Hallo Brüssel, siin Tallinn, kas oled kuuldel? Ja olen tõesti kuuldel. Sindki, kuulen hästi. See on natukene nagu ulmefilmides, kui mõni tegelane läheb kaugele-kaugele rändama, siis ta aeg-ajalt saab maa peal videokõnesid, mis harilikult on ette salvestatud, sest et otsesidet on väga raske pidada niimoodi tähtede vahel reisides. Siis ta sööb seal oma müslit või mingisugust muud kosmonaudi toitu ja vaatab märgade silmadega, kuidas Ta tütar maa peal suureks kasvab ja saadab talle sõnumeid ja kuidas ta naine köögis räägib, kuidas on ilm ja kas sugulased käisid jälle külas või käinud ja nii edasi, et elab kaaslasele argisele elule, ma olen ka natuke selline tunne, et nagu mina läksin, siis kosmonaut, kes saab sõnumeid sinult, kas sina tunned ka, et sa oleksid nagu oma mingisuguses kosmoses ja saaksid sõnumeid minult. Ma ei, ma ei olnud selle peale niimoodi mõelnud, mul muidugi kangastub silme film, inters teller ja, ja veel film, marslane mis mõlemad väga hästi kirjeldavad seda olukorda, nagu sa sellest rääkisid, aga ma ei tea, minu jaoks nagu see see Skype'i videokõned ja kõik sihuke muu asi on juba nii igapäevane, et see ei tekita minus enam ulmefilmitunnet. Samas kuidagi kui hakata nagu mõtlema selle peale, et et ma kolisin ikkagi väga kaugele Tallinnast ja saame oma saadet ikkagi küllaltki mõistlikul viisil teha niimoodi, et noh, ma kujutan ette, et kui, kui keegi ei teaks, et me oleme eri kohtadest, siis, siis ilmselt nagu seda vahet oleks raske aru saada ja see on tegelikult päris päris äge, see on nagu tehnoloogia selline selline äge kangastumine. Ja, ja no siit igal juhul saab ju edasi minna ainult sellises suunas, et ühel hetkel keegi teeb ju ära mingisuguse kosmoses salvestatav Apoot käesti. Ja reaalselt inimesed hakkavad jalutama ringi oma kodulinna tänavatel või sõitma oma autodes ja iga nädal nad kuulavad uut episoodi oma lemmikpood, käestist, mida tehakse näiteks Marsil. Huvitav, kas meie elame nii pikalt, et seda hetke ära oodata? Ma ei tea, aga kas sina tahaksid teha esimest marsi footkasti või kas sa tahaksid teha podcasti kosmosest? Podcasti, mis mitte ei räägi kosmosest, vaid, mis läheb eetrisse kosmosest, sa mõtled ja absoluutselt, aga ka juhul, kui peaks rääkima ainult kosmosest, ma läksin ikkagi nõus, nii et siinkohal väike tervitus iilon maskile siiski. Ivo läks Brüsselisse, et jõuda Marsile lähemale, mina proovin, kas äkki ikkagi Tallinnast on võimalik sinna kiiremini saada? Me teeme, mis me oskame, aga kindlasti oleks abiks üks väike rakett. Tere, minu nimi on Ivo Krõztok. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid teel Marsile, kuhu siis veel? Nojah, kuhu siis tõesti veel, kuigi kui ma hakkasin sellele nüüd mõtlema niimoodi, noh, nagu päris reaalselt siis kuigi mulle meeldib see mõte, näiteks, et olla esimene Bootkest kosmosest, esimene raadiosaade kosmosest või, või mis iganes, selline nii-öelda nimetus mulle ka ei meeldiks. Mõte, et ma peaksin tänase tehnoloogiaga minema kosmosesse või isegi võib-olla järgmise, 10 20 või 50 aasta tehnoloogiaga minema kosmosesse täna mind veel küllaltki hirmutab. Ma võib-olla pean selle jätma julgematele, võib-olla tahab Ilon mask ise teha oma kosmosepodcasti, sest viimane kord, kui ta, kui ta ühe podcasti eetris käis, siis tal tundus lõbus olevat. Oli vist küll jah. Tema podcastis ja sealt tuli veel mingisugune meem välja ja keerutati välja ka mingisugused kõmuartiklid seetõttu, et ta suitsetas seal stuudios vist marihuaanat. Kassellini õmbleja naise, vaadanud seda episoodi, kui naljakas, ma ütlen, et ma ei ole vaadanud, sest et seda pood ka hästi, siis saab ka Youtube'ist vaadata, tõepoolest, kuna stuudios on ka kaamerad, statiivide tal püsti. Aga vist suurem auditoorium naudib seda podcasti siiski kõrvade abil. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on üks maailma populaarsemaid pood käest ju peaks olema praegusel hetkel. On tõesti ja minu jaoks on ka see nagu selles suhtes natukene üllatav, olgugi kui tahes ma suur podcasti fänn, siis seda ma ei kuula, ei ole kuulanud seda osa, kus Saniilon maskonnadega üldiselt seda, seda podcasti maik kuula miskipärast küll aga on üks mu suurimaid lemmikuid Bootkesta selline selline saade nagu Riplay ool, mida on mulle mitmed inimesed soovitanud ja nüüd kui ma seda ise kuulama hakkasin ja ma olen seda nagu edasi ka soovitanud, et see on selline Bootkest, millel on osi, mida ma täiesti vabalt võin panna mängima näiteks autosõidul koos sõpradega, kes ise ei ole suured jutusaadete fännid ja selle nii-öelda reisi lõpuks on nad vähemalt selle saate suured fännid. Ja seal viimases osas või noh, tegelikult nüüd oligi