Aasta tagasi saime Pärnu kandist kurba kirja. Teatati, et maipühade ajal sängitakse alla musta mulla Valgete laudade vahele üks eesti viimaseid suuremaid rahvalaulikuid Elizabeth orik Tõstamaalt. Tali noore hingega inimene kuni oma viimsete eluaastateni ja nende ei olnud seal mitte vähe. Ei jäänud palju puudu 100-st. See vana laulik Elizabeth ehk kodusemalt öeldes Liisu orig oli alu küla Põlda talu vanaperenaine sündinud siinsamas naabruses hääledaste külas. Oma laulud olid õppinud kõigepealt emalt, kes teadis rohkesti värsse. Ka isa oli laululine inimene. Kuid liisul oli väga hea pea kõik, mis ta kuulis vanematelt laulikutelt, pulmades, noorte tüdrukute laulu lõõritamistelt, kevadel Metsast, Melgusid tuubes või heinamaid puhastes samuti mardi- ja kadriõhtutel sügisel. Kõik see jäi meelde. Kiigelkäimine ja öine hobuste karjatamine, kus vanasti samuti palju lauldi, olid tema ajal juba ära jäänud. Omal ajal andis üks siitkandi mees Martin Sooberg trükis välja seetse raamatut laulutoojaid millest see oli rahvalaule, nende töötlusi ja oma loomingutki nende hulgast tüsedaid, maa, mehelikke ja rõõmsaid laule. Kasiit õpiti mõndagi. Liisoorik ütles kordelt maole Metmel laulul viisitein. Mõtle, kellega ta välja tuleb ja hakka laulma. Samasugust aktiivsust tuli sageli ka sõnade osas näidata, eriti pulmades, kus vastastikune laulmine nõudis üsnagi terast ja kiiret reageerimist ehk osavat sõnaseadmist. Kui mina liikusin 1000 931. aasta suvel rahvaluulekogudesse Pärnu ja Virtsu vahelisel maa-alal siis paistis igal pool teravalt silma, et vana rahvalaulu elupäevad on sind lõpule jõudmas. Ainult tookordse Tõstamaa valla Tõhela nurgas, kus oli ka Liisooriku asupaik. Kõneldi, et veel nüüdki ei peeta ühtki pulma ilma gaasitusteta. Et see ei ole mitte mingi vana traditsiooni uuesti elustamine, vaid järjekindel edasielamine. Puutusin tookord kokku selle kandi kuulsama pulmalauliku Hendrik Jansoniga. Liisoorikutega kahjuks veel ei kohanud. Kui 1000 930.-te aastate lõpul oli võimalik Tallinnas riigi ringhäälingu juures rohkearvuliselt rahvalaule ja pillilugusid heliplaatidele jäädvustada siis tundus täiesti loomulikuna, et esindatud peavad olema. Ja nii lõikategi 1000 938. aasta kevadel paljudele plaadi külgedele Hendrik Janssoni ja tema poolt kaasa kutsutud Liisooriku vastastikust laulmist. Esimene neist esines peigmehe, teine pruudipoolse laulikuna. Keetaku särgita ka, keda mu särgi toitke kõrvakoti, särgi, Esitatud palade laulmine toimus päris pulma alguses kui saajarahvas jõudis pruudi koju ja neid seal vastu võeti. Kuid ka teisi kombeid pulmas saatsid, laulud lauldi söömalaua juures pruuti ära saates Veimeid jagades ja nii edasi. Olgu siin teine näide ja nimelt Veimede jagamiselt. Nüüd keevitus kiidelda ja müütele Kertnudki peal ta ja veime. Kas vaielda ja veimevakka vaielda? Kirjutidelgartrap Kertu mööda kergpelga Sartkeretu mööda täid, Elva vaka lood. Tookord saime Tallinnas Liisoorikult salvestada üheksatteist laulu mis olid nagu juba öeldud, pruudi pulmandiste laulud Neile, lisaks veel ühe hällilaulu ja paar lüürilist laulu. Tundus, et teda tuleb peatselt külastada tema kodus ja kirja panna kõik, mida ta oskab. Liiatigi oli kavatsus üsna peatselt välja anda vana kandleseerias Tõstamaa lauluvara, kus tema laulud koos viisidega või nagu siin öeldi, toonidega oleksid oluliste osa etendanud. Kuid vahele tuli sõda ja lükkas meie