Vanaema veime pakast esiema helmenöörist olevat laps leidnud oma laulud ja tantsud. Küllap on sealt pärit ka paljude armastus rahvamuusika vastu. Rahvamuusika rahvapillid on saanud meie tänase külalise, kes on oma elukutselt laulja igapäevaseks lahutamatuks osaks. Riikliku akadeemilise meeskoorilaulja Olev Rometiga ja tema rooni torupilliga vedamegi järgnev osa oma saatest. Kõigepealt ütleksin seda, et üks väike eksitus on, ma siiski olen mängumees nii-ütelda, elukutselt ma 36. aastal lõpetasin Tallinna konservatooriumi viiuli peal. Peale selle olen mänginud trompeti, saksofoni ja veel oma päris pisike, mängisin suupilli kannelt. Et külapidudel olin ikka täitsa pillimees. Mis ajast peale tõsis laulumees oled? Et kui mul on üks elukutse käes, siis just nagu vaataks ringi, teise järel ei malda nagu ühega, nagu ei rahuldu. Olen tegelikult isapoolsed, vaene laps ja kaheksandast eluaastast peale iseennast siis kasvatanud ja koolitanud, toitnud lapse pluss väga rasket tööd, tehtud igasuguseid mis Maal ette tuleb, põllutööst alates seppatööga lõpetades. Hiljem sain raamatupidaja koha, siis hakkasin riiulit, nagu ma ütlesin, et 36. lõpetasin, kuna riiuli peal õppides töö kõrvalt siis läksin ringhäälinguorkestrisse, aga tekkis huvi laulu vastu ja ja nii et eraviisil ma olen õppinud umbes konservatooriumi ulatuses ka laulu Ireenile, Pajur väga hea õpetaja, oskas kõrgused nii hästi paika panna, et praegu ma olen 68 aastat vanaajase ülemine ots on ikkagi tooli. Te loetlesite küll terve rea Pille, mida te kõik olete õppinud ja mänginud. Aga need kõllid, millega te praegu mängite, neid ei nimetanud. See huvi tekkis, tekkis hiljem nii. Koerus pärast. Lugu on nii, et 1000 945. aastal teine maailmasõda käis veel, aga Eestis oli juba rahu majas. Ja siis mina laulsin sel korral isetegevuslikus meeskooris endine meestelauluselts, sel korral Jaan Trumpi nimelise kultuurihoone meeskoor ja meid saadeti Moskvasse kunstilise isetegevuse ülevaatusele, tõime sealt isegi esikoha ära, meiega kaasas oli rahvatantsurühm ja rahvapillimehi nende hulgas vana ja üsnagi kuulus torupillimängija Peeter piilberk ja me sattusime majutuskohas, meie voodid olid kõrvu ja siis, kui tema seda pilli seal proovisime, vaatasime huvitatud pildistada niisugune naljakas pill. Ei ta, mis keerulist muusikat temaga teha ei saa, aga system on niisugune, võiks üteldakse, kurioosne omapära ja siis pill hakkas mind huvitama, tema läks veel mõni aasta mööda ja Ma ikka omast vabast ajast tegutsesin seal Tombi nimelise kultuurihoone solistide rühmas ja seal meil oli helilooja Johan tseiger oli kunstiliseks juhiks. Lihtsalt tuleb tema minu juurde seal lauluga ja vahest riiulisooladega ja nii edasi. Tema tuleb minu juurde tšeki, niisugune energiline mees sobiks torupilli ära õppima. Mordor võtamegi murdeepüks modaal. Vot Madun muuseumis mulle seal tuttavad makatel muuseumist välja tuua. Vaata, et kas saab nendega midagi teha või ideid järgi või tõi mulle siis sealt igasugused torumuuseumist ja mina vaatasin neid nelja nendel keeli küljes, mis mänginud. Ja mina ei hakanud katsetama ka, vaatan riigi asi juhtub veel midagi nässu minema käest, et et vastutas viise minema, ei tule midagi välja ja siis hakkasime mõtlema, et vahepeal oli see pillimees, Bilberk oli ära surnud, seda me teadsime, kust tema pill jäi, muuseumis seda ei ole. Mõtlesime ülesse siis Bilbergi lese ja siis ostsime selle järelejäänud pillide maga, sära, muidugi see pill ei olnud ka korras ja siis hakkasin ise tegema keeli ja siis hakkasin väikeseid lugusid mängima juba selle peal. Nonii, nalja pärast sõpradel ja tuttavatel nalja tegema. Kas neid torupille ise teha on keeruline? Neid on väga keeruline, sellepärast et siin on niisuguseid osi tarvis, mida ju meie oma igapäevases elus kätte ei saa. Näiteks ma arvan, see torupill vist meil on oma nimetuse