nagu see, et vaata, Bodgestid tihti teevad selliseid nagu üksteise reklaame. Et ühe selle saate loojatest, üks üks selle sate loojatest oli teinud ühe teise Bootkesti veel juurde mille nimi on kuid out fail ja siis nüüd nii-öelda selle Play hooli ühe osana Nad lasid siis selle võid out fail, saate ühte osa, et noh, nagu inimesed siis kuulaks ja ja neil tekiks huvi, siis seda teist podcasti kuulata. Ja, ja see, kui tauthil räägib põhimõtteliselt siis see eesmärk on teha intervjuusid erinevate edukatega, inimeste, erinevate edukate inimestega hästi erinevatel aladel sport ja meedia ja looming ja, ja noh, mis iganes. Ja, ja siis noh, nagu saada aru, et kuidas nemad kuidas nemad on edukaks saanud, missuguseid läbikukkumisi nad on pidanud läbi elama ja, ja missuguseid nagu võita, neil on olnud. Ma ei tea, kuulaksid siukest saadeta. Ja sest, et sina soovitad seda ja ta pole midagi halba veel soovitanud, hiljutise või mitte hiljuti, aga ühesõnaga hiljuti. Ma võtsin käsile ühe videomängu, mida sa soovitasid vist kaks aastat tagasi, kui me alustasime oma saatesarja. Et pika vinnaga, aga ikkagi ma jätan meelde, mida sa mainid ja ja lõpuks proovin ära ka mõnda asja, aga see podcast loomulikult kõlab väga huvitavalt läbikukkumine, kusjuures mina ka kukkusin õrnalt läbi, enne kui sa sellest boot kastist rääkima hakkasid, sest et ma ütlesin, et saade saate autor, kes teeb saadet, kus käis külas Iron mask, on see through, on aga tegelikult, see on ju Kanada päritolu näitleja kes on väga palju mänginud ka komöödiat, see, kes oli näiteks ka selles kurikuulsas komöödiafilmis mis sattus jamadesse Põhja-Korea sekkumise tõttu. Kui Põhja-Korea häkkis siis Sony andmebaasi sisse ja hakkas saatma erinevaid ähvardusi ameeriklastele. Cheuro Eugen on siis maailmakuulus boot käester, kelle saates praegu kõik inimesed järjest külas käivad. Aga läbikukkumise episoode läbikukkumise eri. Millest see sind siis mõtlema pani, kas läbikukkumisest? No minul tekkis ka selle nagu saate enda vastu suurem huvi, aga, aga tõesti nüüd rohkem osasid ma ei ole kuulanud, aga see osa rääkis sellisest naisest nagu Niina Jakobson, kes on üks Hollywoodi, ma ei tea, niisugune produtsent või, või filmilooja kes on teinud oma oma elu jooksul päris palju siukseid, väga kuulsaid film. Tema on olnud, et selliste projektide nagu kuues meel, Kariibi mere piraadid, Narnia kroonika. Ja nüüd siis ka viimane, selline suur projekt on tal kreisi Rudkhations, mida ma ei ole näinud minu teada seal põhineb ühel väga-väga edukal raamat ja ja ma saan aru ka, et see film on olnud väga edukas ja. Ta saadab jah, suur ja lai kumu Ma ei, ma ei ole sellest reaalselt mitte midagi kuulnud seal esimene kord, kui ma, kui ma kuulsin sellest, oligi seal saates aga kas see oli nagu selline väiksem asi, mis mulle meelde see filmipool mind nagu kõige enam kogu selle jutu juures paelus siis tõesti see, kuidas tema rääkis läbi kukkuma, sest kogu see, nagu saatestruktuur on üles ehitatud niimoodi et nad, et nad rääkisid, kuidas selle, selle Niinas siis läbikukkumised on tema karjääris kasulikud olnud ja nad alustasid seda vestlust sellega, et tema usub, et igal inimesel peaks olema selline asi nagu läbi kukkuma, mis CW et noh, et kui, kui me teeme Noh, kui me tahame kuhugi tööle minna, siis me tavaliselt kirjutame mingisuguse CV, kus me püüame ennast näidata kõige paremas valguses siis tema, tema võttis ühe sellise inimese nagu Johannes Houssoffery kes on siis väidetavalt mingi Princetoni. Ma ei tea, kas professor siis näiteks võttis temast nagu eeskuju ja leidis, et palju kasulikum on kirjutada nendest asjadest, millest läbi kukkunud oled, sest see kirjeldab sind inimesena paremini, see kirjeldab sinu võimet võimeid paremini ja kirjeldab seda, et kuidas kujunenud alad ja mulle õudselt meeldis see mõte, see oli, see oli see, mis mulle kogu selle, selle saateosa kui ka tegelikult ilmselt selle saatesarja maha müüs. Et läbikukkumise CV, no ma mõtlesin, et ma tahaks sellist asja kirjutada ja, ja veel enam ma mõtlesin, et ma tahaks sinuga rääkida natuke natuke oma läbikukkumistest ja võib-olla ka sinule pihku, mis sest, et kas, kas siukseid asju üldse räägitakse väga valju häälega täna. Ja no mul ei ole ühtegi, nii et saade on siis sinu päralt, tänan aga igal juhul huviga, ma kuulaksin seda pood käest ka, millest sa praeguni kirglikult rääkisid. Me paneme lingi kindlasti oma saatemärkmetes. Kallid kuulajad, leiavad saate märkmed alati üles meie koduleheküljelt popkulturistid, punkt com. Aga tee siis ots lahti ja mul tõesti. Ma praegu üritan mõelda, aga ma lihtsalt ei ole elus läbi kukkunud. Ma olen elanud vati sees. Ma saan