kohtumise edasi üsna paljudeks aastateks. Vahepeal käis tema juures küll Eesti rahvaluule arhiivi korrespondent Teodor Saar ning panid kirja 12 laulu. Kuid mina jõudsin Tõstamaal alles 1964. aastal. Meie ekspeditsioon ei lootnud teda enam näha sest nüüd oleks ta pidanud olema juba 91 aastane. Siiski seadsime oma sammud alu külla juba järgmisel päeval pärast Tõhelasse jõudmist. Kuid annan nüüd sõnapäevikule, mida pidas minu matkakaaslane. Üheksandal juunil 1964. Põldudel selgub meie suureks heameeleks imestuseks, et 91 aastane liisu on veel täie tervise juures oma vanuse kohta hea väljanägemisega ning haruldase mäluga. Täiesti reipana ja elurõõmsana askeldab ta koduses majapidamises. Kohe, kui tulime sisse väravast, ilmus ta rehe alt puusületäiega. Paistab, et selles ümbruskonnas kõik suhtuvad austavalt rahvalaulu vaest, seepärast ongi see siin nii kaua elavana säilinud. Nagu kuuleme, on vana pulmalaul olnud tavaline veel 30.-te aastate pulmades. Seda võis kuidagi oodata. Pulmalaulu siit kuuleb. Aga kui Põldemaa alustab laulude esitamist orjalauluga Ohme vaeselt öösel orjad, oleme väga liigutatud. Et niigi loto laulavad ka rauda pandud palgani Me imetleme kauneid regivärsse, mida ta ütleb. Sel korral jätame pulmad puutumata. On selge, et siin tuleb palju töötada. Tänased laulud kuulusid enamasti nõndanimetatud kaske laulude hulka. Nende viisid on suurema ulatusega kui pulmalauludel ja kaske refrääniga. Neid lauldi noorte kokkutulekutel. Olgu kevadel heinamaid puhastades lõikuse põllul töötades või koos vaba aega veetes. On ta ka. Kuulata maa käes ka viibeda Wanda. No see taas peale päevski Kaheteistkümnendal juunil läheme jälle halu külla, Põldele. Lapsed õieti tütretütre lapsed otsivad vanaema õuest. Ta tõttab veel midagi õiendama ja siis tuleb sisse. Alguses esitab ühe uuema laulu, siis räägime Martidest ja Kadridest. Tema kadrilaul on pikk paljude paralleelvärssidega ja väga poeetiline viisis rohkesti varieerumisi. Üldse on tema laule kerge kirjutada hääldamine väga hea. Sest tal on isegi hambad alles. On täiesti uskumatu, et sel naisel aastaid üle 90 on. Kui ta on tükk aega istunud, vabandab, et pole aega. Me oleme tulnud enne lõunat. Temaga peab perele, kes töölt tuleb, lõunat tegema. Vaheaeg on aga üpris lühike, siis istume ja kirjutame, laulame taas. Ikka ja jälle astume põldudele sisse. Käime 15. juunil lindistamas. Oleme rahul, tänasel tööga sai jäädvustatud nii mõndagi tänapäeval haruldast on öeldud, päevikus. Oleme kohal ka 22. juunil viime temale valminud fotosid ja kingituseks ühe raamatu kus on tema laule ja piltki. Täna on tal jälle mõned regivärsid meelde tulnud, siin on pulmalaule laule rikka ja vaese suhetest ja nii edasi. Sellist lehmalüpsilaulu, aga nagu nüüd kirjutame, pole enne kuulnud. Meie ekspeditsiooni aeg hakkab otsa lõppema. On juba esimene juuli. Loeme veel päevikust Läheme Liisooriku poole, et teda tänada, jumalaga jätta, kuid siin alles hakkab tänane suurem töö. Kuidagi väga rõõmsalt ladusalt tulevad täna laulud. Laulik ise on väga reibas. Meelde on tulnud jälle uusi kaske laule. Kaunitton kosjalaul ja vana korduslaul kari kadunud. Mul on ka kas on karja elada, aga siiski, või oli karnest kauniga sooda kaske. Baasin karjagaugeeelleegaaski, kauge Elegar jaamale karske, issi, Mahameta kaski, ilu, lilled, reetikus. Ilu kas ain, õlu, seegaaski? Rask maalisi Boyonotessaadiga memboli vorste