missuguses perekonnast pärit olete. Pärast isa oli väga range, ta, ta ei lubanud palli joosta, aga küllap need tüdrukud on känniga vallad. Ütlete jälle, et mul ei tule matemaatika välja. Ma pean sõbranna juurde minema ja siis selle peale ikka oli luba antud. Ja tema oli jälle Missugust žanrit eelistate, kas meeldib rohkem komöödias või tragöödias mängida? Põldroos kutsus meid, me olime ju alguses teatrikoolis ikka. Talmete juhatas teatrikooli ja siis tegime lõppeksami ja põldarust tuli siis vaatama, aga tema asutas justes töölist teada, kui ma ei eksi. Tol ajal alustas ta ja tal oli kole vähe näitlejaid. Et sellest lõpetajate seast siis läksin mina töödest teatrisse ja väga tore oli, sellepärast et alguses muidugi ta oli. Kui oli vahel niimoodi sakslaste aegu raske Tüki folkloori, nagu nüüd räägitakse, seda teatrihoonet praegu alles ei ole. Alguses oli endine pandorin Estonia, muuseas, alustas ka sealt ooper, ma ei tea, kas seal. Kuidas see maja seestpoolt välja nägi, kas see lava oli väiksem või saal oli väiksemaid, tekkis niisugune kontakte. Pime oli ja garderoobid olid nii kitsad ja väikesed, kaks tükki, üks naistele, teine meestele ja pärast ikka esitati veel juurde ja ja siis tehti proovisaal, meil ei olnud ju proovisaali, meil ei olnud mitte midagi, seal proovil käisime, ma ei tea, mis tänav see nüüd on, tööliste maja oli niisugune. No tuleme tänapäeva jälle tagasi, kas peale telelavastuse on nüüd lähemal ajal veel oodata mõnda huvitavat tööd või maagia kutsunud kas filmi või külalisele teatrisse selja taha? Nüüd see film tuligi mulle väga ootamatu. Üheksa kilomeetrit Kundas, Tõstatallu ja siis seal me hakkasime siis tegema. Väga huvitav oli, vahel olid küll paha. Sa pead olema nii loomulik, et saad aru, kas sa nüüd teed rolli või või või mängid ja siis mingisugused silma punnitamisi ja dramaatilised nägusid, mitte midagi ei tohi teha, sa oled nii nagu elus ja see oli, kui olled, teatri näitlejad, natuke on alguses raske. Läks kuuldemängus, ka tekstiandmine on ka pisut teistsugune kui laval ma ikka ikka ja ikka mina kukun ikka kõvasti rääkima, esimene märkus ära ja räägib nii kõvasti. Ma olen kuuldemängudes ka nii palju mänginud. Kuidas nende vanaemade ja emaderollidega on, neid on teie arvel ja hästi palju. Kas Stampimineku kartust ei ole? Midagi üles otsima, mis eraldaks üht ema teisest emast ja nii edasi. Aga see kõik oleneb ju väga mäed. Tahaks veel küsida, et kas teinekord sünnib osa spontaanselt ja teinekord jälle ta sünnib kuidagi väga süsteemselt või niimoodi järk-järgult. Kus sa saad kinni haarata ja siis hakkad nii edasi arendama, aga vahel loed, loed ja? Alguses tõesti ei tea, kust kohast peale hakata. Spontaanselt välja võtta et äkki äkki hakkab tulema kuskil muidugi on ikka oma vead, millest peab lahti saama, tingimata kõigepealt kipub, nii. Kui kurb koht on. Siis kipub häälnud. Teatriga sai palju ringi reisitud Eestis ja väljaspool Eestit. Ega need võõrad kohad ei mõjuta mu etenduse taset või? Kuidas selle kartmisega üldse on kas julgeks näitlejaks või kartlikuks näitlejaks pidaja? Ma ei oska, tead, ma olen nüüd tükk aega, ma ei ole mänginud. Tema ütles, mida vähem sa oskad, seda parem. Vähkavastitajate see loomulikusse meeskonna peate, mitte. Mittemängimine nende oskate loomulikult reageerida ja, ja, ja tänapäeval kohtab kahjuks väga harva laval. Tahtis, et ma Lavlem jäme hävem ja tellis õlut nagu arvust. Lõpuks andis nimekaarti, no oli see alles nimekaart, kirjutas ajalehe servale oma nime, jääb epis tüki ära. See on vulsin kotis. Muidugi, kas te arvate, et mul on aega siin päevad läbi lobiseda aga mis te mõtlete, kes minus surnute eest siis hoolitseb? Ma ütlesin kalmistuvahile, teie siia koha peale ei kõlba, küllap ma teatan, kuhu tarvis. Ma usun, et ma olin ta vast ehk liiga kitarr. Kas kohus, kuni nad elasid, tegid minu heaks kõik, mis võimalik. Nüüd on minu kord.