aru, et sinu ainuke läbikukkumine siis oli see, et sa ajasid sassi sätti jov Rõugeni. See oli praegu esimene jah, aga see oli ka kuidagi ju väike, okei, see toimus küll eetris, eks ole, ja eetris eksida on ikkagi piinlik. Samas ma ei tundnud piinlikkust, mida see siis ütleb minu kohta, kas ma olen süüdimatu või? Või siis lihtsalt see oli väike väike eksimus ja seda oleks karm nimetada läbikukkumiseks. Ja tundub, et jah, saade on sinu päralt ja lase tulla, mida sa kõike valesti oled teinud? Seda on isegi kuidagi raske sõnadesse panna. Kuigi kuigi peaks olema Peagi me oleme ju kogu aeg rääkinud, et me tahaksime minna natuke eksperimentaalse maks ka, kui tuju tuleb, kui tekib vastav impulss. Võib-olla praegu on see hetk, kus sa saaksid teha mingi läbikukkumist, ilmestavad tantsu või mingi läbikukkumist väljendava joonistuse, miks mitte praegu siin Skype'is, mina seda näeksin, aga jällegi popkulturistid punkt com ja Facebooki lehele. Me saaksime panna selle pildikese üles. Sa võid minna täitsa hulluks nagu selles mõttes, et kasuta seda vabadust ära, et me oleme ikkagi oma saateperemehed ja teeme täpselt seda, mis tundub hetkel huvitav, kuidas sa tunned, kuidas oleks parem praegu oma läbikukkumist väljendada? Ma arvan, et kui ma tõstataksin teema läbikukkumine ja siis ei, ei väljendaks seda sõnades kuna me oleme raadioeetris, siis selleks läbi kukuks ja, ja inimestel oleks väga igav kuulata selle saate järgmist yks hulka minutit, kui ma istun siin, sodin omaette näiteks kuma piltide ja, ja noh, arvestades minu joonistusoskust ei oleks seda kellelgi väga huvitav vaadata, et kogu see kogu see eksperimentaalne proov või tegevus oleks ilmselt läbi pakkumine, mis muidugi ei ole, ei ole halb, nagu, nagu ma kuidagi juba jutu alguses püüdsin viidata minu jaoks nagu läbikukkumised on pigem head asjad, aga et mitte siis liiga palju keerutada, sest mulle endale juba tundub see natukene ebamugav, kuidas ma püüan vältida seda teemat, et ma oma läbikukkumistest räägin, et ma arvan, et üks suurimaid läbikukkumisi või esimesi suurimaid läbikukkumisi minu täiskasvanud elus oli see, et kui ma lõpetasin magistrantuuri siis ma olin näinud meeletult vaeva oma magistritööga. Ja ma ei kaitsenud seda oma ettekandega piisavalt hästi, et saada selle eest aad. Ja kui ma täiesti 100 protsenti aus olen selle osa pealt, siis mul tegelikult see, kas ma sain ta nüüd A või B ei olnudki nii oluline, aga ja noh, ütleme eriti sellises edaspidises tegevuses ei olnud väga oluline, aga ma tundsin, et et kui ma oleksin siin nüüd natukene rohkem ikkagi pingutanud, et siis ma oleksin seal A kätte saanud. Ja muidugi sellele järgnes ka see, et et hoolimata siis sellest nendest nagu jõupingutustest, mis ma tegin, et magistrantuurist nagu edasi jõuda, siis vähemalt nagu siukses esimeses valikus ma nägin. Vabandust esimeses valikus ma nägin, et minu tõenäosust saada doktorantuuri edasi oli ka päris madal. Vähemalt siis Tartu Ülikooli sinna, kus ma, kus ma nagu tahtsin jätkata. Nii et ma nagu tol hetkel tundsin küll, et et see ei olnud nagu selline. Et seal oli nagu mingi osa minust, mis tundis natukene, ma kukkusin selle tegevusega läbi. Seda praegu. Ma ei olekski nagu võib-olla kohe esimese teemana üles tõstatanud, sest mul on pärast seda olnud veel hästi palju erinevaid läbikukkumisi, millesse me võime detailsustesse minna. Aga aga see, see viide oli, oli see või võis, algpunkt oli see, et ma võtsin ette nüüd selle Johannes Houssoffery CW, kus ta siis kirjeldab kõiki oma läbikukkumisi ja noh, kuna tema, tema puhul on siis tegu, nagu ma aru saan ikkagi Akadeemikuga, siis tema on siin ette lugenud, siis kõik ka ütleme siis erinevat kraadiga õppeprogrammid, kuhu ta sisse ei saanud siia näiteks tema 2008. aastal ei saanud sisse Stockholmi majanduskooli majandusalase doktorikoha peale. Et see tuletas mulle seda meelde, et, et ka minul oli korraks selline hetk, et ma ei saanud Tartu Ülikooli doktoriprogrammi sisse ja, ja hoopis seetõttu läksin Rootsi oma doktorit tegema. Kus ma isegi tegelikult kui päris aus olen, läbisin oluliselt keerukama, pikema ja, ja tõsisema kandidatuuri protsessi. Nii et noh, pikas perspektiivis võib-olla isegi ju positiivne või mis, sa arvad See, mida sa praegu kirjeldad, on küll täiesti usutav kuigi pisut ka elitaarne elitaarsed mured. Sest et kui sa räägid läbikukkumisest, siis esimene seos, mis mul tekib, on ikkagi midagi, palju šokeerivamat, midagi palju raputavamad, kuigi ma annan endale aru, et see, mis kedagi raputab, või see, mis kedagi emotsionaalselt või psühholoogil psühholoogiliselt mingil hetkel murrab on ju väga individuaalne, see on vägagi kinni