Mina lõpetasin Tallinna konservatooriumi möödunud aasta kevadel kompositsiooniklassis professor Elleri juures. Kilmi õppejõu juhenduseta õige looming peaks nagu algama kus oled vaba õppejõukontrolli alt? Võib-olla on jah, kerge siiski, sest mitmed asjad, mille peale ise ei tule, lihtsalt õppejõud oskab lihtsalt näidata, vot siin on sellised võimalused. Õppejõu kahtlemata suur osatähtsus on see, et näitab olemasolevat võimalused kätte, mismoodi võib ühte asja teha, professor Eller vist suur voorus oli see, ta just ütles, et kunagi ei maksa selle rahule jääda, sellega, mis annab kirjutajad tuleb otsida igast võimalusi veel edasi. Praegu on sellest valmis kolm teost, need on siis laulud koos kammeransambliga viis laulu siis neli flööti mängivad prelüüdi eskord, Sando koosi, Prafaniga, Eskolmason, Diortisment puhkpillikvintetti-ile. Et ma olen plaanist neljast teosest koosnev sari, väike kammermuusika. Neljas on mõeldud kammerkooriga puhkpillikvintetti kaks serenaadi. 203 ei tea. Minule meeldib kirjutada praegu vähemalt seni rohkem instrumentaalmuusika tähendab just see niivõrd palju võimaluseni instrumentidele igasugust igasuguste värvidega katsetada. Et seni nagu ma ei ole leidnud, et, et võiks seda noh otsa lõppevad need võimalused koorimuusika mulle nii lähedane olla. Muidugi selline kork, mis laulaks ka enam-vähem selged moodsamad asjad välja. Ja ta tõi Budapesti ühe aasta ja 39. aastal. Koolis muidugi võtsin aastaringide tööst osa kooris laulsin ning lasteansamblid olid seal. Ema töötas laste kodusele muusika, õpete huvisid loodusteaduse vastu, lööve Survi ja geograafia vastu, siis mõtlesingi, jätkame, muusikat ei hakka, siis ma hakkan geograafiks, hoopis. Tulin tagasi. Siis läks aastan masseerimiseks aega ja siis mul tekkis huvi. Väga kahtlaselt hakkaks õppima, siis kui ma hakkasin ka teist aastaselt õppima klaar, et siis ma muidugi muusikakoolis on veel astuda, siis ma kolm aastat. Ja tema oligi esimene õpetaja, kes nii äratas minus suurt huvi muusika vastu. Ja kuna ma kolme aastaga muidugi laste muusikakooli taset saavutanud maastuse must hooli, abson, poed õppima, et lihtsalt kiirendatud korras saaks selle üldkursuse läbi. Ja paralleelselt siis ma hakkasin klaverit võtma kõriainet. Nii et ma olin muusikakoolis õpetaja karmi juures ja siis muusikakoolis juba hakkasin tegelema kompositsiooniga, juhendajad olid seal Johannest leeve ja Aare Allikvee. Kolmandal kursusel maastasin noortesektsioon liikmeks Tartus ja see muidugi innustasid mind ka küllaltki tugevalt, sest seal olid juba koosolekud ja nii oma teoseid pidi näitama koosolekul. Seal olid kontserte, korraldati avalikke, isegi raadioülekannetega ja nii, et kahe aasta jooksul. Koosolekutel küllalt palju asju. Ja siis nende põhjal siis ma astusin konservatooriumi. Võib-olla nii, kaalukamad olid pala kammerorkestrile, mida me esitasime muusikakooli kammerorkestriga naise juhatasin tookord. Võis amfiteatri treppidel nihukesed küllaltki programmilised rokaataali siis öö on täis varje. Scertza oligi nii, et siis ma esimest korda puutusin kokku selle Schönbergi süsteemiga, siis selles Kertsa püüdsin teha Schönbergi vaimus. Üks väga tugev elamus oli. Kohe kui ma Tartusse tulin siis oli esimene teatrietendus muidugi see oli Tšaikovski pähklipureja ballett ja siis ma olin päris teatri haige, ma käisin väga tihti teatris. Ja siiski maitse murrangut, on küll. No minul oli maitse murrang ütleme muusikakooli teisel kursusel, kus ma alguses olin täiesti võõras oli näiteks Prokofjevi muusika ja see seal juba Prokoffelist, edasi, see tundus juba kakofoonia, anna talle ja siis hakkas Prokov järjest rohkem meeldima. Lõpuks oli nii, et muusikakoolis oli lemmikheliloojaks Prokofjevi Ei ole saatuslikuks ei ole küll seal tähendab nii antipaatiad ei ole tekitanud. Ma võtaks siis kaasa võib-olla Bachi hästi tempereeritud klaveril. Nii et siin ei saa midagi parata, vist on ikka kõige kõige võimsam loits pohh või dollased. Ta ühendas kõik kõikvõimalikud tolle stiilid omanäolise stiili alla, aga see on iga