väravas, jagask. Väed tulid ajaga tänavas ja kaske nišina mõõtad töötarnoorigalaski. Mina olin tarka kaasteemale kaske. Ilu kaheksa käin elus jäägaaski. Ega ta vaata vaeva tõttu karversk. Uuematest lauludest kirjutame Saaremaal tuntud marsa Minni laulu, mida mandril võib-olla pole üldse kirja pandud. Õhtul juba hiline, kuid täna näikse laulud mitte lõpevad nii lubamegi uuesti tagasi tulla. Lapsed on korjanud meile jumalagajätuks suured lillekimbud aga see jäämist viimaseks käiguks. Koju jõuame peale päikeseloojangut. Päev on ollut saagi rikkamaid kogu ekspeditsiooni ajal. Kirja said 30 viisi ja üle 32 lehekülje tekiste. Kolmandal juulil on viimane ekspeditsiooni tööpäev. Käime veel kord alu külas. Liisoorik on ikka tavaline, reibas, rõõmus ja sõbralik. Kõige enam imetleme tema head mälu. Ka täna laulab ta meile vanu regivärsse. Esiteks lunastab neiu, siis laulik tahab palka ja loomine, mida meie senine visiit pole veel saanud. Vahepeal ka uusi laule. Ründa meie õuele meie alla kopeeri. Meie koplis kolmi sorti üks oli teepõõsas, teeveerpõõsas vaske põlgas. Kolmas kullake, rooli ründab FB saabeesib. Puura Kuko sai siiber, saab valmis saanud rakkasimooneemooneema säini moonad moonetud, hakkas poegi hauduma. Säilippoojad haudu vaatasid, heida kasva, kääva KSH Kääma kangud. Sairide poolatkasvatud hakkas Leida Pirlama päevast peale. Kevadine kuuks Taevude kolmandad viiviks põllu peal. Selle viimase laulu üle olime väga õnnelikud sest see kuulub läänemeresoome rahvaste runolaulude vanemasse kihti ning põhjeneb muistsel usul, et kogu maailm nii päid P, Q ja isegi kivid põllul on saanud ühe imelinnumunadest või neist välja autud poegadest. Vana võib-olla selle laulu viiski. Mida siis saime sel suvel vanad laulikud, tervelt 61 rahvalaulu teksti, neist enamik noodistatud ja 37 heli lindilegi võetud. Peale selle muidugi vanu uskumusi, kombeid, jutte, vanasõnu ja nii edasi. Ühtlasi näitas põlde vana perenaise juhtum veelkordselt et heade laulikute juures tuleb käia korduvalt. Esimesel päeval võib-olla tulevad lagedale kõige igapäevasemad laulud. Mida rohkem, aga inim inimese mõtteilm süübib mälestustesse, seda haruldasemad asjad välja kerkivad. Öösiti läheb vahest uni ära ja siis hakkavad mõtted rändama kauge mineviku radadel. Huvitav oli seegi tähelepanek, et liis uurit kuulus niisuguste laulikute hulka kes ei hoia kramplikult kinni sellest, mis on korra õpitut vaid suhtub oma lauluvarasse nii-öelda loominguliselt. Muutes laule vajaduse ja meeleolu järgi. Panime tähele, eriti suuri erinevusi nende pulmalauluvariantide vahel, mida ta laulis 1000 938. ja 1964. aastal. Kõik olenes suurel määral sellest missugustele. Lauludele tuli vastata. Ükskord tuli ju vahelduvalt laulda Endrik Jansoniga teinekord dialoogi arendada iseendaga. Et veelgi selgemat pilti saada, Liisu Harricu lauliku loomusest põikasime siia sisse ka järgmise, see tähendab 1000 965. aasta sügisel. Lindistasime jälle 38 laulu, osa neist endisi, osa uusi, mis olid vahepeal meenutud. Tegime laulikust filmigi. Tundus, et ta polnud aasta jooksul vananenud. Ainult ise kurtis mõnevõrra nägemise tuhmimaks jäämist. Lootsime, et võime veel kunagi laulda, kuid siis tuli kiri, et lauliku suukene enam ei laula. Tema linnu keelekene enam ei liigu. Aga niikaua, kui tuntakse huvi eesti rahvalaulude vastu, mäletatakse Aluküla põld oma perenaist kui üht parimat eesti rahvalaulikud.