selle isiku enda väärtushinnangutes selles, mille poole ta oma elus püüdleb, mida ta loodab. Ja ühe pettumus võib olla teisele nagu hane selga vesi ja kolmandale võib see olla veel midagi kolmandat. Nii et kui sa kirjeldad seda, et sa olid magistrantuuris, see juba eos tekitab minus sinu vastu ikkagi lugupidamist, sest et ma näen, et sa oled inimene, kes suudab pühenduda ja süveneda ja minna oma õpingutes ja uurimistöödes süvitsi, minna kaugele, lausa nii kaugele, et olla lõpuks selles punktis, kus ei ole küsimused, kas ma saan magistrikraadi kätte või mitte, vaid küsimus on selles, et kas ma saan A või B. Ja see on natuke seesama jutt, mida ma kuulsin oma usinatelt ja kohusetundlikult ja väga arukatelt terastelt klassivendadelt, kes vahel põdesid mingisuguste kontrolltöö hinnate pärast, et seekord tuli viis miinus mitte viis. Et nad on endale lati kuskile nii kõrgele seadnud. Et see emotsionaalne lahing iseendaga toimubki, siis kuskil seal strato stratosfääris küsimuse all on, kas tuleb miinus või ei tule sellele kõige kõrgemale hindele taha ja ma saan aru, et siin on omad isiklikud väärtushinnangud mängus ühesõnaga, ja omad lootused ja ambitsioonid ja ma üldse ei taha naeruvääristada su esimest läbikukkumise kirjeldust. Aga lihtsalt see jah, et sa olid tegelikult üsna kaugel, kaugele jõudnud juba. Ja kuigi sa ütled ka sinna doktorantuuri minekuga oli seal vahepeal küsimusi ja ebakindlusi, siis praeguseks on ju teada, et ka doktorikraad on sul kenasti vormistatud ja olemas ja üleüldse tagantjärele vaadates on raske tõlgendada seda kõike kuidagi läbikukkumise vaatevinklist, et läbikukkumine minu jaoks on väga-väga dramaatiline sõna ja võib olla see inglisekeelne sõna faili või ma ei tea, mis, mis, mida nad seal podcastis muidu kasutasid, mis sõna. Nad kasutasidki seda faili inglise. Tegelen sest mulle tundub faili natuke justkui pehmem sõna läbikukkumine, see on nii visuaalne sõna, sellega sa, see, mida see sõna ütleb piltlikult on see, et me kujutame ette kedagi, kes seisab mingil kindlal pinnal aga ühtäkki avaneb tal jalge all luuke ja ta kukub kuskile põhjatusse sügavusse või siis ta on seisnud jää peal, mida ta on pidanud piisavalt paksuks ja kandvaks, ja siis ühtäkki see jää hakkab niimoodi mõranema ja ta kukub sinna jääkülma vette, ta kukub läbi. Ühesõnaga, onju, et mingisugune kindel asi või miski, mida ta vähemalt pidas kindlaks, osutub järsku väga hapraks ja ta lihtsalt raginal kukub sealt läbi ja see tagajärg on traumaatiline. Nii et ma ei tea, ma alguses ajasin lihtsalt siukest kama ja mängisin, et mul ei ole ühtegi läbikukkumist ja nii kindlasti mul saate jooksul meenub nii üht kui teist, aga kui ma mõtlen just selle sõna läbikukkumise peale, sest ma ei tea, kas ma olen päris niimoodi läbi kukkunud selle sõna kõige, kõige vängemas mõttes. Jah, no ma pakuks siis nagu tõlkena võib-olla sõna ebaõnnestumine, aga see tundub Ebaõnnestumine kohe palju lihtsamini seeditav. Aga see tundub liiga lait, ma vaatan siin Google Translate'i hetkel, kui ma kirjutan sisse faili, siis ta ütleb ka veel sõna ebaedu, ma ei tea, ebaedu tundub kuidagi mitte väga graatsiline väljend kraatsitu väljend ebaedu. Kuigi ütleme Seewee kontekstis, et kui, kui, siis nagu inimese tavaline CV või siis elulookirjeldus on selline edu teile üles ehitatud, siis inglise keelne väljend CW faili juures võiks tõesti olla ebaedude kirjelduses. Ebaedu meeldib mulle seetõttu, et see on pehmem ja natuke vabamalt kasutatav sõna justkui. Okei, ma saan aru, kui sa räägid, et sind saatis ebaedu, sest sa lootsid saada magistritöö eest, A aga said p. Võistlused sa lootsid saada kuskile sisse, aga ei saanud, ja siis said hoopis teise kohta, siis see on mõistetav ja see on nagu seeditav. No ma siis kirjeldaksin nagu neid läbikukkumisi, mida kirjeldas Niina Jakobson seal seal, et nagu seda tausta tausta raamistikkusele kuidagi paremini selgeks saada, tema ikkagi rääkis olukordadest, kus ta oli pannud väga palju näiteks rõhku ja rahastanud väga oluliselt mingit filmi, mis siis ei toonud raha tagasi, mis, mis oli nagu filmi, kas pigem läbikukkumine ja ta kirjeldas seda, kuidas ta vallandati väga healt töökohalt, kuigi jällegi selline ütleme, sihukses pikas perspektiivis võib olla positiivne, ta seal tol hetkel ära läks ja alustas siis uute, edukamate projektidega, aga, aga see oli väga selline avalik ja väga noh, ütleme ka tema mõistes siis selline valel eluetapil ja nagu kehvasti tulnud vallandamine, kus lihtsalt Hollywoodi äri on, nagu ta on, et ühel ühel konteksti lihtsalt keegi oli teinud paremat lobitööd, et tema töökohta saada ja see töökoht siis anti lihtsalt kellelegi