rahvaesindajale, on see justkui mõisteta. Nets itaalia ooperimuusika võib meeldida ühele või mitte meeldida. Ta võttis sealt midagi, võttis saksa muusikast, võttis. Väga kõrgel tasemel sünteesis kõik need omadused kokku ja süntees, minu arust ongi see Halliks kuskile, kus ei oleks väga külm. Nii mõõdukalt soe Vahemerre või ütleme siin Aafrika ranniku lähedale rohelise neeme saartele? Ei tea, jääks paika, võib-olla oleks huvitav teada, mis saaks edasi. On mul kaks lemmikheliloojat, üks neist lutus, laske, teine on hooneger. Üks üks on tõesti moodne, aga hane, kas nagu kuskil näo klassitsismi piirimail. Aga kes on KK sammus käega väga võimas kuju tähendab mõõduka helikeelega. Siiski ela sümfooneliselt väga võimas ta, just sellised mehed, kes on sümfoonikud selle talle meelde. Põhiliselt keedab oma kolmel sümfoonia, kas on teine sümfoonia trompeti soolaga sisse kolmas liturgiline viies tütre ja seal majast kui ka täiesti humanistlikud ideed kõige paremini esile toodud väga mitmest küljest. Läheneb inimesele ja justkui toob inimese mitmekülgsuse ja tema vastuolulisuse esile. Ta kirjutab ka küllaltki pikalt, aga vahel on mind häirib see, kui kaasa heliloojad kirjutavad väga pikalt. Hanekad. Sümfooniad on küll pikad. Tüütavaks kallutus Slovski jällegi, kes kasutab kaasaja muusika kõige uuemaid saavutusi oma teostes ja, ja looge ise neid, tema on juba nagu sellest eksperimenteerimist üle ta vaatab, mis, mis maailmas üldse on eksperimenteerinud kokku ja valib sealt kõige kõige ratsionaalsemad vahendid, mis tõesti jällegi teose sisule midagi juurde annavad. Nii et teose sisu on küntozlovski juures ennast väga tähtsal kohal. Mul on plaan, selles balletis on mul elektronmuusikalõigud sees kavatsen generaatoritega medali, linnal on ikka natuke proovinud, aga see sellest on vara rääkida. Tähendab, üht-teist on võimalik teha muidugi teatud piirini. Et nii palju kui vaja, ma loodan, et saab ära teha ballett Vanemuisel. See peab siis tulema. Vähemalt sügisel peaks tulema juba hakkama proovid, nii et see tuleb Sümfooniaorkestriga, nii et muusika tuleb lindi pealt ja siis ülaVellimaga koos libreto on olemas ja siis glo ülima kirjutab siis muusika järgi tantsud. Friedebert Tuglase novelli järgi merineitsi saan Tuglase 20. aastal kirjutatud novell. Ja tegevus toimub ühel saarel meres, kus siis üks valitseja kes vägivallatseja seal rahva üle peab iga nelja, viie aasta tagant pulmi järjekordse pulma ajal ta püüab oma loomuse välja, selleks on merineitsi. Ja siis ta jätab oma pruudi kõrvale ja siis peapun merineitsi, muidugi meri, need siis põgeneb tema juurest merre tagasi. Ei, see on pidevalt üksteise sisse minejad, balletinumbrid. Nii et täiesti eralduda iseseisvate numbritena. No võib-olla saaks võtta, aga tegelikult on täiesti ühes joones, mine. See oli minu enda idee, lihtsalt see teos mulle Woodsibasti ammu. Siis, kui ma olen muusikakoolis Tartus, käisin sõbraga lihtsalt lugesin iga aasta mulle ju pärast juhtus mulle etajalat. Ja nüüd siis umbes aasta tagasi, siis ma hakkasin mõtlema, et miks mitte teha. Ja Ülo ülima võttis kohe sellest kinnisest jutust ja Tuglase novellid üldse mulle väga meeldisid, siis on neid juba haaras põlvest, lugesin, ytlen nagu kevadet loetakse. Ka väike kammermuusika kammerkoorile. Puhkpillikvintetti oli seal ma mõtlesin. No ikka kohutav virna läbi luusat, enne kui leidsin. Ma ei tea, kas, kas ma leidsin veel õiged. Viivi Luik on mulle hästi nii lähedane kuidagi oma looduskirjeldustega. Sellise väljenduslaadiga. Tõuke võib-olla siiski see ole niin, kui ta juhtub. Muidugi kui on programm on väga hea, siis on palju lihtsam kirjutada. Kas need ornamendid need on tegelikult mägede muhkla pärast pärast mägedest tulekut? Nonii, mägede võimsust näidata sealsamas kontrastiks lüürilised tunded sealsamas selle võimsuse juures tähendab et oma võimsusega siiski äratavad ka selliseid helgemaid. Ja teine teine osa seal on selline nagu tolla liustiku aeglase voolamise muusika tähendab, et liustik nagu seisaks paigal, aga ta siiski liigub nagu edasi.