saanudki bassitoru otse joriseb väike viisi toru, seda nimetatakse sõrmiliseks sõrmi sõrmilise, palun siis augud ja seal selle peal saab siis viisi mängida. Selle me võime valmis teha, puust välja treida või pilliroost teha. Keele keele jaoks saame ka pilliroogu omalt maalt. Siin aga üks suur raskus on, tuul ei koti, igasuguse torupill saab ja oma õhutuulekoti kaudu, aga see tuulekott on tehtud suure halli hülge maos. No seda on juba raskem saada, mina ei tea, praegu mul ei ole ettekujutust, kas niukseid mehi on, kes seda oskavad praegu parkida ja hülged meil ju püütakse veel üsna ulatuslikult saartel on Kihnus ja Ruhnus aga väikese või, või nõndanimetatud viigri magu ei kõlba, kuna see on liiga väike. Ja siis ainult suure halli hülge oma, see õhukott peaks mahutama vähemalt 10 liitrit õhku. Praegu teil on ka käsil üks väga kiire tööjõu päris suur tellimine mis on seotud ka nendesamade torupillidega. Jah, see on tõsi küll, kultuuriministeeriumil laulupeokomisjoni poolt on, on tõesti tellimine 25-le torupillile tänavu suvel toimuvaks peoks. Et siis esmakordselt proovida, kuidas need torupillid ansamblis kõlavad? Selline torupillide orkester esineb vist eeloleva suve teisel vabariiklikul rahvatantsupeol üldse esmakordselt meie sellistel suurtel üldrahvalik pidu. Loodame, et ikka midagi peaks välja tulema. Aga seda tegelikult minu hool ja mure on siis nad need pillid hüüdma panna, neile sõrmilistele meile õigesse kohta sõrmede jaoks augud puurida. Teha häälestuspulgad sinna sisse ja siis keeled keeled valmis teha. Nii et. Aga see oleks tüütu töö, ma tõesti ei oska ütelda, kas ma olen 25 kõik valmis saanud, aga aga ma igatahes püüan sinnapoole, ehk küllap küllap ehk midagi välja tuleb. Teie ise olete kunagi kuulnud ühtegi Torupilliorkestrit mängimas? Mina vist olen seda ainult filmis ükskord või paar näinud šoti torupilliorkestrit marssima seal. Kas teie olete selle pilliga ise kusagil käinud, nii väljaspool Eestit esinemas? Nõukogude liidus ma olen käinud küllalt torupilliga kee esinemas ja roopilliga, nagu ma teda nimetan noropilliga, ma olen mänginud välismaal isegi. Saksamaal Soomes Nõukogude liit on igast igast servast teiseni seal, kus liigub meeskoor, seal on siis ka ikka ikka roopilli mängitud. Meie dirigent Gustav Ernesaks on teinud toreda laulu, mind kutsuti pulma ja seal on igal pool, on see, on ikka nii. On osutanud, et see on täiesti eksportkaup. Igal turul võetakse seda väga hästi vastu ja. Ei? Ei ei? Ei. Ei. Ei? Ei. Ei. Ei. Ei. Ei. Roopilli on lihtsam mängida ja huvitavam mängida, kuna seal on võimalik Stakaatot ja legaatot vahetada ja sellega sellega siis seda asja nii kuidagi elavamaks ja sisukamaks muuta. Nii et roopill on juba palju paindlikum pill ja temaga saab juba nii muusikaliselt palju raskemaid palu mängida, jah, natuke raskemad ja meie helilooja Anti Marguste on ju kirjutanud seitse pala roopillile ja just teie pillile. Jah, oli küll niisugune asi, sellega sai päris suurt tööd tehtud. Teieni Pilledetega kohe ise oma reisi ja kus kohas teie siis nende pillide jaoks materjalid võtate? No eks ma lähen kergema vastupanu teed, kas mul on tehtud Kalarid, vorst ja siis suusakeppidest on tehtud torud sõrmile keelt, siis vaatan minu meelest kõige ilusam Hirin tuleb siiski ka oma oma kodumaa roosassari roost. Puubild, orkestri, puupillide Soboe ja klarneti ja nende nende keelematerjalid on katsunud ka teha ja aga, aga siiski kõige kõige meeldivam minu kõrvale vähemalt on ikkagi seal oma kodu. Väikese Kassari rohkem kui palju on peale teie veel meie vabariigis torupilliroopilli mängijaid? Roopillimängijad peakski olema mõned, ma olen isegi läks Tartus, ma tean ühte meest Tartusse, ma olen teinud paar pilli teinud minu minu tehtud pilli peal seal. Ja see on minu arusaam seal päris päris tubli mängija siis Tallinnas on vist kus üks või kaks peaks olema.