teisele, et otsest põhjust tema vallandamiseks muud ei olnud, sest ta oli oma tööl nagu täitsa hästi hakkama saanud ja olnud edukas. Kas aga vot need olid nagu need siuksed läbikukkumised, mida tema kirjeldas ja ma ei, ma ei ole päris nõus, et, et ma nagu seda eestikeelset sõnaga läbikukkumine nii päris tõsiselt võtaks. Sest see lõpptulemusena läbikukkumine ongi väga, väga selline isiklik ja ja oma nagu taustsüsteemist tulenev väljend. Jah, tõesti on väga elitaarne mõelda, et saada seal magistri lõputööna üks või teine hinne, et kas ta nüüd PVA ja, ja ma ise ka tunnistanud, seal ei ole tegelikult vahet, et jumala eest, kui te saate magistrikraadi kaitsnud, mitte keegi ei küsi, mis see hinne teil kunagi oli, mitte kedagi ei huvita see, aga lõpptulemus on see nagu enda taustsüsteem, see ei ole see, et kuidas sind hinnatakse väljastpoolt, vaid see on see, et sa tunnetad, sa vedasid ennast alt ja, ja mina tundsin, et minu töö, see töö, mida ma olin teinud kaks aastat, et selle hetkeni, kui ma kaitsesin, oli piisavalt tugev, et, et ma nagu, kui ma oleksin nagu ise tundnud, et see õnnestus hästi, siis ma läksin kaitsenud selle niimoodi, et ma oleksin saanud A ja seal ei olegi mitte see nii-öelda hinne oluline, vaid oluline on see aspekt, et ma ise tundsin, et ma ei teinud seda kaitsmist hästi. Ma õppisin sellest väga palju ja seetõttu ongi see, et, et miks minu jaoks see läbikukkumiste või ebaidude CV on nii nagu kuidagi kuidagi ligitõmbav idee. Sest minu, mina tõesti tunnen, et sellised kogemused on mulle väga palju andnud, et jõudu ja tugevust teist korda paremini teha. Et noh, näiteks kui ma kaitsesin oma doktoritööd, olin ma ikka no ikka 10 või rohkem korda paremini valmis, et ma, ma tõesti nagu keskendusin nendele aspektidele, mida ma tegin kehvasti. Magistritöö kaitsmisel. Nüüd, kui sa oled mulle puust ja punaseks teinud selle, millest käis jutt selles esialgses podcastis, mis sind inspireeris ja ka selle oled mulle selgeks teinud, mida sa silmas pead täpselt, oma isiklikke läbikukkumist tal ja mismoodi seda võiks üldse tõlgendada, siis mul meenub küll üht-teist, mida ma võin sulle rääkida ja teile, armsad kuulajad. Aga enne, kui ma siin avalikult põrumist pihtin, pihtimusega alustan, ma laseks natuke mõnusat muusikat. Meie tänane muusikaline külaline on selline väga, väga. Ulime arendi, artist, piienn, isajja, keda sai kusjuures viimati kuulda näiteks Pladorinsi, nii knows when albumil kõrge falsetihäälega laulmas ühel palal, mille pealkiri on Howli vill. Aga täna me kuulame iiani saia mixteibi või õigemini seksteibi pealt Üht pala pealkirjaga epressistend. Süge Sekstseip on selle minialbumi pealkiri ja mulle väga väga meeldis, kuidas Hitch spordis täna temast on portreelugu seal Chation king on selle kokku kirjutanud, seal kirjeldatakse Iienny saia, saundi ja üleüldist imagot niimoodi, et kui lill, Richard oleks teinud sellise sext. Kuidas seda eesti keeles ei täi seksi täis arenby albumi. Kui Lilluritcherid oleks seda teinud kosmoselaeval teel Marsile siis Ta kõlaks nii nagu iiani 100 täna kõlab. Siin on kosmoselill Richard teel Marsile palaga pressistents. PM ida ja oma värskelt minialbumilt süge Sekstseid, see oli palapressistent ja vaata, Ivo, ma aeg-ajalt olen rääkinud sulle, kuidas mõni artist lihtsalt oma saundiga suudab viia mind ajamasinaga kuskile tulevikku ära. Ta teeb midagi sellist, mis lihtsalt kõlab niimoodi, et see ei ole enam päris see aasta, kus me olevikus omadega oleme, vaid see inimene on saanud kätte mingisuguseid signaale kuskilt sealt, kuhu me kõik oleme teel. Ja viieni saia on ilmselgelt teel Marsile. Sel hetkel, kui me ise seal Marsil hakkame podcasti tegema, siis kindlasti palume teda ka enda stuudio muusikuks. Aga tagasi läbikukkumise juurde, kui ma kuulasin, mida sina kirjeldasid siis mulle meenus esimese asjana üks eksamitöö, kui ma esimest korda käisin ülikoolis Tallinna Ülikoolis õppimas audiovisuaalset audiovisuaalset meediat, mis kätkes endas teleresid filmirežiid ja raadiorežiid, nende valdkondade põhialuseid. Me pidime seal tegema aeg-ajalt lavastusi. Meil oli seal selline tilluke teatrisaal, kus me olime ise lavastajad, isa nime, dramaturgi, teise olime üksteise lavastustes näitlejad ja ma võtsin töösse ühe oma lemmiknovelli ühelt Ameerika kirjanikult vill, Christopher Peer. Tõlkisin selle eesti keelde dramatiseeri, siin selle ja panin lavale. Aga me ei saanud teha piisavalt palju proove, ma jätsin paljud asjad täiesti viimasele minutile. Mis on üks minu selliseid läbivaid halbu harjumusi elus üldse. Ja saabuski olukord, kus oli vaja läbida selline eksami eelvaatus. Eelkontroll Me näitasime oma õppejõule ette oma tööd ja minu lavastus täiesti lagunes koost lihtsalt mitte ainult. Või tegelikult isegi näitlejate poolest ei lagunenud midagi koost, lugu jooksis kenasti ja see kõik oli väga sügavalt läbi elatud, kuni selleni välja, et peaosaline, kes oli mu kursusevend, Mihkel soe, keda praegu filmisõbrad tunnevad peamiselt filmioperaatorina Mihkel soe näiteks on klassikokkutuleku filmide operaator, ta oli nullpunkti filmioperaator. Ta on teinud väga palju erilisi audiovisuaalseid teoseid, mida eestlased on juba enese teadmata saanud nautida tänu temale. Siis Mihkel ikkagi lõpus seal kuidagi varises laval kokku ja nuttis, see oli selle tegelaskuju arengukaare lõpp. See oli sisuliselt täiesti põhjendatud, aga me ei olnud proovides kunagi näiteks sellisesse punkti jõudnud. Ühesõnaga, näitlejad tundsid ikkagi midagi väga erilist, sel hetkel laval, kui lavastus, seal etendus, aga noh, seal oli mingeid tehnilisi jamasid konkreetselt ja lavakujundus seal natuke lagunes ja ühesõnaga see oli kõik natuke sihuke lippa lappa mis mulle jällegi ka meeldis, sest et mulle meeldib, kui asjad on ka natukene natuke poleerimata või natukene on jäetud ruumi ka juhusele ja hetkevõimalustele ja kui midagi kuskilt natuke käriseb või laguneb, siis las ta teeb seda, võtame selle mängu ja nii edasi ja hiljem ma olen seda ikkagi. Seda, seda juhust katsunud ikkagi hoida ka. Käeulatuses. Ma olen võib-olla muutunud ettevaatlikumaks, aga ma hindan väga seda, mida hetk pakub, aga tol õhtul igal juhul ma kukkusin läbi selles mõttes, et seda lavastust eksamile ei lastud. Ja mu süda oli murtud. Kõik teised läksid koju, mina jäin üksi sinna vanalinna laiale tänavalekultuuriteaduskonna majja koos öövahiga. Jäin oma asju kraamima, seal oma rekvisiite kokku panema, ühesõnaga mitte koosöövahid ö. Vahetult luges all ajalehte, mina üleval klassiruumist, siis pakkisin kõike kokku, võtsin kulisse alla ja nutsin ja mõtlesin. Asi paremaks minema, sest ma olin justkuinii põhjas omadega korraks, ma olin täiesti pettunud endas ja ma olin pettunud selles, kuidas lõppes. Ja see lahendus saabuski, ütleme võib-olla neli-viis aastat hiljem, kui ma õppisin juba teatrikoolis Viljandi kultuuriakadeemias ja võtsin uuesti selle novelli lavastada. Ja selleks hetkeks ma olin siis Kalju Komissarovi õpilane ja ma mäletan, kuidas meil oli jällegi üks võimalus seda kõike ette näidata oma õppejõule. Ja millegipärast see ettenäitamist. Ajakava läks nihkesse niimoodi, et lõpuks minu lavastus, seda mängiti parasjagu laval ja ühel hetkel Komissarov tõuseb püsti, plaks paneb laetuled põlema, saad aru, black box is, eks ole, muidu prožektorid seal oli mingi eriline valguskujundus, niisugune meeleolu ja õhkkond oli juba loodud, eks ole, lugu jooksis. Me olime lähedal selle loo kulminatsiooni ja see oli see sama novell, mida ma olin enda endas kandnud, kõik need aastad koos selle valuga ja plaks ta lööb laetuled põlema, ütleb tähendab, sõbrad, kell on 10, kell on 10, valvelauatädi, tahab ka koju minna, aitab. Ja oligi kõik. Ja oli köik. Ja ma mäletan, ma läksin oma Viljandi kodu sellisesse katusekambrisse või pööningule, kus me hoidsime oma küttepuid ja kus oli saepuru maas ja istusin seal tabureti peal ja lihtsalt hoidsin peast ja mõtlesin, et kas ajalugu kordub jälle, aga ei kordunud, sest et eksamil läks kõik nii nagu pidi. Aga see oli üks õpetlikumaid ja kuidagi hirmsamaid läbikukkumisi tol hetkel, sest et see hirm, mida ma tundsin enne selle uuslavastuse kuidagi lõpetamist, mäletan üks hetk, kui ma istusin ja tegin iseendaga lavastaja koosolekut siis pinge, mida ma tundsin, oli nii suur. Ma hakkasin otsima sõna, mida, millega kõige täpsemalt kirjeldada seda seisundit. Ja ma ei leidnud ega leidnud seda sõna. Ja siis ma lõpuks jõudsin selle sõnani ja see sõna oli ulme, et see oli ulmepinge, mida ma sel hetkel tundsin. See oli suur suur hirm uuesti läbikukkumise ees ja see oli tohutu kartus selle ees, et ma siiski ei olegi piisavalt võimekas, et seda lavastust korrektselt valmis teha, teha seda nii, nagu ma tahaksin, et vii oma nägemuse ellu, et tehagi selline lavastus nagu ma tahan, et minus ei ole lihtsalt seda, mida ühes lavastas, peab olema. Õnneks see hirmsay ületatud ja ma sain liikuda edasi. Ma arvan, et selle läbikukkumiste CV suurim nagu väärtus seisnebki selles, et sa saad endale näidata Ta kõike kõike seda jura, mida sa oled nagu läbinud. Et noh, et sa saad nagu üks hetk sellele peale vaadata. Me kipume nagu ära unustama vist kui me kirjutame paberile oma edusid ja kui me räägime inimestele oma edusid ja ja tõsi ja, ja kõike muud head, siis me nagu kipume natukene ära unustama, kui palju selleks kõigeks tuli selliseid kohti, kus need ebaõnnestumised toimusid ja, ja ei, ja selle ära unustame nagu selles suhtes negatiivne muidugi see loob sellise illusiooni, et igasugune edu peabki tulema niimoodi kuidagi lihtsalt välja, et kus ongi see, kui kui asjad õnnestuvad ja seal taga ei, ei toimu tegelikult mingit sihukest suurt rasket tööd. Või noh, nagu, et inimeste ette kujutasin, et mõni inimene lihtsalt ongi jube andekas ja tema on edukas ja, ja see, see, see, kui sul seda annet ei ole, siis, siis sa ei saagi, et noh, et hoolimata sellest palju tööd siis mingi asja taga on ja kui palju kas siis peab ebaõnnestuma. Räägitakse sellest, et ekspert on inimene, kes on ühel kindlal asjal leidnud kõik viisid, kuidas seda mitte teha ja nüüd teab siis kuidas üks viis kuidas seda teha, et noh, see, see eeldab juba seda, et oleks, oleks läbikukkumine. Ja ja kui ma nagu siin saates alguse poole hakkasin, hakkasin rääkima ja tahtsin kuidagi seda teemat enda seest välja tuua ja ma tundsin seda nagu ebakindlust ja võib-olla valisin kohe alguseks esimeseks asjaks sellise võib-olla mitte üldse nii hea, et ja, ja mille puhul sa siis ka nagu tekitas tekitas ka sinus küsimused, et kas see nüüd ikkagi on läbikukkumine või et, et noh, see ongi nagu see üks probleemidest, et noh, kuna mul ei ole seda listi ees, võta kohe, et, et ma ei saa nagu siukest super head näidet välja korjata. Ja ma ütleks, et võib-olla kõige suuremad läbikukkumised minu elus, kus ma tõesti tundsin ennast tõsiselt halvasti on ka võib-olla nii isiklikud puudutavad teisi inimesi, et ma, ma ei tahakski neid niivõrd esile tuua. Asjad, millest ma saaksin võib-olla rääkida ainult sellises väga üldises viisis on näiteks olukord, kui ma pidin ühes ülikoolis juhendama bakalaureusetudengit tudengit olles ise selleks hetkeks juba juba kaitsnud, doktor ja ma ei saanud selle ülesandega hakkama, sest ma ei tundnud, et ma kontrollisin seda olukorda, maad tundsin, et ma ei andnud sellele piisavalt aega, kusjuures ma ise veel tajusin tol hetkel, et mina ei saa sellesse piisavalt panustada. Ja, ja ma ei saa ka nagu sõidetud tudengilt välja tuua neid parimaid omadusi, mis temal on, või, või aidata tal leida viise, kuidas neid pooli, milles ta nii tugev ei ole veel arendada. Ja terve selle protsessi aja ma tundsin, et midagi on valesti ja kui sa töö lõpuks valmis oli, samamoodi ma tundsin, et asjad on valesti, aga aga mingil mingitel erinevatel põhjustel, mis jällegi läheksid võib-olla liiga detaili ja ma ei taha, ma ei taha kellelegi kuidagi liiga isiklikuks nende teemadega minna. Et ma tundsin, et vähemalt, et mingis mõttes kõik on okei, et, et midagi nagunii hullusti nüüd ei ole ja kõik saab korda. Aga aga selles suhtes see töö ei tulnud, nii hea, kui, kui mina oleks oodanud või, või kui ülikool oleks seda oodanud ja ma tunnen, et, et ma vedasin väga alt nii, nii seda ülikooli, kuigi seda õpilastest mina olin seal teda juhendada. Ja, ja see on küll nüüd üks selline olukord. Ma tunnen meeletult-meeletult halvasti ennast selle selle tudengi ees ülikooliga sai need teemad selgeks räägitud, seal oli ka ütleme, ülikoolipoolseid vigu, kus, kus mina tundsin, et ma ei saanud piisavalt tuge nende poolt, et aru saada, mida oodatakse. Aga, aga see ei tähenda seda, et ikkagi lõpptulemusena mina ei teinud seda tööd, mis, mis mina pidin tegema selleks, et tudeng saaks oma oma tööd hästi teha ja see on küll selline hetk, kus kus siiamaani ma kardan näiteks tudengeid juhendada selle tõttu, et, et ma ei taha enam teisele olla takistuseks. Üldiselt igasugused sellised läbikukkumised minu elus, mis on olnud kõige õpetavamad, mis, mis jätavad nagu sellise sellise tunde kaasa, ma tean nüüd, et kui ma võtan kellelegi juhendada, siis ma panustan sellele palju-palju rohkem, ma teen seda palju põhjalikumalt. Et need on need nagu tõsised läbikukkumised, mida ma kannan kaasas ja, ja noh, ütleme siin on ka võib-olla raadioeetris neid keeruline seetõttu kirjeldada noh, need on väga isiklikud ja mitte ainult mulle, vaid ka ilmselt teistele See ongi ikkagi seesama õppimisvõimalus, mida pakub ka näiteks see, kui lapsena esimest korda kõrvetad käe ära. Paned käe tulle või paned käe vastu tulikuuma ahju ja õpid sellest ja edaspidi enam nii ei tee. Ja kuidagi õudne on isegi mõelda jah, läbi kukkuda on õudne, aga veel õudsem oleks mitte kunagi läbi kukkuda. Kas pole nii, sest et me oleme aeg-ajalt ju rääkinud või mitte tingimata meie sinuga ei ole rääkinud, aga ümberringi aeg-ajalt räägitakse, et see kultuuriruum, kus meie elame, on küllaltki perfektsionistlik võib-olla, või küllaltki selline ennast piitsutav ja ennast pähe kiitev. Ja selle tulemusena inimestel on ka väga-väga kõrged ootused iseenda suhtes oma saavutuste suhtes. Ja väga väike läbikukkumise või eksimise taluvus. Kontrastina on toodud näiteks Ameerika ühiskonda, kus näiteks kas või ettevõtluses on läbikukkumine lausa kohati justkui aumärk. See on tõestus sellest, et inimene on tõesti proovinud erinevaid võimalusi, erinevaid teid. Et ta on läbi proovinud variante ja on leidnud nende halbade variantide seast lõpuks võib-olla selle ühe mis tegelikult ei olegi halb, vaid on just see täpselt õige lähenemine või see täpselt õige idee. Ja teadus ju ainult läbikukkumiste najal arenebki teadus ongi ju läbikukkumise valdkond selles mõttes, et teadus areneb tänu sellele, et tehakse katseid, püstitatakse mingisuguseid hüpoteese ja siis jõutakse mingisse punkti, kus selgub, et see hüpotees ei pea vett. Ja tuleb mõelda kuidagi teisiti, tuleb läheneda kuidagi teisiti teemale. Eksperiment kas õnnestub või ei õnnestu ja kui see ei õnnestu, siis sellega ei panda poodi kinni, vaid liigutakse edasi, õpitakse vigadest ja liigutakse edasi, see on loomulik protsessi osa. Ja selline lähenemine on küll miski, mida tasub ka muudesse eluvaldkondadesse üle kanda ja tasub endale meenutada. Sest jah, see valu, mis kaasa tuleb ja vahel ka kaasa jääb, nendest läbikukkumistest on ikkagi täiesti päris valu, täiesti päris häbi. Täiesti päris kahetsus. Aga ometi, kui me ei vannu alla sellele kõigele, siis seda saab ka võtta reaalselt uksena uude paremasse ellu, uude paremasse tulevikku. Ja ma arvan küll, et tänu sellele läbikukkumisele seal vanalinna klassiruumis, tookord olen ma kokkuvõttes parem lavastaja ja ka kirjanikuna ma tunnen, et iga kord, kui ma võtan mingi suurema kirjutamistöö käsile sest mõnes mõttes ma iga päev mingil hetkel kukun läbi sest ikka ja jälle saabub hetk, kus ma tüdinen, tüdinen ära sellest materjalist. Mulle tundub, et ma ei oska enam lauseid moodustada. Ühesõnaga juhtub erinevaid asju, mis teevad selle nagu ladusa töö väga raskeks ja, ja siis ongi küsimus, et kas jätta asi pooleli ja tunnistada endale, et ma olen nüüd lõplikult läbi kukkunud või minna sellest läbikukkumisest veel omakorda läbi ja vaadata, et mis tunneleid sealt üles leiab. Jah, mulle kusjuures jäi kummitama see elitaarsuse punkt, mis sa, mis sa välja tõid, sellepärast et, et siin võib tõesti nagu võtta ette argumendi, et et jube hea on siis kiidelda oma läbikukkumisega, kui sa oled edukas või kui sinu läbikukkumised ongi tõesti nii nii siuksed, mitte mitte just olulised ja põhjapanevad nagu mingisugune kehv hinne või, või ühe inimese ka kehv juhendamine või sa ei ole suutnud mingit meeskonda hästi juhtida, et tore küll, aga, aga kui sinu läbikukkumised on, on see, et sa oled olnud alkohoolik või narkomaan või või mis iganes kohutavaid asju sinu elus on juhtunud, et kas sa siis neid ka nagu nii-öelda kritsaldaksite siis paberile, et, et siit nagu tuli mul kuidagi tuli see endale justkui vastuargumendina pähe. Ja mulle meenus Mihkel Raua raamat Musta pori näkku, mis võib-olla ongi nagu selline näide sellest, kuidas kuidas võib täiesti sihuke raviv edukas ja, ja hea olla ka võtta need kõige madalamad hetked oma elus ja neid kanda endaga justkui naguniimoodi väga avalikult kaasas öelda, et näete, mina tegin neid vigu, see ei tähenda, et keegi teine ei tee enam neid vigu tänu minule, aga, aga mina täna tunnistan, et see ei olnud võib-olla kõige mõistlikum, ma olen teinud elus oma muudatusi. Ja ma tahan näidata välja, et see on, see on kõik minu osa, et, et ma ei, ma ei jäta seda minevikku, ainult ma ei ütle, et see ei ole üldse oluline. Ma, ma ei, ma ei salga seda, vaid vaid ma tõstan ta esile ja ütlen, et, et, et see on ka kõik mina. Et sellel on väärtus ja, ja ma usun, et et mida põhjalikum läbikukkumine, seda keerulisem muidugi on seda kõike nagu esile tuua, aga teisalt jällegi igal juhul on, on sellel sellel esiletoomisel võtleme vähemalt endale selle tunnistamisel endaga kaasas kandmisel on, on väärtus. See viib edasi ja see julgustab ja avab ka teistes need tšakrad, mida on vaja avada, et mitte maha salata oma läbikukkumisi vaid tõsta need uhkelt oma kilbile ja öelda, et näed kõik need armid, need ongi need, mis on teinud minust minu. Aga sellega me täna lõpetame. Me kukkusime ajaliselt läbi, ei saanudki rääkida kõigest. Aga samas on see kõige magusam läbikukkumine, sest see tähendab, meil on põhjust veel teha seda saadet, kohtume järgmine kord. Aitäh, Brüssel. Tallinn lõpetab. Kummaline arenby tulevikustaar, kes tegutseb juba siin, olevikus, me ei tea, kust ta selle ajamasina leidis, aga siin on tema pala phonyfor, säben.